Tegelikult tahtsin küsida ühe piparkoogi kohta.
Paar aastat tagasi küsisin, ei mäleta täpselt, kelle käest. Kes mäletab, ärgu vastaku.
Mis moodustisega on tegemist?
pühapäev, 28. november 2010
Piparkoogiaeg. Küsimus
On ikka ilmad! Ei saa rahulikult suusatada, ikka peab siit ja sealt pilte klõpsima (7 tk).
Tegelikult tahtsin küsida ühe piparkoogi kohta.
Tegelikult tahtsin küsida ühe piparkoogi kohta.
Lahkunud 2010
Veel pole päris see aeg, kui omavanuselised lahkuvad, kuid ...
Käisime täna Botaanikaaias, sõber Sulev kutsus väikese fotonäituse avamisele. Looduspildid kolmelt bioloogilt: Sulev Kuuselt, Edgar Karofeldilt ja Diana Pärnalt. Kahjuks Dianat täna polnud, sest lahkus meie hulgast kolmapäeval.
Vasakul Diana pildid
Poleks seda sissekannet ehk teinudki, kuid reedel lahkus meie Proff - professor Arvo Rõõmusoks. Kursusekaaslaselt Tiiult üks pildivalik.
Käisime täna Botaanikaaias, sõber Sulev kutsus väikese fotonäituse avamisele. Looduspildid kolmelt bioloogilt: Sulev Kuuselt, Edgar Karofeldilt ja Diana Pärnalt. Kahjuks Dianat täna polnud, sest lahkus meie hulgast kolmapäeval.Vasakul Diana pildid
Poleks seda sissekannet ehk teinudki, kuid reedel lahkus meie Proff - professor Arvo Rõõmusoks. Kursusekaaslaselt Tiiult üks pildivalik..
.
.
Lhasa de Sela pajatas ühel 2006.aasta kontserdil loo sünnist ja surmast, mida ta kuulis oma isalt: LUGU
Samal teemal esitas ka alloleva laulu. Ise lahkus jäädavalt selle aasta 1.jaanuaril, üsna noorelt (37).
neljapäev, 25. november 2010
Esimene lumi
Tegin minagi trenni esimesel lumel ära - 1h 15min. Joostes metsas, kus lumi oli kohati üsna paks. Oli ka mõnusamaid kohti, seal sai lennukalt äsatud. Nii lennukalt, et isegi kerad ei riivanud lund (vt.pilti).
Mets oli üleni lumes, mida tuli ja tuli juurde. Ei kitsi, ei rebaseid, ühtegi loomajälge - ühesõnaga, ei haisupoegagi. Natuke ikka tiirutasin võsas ka, mine tea.
Pärast vaatasin kaardilt, kus käisin. Oli teine natuke kõrgele pandud, enam-vähem sain pildi ette. Kodus vaatan veel ERR suusaportaalist üle.
Rajamasin oli ka kohal ning üks suusamees ukerdas ringi.
Peab vist suusad välja otsima.
kolmapäev, 24. november 2010
pühapäev, 21. november 2010
Rogaini MMi võitjad ja kaotajad
Pole kuulnud osalejate muljeid, pole näinud võistluskaarti ega radasid, ei tea midagi peale ilma, mis oli vist vihmane ja jahe, kuid kokkuvõtteid teeks küll :)
Vaatasin, et ka Sleepmonsters oli ennustanud vastasseisu "Russian Bears v’s Kiwis". Nii see siiski ei juhtunud, sest venelastel läks MMil ikka väga kehvalt (Tulemused). Parim vene tiim oli alles 12., segatiim 18. (segadest 6.). Tõsi, naisveteranidest nad võitsid, kuid seal oli konkurents suht nõrk.
Mis aga üllatav ja meile hirmutav - segaveteranid ruulisid täiega, esikümnes 3(!) võistkonda, paremad kõikidest põhiklassi segavõistkondadest ja meesveteranidest (!??). Medaliomanike punktivahed olid väikesed, "must hobune" Mäkinen-Silventoinen võitis, Kaminskis-Liepina said III koha. Ma ei osanud favoriitideks ennustada II koha omanikke Bill Edwards (NZL) - Yvette Baker'it (GBR), kuid nüüd tean, et Baker'it peetakse Suurbritannia parimaks orienteerujaks (MM kuld 1999, Wikipedia).
Siit järeldus, et kui meesveteran tahab MMil medalile tulla, peab ta kaaslaseks võtma meesveterani, mitte naisveterani :)
Põhiklassides said ülekaaluka võidu Chris Forne - Marcel Hagener (NZL). Pole ka ime, sest
tegemist on seiklusspordi eksmaailmameistritega, Forne sealjuures maailma parim navigaator ja ISCi ning Minni sõber (kõrvalolev pilt on võetud SIIT)
Marcel Hagener aga muidu loom ja pühendunud taimetoitlasest seiklussportlane.
II koha omanik, lõuna-aafriklane Nicholas Mulder raporteeris enne starti Sleepmonstersis, et nemad, st seiklusspordi tiim Team Cyanosis (ARCW2010 13.koht), on valmis MMiks. Siiski arvasid realistlikult, et kiwisid on kodus raske võita.
III koht tuli siis meile (!): Tõnu Lillelaid - Karli Lambot - Rait Pallo. Usun, et mehed on oma sooritusega ülirahul, eriti, et võitsid võrdsete punktide juures ajaga. Vendadel Eensaartel läks Karula MMil kahjuks vastupidi. Õnnelik tiim, sest ka Ukrainas tuli probleemidele vaatamata medal (ehkki kaotasid segatiimile).
Tore, nüüd saab varsti lugeda Karli muljeid, neid oskab ta väga hästi kirja panna (loe "Orienteerujas" Ukraina EMi muljeid).
Neile järgnesid veel mõned seiklussportlased ja siis tulid juba segaveteranide tiimid. Peale segaveterane tuli palju ülitugevaid tiime, kuid tulemus oli nii nagu oli. Kehv.
Meesveteranidest (MV) läks tiitlikaitsjatel Aleksander Pritsik - Jaak Väärsi kehvasti. Jaak oli enne võistlust hädas jalaprobleemidega, samas pole ka rajaplaneering ning orienteerumisoskus nende tugevaim külg. Egas midagi, järgmine kord paremini, Tšehhi MMiks 2012 on neil vabapääse olemas.
Superveteranidest (MSV, 55 ja vanemad) tegid suurepärase võistluse Johannes Tasa - Arvo Kivikas. Tasuks küll II koht, kuid julgen arvata, et sooritus oli õnnestunud ja võimetele vastav. Üldjärjestuse suurepärane 37.koht peaks seda kinnitama.
IRFis ehk Rahvusvahelises Rogaini Föderatsioonis ollakse üsna veendunud, et juunioride (JJ18)klassid tuleks MMilt kaotada. Konkurents on nõrk, võistlejaid vähe, noortele on 24h pingutus liiga pikk. Kuid noorte hulgas on üksikuid erandeid, nagu uus-meremaalased Rowan Nugteren - Carl Janssen, kes said 2810 punkti ja üldjärjestuses 26. (!) koha.
KAART esikolmiku läbitud radadega
Vaatasin, et ka Sleepmonsters oli ennustanud vastasseisu "Russian Bears v’s Kiwis". Nii see siiski ei juhtunud, sest venelastel läks MMil ikka väga kehvalt (Tulemused). Parim vene tiim oli alles 12., segatiim 18. (segadest 6.). Tõsi, naisveteranidest nad võitsid, kuid seal oli konkurents suht nõrk.
Mis aga üllatav ja meile hirmutav - segaveteranid ruulisid täiega, esikümnes 3(!) võistkonda, paremad kõikidest põhiklassi segavõistkondadest ja meesveteranidest (!??). Medaliomanike punktivahed olid väikesed, "must hobune" Mäkinen-Silventoinen võitis, Kaminskis-Liepina said III koha. Ma ei osanud favoriitideks ennustada II koha omanikke Bill Edwards (NZL) - Yvette Baker'it (GBR), kuid nüüd tean, et Baker'it peetakse Suurbritannia parimaks orienteerujaks (MM kuld 1999, Wikipedia).
Siit järeldus, et kui meesveteran tahab MMil medalile tulla, peab ta kaaslaseks võtma meesveterani, mitte naisveterani :)
Põhiklassides said ülekaaluka võidu Chris Forne - Marcel Hagener (NZL). Pole ka ime, sest
tegemist on seiklusspordi eksmaailmameistritega, Forne sealjuures maailma parim navigaator ja ISCi ning Minni sõber (kõrvalolev pilt on võetud SIIT)Marcel Hagener aga muidu loom ja pühendunud taimetoitlasest seiklussportlane.
II koha omanik, lõuna-aafriklane Nicholas Mulder raporteeris enne starti Sleepmonstersis, et nemad, st seiklusspordi tiim Team Cyanosis (ARCW2010 13.koht), on valmis MMiks. Siiski arvasid realistlikult, et kiwisid on kodus raske võita.
III koht tuli siis meile (!): Tõnu Lillelaid - Karli Lambot - Rait Pallo. Usun, et mehed on oma sooritusega ülirahul, eriti, et võitsid võrdsete punktide juures ajaga. Vendadel Eensaartel läks Karula MMil kahjuks vastupidi. Õnnelik tiim, sest ka Ukrainas tuli probleemidele vaatamata medal (ehkki kaotasid segatiimile).Tore, nüüd saab varsti lugeda Karli muljeid, neid oskab ta väga hästi kirja panna (loe "Orienteerujas" Ukraina EMi muljeid).
Neile järgnesid veel mõned seiklussportlased ja siis tulid juba segaveteranide tiimid. Peale segaveterane tuli palju ülitugevaid tiime, kuid tulemus oli nii nagu oli. Kehv.
Meesveteranidest (MV) läks tiitlikaitsjatel Aleksander Pritsik - Jaak Väärsi kehvasti. Jaak oli enne võistlust hädas jalaprobleemidega, samas pole ka rajaplaneering ning orienteerumisoskus nende tugevaim külg. Egas midagi, järgmine kord paremini, Tšehhi MMiks 2012 on neil vabapääse olemas.
Superveteranidest (MSV, 55 ja vanemad) tegid suurepärase võistluse Johannes Tasa - Arvo Kivikas. Tasuks küll II koht, kuid julgen arvata, et sooritus oli õnnestunud ja võimetele vastav. Üldjärjestuse suurepärane 37.koht peaks seda kinnitama.
IRFis ehk Rahvusvahelises Rogaini Föderatsioonis ollakse üsna veendunud, et juunioride (JJ18)klassid tuleks MMilt kaotada. Konkurents on nõrk, võistlejaid vähe, noortele on 24h pingutus liiga pikk. Kuid noorte hulgas on üksikuid erandeid, nagu uus-meremaalased Rowan Nugteren - Carl Janssen, kes said 2810 punkti ja üldjärjestuses 26. (!) koha.
KAART esikolmiku läbitud radadega
laupäev, 20. november 2010
EOL Holstre-Pollis
Võib öelda, et Eesti Orienteerumisliidu "eliit" kogunes sellel nädalavahetusesl Holstre-Polli suusakeskusesse. Tore suur seltskond, koos nii Eesti koondislased, klubide esindajad, alaliidu juhid, ametnikud ja muidu tublid tegijad, sh ajud.
Ise olin ainult koolitatava rollis, sest Tarmo Klaar ja Nikolai Järveoja viisid läbi võistluste korraldamisega seotud koolitust. Uus aeg nõuab uusi lähenemisi, mistõttu rajameistritel ja peakorraldajatel tuleks järjest enam mõelda võistluste atraktiivsuse tõstmisele, kasutades raadiopunkte, võistluskäigu operatiivset on-line edastamist, nii kohapeal, kui internetis. Riist- ja tarkvara on selleks olemas, programmid testitud kohalikel võistlustel ja juunioride MM-il Rootsis. Oleme jõudnud tasemele, mis näiteks lätlastest ja leedulastest on tublisti ees.
Ja seda tänu Tarmo Klaarile, kes muude o-tegevuste kõrval koostas ja andis sellel aastal oma kulu ja kirjadega välja orienteerumisõpiku algajaile. Siit pole raske järeldada, et kes võiks olla 2010 "Aasta Tegija".
Hetkel kodus olles veel tulemust ei tea.
Võistluskeskuse ja kommentaatori töökeskkonna planeerimine ning oma grupitöö tulemuse esitamine.
Silma hakkas see, et treeninghooaeg on alanud. Sportlased koguvad usinalt mahtu, isegi üks noorem veteran oli lõunaks jõudnud teha juba 2(!) treeningut. Täitsa piinlik hakkas, sest nädalapikkustest istumistest on enda jaks ja jooksutahe väike, vöökoht lai ning selg haige.
Kuid siiski. Panin end kirja 19.detsembri DnB NORD Panga 6km jooksule, maraton plaanidesse ei sobinud. Jalad tuleb tasapisi kõhu alt välja võtta, ehkki puusad teevad veel natuke valu. Mine tea, ehk jõuab järgmisel aastal ka suusa EMV-le, sest sealse rajameistri ja tänase toanaabri Raivo Rõõmuga sai veel magadeski edetabeli juhendit üksmeelselt kritiseeritud :)
Kell on 20:45, rogaini MM-i lõpuni Uus-Meremaal on jäänud 4h ja 15min. Väga rasked tunnid.
Loodetavasti leiab hommikul ka tulemused.
.
Ise olin ainult koolitatava rollis, sest Tarmo Klaar ja Nikolai Järveoja viisid läbi võistluste korraldamisega seotud koolitust. Uus aeg nõuab uusi lähenemisi, mistõttu rajameistritel ja peakorraldajatel tuleks järjest enam mõelda võistluste atraktiivsuse tõstmisele, kasutades raadiopunkte, võistluskäigu operatiivset on-line edastamist, nii kohapeal, kui internetis. Riist- ja tarkvara on selleks olemas, programmid testitud kohalikel võistlustel ja juunioride MM-il Rootsis. Oleme jõudnud tasemele, mis näiteks lätlastest ja leedulastest on tublisti ees.
Ja seda tänu Tarmo Klaarile, kes muude o-tegevuste kõrval koostas ja andis sellel aastal oma kulu ja kirjadega välja orienteerumisõpiku algajaile. Siit pole raske järeldada, et kes võiks olla 2010 "Aasta Tegija".
Hetkel kodus olles veel tulemust ei tea.
Võistluskeskuse ja kommentaatori töökeskkonna planeerimine ning oma grupitöö tulemuse esitamine.
Silma hakkas see, et treeninghooaeg on alanud. Sportlased koguvad usinalt mahtu, isegi üks noorem veteran oli lõunaks jõudnud teha juba 2(!) treeningut. Täitsa piinlik hakkas, sest nädalapikkustest istumistest on enda jaks ja jooksutahe väike, vöökoht lai ning selg haige.
Kuid siiski. Panin end kirja 19.detsembri DnB NORD Panga 6km jooksule, maraton plaanidesse ei sobinud. Jalad tuleb tasapisi kõhu alt välja võtta, ehkki puusad teevad veel natuke valu. Mine tea, ehk jõuab järgmisel aastal ka suusa EMV-le, sest sealse rajameistri ja tänase toanaabri Raivo Rõõmuga sai veel magadeski edetabeli juhendit üksmeelselt kritiseeritud :)
Kell on 20:45, rogaini MM-i lõpuni Uus-Meremaal on jäänud 4h ja 15min. Väga rasked tunnid.
Loodetavasti leiab hommikul ka tulemused.
.
pühapäev, 14. november 2010
Nädal rogaini MM-ni
Järgmisel nädalavahetusel on Uus-Meremaal rogaini MM. Meie saabas on vist juba seal, ootamas järgmist tiitliomanikku. Võistlus tuleb mitmes klassis põnev, sest tugevad Euroopa tegijad on jõudmas ka lõunapoolkerale. Kes tegelikult sinna jõuab, on suur küsimärk. Eestlastest põhiklassi tegijatest on kohal ainult Lambot-Lillelaid-Pallo (MO). Medalite eest võitlevad veel Pritsik-Väärsi (MV) ja Tasa-Kivikas (MSV).
Nagu tavaks saanud, on segaklasside konkurents üks tugevamaid. Nii ka nüüd.
Modeli kaart
Meeste põhiklassis (MO) tuleb vist uusmeremaalaste ja venelaste vaheline rebimine. Boranek-Seidl on ka seal kusagil vahel, ehkki on juba natuke vanad. Muidugi hoian pöialt meie tugevale tiimile, õnnestunud soorituse puhul pole medalgi võimatu. Ehkki kahtlane. Maastik neile natuke võõras, metsa ei ole, tõuse parasjagu. Oluliseks saab rajaplaneeringus tõusude-languste arvestamine ning rajal olles liikumisteede valik - kas otse läbi oru või ringiga kõrgust kaotamata.
Võidu pakuks kodus jooksvale Chris Forne ja Marcel Hagener'ile.
Nagu tavaks saanud, on segaklasside konkurents üks tugevamaid. Nii ka nüüd.
Põhiklassis (XO) tuleb venelaste ülemvõim (kui nad muidugi kohale lähevad). Esikohta pakun kahele tiimile, mõlemas hirmkõvad naised. Kohalike tugevus on suur küsimärk, kuid pole kahtlust, et Uus-Meremaal ja Austraalias on ülitugevaid seiklussportlasi, kes rogainil ilma teeksid.
Segaveteranides (XV), nö meie klassis on konkurents samuti tugev. Tavaliselt ollakse ka meesveteranidest tugevamad. Ehkki kohalike hulgas on tugevaid tegijaid (eelkõige White-Mortimer), soovin ja pakun esimeseks lätlastest konkurente Kaminskis-Liepina. Anitale peaks võistlusmaastik sobima ja kui Valters orienteerumisega hakkama saab, pole esikoht võimatu. "Must hobune" on soomlaste tiim Mäkelä-Silventoinen.
Meesveteranides (MV) meie tiitlikaitsjatele Pritsik-Väärsi esialgu võitu ei pakuks (ehkki sooviks, muidugi). Kohalike võimeid ei tea, kuid kodumaastikul tunnevad nad end kindlasti hästi.
Supermeesveteranidest (MSV) on samuti tiitlit kaitsmas Tasa-Kivikas. Ei kujuta ette, kuidas tagajalgade töö sealsel künklikul maastikul neile sobib. Loodetavasti peavad vanameistrite liigesed-lihased vastu. Ja kui öösel enam ei magata (nagu Ukrainas), siis pole ka esikoht võimatu.
neljapäev, 11. november 2010
Keila "Tankodroomi" terviserajad
Mets oli täna tõeliselt vaikne. Ei ühtegi linnuhäält.
Loodus ootab külma, siis läheb elu käima. Mahlad hakkavad liikuma ja "Karhu" mütsid lehvima.
Keila Terviserajad on suusahooajaks valmis, rajaviidad on püsti ja ka kaart läks täna printimisse. Tegime selle koos Rein Seppiusega.
Olen juba maininud, et ca 30 aasta tagasi sõitsid sellel alal veel vene tankid. Siis olid must-valged telekad ja hoopis teised seriaalid.
Ja siit KÜSIMUS:
Allpool on toodud nelja, omal ajal väga tuntud seriaali tunnusmuusika. Mis filmidega on tegemist? Iga õige vastus annab punkti.
Loodus ootab külma, siis läheb elu käima. Mahlad hakkavad liikuma ja "Karhu" mütsid lehvima.
Keila Terviserajad on suusahooajaks valmis, rajaviidad on püsti ja ka kaart läks täna printimisse. Tegime selle koos Rein Seppiusega.Olen juba maininud, et ca 30 aasta tagasi sõitsid sellel alal veel vene tankid. Siis olid must-valged telekad ja hoopis teised seriaalid.
Ja siit KÜSIMUS:
Allpool on toodud nelja, omal ajal väga tuntud seriaali tunnusmuusika. Mis filmidega on tegemist? Iga õige vastus annab punkti.
esmaspäev, 8. november 2010
Piano
Tuisu ootel.
Yann Tiersen, teostus Aidan Gibbons
Mihhail Tariverdijev, režissöör Tatjana Lioznova
Yann Tiersen, teostus Aidan Gibbons
Mihhail Tariverdijev, režissöör Tatjana Lioznova
pühapäev, 7. november 2010
Keskmine blogija
Tippides oma nime SlideShare ehk slaidiettekannete veebisaidi otsingusse, sattusin juhuslikult huvitavale ettekandele - Toomas Toots "Sotsiaalmeedia statistikast". Seal oli välja toodud keskmine Eesti blogija, kelleks on 20-aastane naisterahvas, nimega Triin. Kokku oli analüüsitud 5080 blogijat, ajavahemikul 10.-16.mai 2010.
Ehkki olen nimekirjas selliste meeste nagu Edgar Savisaar ja Edward Lucas vahel, on meiesuguste vanade pässide osakaal blogimaailmas ikka üsna tühine, ei mahu graafikulegi. Nimetatud leheküljelt olid vanameestest tuttavad nimed veel Eiki Nestor ning mäeinsener Enno Reinsalu. Kuna meiesugustel on suurem osa elust juba seljataga, siis ise hüppan aeg-ajalt lapsepõlve ning noorusaega. Seal läbielatu on osa tänasest päevast ning homsestki.Mulle blogiideoloogia meeldib. Teed veebi oma väikese toa, aega-ajalt sisustad ja kujundad, teed seda mõnuga natuke lohakalt. Ootad sõbralikke külalisi, ootad huvitavaid mõtteid ja vihjeid. Pole paha, kui midagi valesti ütled, siis tuleb pea alati kommentaare. Kommentaarid meeldivad, seepärast lisan neid ka ise aeg-ajalt teistesse blogidesse. Kuid hoian end tagasi, miskipärast tundub, et kommentaarid pole igal pool oodatud. Eriti, kui neile ei reageerita. Ei taha olla liiga pealetükkiv ja igal pool nähtav (enamus eestlasi mõtleb vist nii?).
Facebook'i osas olen üsna ettevaatlik. Kõik on liialt avalik-avatud, mistõttu olen hoidunud sinna kommentaare jm lisamast. Veel pole ühtegi sõbrakutset teinud. Mida suurem on seltskond, seda tühisemaks ja lühilauselisemaks asi läheb. Usun, et keskmise kommentaari pikkus Facebookis on 3-4 sõna. Tõsi, aeg-ajalt leiab sealt "sõprade" ja "sõprade" "sõprade" huvitavaid linke ja see on muidugi väärtus. Seepärast olen tänulik neile tuttavaile, kes on mind "sõbraks" soovinud.
Ja veel. Noorem tütar (12) hakkas blogima. Nüüd ma vähemalt tean, millega ta tegeleb :)
neljapäev, 4. november 2010
Eesti vs Läti - mõned mõtted kaardistajate seminarilt
Orienteerumiskaardi joonistajate II seminar oli seekord Kevvai turismitalus, Kanepis. Kuna tegemist oli rahvusvahelise projektiga, osales üritusel ka 11 lätlast.
ETTEKANDED ja PILDID
Kuna ma I seminaril Lätis ei käinud, siis oli huvitav kuulda-näha lätlaste kogemusi ja seda eelkõige andmetöötluse osas. O-kaardistamine on omaette kunst, seda õpitakse peamiselt välitööl. Selleks oli seminari 2.päev.
Ma ei tea, kuidas on Lätis Põhikaardi koostamise seis, kuid Läti kolleegide jutust sain aru, et nemad Põhikaardi andmeid ei kasuta. Sest:
1) Põhikaardiga on kaetud väike osa Lätimaast
2) Põhikaardi kvaliteet on vilets
3) Andmete kättesaadavus pole lihtne
Ei usu, et see jutt päris tõele vastab, arvatavasti pole olukord nii hull. Probleem on vist ka selles, et Läti o-kaardistajad ei oska kasutada Põhikaardi andmeid.
LIDAR
Ehkki oleme sarnaste maastikega riigid, on lätlasi ühe maastikutüübiga ebaõiglaselt suurelt õnnistatud - need on luitemaastikud. Riia linna asutajad polnud rumalad, nad teadsid, kus on head orienteerumismaastikud ning just sinna selle linna püsti ajasidki.
Rohke o-klientuur võimaldas ka LIDARi eraäri püsti panna. See tähendas aga kallist lennukit, aparatuuri, töötlusvahendeid jne. Ehkki LIDARi andmed on Läti kolleegidele kallid, tasuvad need teatud piirkondades o-kaartide tegemiseks ära. Kaardistajad väga palju andmete tagapõhja ilmselt ei tea, neile antakse erafirma poolt tervikteenusena LIDARi tagasipeegelduse intensiivsuse kaart ning interpoleeritud kõrgusjooned. Kuna nende LIDARi tihedus on ca 1 punkt/m2, siis eelistavad nad välitööl seda kaarti ortofotole.
Meie saame üldjuhul lahjemat informatsiooni (va mõned suuremad linnad), kuid seda riigi (Maa-ameti) käest ja odavalt. Intensiivsuse näitajate töötlemisele pole o-kaartide tegijad Eestis senini suurt mõelnud.
Proovisin teha võrdluspildi ortofoto ja intensiivsuse kaardi vahel, kuid ise eelistaksin ilmselt esimest.
Intensiivsuse kaardil on tumedamad osad nõrgema tagasipeegelduse intensiivsusega, tõenäoliselt lehtmetsad. Heledamad on okasmetsad. Läbitavust see kaart ei kajasta.
Lätlastega võrreldes tundub küll, et elame või sees, sest hea kvaliteediga Põhikaart on olemas kogu vabariigis ning seda uuendatakse jõudumööda pidevalt. LIDARi andmeid kogutakse riigi poolt, järgmisel aastal peaks kogu Eesti lennatud saama. Ja andmeid on võimalik saada mõistliku hinna eest. Orienteerumine pole Eestis äri ja siin tuleb paljude tegevuste eest (sh kaartide tegemisele, võistluste korraldamisele) peale maksta.
Seepärast kiidaks Maa-ametit, kes on läinud avatuse ja andmete lihtsa kättesaadavuse teed.
Maa-ameti X-GIS ja WMS-teenused on kõva sõna, ka maailmas. Lätil on sinna veel pikk tee.
ETTEKANDED ja PILDID
Kuna ma I seminaril Lätis ei käinud, siis oli huvitav kuulda-näha lätlaste kogemusi ja seda eelkõige andmetöötluse osas. O-kaardistamine on omaette kunst, seda õpitakse peamiselt välitööl. Selleks oli seminari 2.päev.
Ma ei tea, kuidas on Lätis Põhikaardi koostamise seis, kuid Läti kolleegide jutust sain aru, et nemad Põhikaardi andmeid ei kasuta. Sest:
1) Põhikaardiga on kaetud väike osa Lätimaast
2) Põhikaardi kvaliteet on vilets
3) Andmete kättesaadavus pole lihtne
Ei usu, et see jutt päris tõele vastab, arvatavasti pole olukord nii hull. Probleem on vist ka selles, et Läti o-kaardistajad ei oska kasutada Põhikaardi andmeid.
LIDAR
Ehkki oleme sarnaste maastikega riigid, on lätlasi ühe maastikutüübiga ebaõiglaselt suurelt õnnistatud - need on luitemaastikud. Riia linna asutajad polnud rumalad, nad teadsid, kus on head orienteerumismaastikud ning just sinna selle linna püsti ajasidki.Rohke o-klientuur võimaldas ka LIDARi eraäri püsti panna. See tähendas aga kallist lennukit, aparatuuri, töötlusvahendeid jne. Ehkki LIDARi andmed on Läti kolleegidele kallid, tasuvad need teatud piirkondades o-kaartide tegemiseks ära. Kaardistajad väga palju andmete tagapõhja ilmselt ei tea, neile antakse erafirma poolt tervikteenusena LIDARi tagasipeegelduse intensiivsuse kaart ning interpoleeritud kõrgusjooned. Kuna nende LIDARi tihedus on ca 1 punkt/m2, siis eelistavad nad välitööl seda kaarti ortofotole.
Meie saame üldjuhul lahjemat informatsiooni (va mõned suuremad linnad), kuid seda riigi (Maa-ameti) käest ja odavalt. Intensiivsuse näitajate töötlemisele pole o-kaartide tegijad Eestis senini suurt mõelnud.
Proovisin teha võrdluspildi ortofoto ja intensiivsuse kaardi vahel, kuid ise eelistaksin ilmselt esimest.Intensiivsuse kaardil on tumedamad osad nõrgema tagasipeegelduse intensiivsusega, tõenäoliselt lehtmetsad. Heledamad on okasmetsad. Läbitavust see kaart ei kajasta.
Lätlastega võrreldes tundub küll, et elame või sees, sest hea kvaliteediga Põhikaart on olemas kogu vabariigis ning seda uuendatakse jõudumööda pidevalt. LIDARi andmeid kogutakse riigi poolt, järgmisel aastal peaks kogu Eesti lennatud saama. Ja andmeid on võimalik saada mõistliku hinna eest. Orienteerumine pole Eestis äri ja siin tuleb paljude tegevuste eest (sh kaartide tegemisele, võistluste korraldamisele) peale maksta.
Seepärast kiidaks Maa-ametit, kes on läinud avatuse ja andmete lihtsa kättesaadavuse teed.
Maa-ameti X-GIS ja WMS-teenused on kõva sõna, ka maailmas. Lätil on sinna veel pikk tee.
teisipäev, 2. november 2010
esmaspäev, 1. november 2010
KOKU-l SI-jaamu äratamas
KOKU-ga läks hästi, sest jooksime lühikest ehk B-rada ning jooks ise tuli ka hästi välja.
Loodetud sörgist oli asi kaugel. Tiimikaaslane Tiit Tali oli terve ja heas vormis ning tulemusele orienteeritud. Pikka rada kartis oma kannakõõluse pärast, see läks eelmise aasta A-rajal nässu ning vaevas endist tippsportlast kevadeni. Seetõttu pidi esialgu kirjas olnud kolmas liige Sixten Sild jooksma pikka rada üksi.
Tiidult tuli võistkonnale hea nimi – PUTA. Nüüd on lootust, et blogi klikkijate arv tõuseb hüppeliselt, tõsi küll, peamiselt hispaaniakeelsete meesterahvaste poolt, kes Googlist vastavat teenust otsivad...
Bussiga starti sõitmine võttis aega terve igaviku. Oli tunne, et meid viiakse 30km kaugusele. Hilinesime 5 min.
Ilm oli tõeliselt mõnus. Stardis saime kolm vana kaarti ja läkski andmiseks. Juba algul oli raskusi kaardi ja maastiku kokkuviimisega, ehkki kõrge nõlv oli heaks orientiiriks. Mingil hetkel oli küsimus asukohas, kuid oletused tihniku piiri osas kaardil osutusid õigeks. Kaks sügavat auku kinnitasid seda, et oleme kenasti punasel joonel.
(kaardid on võetud A-raja võitja Kristo Heinmanni blogist ja seal on peal ka nende rada)
Natuke üllatav oli, et üks tiim jõudis kohale juba hetkel, kui ma sügavast punktiaugust (KP32) välja ronisin. Tiit ütles, et noored panevadki alguses kõvasti.
Etapp järgmisse KP-sse (35) oli mul aga kontrolli alt väljas, sest alguses pidin Tiidule järgi jooksma, seejärel ei suutnud lagedal ennast kaardil hoida. Õnneks oli Tiit kaardis, punkti poole keerasime õigest kohast. Kuid tee punktini ja tagasi oli ikka väga rõve – mööda mahaniidetud lepavõsa pikalt mäkke üles, siis alla sügavasse orgu. Ehkki olime etapi läbinud kiirelt ja veatult, oli seesama “noortetiim” meile üsna lähedal. Nemad tulid punkti natuke teisest suunast. Alles finišis saime teada, et tegu oli isa ja poja Piirisillaga.
Et jälitajate eest ära saada, vajutasime korralikult. Pulss oli 155-165 vahel ja seda kogu võistluse vältel. Tiit murdis võsast läbi nagu tank, mulle sobisid rohkem tee-etapid.
Ainsa suurema vea tegime 4.KP-ga (43). Kaardist polnud võimalik aru saada, hoidsime suunda ja lootsime õnnele. Pulgamehena ronisin vahepeal ühe kena lageda künka otsa, siis ka järgmise künka tippu, kuid sealgi polnud punkti. All soo ääres saime end paika, misjärel ronisime uuesti sellesama teise künka otsa. Ja ennäe, seal puude taga oli veelgi kõrgem tipp ja punktki...
Esimese kaardi lõpus oli selge, et täna andis rajameister KOKU-l ikka täie rauaga. Olime Tiiduga õnnelikud, et tulime lühikesele rajale ja ei kadestanud sugugi Sixtenit. Etterutates võib öelda, et ta tuli välja hea ajaga – ca 3,5 tunniga (ehkki üks punkt jäi kogemata vahele). Kuid päris paljudel läks üle 5 või 6 tunni (!).
KOKU ajaloos on olnud 2 jooksu, kui A-raja võitja võistkonna aeg on tulnud üle 2 tunni. Täna said vaid võitjad aja napilt alla 3 tunni.
Väga huvitav teevaliku ülesanne oli teise kaardi esimene etapp (KP-sse 44). Tiit vaatas ringijooksu variante, kuid minu tungival soovil läksime siiski otse. Joostavus oli oodatust parem ja laskumisi-tõuse kardetust vähem.
Enne joogipunkti seisis maanteel rajameister Mihkel Järveoja ja ootas A-raja liidrit – The Sild Experience Teami. Naersime selle peale, sest olime kindlad, et A-raja meesteni on aega veel terve igavik (ehkki nad startisid 35min meist varem). Maastik oli olnud ikka tõsine pähkel.
Kolmanda kaardi esimese etapi (S5-49) jooksime ringi, kuid teise läksime natuke minu initsiatiivil jälle otse. See oli õige otsus. Tiidule ütlesin, et ka A-raja tipud teevad nii.
Loodetud sörgist oli asi kaugel. Tiimikaaslane Tiit Tali oli terve ja heas vormis ning tulemusele orienteeritud. Pikka rada kartis oma kannakõõluse pärast, see läks eelmise aasta A-rajal nässu ning vaevas endist tippsportlast kevadeni. Seetõttu pidi esialgu kirjas olnud kolmas liige Sixten Sild jooksma pikka rada üksi.
Tiidult tuli võistkonnale hea nimi – PUTA. Nüüd on lootust, et blogi klikkijate arv tõuseb hüppeliselt, tõsi küll, peamiselt hispaaniakeelsete meesterahvaste poolt, kes Googlist vastavat teenust otsivad...
Bussiga starti sõitmine võttis aega terve igaviku. Oli tunne, et meid viiakse 30km kaugusele. Hilinesime 5 min.
Ilm oli tõeliselt mõnus. Stardis saime kolm vana kaarti ja läkski andmiseks. Juba algul oli raskusi kaardi ja maastiku kokkuviimisega, ehkki kõrge nõlv oli heaks orientiiriks. Mingil hetkel oli küsimus asukohas, kuid oletused tihniku piiri osas kaardil osutusid õigeks. Kaks sügavat auku kinnitasid seda, et oleme kenasti punasel joonel.(kaardid on võetud A-raja võitja Kristo Heinmanni blogist ja seal on peal ka nende rada)
Natuke üllatav oli, et üks tiim jõudis kohale juba hetkel, kui ma sügavast punktiaugust (KP32) välja ronisin. Tiit ütles, et noored panevadki alguses kõvasti.
Etapp järgmisse KP-sse (35) oli mul aga kontrolli alt väljas, sest alguses pidin Tiidule järgi jooksma, seejärel ei suutnud lagedal ennast kaardil hoida. Õnneks oli Tiit kaardis, punkti poole keerasime õigest kohast. Kuid tee punktini ja tagasi oli ikka väga rõve – mööda mahaniidetud lepavõsa pikalt mäkke üles, siis alla sügavasse orgu. Ehkki olime etapi läbinud kiirelt ja veatult, oli seesama “noortetiim” meile üsna lähedal. Nemad tulid punkti natuke teisest suunast. Alles finišis saime teada, et tegu oli isa ja poja Piirisillaga.
Et jälitajate eest ära saada, vajutasime korralikult. Pulss oli 155-165 vahel ja seda kogu võistluse vältel. Tiit murdis võsast läbi nagu tank, mulle sobisid rohkem tee-etapid.
Ainsa suurema vea tegime 4.KP-ga (43). Kaardist polnud võimalik aru saada, hoidsime suunda ja lootsime õnnele. Pulgamehena ronisin vahepeal ühe kena lageda künka otsa, siis ka järgmise künka tippu, kuid sealgi polnud punkti. All soo ääres saime end paika, misjärel ronisime uuesti sellesama teise künka otsa. Ja ennäe, seal puude taga oli veelgi kõrgem tipp ja punktki...
Esimese kaardi lõpus oli selge, et täna andis rajameister KOKU-l ikka täie rauaga. Olime Tiiduga õnnelikud, et tulime lühikesele rajale ja ei kadestanud sugugi Sixtenit. Etterutates võib öelda, et ta tuli välja hea ajaga – ca 3,5 tunniga (ehkki üks punkt jäi kogemata vahele). Kuid päris paljudel läks üle 5 või 6 tunni (!).
KOKU ajaloos on olnud 2 jooksu, kui A-raja võitja võistkonna aeg on tulnud üle 2 tunni. Täna said vaid võitjad aja napilt alla 3 tunni.
Väga huvitav teevaliku ülesanne oli teise kaardi esimene etapp (KP-sse 44). Tiit vaatas ringijooksu variante, kuid minu tungival soovil läksime siiski otse. Joostavus oli oodatust parem ja laskumisi-tõuse kardetust vähem.Enne joogipunkti seisis maanteel rajameister Mihkel Järveoja ja ootas A-raja liidrit – The Sild Experience Teami. Naersime selle peale, sest olime kindlad, et A-raja meesteni on aega veel terve igavik (ehkki nad startisid 35min meist varem). Maastik oli olnud ikka tõsine pähkel.
Kolmanda kaardi esimese etapi (S5-49) jooksime ringi, kuid teise läksime natuke minu initsiatiivil jälle otse. See oli õige otsus. Tiidule ütlesin, et ka A-raja tipud teevad nii.Jalg oli juba keskmiselt pehme. Poolteist tundi peale starti hakkas parem puus ebameeldivat valu tegema (Libahundi tagajärg). Kolm päeva tagasi hakkas valutama juba 30.minutil, järelikult oli kahe puhkepäevaga tublisti paranenud. Miskipärast hakkas peale puusavalu ka vasak labajalg valu tegema, võttis vahepeal isegi lonkama. Pulss oli ka kõrge (160-165). Kõik see kokku viitas vaid ühele – hakka puhkama, aitab neist tirimistest küll!
See jooks tuli kõigepealt lõpuni joosta. Piirisillad liikusid viimastel etappidel väga hea tempoga, kuid vahepeal tehtud vigade tõttu lõpetasid üle 20min hiljem. Meie aeg nö lühirajal tuli 1h 51min. Olime ainukesed, kes said aja alla 2h.
Kuna konkurente B-klassis eriti polnud, siis võrdleksin aegu A-raja TOP3 tiimidega. Siinkohal tuleks ära unustada, et A-rada oli enne ühist etappi läbinud ca 10-11km.
PUTA (meie) 1:45.50
The Sild 1:41.43
SKM! 1:42.57
New Balance 1:35.25 (!)
Kokkuvõtteks võib jälle vaid öelda, et oli väga huvitav rada, kus tuli lahendada kõiksugu orienteerumisülesandeid ning osata üldistada vanu kaarte. Tõsi, autasustamine toimus prognoositust tunduvalt hiljem, kuid siiski jõudsime kenasti kaardistajate seminarile. Ka Sixten jõudis, sest ta pidigi jõudma. Et üritust avada ja juhatada.
See jooks tuli kõigepealt lõpuni joosta. Piirisillad liikusid viimastel etappidel väga hea tempoga, kuid vahepeal tehtud vigade tõttu lõpetasid üle 20min hiljem. Meie aeg nö lühirajal tuli 1h 51min. Olime ainukesed, kes said aja alla 2h.
Kuna konkurente B-klassis eriti polnud, siis võrdleksin aegu A-raja TOP3 tiimidega. Siinkohal tuleks ära unustada, et A-rada oli enne ühist etappi läbinud ca 10-11km.
PUTA (meie) 1:45.50
The Sild 1:41.43
SKM! 1:42.57
New Balance 1:35.25 (!)
Kokkuvõtteks võib jälle vaid öelda, et oli väga huvitav rada, kus tuli lahendada kõiksugu orienteerumisülesandeid ning osata üldistada vanu kaarte. Tõsi, autasustamine toimus prognoositust tunduvalt hiljem, kuid siiski jõudsime kenasti kaardistajate seminarile. Ka Sixten jõudis, sest ta pidigi jõudma. Et üritust avada ja juhatada.
Tellimine:
Postitused (Atom)
