kolmapäev, 21. mai 2014

Pilt vihmasest pärastlõunast - TON 2002 Keilas

Loodetavasti toimub homne Keila neljapäevak kena ilmaga. See on suur kingitus päevakulistele, eelkõige aga korraldajatele ja rajameistrile. Meil on viimastel aastatel vedanud, vaid paar aastat tagasi algas kõva äike alles siis, kui olin just viimased punktid metsast ära toonud.

Kuid meenub üks erandlik neljapäevak aastast 2002, kui sadas totaalselt vihma ja seda nii enne päevakut kui päevaku ajal. Võistluskeskus oli Ehitajate tee ja Paldiski mnt nurgal, praeguse Keila Tervisekeskuse vastas pargis. Stardikoht aga jupp maad eemal, Tankimäele viiva tee alguses. TONi varustus oli nagu oli, vihma kaitseks oli korraldajatel paar väikest varjualust, kuid võistlejate jaoks, kes pidid ise radu kaardile kandma, ei midagi.

President Valju Tali leidis Harju KEKist mingi suure presentkatte, mille panime kaardijoonistajate jaoks üles (pildil kaugemal). Kuid seal olid augud laes ja kui punane pastakas märjaks sai, siis punktirõngaid kaardile enam hästi ei jäänud. Samas polnud kuulda ka valjuhäälset torisemist.

Kuid sellest päevakust võttis juhuslikult osa EOLi tookordne president Leho Haldna ja seda koos paari välismaalasega. Päevaku järel ilmus o-listi ülikriitiline kiri, eelkõige seotud korralduseks kasutatava varustuse osas, see pidi olema vana, inetu ja amortiseerunud. Tähelepanu keskmes oli päevinäinud koltunud present, mida kasutati infotahvli alusena (ilmselt paljud veel mäletavad seda). Arusaamatu pidi olema ka kogu protsess, mida algaja rajale minekuks tegema peab. Kuid meie, aktiivsed TONi päevakulised, olime harjunud ja vähenõudlikud ega märganud puudusi võõramaalase, kelleks oli ka üks lõunaeestlane, silmade läbi. Võimalik, et peale seda üritust läks lahti diskussioon ühtsete koodide sisseviimise osas kõikidel Eesti o-päevakutel.

Aja jooksul on TONi varustus uuenenud ja muutunud värvikamaks. Korraldajad on aga alati üritust tõsiselt võtnud, sest 600-700 inimese teenindamine on vastutusrikas ülesanne. Loodame, et Mait Tõnissoni vedamisel läheb TONi korraldus edaspidi veelgi paremaks. Mait oli 2002.aastal Keila neljapäevaku rajameister.

Tulemused aastast 2002.

Lisan siia õpetlikud videoklipid orienteerumisest, mis kõik tehtud Keila terviseradadel, homsel võistlusmaastikul.
Elina Pählimägi intervjueerib Sixten Silda:

Mis on orienteerumine
Orienteerumiskaardist
Orienteerumisrada ja kontrollpunkti läbimine

Intervjuu Tarmo Klaariga:
MOBO ehk Mobiilorienteerumine


9 kommentaari:

Mait ütles ...

See paduvihmane päevak on meeles. Vihma sadas palju. Kui ma harilikult jään päevakul peale punktide metsa viimist osalejate arvamusi vastu võtma, siis seekord oli olemine nii märg, et peale seda, kui olin punktid metsa saanud, läksin koju vihmavarju ära ja kobisin sealt alles siis välja, kui hakkas finiši sulgemise aeg saabuma.

Harju KEK'i töökas kollektiiv Valju Tali vedamisel oli korraldamisel superpositiivne ja oli suisa lust nega koos seda päevakut teha.

Aga sest päevakust meenutan ma siiani järgmist lugu. Nimelt üsna finiši sulgemise eel tuli üks osaleja rajalt ja ütles, et KP see-ja-see juures on inimene jalga vigastanud - ei saa mitte liikudagi. Ajasin siis oma ustavale Volkswagen Jettale (kellega koos olen kaardi- ja rajatöid tehes mitu puuda soola ära söönud ja kellest võiks eraldi jutu kirjutada ;)) hääled sisse ja sõitsin nimetatud KP’le nii lähedale kui võimalik.

Keila maastik on vihmaga eriti libe aga olime Jettaga vanad kamraadid ja tundsime teineteise võimeid – robistasime mööda savilibedaid roopaid üsna punkti lähedale ja seal tuli meile mööda neid samu roopaid vastus Orienteeruja, suure O-tähega: Jalas olid tal paksud poolvillased (Marati?) dressipüksid, milledes oli ilmselt vett sees rohkem, kui mehel kaalu ja mille püksikummi funktsionaalsust pidi mees ühe käega toetama. Teise käega hoidis ta kaarti-kompassi ja kolmandaga puhastas vihmas sulauduseks läinud prilliklaase… või igatahes üks käsi jäi igal juhul puudu! Ja kogu selle ilmvõimatu tegevuse juures püsis ta oma kõige libedama tallaga õhukestel tennistel püsti! Olgugi, et kõikumine oli kõva!

Astusin täistuuridel töötavate kojameestega autost välja ja uurisin Orienteeruja käest, et kas oled näinud jalga vigastanud meest. Ta pole näinud aga oli varmas kohe appi tulema otsima. Kuna vigastatu asukoht oli mul enam-vähem teada, siis leidsime ta päris kiiresti. Asi tundus tõesti paha, sest jalga maha panna ei saanud ja valus oli. Võtsime siis läbiligunenud ja külmast võdiseva mehe Orienteerujaga kahevahele ja tõime autosse. Kuna olin tulnud lihtsalt kiiresti punkte ära korjama ja kõik riie mis oleks seljas olnud oleks silmapilguga läbimärg olnud, siis oli mul üll vaid o-särk ja kilekeep. Viimase andsin külmetavale mehele ja keerasin autol soojenduse põhja. Vast oli abi.

Pakkusin siis Orienteerujale, et ta tahapinki hüppaks ja lähme koju ära. Aga kus ta sellega! Tal vaja veel paar punkti võtta.. ja kaduski mees ühe käega pükse hoides, teisega prille sättides, kolmandaga kaarti kompassiga seostades mööda savilibedaid roopaid liugu lastes vihmases varahämaruses Keila Tankodroomi sarapuude vahele… Vot selline mees oli!

Vigastatuga põrutasime otse Keila haiglasse, kus siis veel ka traumapunkt oli. Saime ratastooli ja soojad tekid ning rallisime märgmudastena mööda haigla koridore. Röntgeni pildi tegemiseks külmast kohmetunud märgade kätega tulivalusast jalast o-sussi kätte saamine oli omaette ooper aga hakkama me saime. Õige pea saabus kohale ka haavatu suguselts soojade-kuivade riietega. Sain kannatanu ne hoolde jätta ja kontrollpunkte korjama siirduda.

eduardp ütles ...

:)))

Tanza ütles ...

Ainumas kord, kui parklasse jõudes olen keeldunud autost väljumast, et metsa orienteeruma minna, oli seesama päevak. Kerge seenevihm see just polnud. Samade puhaste ja kuivade riietega sealt naasesin :)

Meelis M. ütles ...

Maidu jutt tuleb avaldada järgmises Orienteerujas pealkirjaga "Jutustus tõelisest Orienteerujast"
:-)

Zazibea ütles ...

Päris naljakas. Ka mul on see vihmane päevak hästi meeles, sest just tol päeval olin otsustanud, et nüüd on õige aeg oma vanem poiss, kes oli siis 12 peagi saamas, esimest korda metsa rajale ajada nii, et tema jookseb ees ja mina jälgin, kuidas ja kuhu ta kulgeb. Kuna ma ise alles vaevalt aasta päevakutel käinud, siis nööriraja kogemus tegelasel puudus (kui sellist siis oligi) ja kuidagi tuli eelteismelisele o-tarkus selgeks teha nii, et ta iseseisvalt metsa tihkaks minna ja mul lapsevanemana tekiks mingigi tunnetus, palju poiss matsu jagab.
Igatahes. Seda meeletut ladistamist me suutsime kuidagi eirata. Valisime N21C raja ja oma 3.8km me seal mingil viisil tunniga läbi oleme kulgenud. Korra vist korrigeerisin trajektoori kui see väga risti vastupidises suunas minema hakkas. Mõneltki tankimäelt sai libeda poriga külglibisemisega alla tuldud ja lõpetasime sügavalt vettinute ja poristena. Tollel aastal poissi rohkem päevakutele meelitada ei õnnestunud. Järgmisel aastal silkas H14 rajal nii, et polnud asigi. Ei tea, ju oli vaja seda esimest väga sügavat kogemust seedida ja läbi töödelda, et teema läbi hammustada ja vabalt o-toimetama hakata.

Kaur ütles ...

Eduard, sinu tehtud raja pärast punnitasin end eile perekonnast vabaks ja päevakule! Ja oli tore! Aitäh!

eduardp ütles ...

Seda on muidugi tore kuulda. Aitäh. Loodetavasti rõõmustas pere õhtul ka rahuloleva pereisa üle :)

Tegin pilti ka, ühe väikese valiku panin SIIA (Facebooki).

Anonüümne ütles ...

Tore, kui pilte näeks ka need, kes veel sõrme kuradile (loe: näöraamat) pole andnud.
RR

Unknown ütles ...

Mina mäletan tollest aastatetagusest vihmasest Keila päevakust vaid seda, et otsisime mitmekesi kusagil punkti läheduses pahkluuni vees kellegi kadunud prilliklaasi, mis minu mäletamist mööda jäigi leidmata.