9 tundi pingeseisundit ehk kiiksuga lauamängude neljavõistlus

See oli äge asi, mida Haiba Koroonaklubi täna korraldas. Lauatennis, koroona, kabes äraandmine ja noolevise - mees mehe vastu, duellid igaühega.

Mulle sellised võistlused meeldivad, sest mitmekülgsus on tugevaks küljeks. Lauatennist olen kõvasti treeninud, koroonat viimane kord aasta tagasi. Nooleviset harjutasin aeg-ajalt suvel (mõeldes Kernu Terasmehele)  ja ka nüüd enne turniiri. Kabe äraandmist mängisin viimati 50 aastat tagasi, kui Tartu majavalitsuste spordimetoodikud korraldasid  parvlaev Koidulaga laevareisi Piirisaarde ja tagasi. Sõber Kallega (Kalle Kaljurand) tegime kokku kusagil 160-170 partiid, kerge ülekaaluga talle.

Lauatennises mängiti 2 korda seitsme punktini, kus kõik saadud punktid läksid arvesse (maks 14 p). Vastasele ei tohtinud neid anda, iga punkt oli tähtis. Jaan Valtin oli parim (pildil vasakul), sain temalt ühe punkti maksimumist ära võtta (võit ühes setis 7:6). Arvatavasti sain teise tulemuse, kaotasin kokku 7 punkti.

Koroonas oli palju tugevaid mängijaid. Nii mõneski mängus jäin 0-le. Eksida ei tohtinud, kohe lõpetati ära. Kokkuvõttes läks siiski hästi, suutsin lauatennise edu hoida.

Kabes oli mõtlemisaega 3 min, äraandmise jaoks piisavalt. Paar kehva mängu oli, kuid üldiselt võis rahule jääda. Pinget jagus ka siin.

Noolevise oli vaatamata harjutamisele üllatavalt ebastabiilne. Alguses sain 25-27 punkti kolmest noolest, kuid vahepeal läks korralikult lappama. Alla 20 punkti vist siiski ei tulnud. Sinna läks palju punkte kaduma, tõenäoliselt oligi see ala kõige suurema kaaluga. Võitja Meelis Tätte tegi kõiki alasid hästi, ta on kõva käsi ka Eesti tasandil. Lauatennises ajas palli kõrgelt tagasi, ometi kaotasin talle ühe seti. 

Jaan suutis ühe noole teise sisse visata ja pääses niimoodi õnnetust nullist.

Õnnestus seekord pinget taluda ja teha korralikud lõpuduellid. Tasuks II koht.

Tulemused (täieneb veel, sh lisandub juurde mõni pilt)

Vinge Libahundi 6h ja 100KP rogain Harkus. SI-pettumus.

100 KP rogain - väga lahe menüü, mis tekitas isu. Ka Harku mets sobis ürituseks väga hästi, oli lähedal ja piisavalt põnev. Huvitavaks tegi rogaini tingimus, et kahestesse punktidesse võis minna üksi. See lisas planeerimisülesandele keerukust, mida ka ilma lisatingimusteta piisas. Suurema osa planeerimisest tegime Mati ja Marjega rajal olles, kuid põhilised liikumissuunad pidime alguses läbi mõtlema. 

Kaardi põhjaosa punktide võtmisel vahetasime jooksvalt taktikat, riskisime minna üle soise ala etapil 43-61 ja võtsime erinevalt esialgsest plaanist kaardi kirdenurga kohe puhtaks. Tagantjärele oli hea otsus. 

Natuke adrenaliini lisasid laiad vesised turbakraavid 145-146-150 punktide vahel, kus pisikesi mättaid kasutades sai ujumiseta hakkama. Vesi oli päris külm.

Alguses tegin ise suuremaid 2-punkti ringe, siis tuusas Mati. Minu lõigud on kaardil kollased, Matil helesinised. Liikusime kenas tempos ja jooksime lõpuni. Krampe ennetava ibuka järel läks  mul olemine väga heaks ja viimaseid punkte vangla ümber sai läbitud isegi 5 min/km.

Füüsiliselt oli enesetunne ok, ehkki nii pikki jookse pole ammu teinud. Lõpetamisel oli kergus jalgades ja olemine üsna värske.

Mulle lisaülesanded tavaliselt ei meeldi, teevad rogaini bingoks. Kuid seekord polnud ülesanded ajamahukad ja keerulised. 

Varjualuse (85) lae alla ronimine polnud siiski lihtne ülesanne, kuid lahe ja pisut adrenaliini tekitav küll. Seda punkti pidid võtma kõik liimed.

Raja keskel jätsime mõned kahesed varuks (125, 124, 225), sest polnud ülevaadet, kas jõuame kõiki punkte võtta. Ehkki kaart oli 1:10 000 ja A3, mis 6-tunnise rogaini jaoks tundus kohe alguses liiga väike.

Lõunaosast ülesse tulles tegime ühe päris hea hargnemise. Mina võtsin peale KP63 122 ja 24, Mati 125, 124 ja 225 ning Marje läks läbi 123 kokkusaamispunkti 230.

Võtsime kõik punktid ära 20 min enne aega, lisaülesannetest saime pea maksimumi. Vaid hoota kaugushüppes sain 1 punkti vähem. Seega oleks pidanud saama 295 punkti 296-st. Olime finišis hea soorituse puhul väga rahul. Kuid siis selgus, et meil oli vaid 276 punkti. Kuhugi oli kadunud 19 punkti???

Tuli välja, et mitmes punktis oli märge puudu küll minul, teinekord Matil ja ka Marjel (46, 138, 153, 72). Ometi mäletame väga hästi neid punkte (näit 46, 72 jt), kus kindlasti komposteerisime. 46 juures tuli vastassuunast teine tiim ja komposteerisin kellegagi koos. Alati kontrollin pulga vilkumist ja heli. Kuid märget polnud. Ja me polnud sel korral ainukesed, kes niimoodi märget ei saanud.

Hea tuju oli läinud, milles libahuntlased muidugi süüdi polnud. Aga mis seal ikka, medali ja auhinna saime, suurepärase päeva lisaks - patt oleks pikalt kurta. 

Läbisin 35,6 km.

Tulemused 

Geoloog prof. David G. Gee. Tänutundega.

Olen sageli mõelnud, et peaks minema korra veel Uppsalasse, kohtuma Davidi ja Veslemøy'ga. David ehk prof. David G. Gee avas mulle ja ka Eesti geoloogiale nii mõnegi ukse. Korduv elamine nende kodus, aadressil Norrlandsgatan 9, ei unune. Tänutunne pole mõõdetav, see lihtsalt on ja ei kao kunagi.

Paar nädalat tagasi oli Tallinnas EGT-TWINN CRM konverents,  kus ühelt Rootsi geoloogilt küsisin, et kas ta teab ka Davidist midagi. Ta teadis ja ütles, et David on meie seast lahkunud, aasta tagasi. 

Valus vaikus püsis hinges kaua. Toibumine võttis aega. Ei jõudnud. Alles ju ilmusid artiklid tektoonikast ja suurtest struktuuridest. Ikka veel oli ta teadlasena aktiivne, ehkki juba üle 80 aasta vana. Oli.

Tegelesin peale ülikooli lõpetamist Eesti Geoloogia Valitsuses diktüoneema kildaga. Viimase aruande  fosforiidist ja kildast koostasime 1987. Kuidagi masendav aeg oli, geoloogiast oli kõrini, Nõukogude Liit ängistas. Oleks ära läinud, kuid trellid olid ees.

Sama aasta Matša mägimatkal kohtusin tulevase abikaasa Mariga ja akadeemik Dmitri Kaljo kutsus mind Teaduste Akadeemia aspirantuuri. Sisseastumiseksamid tegin ära ehkki midagi eksamiteks ei õppinud ja muidugi ühtegi Lenini teost ei avanud. Inglise keele sõnavara oli napp, kuid sain kuidagi kolme ära.

Aspirantuuris võtsin tõsiselt inglise keele käsile, kursuse viis läbi Ants Pihlak (surnud samuti 2023). Pingelised tunnid olid, kuid kasulikud. Läksime ükskord vaidlema praeguse akadeemiku Mart Kalmuga, mõlemad üsna napi sõnavaraga. Kuid saime räägitud.

Nüüd tekkis ka julgus võtta ühendust välismaa geoloogidega. Mul oli olemas 1985. aastal välja antud õhuke SGU trükis "The Scandinavian Alum Shales", kus peal 3 autorit. Saatsin kõigile kirja (Bertil Dahlman oli juba surnud). Ainukesena vastas David.

1989 saime Mariga minna Rootsi, külla minu tädile, kes elas Alingsåses. Kuna väljasõiduviisat tuli oodata üle poole aasta, kasvas Mari kõht 6 kuuga üsna suureks. Paras šokk tädile, kuid võimalus tuli ära kasutada. Samal aastal ilmus  ajakirjas "Goryutshye Slantsy" (Oil Shale) ka minu artikkel, vene keeles.

Käisin sugulastega vaatamas Alum Shale'i (sama kilt nagu meil, kuid natuke vanem) karjääri ning uraani rikastamise tehast Randstadis Billingeni piirkonnas. Tehases oli vaid üks töötaja - direktor. Vestlesime, tehas oli sulgemisel. Rootsi ühiskond oli uraani suhtes väga tundlikuks muutunud. Võimalik, et tootmine polnud ka majanduslikult tasuv. Karjääri seinast sai kivimiproove võtta (otsisin uraanirikkaid kolmi läätsesid), maa alla  minevatesse käikudesse ei saanud. Aasta oli 1989.

Davidiga oli juba varem kokku lepitud, et läheme Mariga ka Uppsalast läbi. Ostsime Boråsist vana VAZ 21023 ja sõitsime Göteborgi lähedalt Uppsalasse. Olin elus esimest korda roolis, ülikoolist sain load palju aastaid tagasi. Jõudsime õnnelikult kohale.

1990 sain Davidi toetusel Rootsi Instituudi stipendiumi mustade kiltade uurimiseks. Olin esimene geoloog selle stipendiumi saajana, kokku läks meid Eestist sellel aastal 3 (sh geograaf Toomas Kokovkin). Olin Uppsalas SGUs (Rootsi Geoloogiateenistuses) ja Lundi ülikooli raamatukogus. Elasin kas Davidi majas Uppsalas või tema korteris Lundis. Käisin Davidi soovitusel ka Kopenhaagenis prof. Bjørn Buchardt'i juures.

1991 töötasin kaks kuud Kopenhaageni Ülikoolis Buchardt'i mustade kiltade projektis, kuhu kuulusid nii Taani, Saksamaa kui Iirimaa geoloogid. Tegime väliekskursiooni paljanditesse Bornholmi saarele ja Kesk-Rootsi, sealjuures ka Randstad'i tehase juurde. Polnud enam ei tehast ega ka karjääri, ümberringi  silutud maa ja roheline muru (!!?). Aspirantuur jäi pooleli - ideed said otsa, uuemat aparatuuri analüüside tegemiseks polnud.   (Buchardt on pildil keskel).

Davidi ettepanekul ja eeltööl algatasime esimese Eesti Geoloogia Valitsuse välisprojekti BITSi abirahadest. Teemaks geoloogilised andmebaasid. Olin juba väljunud kilda uurimistest ja tegelesin muude teemadega. Ma polnud selles asutuses mingi eriline tegija, kuid projekti avamisega seotud kohtumisele SGU tõmmunahalise direktoriga (kui mäletan õigesti) kutsus Endel Kasemets mind Szolnoki restorani küll.

Projekt kasvas üle geoinfosüsteemide arendamiseks, selle raames sai päris palju kordi pikemalt Rootsis käidud, kolleege kaasa võetud ja seal Eesti geoloogilisi kaarte digitaliseeritud. Ka Eestis läks kaarditootmine kõvasti käima. Rootsi poolt juhtis projekti geokeemik Harald Ressar, väliseestlane, kes hiljem tegi palju ühisprojekte Valter Peterselliga. Elasin ikka Davidi juures, üks kord ka mitu nädalat kursavenna, doktorantuuris toimetava Ivar Puura juures.

Kui läksin 1993 aastal Hispaaniasse Granadasse IGCP 254 programmi konverentsile, siis tegin seda läbi Rootsi. Kaasa võtsin ka Mari ja kaks last, kes jäid Uppsalasse ning külastasid mh sugulasi Alingsåses.

Uppsalas käisime veel spa-s, meile siis üsna uudses ja põnevas kohas.

Stockholmis külastasime nende majas Haraldit ja Ulrikat. Hetkel kahjuks ei teagi, kuidas neil läheb. Nad käisid varem palju Eestis, kuid nüüd peaks vanust kõvasti olema.

Ise olin Malagast-Granadast tulles üsna pruuni jumega.

Tagasi sõitsime muidugi Estoniaga, mis aasta hiljem põhja läks. Lapsed meenutasid veel korduvalt neid pallikesi ja eeslikest.

Anatol Heintz

Kuid üllatus-üllatus, hiljuti Veslemøy'ga suheldes selgus, et tema isa oli geoloog - paleontoloog Anatol Heintz, kes lahkus 1919 Petrogradist ja läks Norrasse. Uuris rüükalu ka Eestis.

Mare Isakar TÜ Loodusmuuseumist arvas, et see kõrvalolev foto on tehtud kas 1927 suvel (kui ta viibis Tartus) või siis 1929 aastal, kui oli siin 2 kuud, et lõpetada rekonstruktsioon. Sümpaatne mees igal juhul.

Ta avaldas artikli Eine neue Rekonstruktion von Heterostius Asm. 1930. aastal. See rekonstruktsioon on sellest ajast peale Loodusmuuseumis eksponeeritud. Kui 2016. aastal avati uus ekspositsioon, siis Elga Mark-Kurik pani sinna mõned rüüplaadid juurde.

David pole kunagi Eestis käinud, küll aga oma suure rahvusvahelise projekti EUROPROBE kaudu Venemaal. Veslemøy on muusikaarhiivinduse  asjatundjana käinud Eestis küll ja vist näinud ka oma isa pilti muuseumis. Loodetavasti tuleb nüüd veel. 

Ebasportlikud päevad põnevaid spordiüritusi pakkuval nädalavahetusel. XX geoloogia sügiskool Taevaskojas

Uhh, mida sellel nädalavahetusel küll ei pakutud: laupäeval Rahvapinks Tallinnas ja Kopra rogain Põlva lähedal Kuulmajärvel, pühapäeval toimus aga uuel rajal Maastikumaraton, kus 27 km oleks olnud sobivaks distantsiks. Ilm oli super - taevas sinine ja puud sügisvärve täis.

Aga ei, seekord vajutas kaalukausi alla Taevaskoja Puhkekeskuses toimunud XX geoloogia sügiskool teemal "Geoloogia siis ja praegu", kus reede õhtul rääkisin omal ajal toimunud välipraktikatest, põhiliselt 1981. aasta Kamtšatkast. Kuna laupäeval olid samuti huvitavad ettekanded, siis jäi ära Kopra rogain. Kiireloomulised tööd maaelamises võtsid aga pühapäeva.

Kuna olen TalTech'is õppejõud, siis kuulan ettekandeid mh eesmärgiga kogutud teadmisi edasi anda. Huvitavam on nüüd jälgida tudengeid ja noorepoolseid kolleege ja üritada mõista neid natuke teise pilguga, st kuidas nemad maailma näevad ja mida sealt ootavad. Küsimusele, miks nad geoloogiat õppima läksid, selgeid vastuseid ei saanudki. Ju see seltskond, kes loodusteadusi õppima lähevad, on mõnevõrra erinev mõnest teisest erialast, mistõttu üheks positiivseks  ülikoolist saadud kogemuseks toodigi välja just toredaid kaasüliõpilasi. 

Meie 3. kursuse järgne Venemaa praktika oli tõeline elu kool, seda nii raskuste kui ohtude osas, millest lihtsalt pidi üle olema, samuti  vapustava looduse ilu ja võimsuse ning selle sees "ürgsel moel" elamise tõttu. Midagi sellist ei kordu enam kunagi, sest lagunenud pole mitte ainult NLiit vaid ka geoloogia selles meeletult suures mastaabis. Näiteks Kamtšatka geoloogia koondises, mille alla jäi seitse geoloogia ekspeditsiooni, töötas siis 5000 inimest. Praegu 0. Kui läksin peale ülikooli lõpetamist 1983 tööle Eesti Geoloogia Valitsusse, siis töötas seal 650 inimest, nüüd Eesti Geoloogiateenistuses vaid ca 50. Oma ettekandes rõhusin emotsioonidele ja elamustele, loomulikult pildimaterjali toetusel. Ehkki juttu oli paljudest teemadest, mainis üks naiskolleeg hommikusöögile minnes, et põhiteemadeks olid mul naised, hobused ja karud.

Sügiskooli ettekannnete sisu siin välja tooma ei hakka, kuid huvitava kogemuse osaliseks sain näiteks Taevaskoja trepil. Nimelt selle aasta  Eesti edukaimaks alpinistiks ja Jaan Künnapi karika omanikuks sai teist aastat järjest Ott Tinn, kes käis K2 tipus. Eelmisel aastal tegi ta Everesti (8848 m) ja sellele järgneval päeval ka Lhotse (8516 m). Ta elab USAs ja Taevaskojas muidugi polnud.

Kuid tema ema Oive Tinn, nääpsuke tunnustatud teadlane-paleontoloog Tartu Ülikoolist, on sügiskooli sagedane külastaja, omal ajal kindlasti ka aktiivne selle ürituse korraldaja. Nimelt käisime Oivega varahommikul Taevaskoja seina vaatamas ja pikast trepist ülesminekul tundsin, kui hädine vanamees ma ikkagi olen. Minust 6 aastat noorem Oive hüples sellest trepist üles, lausa mitut astet korraga võttes ja üleval ei hingeldanud üldse. Minul, vanal sportlasel, võttis normaalse hingamise tagasisaamine veel 5 minutit peale tõusu. Pildil on Oive paremal.

Sügis maal oli ka ilus. Lisan vaid paar pilti.

Ja veel. Kadestan neid, kes Maastikumaratonil käisid. Enda füüsiline vorm on selline, et paarikümne km jooksmine tuleb juba üsna lihtsalt. Silveri ja Co korraldatud üritustelt saab alati rohkelt emotsioone ja elamusi, hindan seda kõrgelt. Ja võimaluse korral aitan ikka, põhiliselt küll kodus arvuti taga. Seekord tegin jooksuraja skeem-kaardi, mille kujundas trükiseks, nagu alati, Helen Jürjö. OCAD-is tehtud pdf-pildis ei saanud kuidagi aru, kui paksud jooned jäävad või kas tekstid on loetavad. Kõrgusjooned paistsid ka 20-kordsel vähendamisel ikka jämedad. Nüüd, seda trükifaili vaadates, ei näe kõrgusjooni üldse. Vot sulle. Vabandama peab ka Maa-ameti ees, sest kaardiandmete allikas ununes kaardile panna.  

Magaziin Mängud Kärgulas

Autosõitu maakodust Magaziin Mängude võistluskeskusesse oli 13 min, starti joosta vaid 100 m. Seega sobis kenasti.

Võistlejate arv M60 klassis oli muljetavaldav - 25 ja peaaegu kõik tegijad kohal. Lisaks külalised Lätist ja Soomest.

1. päev - väledate jalgade voor

Rada oli lihtne. Rajameister lootis küll eksitada teevalikutega, kuid liikumine teedel oli suure tõenäosusega kõige kiirem. Vältisin viga nagu Eesti tavarajal, kus kaotasin otsejooksuga 2 minutit.  

Pilt: Nikolai Järveoja

Väike segadus oli K-punktiga, kuid minu teevalikuga see pööre sobis. Mõni mees pani pöördest otse ja K-punkti ei läbinud. Neid oli päris palju.

Tähistus starti 1 oli mõnes kohas arusaamatu ja võistlejad tegid lisaotsa (meil oli start 2). Tundus, et proteste ei esitatud, sest žürii otsust vaja ei läinud. Olin žüriis ja sellega läks hästi.

Vigu ei teinud, ainukeseks takistuseks oli tahtmine ja jooksuvõime raskematel maastikuosadel. Metsa läbitavus oli üldjuhul hea. No ei taha kuidagi pingutada ebameeldivasse tsooni ja seetõttu kestsin ühtlaselt ka lõpuni. Etapivõitu ei saanud, kuid tuli 4. koht. 

Homme tuleb huvitav päev.

NB! Kella unustasin maha ja träkk on joonistatud käsitsi.

Tulemused
SI-ajad

2. päev - Lühirada: pekkis mis pekkis

Jooksuvorm tundus olema päris hea. Lühirada, võis vajutada.

Esimese punkti lugesin künkaks ja suundusin ka sinna. Lugesin samme, läks justkui pikaks. Künka peal punkti polnud, tegin tiiru. Terve küngas oli ekslevaid penskareid täis. Nagu mina. Lõpuks punkt oli, kuid vale number. Siis vaatasin hoolikalt kaarti - hoopis lohk.

Eeldasin vale punkti asukohta kaardil ja suundusin alla võsa poole. Kohtusin 2 min hiljem startinud Mart Külvikuga, kes oli samuti paremale kaldunud (nagu paljud). Eeldus oli õige, punkt oli lamedas lohus. No üsna lamedas. Viga 2,5 minutit.

Edasi kulgesin koos Mardiga, kuid erinevaid teid pidi. Etapi 3-4 läksime hoopis erinevalt, kuid punktipiirkonnas olime koos. Punkti võttes nägin eemal Marti, kes üritas end seistes paika saada. Nägi mind ja siis punkti.

Edasi juhtus ikka arusaamatu lugu. Jooksin üle teest, mida ei näinud. Teisele teele jõudes võtsin suuna põhja poole, et fikseerida raiesmiku nurk. Seda ei tulnudki. "No on ikka kaart", käis läbi pea. Tagasi ja parandusega metsa. Punkt käes, kuid vale number - 67. Tuli noormees (Jung?), kes pidi jõudma 65-sse nagu mina, kuid oli samuti totaalselt vales kohas (!??). Läksin veel idasse punkti otsima kui nägin suurt teed. Nüüd oli asi selge.

Tagasijooksul nägin Tiit Tali, kes startis minust 4 min varem!???. Hõikasin midagi, olin üllatunud, et teda peale kahte megaviga kohtasin. Viga selle punktiga 6 (!) minutit.

Vaatasin kella, geps (start) oli sisse lülitamata. Edasi vigu ei teinud, kuid käsitsi kaardile kantud ringijooksud võivad olla väikeste ebatäpsustega.

Kõige imelikum oli see, et vigu tehti omajagu. Polnud justkui midagi keerulist. Andres Talver võttis stardist M65 kaardi, orienteerus natuke, siis sai veast aru ja jooksis starti tagasi. Ning sai minust parema aja. Väga kindla orienteeruja Tiidu megavead 4. ja 5. punktiga jäävad ulme valdkonda. Ka Mati Preitof ei saanud hakkama (samuti vead 4. ja 5. punktiga).

Lühirajalt 11. koht ja üldkokkuvõttes 7. Pekkis mis pekkis.

Tulemused

Seoses Magaziin Mängudega (varasemalt Suunto Games'iga), mis on EOLi egiidi all olev võistlus ja populaarne nii soomlaste kui lätlaste seas, tahaks natuke ka kriitikat teha.

Väiksemaid vigu nagu juba varasemalt mainitud, oli,  samuti see, et erinevate radade aluskaardid polnud ühesugused. Väga palju kurdeti tavaraja lihtsust, mis teede ja radade lahenduse kaudu vältis ebameeldivat võsa, kuid seda teejooksu oli ikka liiga palju. Pakutud maastik ei võimaldanudki ehk teha häid radu, mis oleksid olnud huvitavad kaugelt kohaletulnuile. Kohalikest rääkimata. Hea, et sügisel välditakse halva läbitavusega ebameeldivaid maastikke, kuid Kärgula jäi seekord lahjaks. Tõsi, pikkadel radadel oli teine ülesehitus ja ilmselt olid ka paremad rajad, kuid soomlastest külalised olid siiski valdavalt veteranklasside jooksjad.

Aga muidu oli tore. Mulle see tavaraja jooksuvõistlus meeldis, sain võrrelda oma jooksuvõimet teistega. Polnud üldse paha ja lühirajal oleksin olnud juba päris hea mees. Kui poleks ja kui oleks... jne.

Lõpuks ometi üks õnnestunud turniir

Lauatennisest kirjutan harva, sest blogi lugejaskond on rohkem "metsa poole" kaldu. Samas olen ise ajaliselt rohkem pinksi mänginud kui jooksnud või ratast sõitnud. 

Laupäeval oli Eesti MV pikk rada Soontagas, kus oleksin tahtnud osaleda. Kuna sellel nädalal olin linnas ja laupäeval toimus ka Rahvapinksi II etapp Kristiine spordihallis, siis orienteerumine jäi ära. Küll aga plaanin osaleda järgmisel nädalavahetusel Magazine Games'il Kärgula metsas, mis asub meie maakodu lähedal. Teisipäeviti annan Taltechis loenguid, seega on kogu logistika maa ja linna vahel praegu hakitud selle kohustuse tõttu.

Pinksis olen muutunud stabiilsemaks ja trennis suudan korralikult vastu hakata ka oluliselt parema reitinguga mängijatele. Küll aga pole seda arengut suutnud tulemuseks teha. Trenni teevad kõik ja sageli otsustab mängu tulemuse vaid mõni detail. Peale Rahvapinksi I etappi kaotasin 2 reitingupunkti ja langesin 351. kohale.

Seekord läks paremini.

150+ turniiri avaringis sain vastaseks Sergei Mihailovi (312.), ühe vanema mehe, kellega polnud varem kohtunud. Vaheldumisi võitsime paraja ülekaaluga sette, kuid otsustavas viiendas setis jõudsime seisuni 9:9, kus sain 2 punkti ja võidu. Läks hästi.

Teise ringi vastaseks tuli turniiri 5. paigutusega Oliver Ollmann (182.), kellega polnud väga ammu kohtunud. Õnnestus võita 3:1 ja jõuda tugevasse gruppi. Minu paigutus oli 58 osaleja seas 37.

Kolmandas ringis mängisin 15-aastase Kirill Zubkoviga (218.) (pildil vasakul). Arvasin, et kohtusime esimest korda, kuid tema mäletas hästi kunagist kaotust mulle Keila turniiril. Matš oli huvitav, kuid vastane oli siiski kindlam ja võitis 3:1. Päris palju palle lendas mul võrgutripsuga üle, ehk natuke liigagi. Kirill oli täna väga heas hoos ja võitis selle turniiri, esimest korda elus!

Kukkusin miinusringi ja sain vastaseks Richard Anmanni (289.). Vaatasin tema eelnevat mängu Reino Ristissaarega (208.), kus ta ei jätnud tugevale vastasele mingeid võimalusi. Ühe seti võitis isegi 11:0. Tundus minu jaoks lootusetu vastane ehkki nõrgem reiting paljastas tema taset ka teise nurga alt. Mulle temaga mäng sobis, suutsin taktikaliselt õigeid valikuid teha ja vähe eksida ning võitsin 3:1.

Sven Juus (247.) ei teinud justkui midagi erilist, kuid stabiilse mänguga võitis kindlalt 3:0. 

Järgmine vastane oli noor LTK Kalev trennipoiss Enrico Kozintsev (241.). Esimene mulje oli jälle selline, et tema vastu küll ei saa. Kuid mängu arenedes ja oma tugevaid külgi ära kasutades sain siiski võidu 3:1. Ta läks mingil hetkel endast natuke välja ja tegi paar rumalust. Noored murduvad kergemini, kuid ka kosuvad kiiresti.

Viimane mäng 13.-14. kohale oli Reino Rassiga (242.). Mäng oli üsna võrdne, kuid eksisin siiski rohkem ja kaotasin 1:3. 

Seega olid kõik vastased oluliselt parema reitinguga ja saavutatud 4 võiduga parandasin oma tabeliseisu märgatavalt. Kuid ka lauatennise pall on ümmargune, mistõttu ei pruugi järgmine turniir nii hästi õnnestuda.

Eestikate tavarada ja veteranide teade

Kahjuks ei saanud osaleda nädal tagasi huvitaval maastikul toimunud Eesti MV öisel tavarajal, sest jäin peale Valgamaa öiseid haigeks. Valus kurk, seejärel palavik (37,8) ja üsna halb olemine. Kuid õnneks ei kestnud haiguse aktiivne faas kaua ja ei võtnud ka jõudu ära. Seetõttu sain juba teisipäeval teha esimese tiiru Mustla-Nõmme tehnilisel maastikul, mis osutus kasulikuks kogemuseks. Tallinna neljapäevakul ei saanud sprindikaardi mõõtkavasse hästi sisse, kuid see jooks polnudki tehnilises mõttes oluline. Küll aga ergastas jooksuvormi. Kolmapäeval tuli veel juurde 2,5h pinksitrenni Haibas.

Seega võis OK Westi poolt Küti metsas Viljandimaal korraldatud tavarajale minna küll. Maastik tundus äge, kohal olid kõik tegijad, seda nii põhiklassis kui veteranide seas. Meie M60 vanuseklassis oli 24 võistlejat, kusjuures esmakordselt tuli selles klassis rajale Sixten Sild (pildil keskel). Kuna tal reiting puudus, siis startis kehvalt positsioonilt esimesena. Tema vana trennikaaslane ja konkurent Tiit Tali startis aga viimasena üle tunni hiljem. Intriig oli olemas. Veteranide MMil Soomes oli Sixten liikunud päris hästi (Tiidu info).

Tavarada

Klubikaaslase Uku-Laur Tali poolt tehtud kaart ja rajad tõotasid kvaliteetset ja põnevat orienteerumist. Ja nii ka oli. Lõpptulemuses said oluliseks orienteerumise kõik elemendid - suunajooks, sh kehva läbitavusega maastikul, (ujuva) reljeefi lugemine, teevalikud, kus pidi leidma parema läbitavusega kohad, ja muidugi füüsiline võimekus ning agressiivsus ebamugavatel etappidel. Liigne kaardilugemine ja ebakindlus võtsid tublisti hoogu maha ja sekundid kadusid märkamatult.

Kuna rada oli huvitav, siis lisasin kaardile ka etappidel võidetud või kaotatud sekundid-minutid (võrreldes parima etapiajaga). 

Alustasin hästi ja olin parim esimesel ning kolmandal etapil. Neljandas KPs olin teine 15 sek kaotusega Tiidule. Kuid etapp 4-5 andis korraliku lõuahaagi, mis jäi küll ainukeseks selliseks täna. Rohkem suuri orienteerumisvigu ei teinud, samas rajavalikutega läksin alt küll. Etapil 4-5 keerasin liiga vara alla soo peale ja sattusin soopunktist valele poole madalat küngast. Kõik oli justkui kontrolli all ja polnud ka. Sest punkti ju polnud. Lõpuks ronisin tihnikust läbi. Viga 5 minutit.

Etappidel 5-6 ja 6-7 jäin palju rägasse ja soomätaste taha kinni, ei leidnud head liikumisteed. Kohati oli ka ebakindlus asukoha osas, mis aeglustas jooksu veelgi.

Etapil 10-11 liikusin küll üsna otse, kuid ca 2 min kiirem oleks olnud minna mööda põhjapoolset sihti. Pagan küll, ma ei näinud seda varianti üldse.    

Kui joostavus läks paremaks, siis sain päris häid etapiaegu, kuid need ei parandanud enam kohta. Võitis Tiit Tali, teine oli Mart Külvik ja kolmas Sixten Sild. Need kolm meest olid viimati koos pjedestaalil vist ca 40 aastat tagasi. 

Oma jooksuga jäin siiski rahule. Füüsiliselt polnud raske, hoidsin end vist piisavalt tagasi. Homme on  veteranide teade, kus konkurents on ka M55-60 klassis korralik.

Tulemused
Vaheajad

M55-60 teade  

Läksime rajale koosseisus mina, Mati Preitof ja Maido Kaljur. Rajad olid lühikesed, eriti keskmisel vahetusel.

Sain esimese punkti hajutuses üsna kehva variandi ja tegin seal paar minutit viga. Juba halb, kuid tuli edasi võidelda. Kõik läks kenasti kuni keskusest läbijooksuni, misjärel juhtus etapil 8-9 midagi arusaamatut. Mingil hetkel läks olukord täiesti kontrolli alt välja, komistasin ridamisi valede punktide otsa. Polnud ju raske suunda pikliku soo nurgani hoida ja sealt edasi punkti poole minna. 

Ühel hetkel otsustasin tee peale joosta, et end paika panna. Teed aga ei tulnud ega tulnud (???). Seisatasin ja sain aru, et tahtsin hoopis 180 kraadi teisele poole joosta. Möödus Helen Jürjo ja võttis selle 9. KP (36) 15 m kauguselt ära. Ups.

Kui nüüd tagantjärele GPS-träkki vaadata, siis juhtus vist selline lugu, et võtsin mingil hetkel kaardi 90 kraadi valesti ette... Megaviga.

Samas hoolimata tehtud kahest suurest veast oli selja taga veel terve rida võistkondi, kellest vastujooksul kohtasin Toomas Masti ja Tõnu Ilvest. Olin tõsiselt üllatunud, et vahetusest väljusin viiendana.

Mati tegi II vahetuses hea töö ja tuli välja teisena ning Maido (pildil) vormistas meile III vahetuses esikoha.

Seega saime vahetult enne järgmisel aastal M65 klassi suundumist medali kuni 9 aastat nooremate meeste seas. Polnud paha. Kuid sellel maastikul paugutati ikka kõvasti. 

Uku-Laur oli kahe päeva peale maastikule viinud üle 120 KP, ainuüksi teatevõistluse kõikide punktide kaart nägi välja selline. Nagu Jukolal.

Põnev heitlus tekkis 2.-3. koha pärast, kus Allar Padari Hiiumaa OK-st edestas Priit Överust Mercury-st vaid ühe sekundiga (Andres Talveri foto).

Tulemused

Öös on asju. Valgamaa öised

Tavaliselt treeningutest ei kirjuta, kuid Valgamaa MV öistest, mis olid laupäevase Eesti MV öiste eelmänguks, tuleb paar rida küll. Eelkõige seepärast, et kusagil pärapõrgus, kohas, kus Telialt tuleb teade moblasse: "Tere tulemas Lätti", tehakse päevakut ja ka öist orienteerumist. Vinge värk AARAINilt, sest rohkearvulist osalemist sellises kohas loota pole.

Regasin end küll varem ära, kuid üksi sinna vist sõitma poleks hakanud. Õnneks tuli Mart Külvik veel kaugemalt, lausa Obinitsa kandist, ja võttis mind möödaminnes maakodust peale. Seltsis segasem.

Seltsis oli segasem ka öises metsas. Start oli justkui muinasjutuline oaas pimeda kruusakarjääri servas, kuid metsas olid ainsateks valgusallikateks võimsad pealambid. Ometigi ei saanud eriti aru, kas olid lagedal või poollagedal või valges või rohelises metsas. Kaardil oli valget metsa palju, tegelikkuses...

Teel esimesse punkti käisin muldvalli otsas, et vaadata, kas üle tumekollase lageda saab lõigata. Isu lõikamiseks kadus kohe. Esimene KP oli trikikas, kuid mul vedas, sain pihta ja kokku nii Tõnu Ilvese (+2 min) kui Antti Roosega (+4 min). Teise punkti sai Antti paremini kätte ja kolmanda eel kadus mul arusaamine asukohast. Õnneks oli Tõnu paigas ja punkt tuli kenasti. 

Neljandasse lõikasin erinevalt teistest üle lageda raiesmiku, kuid Antti ja Tõnuga saime punktis ikkagi kokku. Olin selles KPs liider, sest Mart oli teinud kolmandaga 3 min viga.

Ja siis tuli see saatuslik KP5. Läksime kõik kolmekesi liiga vara sisse, sest poollage sai otsa. Antti liikus liiga paremale, kuid me Tõnuga kammisime oletatavat punktipiirkonda üsna kaua (viga 13-14 min!). Vahepeal tuli ka punkt, mille Tõnu ära võttis ja järgmisse liikuma hakkas, kuid punktinumbri kontrollimisel selgus, et tegemist oli hoopis päevaku punktiga. Lõpuks läksime tagasi sihile ja panime seal ennast paika.

Etapil 5-6 otsesihti ei näinud ja sattusime tee peale. Enne seda tuli vastu Maido Kaljur (!??). Minu ja Tõnuga ühinenud Jüri Vanaveski teadis täpselt, kus KP6 oli, sest käis valges päevakul. Ja selle teadmisega me mööda põrutasimegi. Päevakul oli punkt siiski kaugemal, aukude juures.

Üsna kurnava ja kohati võsase sooetapi 6-7 keskel kuulsime äkki ühe võistleja hüüatust: "Hei oodake,  mul on lamp kustunud". Tegemist oli Andrus Rämmanniga, kes järgnes meile punktidesse 7, 8 ja 9 ning oli nendes 3. kohal. Edasi Jüri teda järgi ei oodanud ja Andrus kadus pimedusse.

Olin rahul pikkadel sooetappidel 4-5 ja 6-7 tehtud PT suunamuutustega ja sealt edasi ka kõikide teiste etappidega. Hakkas juba mingi öine tunnetus tekkima.

Äge seiklus.

Tulemused
Vaheajad