Pehmokese 9 tundi ja 55,7 km lumes ehk Ugandi Taliharja Vanakuri

Mõned mõtted Taliharja Vanakuri Pehmo rajalt:

- pole tähtis ei aeg ega koht, saaks vaid võimalikult valutult lõppu

- hea, et päike ei paista, muidu võib veel lumepimedaks jääda
- huvitav, kas selles lumepudis läheb tagumiste jaoks rada paremaks

- oh kui hea on jälle kõval pinnasel olla. Kasvõi korraks

- lauatennis on ikka palju mõistuspärasem tegevus

- looduskaitset devalveerivad kõige rohkem mõttetud keelud (antud juhul väike konnakotka püsielupaigast ümberminek)

- hundid pidid praegu koeri murdma. Kuidas on üksiku inimesega öises metsas

- 101 km on täna ikka ränkraske (enda lohutuseks)

- ikka samad näod - kord ees, siis taga, jälle ees jne

- milleks on siin küll kaarti vaja, kui kell ütleb, kuhu minna

- kaart võib olla isegi vajalik, kui kell enam midagi ei ütle

...

Ilm oli Taliharjale sobiv - külma 9-10 kraadi, tuul ca 6 m/s, lumesadu. Tallinn-Tartu maantee oli kogu ulatuses väga libe, tuul puhus küljelt. Küprose käsipallikoondis sõitis kraavi, pühapäeva õhtul toimuma pidanud  valikmäng jäeti ära. Taliharja suusamehed rõõmustasid, rattamehed kratsisid kukalt. 

Minu jaoks on 101 km kauge minevik, täiesti lootusetu ja tervisele ohtlik ettevõtmine, mida enam kunagi ei tee. Eelmisel aastal alahindasin PEHMO rada, kus kannatasin omajagu. Seekord olin paremini valmistunud, võtsin kaasa ka rohkelt süüa, kuid oma toidust läks sisse vaid 2 geeli, natuke kuivatatud puuvilju ja mõned Ibuka tabletid. Joogisüsteem külmus üsna varakult ära, hoolimata sellest, et huulikuotsa hoidsin põues. Pärast kodus jõin.

Nii nagu alguses riides olin, ka lõpetasin. Ehkki mõtted liikusid vahepeal kotis asuva sulejope peale, soojendasin end vaid aktiivse liikumisega. 

Võrreldes esimese Taliharjaga oli teenindus rajal väga äge. Kohe alguses anti Kesklaagris pool topsi tulist mustikajooki, kusagil poole maa peal Kastolatsi kiriku tugipunktis ajasin kerge iiveldustundega sisse mõned sardellitükid. Kuid soe tee ja paar kommi andsid korraliku energiapuraka. Sellise puraka, et tegin kohe peale seda ca 1 km edasi-tagasi lisajooksu. Sinna läks kusagil 10 min. Foto: Aldis Toome.

Sain jälle kokku Toomas Tiiveliga, kellega meil tempod sobisid, kuid enne kirikut jäi ta siiski tublisti maha. Uudishimulike, kuid aravõitu hobuste juures proovisin teha pilti nii ja naa, et saada korraga pildile nii jooksjad kui hobused. Ei õnnestunud. 

Pildile jäid Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan, kellega kohtusime rajal korduvalt. Ühel hetkel tundus, et nad jäävad lootusetult maha, kuid siis tabas mind pimedas, keset lagedat põldu, kõva reielihase kramp. Seisin seal kannatades oma 5 minutit, Toomas Tiivel kadus eest pimedusse ja noormehed möödusid. 

Kuid peale Ibukat läks tunne väga heaks ja krambi suhtes turvaliseks ning peale Jahionni medaljoni, kus nemad jäid riietuma, kadusin eest.

Möödusin lumesupis väga aeglaselt kõndivast ultrajooksjast Rain Vellerindist ja tundus, et võin veel Toomase ka kätte saada. Ees aga tulesid ei paistnud, tagapool samuti.

Tee peale jõudes hoidsin jooksmisega end tagasi, et uuesti mitte krampe saada. Tagant lähenes lamp - ohhoo, Helmi Marie Langsepp, kes koos Kristjan-Erikuga peale kiiret algust maha jäid. Alpinist Kristjan-Erik Suurväli pidi kahjuks terviseprobleemiga Kastolatsi kiriku juures katkestama. Helmil aga oli samm väga kerge ja, mine tea, ehk oli põhirajalt pehmole ümberregistreerimine talle väike viga. 

Kuid vähe sellest, tagantpoolt lähenes tee peal veel üks lamp, Rain Vellerindi oma. Rain pani tempokalt mööda (??!). Kuni Laibakuurini jooksin palju koos ka Margot Roodiga, kellega koos liikusime  tema esimesel Taliharjal Viitnas. Peale Laibakuuri, ca 10 km enne lõppu, möödusid tempokalt eelmise aasta kaaslane Jana Kink ja Neeme Loorits. Kastolatsis olin neist veel tublisti ees. 

Laibakuuri kuum tee oli super!

Vitipalu kaare tegin koos Juhan Liivamägi ja Katrin Paiga ning liikusin nendega koos peaaegu lõpuni, kus nad siis viimasel 600 meetril tempo üles võtsid ja eest ära jooksid (tahtsid vist 9 tunni sisse jõuda). Ehkki vahepeal tundus, et Katrin on väga väsinud ja jääb maha.

Ah jah, Vitipalu kaare järel oli väike lõke, kus Säraku järgijad pakkusid Vana Tallinna't ja vett. Lisaenergiat ja juua oli vaja.

Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan leidsid äkki kuuenda käigu, möödusid ja kadusid.

Rain Vellerind oli 1,5 km enne lõppu juba-juba käeulatuses, kuid siis tõstis tempot ja kadus eest.

Lõpp oli rahulik ja meeldiv, ultral on finiš alati kõige parem hetk. Erinevalt 101 km lõpetamisest Pehmol katarsist paariks järgnevaks päevaks ei saa. Kuigi olin rajal vältinud pingutamist, väsis keha ometi nõnda, et esimesel ööl polnud magamine üldse meeldiv. Järgmisel päeval aga oli enesetunne kerge ja hea, ehkki lihased natuke kanged. Mõtlen järgmisel aastal enne Taliharja ikka tõsiselt, kas veel Pehmot teha. Sest see pole üldse lihtne ettevõtmine. 

Tulemused

GPS träkid (mina 336)

Panen lisaks paar suuremat väljavõtet rajakaardist.

Taliharja sugemetega Näärilaks ehk Jolki palki vol.7

Minu viimane Näärilaks toimus 8 aastat tagasi. Peale seda oleme jõulude ja uue aasta vahel viibinud maal, Näärilaks aga toimus alati detsembri lõpupäevadel. Sellel aastal oli olukord teine, sest Näärilaks viidi läbi 2. jaanuaril, kusjuures keskus asus kodust 150 m kaugusel Keila Kooli juures. 

Pagana raske on edasi anda üritust, võistlust, millest ka ise kohati mitte midagi aru ei saa. Samuti seda pimedat lumist metsa ja tuuliseid lagendikke, kus vanade ja trikitatud kaartide järgi tuleb läbida  ebamääraseid kontrollpunkte. Kes veel ei tea, milline nägi välja esimene Näärilaks aastal 2012, võib seda lugeda SIIT. See oli tõeline multispordi üritus, kus ajalimiiti polnud. Osales 3(!) võistkonda.

Seekord oli rajal 100 võistkonda. Start anti kell 17:45 Keila lauluväljakult. Kaarti sai enne natuke vaadata ja raja läbimise strateegia paika panna, kuid detailideni ei jõudnud. Lootsime seda teha Klooga rongi peal. Kahjuks jõudis rong kohale liiga kiiresti.

Olin ühes võistkonnas Mairolt Kakkoga, kogenud orienteeruja ja rogainijaga. Mairolt on nutikas tegelane ja kuna tema füüsiline vorm oli minu omast väheke parem, siis jätsin trikiülesannete lahenduste mõtlemise pigem talle. 

Esimese tünga saime kohe Keilas, sest ei näinud kaardil suure punase noolega näidatud esimese KP asukohta - Keskväljaku kuuse küljes. Saime sellest liiga hilja perroonil aru, enam polnud aega punkti võtta, ehkki see oli nii lähedal. Karm.

Kogu läbitud rada on toodud sellel üldkaardil. Need, kes kodus GPS-träkke jälgisid, ei saanud vist mitte midagi aru. 

Et rajameistri Silver Eensaare tööd ja mõtteid natuke paremini välja tuua, analüüsiks kaarte eraldi.

Esimene, natuke keerulisem orienteerumine oli Klooga garnisoni ladude vahel. Mõõtkava polnud antud nagu ka kõigil teistel kaartidel. Suurt trikitamist vajaliku 5 KP-ga polnud tehtud, mis oli isegi üllatav. Pööratud vana ortofoto oli lisatud vist ainult mõttetöö segamiseks. 

Siin juhtus teine tüng - peale Klooga mõisa punkti 20 tahtsime minna KP16-sse, kuid võtsime ära hoopis KP24 ja edasi läksime sealt otsima KP24. Asi kiskus metsaseks, ehkki pidi olema lage. Saime veast liiga hilja aru ja tagasi muidugi minema ei hakanud. Seega juba -2 punkti.

Kirsiks tordil oli seekord 1979. aasta Niitvälja orienteerumiskaart. Et kella 21:45-ks tagasi Keilasse jõuda, polnud kaugemad raba- jm punktid meile jõukohased. Läksime võimalikult otse.

KP12st läksime esialgu mööda, sest pimedas polnud õrna aimugi asukohast. Kõik teised lähedal asuvad võistlejad olid samas seisus. Võtsin välja mobiili TOPO rakenduse ja Eesti Põhikaardiga. KP 12 asus tiigi kõrval ja kuna Põhikaardil oli läheduses tiigike olemas, siis suundusime sinna. Kõik teised meie järel. Olin ilmselt esimene, kes selle KP kätte sai, ühtegi jälge ees polnud.

Edasi oli plaanis minna 12-17-18-19. Otse üle soo ei tahtnud minna, ka mets tundus ebameeldiv võss. Tegime natuke liiga suure kaare, mistõttu KP17sse ei jõudnudki. Aga uhke tunne oli, liikudes esimesena, selja taga pikk rivi lampe. Tegin nö Ivan Sussaninit.

Oma asukohast saime aru alles tee peal, Pekk-Aibast vähe eespool. Ka KP18 tundus liiga kauge tagasiminek, aega polnud raisata. Siit veel 2 võtmata punkti. 

Kõrval on 46 aastat vana o-kaart ja MapAnt'i kaart.

Enne veel kui jõudsime Lehola alevikku, tuli ületada sügav kraav. Pikk hüpe hoidis ära "ujumise", kuid põlveni vette sai küll sulpsatud. Mairolt näitas hüppe ette, Raivo Erik ja Kairi Tuulmägi, kellega olime sageli koos, meile siiski ei järgnenud. Ei teagi, kust kohast nemad üle said. Tossude paelad olid jääs, sain need lahti alles kodus sooja duši all. Pildil on KP21.

Ilm oli ootamatult külm, kaugelt alla -2 kraadi nagu ilmaennustus prognoosis. Mairoltil külmus vesi joogitorus ära. Oli kagutuul, seega kogu aega vastu. Külmetasin natuke, kuid kilekat ei viitsinud selga panna. Eriti külm hakkas joogipunktis, kuid ajasin seal näost sisse 4-5 komeedi kommi ja võtsin 2 topsi kärakat. Energiapuudus oli suur, ei piisanud ka natuke aega tagasi ära söödud 1,5 batoonist. 

Peatreenerist jõuluvana näitas mingeid loomapilte ja küsis, kas nägite. Me polnud midagi näinud, ei kaardil ega looduses. Kompostrijälge legendikaardile seetõttu vist ka ei tehtud.

Edasi olime parasjagu segaduses objektide leidmisega Lehola alevikust. Olid mingid pildid ja ka kaart objektide asukohtadega, kuid pagana külm oli ja ei tahtnud ka telefoni välja võtta. Viimane ei toiminud külmas kõige paremini. Jooksime siia-sinna, mitmed punktid jäid võtmata. 

Korra tuli mõte, et sõidaks rongiga Keilasse ja võtaks metsapunktid ära, kuid rongi väljumiseni Kulna jaamast oli liiga vähe aega järele jäänud. 

Hakkasime jooksma Keilasse mööda kergliiklusteed, mida olen rattaga kümneid kordi sõitnud. See oli nüri ja kurnav surumine, nö tahtejõu etapp, mis meenutas Taliharja Vanakuri üritust. Kuid saime tee pealt veel 4 punkti kätte ja natuke jäi aega ülegi Keila metsas KPde võtmiseks. Kolm punkti jäi seal küll võtmata, kuid see-eest jõudsime finišisse üsna täpselt.

Läbisime joostes 24,5 km. Olin korralikult külmunud ja kurnatud, keha särises ja tõmbles kogu öö. Kell 6 hommikul oli veel paras pohmakas. Nägin unes, et etapid olid justkui kabelauale paigutatud ja kõik läksid untsu. 

Pole ka ime, sest täna käisin Haibas lauamängude nelikturniiril, kus tuli mängida kabet (3 min), malet (5 min), koroonat ja lauatennist. Tase oli kõva, 6 tundi korralikku pinget, eriti välkmales ja -kabes. 

Tulemused on Sportrecis.

Enamus fotosid on Silverilt jt korraldajatelt.

80 aastat Lükkä punkrilahingust

1945. aasta 28. detsembri hommikul kell 5 ründas NKVD üksus Lükkä punkrit. Väikesesse hoonesse, kus magas 12 meest, visati kõigepealt aknast sisse granaat, edasi avasid sisevägede sõdurid punkri pihta tule. Kolm meest sai kohe surma, teised üritasid majast väljudes vastu tulistada. Ümberläinud petrooleumilambist  süttinud hoone taustal oli pimedas metsas asuvatel sõduritel lihtne metsavendi tabada. 

Ometi sai sellest põrgust 3 meest põgenema ja üks neist, Kristjan Tuvikene, käis peale Siberi vangilaagrit veel kõrges vanuses Lükkä punkrikohas. Punkri asukoht suudeti tuvastada alles 43 aastat hiljem, 13. juulil 2008, kui Mart Roos Kalju Aaropi poolt saadud vihjetest selle koha tuvastas. Kolm aastat hiljem leidis Arnold Unt üles 2,5 mehe säilmed. Lihtsalt tundus üks madal pinnavorm punkrikoha juures natuke nurgeline ja kui sonkis seda jalaga ning käe turba sisse pistis, sai sealt kätte puusaluu.

Nüüd on punker taastatud ja Nursist on võimalik sinna juurde pääseda. 7 km sõitsime autoga ja 1,3 km läksime jala läbi soise metsa. Vett oli soos palju ja pole ka ime, sest tegemist oli Mustjõe ümbrusega. Juttude järgi oli selles piirkonnas tehtud soode taastamistöid ja kinni aetud kraave. 

Minu jaoks natuke arusaamatu piirkond sellise töö jaoks, sest Mustjõe lamm ongi üks suur soo igal pool. Aga ega geoloog ei peagi kõike taipama. 

Punker jääb Nursipalu harjutusväljale, päris igal ajal sinna vist minna ei tohi.

Indrek Hunt rääkis selgel kõlaval häälel punkri ajaloost, vedas kooslaulmist ja kõige lõpetuseks tulistati aupauke.

Ja tehti ka grupipilt.

Nursi mälestuskivi juures võtsid sõna mitmed inimesed, sh  Rõuge vallavolikogu poolt geograaf ja endine kõva matkaja Jaak Kärson. Teda mainisin kunagi Beluhha blogipostituses kui ühte esimestest eestlastest, kes talvel Beluhha tippu ronisid (1978). Heas sportlikus vormis on ta praegugi.

Mälestusüritus lõppes Nursi külakeskuses maitsva toidu, relvanäituse (Ivari Padar) ja ettekannetega. Esinejateks olid Arnold Unt, Meelis Mõttus (Metsavenna Talu) ja Mauri Kiudsoo.

Minu jaoks oli see esimene kord olla Lükkä mälestusüritusel, mis toimus juba 11-ndat korda. Suurim lugupidamine kõikidele eestvedajatele ja abilistele, see on väärikas pärastsõjaaegsete traagiliste sündmuste meelespidamine. 

Internetist leiab Lükkä punkri kohta nii mõndagi, näiteks Kaljo Aaropi artikkel 10. Rohelisest Partisanide Pataljonist. 

Kaljo Aarop, Mart Roos ja Indrek Hunt on välja andnud raamatu "Lükkä punkri lugu".

Lisan ka paar näituseteksti:

Lükka punkri langemine

Lükka punkri saladuse jälil

10. Roheline Partisanide pataljon

 

Ape 4h rogain Lätis

Kuna viibisin maal, siis Läti Ape asus lähedal, vaid 45 min autosõidu kaugusel. Vana hea konkurent Valters Kaminskis (pildil) korraldas seal rogaini, kus ise oli ka rajameister. Ape kant on vahva reljeefiga piirkond, metsad üsna inimlikud. Oli oodata nii teejooksu kui tõsist orienteerumist, nagu ühel heal rogainil ikka. Maasikaks tordil oli suurepärane ilm väikese plusskraadiga, kus maapind oli kergelt külmunud, härmas puu- ja sõnajalalehtede mustriga. 

Läksin roganile Mati Preitofiga, vana võitluskaaslasega. Konkurentsi ultraveteranide klassis eriti polnud, sama ka superveteranidega. Koht kohaks, sooritus ise oli ikka kõige tähtsam. 

Planeerisime linnulennuliselt 20 km (ca 26 km), kus selle tasemega võistlejatel palju erinevaid valikuid polnud. Lai Vaidava jõgi oli ees ja seal oli vaid 3 ületuskohta. 

Meie läksime päripäeva ringile ja lõppu jätsime teejooksud võistluskeskusest lõunas.

Esimesse KPsse (22) läks palju rahvast, kuid kõik tegid siia-sinna väikeseid vigu ja olime esimesed nii punktis 22 kui 24. 

Liikusime kenasti, ehkki vahepeal tundus, et Mati jaoks oli see natuke kiire. Nägu oli üsna higine. Me polnud ammu koos võistelnud, ta pidi ise oma tempot kontrollima ja sellega ka mind distsiplineerima.

Vigu ei teinud. Näiteks etapil 53-48 kasutasime alguses head teed, mida kaardil polnud. Teid puudus seal omajagu, värvid olid eestlastele ka natuke võõrad. Järsaku märki polnud, seda asendasid tihedad punased kõrgusjooned. Soodest ei saanud hästi aru. Kuid rogaini jaoks oli kõik ok, peaasi, et suunda kontrollid ja liiga vara tõmblema ei hakka.

Etapil 47-41 liikusime piki piiririba, mis kulges alguses pikalt mööda sood. Vesi polnud üldse soe. Pilt on tehtud KP47-s (Taivo pildistas).

Ma ei tee endast peaaegu kunagi selfisid, kuid ühtäkki avastasin mobiilis sellise foto.

Tagantjärele võiks sellele panna nimeks "Rõõm külmast sooveest".

Nimelt tegin kaaslastest soos pildi ja kui avastasin, et objektiivi klaas polnud puhas, üritasin kiiresti teha uue. Miskipärast oli aga peal selfi režiim, mida ei saanud kuidagi külmunud sõrmedega ära vahetada.

Lõpuks õnnestus, kuid kaaslased olid juba minu juurde jõudnud. Tegin kiire spurdi edasi, komistasin, ja kukkusin korralikult vette. Palusin veel Matil pildi jaoks tagasi minna, kuid miskipärast ta ei teinud seda. (Pilt puhta objektiiviga)

Sõrmik kuivas varsti käes ära, jalalabad soojenesid liikudes samuti ja kõik oli tšill. Kuid see sooetapp, kus pidi kogu aeg tööd tegema, väsitas ära Mati. Kui peale metsaetappe jõudsime tee peale, siis oli selge, et sörki me täna enam eriti ei tee. 

KP27 juures olime veel oma plaanis kenasti kinni, kuid kõndimisega soovitud lõunapoolset ringi polnud võimalik teha (foto: M. Galinovskis). Võtsime väljaspool planeeritut 23 ja seejärel 26. Küsisin Matilt, kas võtame ka 21.

Tal oli väga raske olemine, kuid ütles, et lähme. Aega oli 20 min ja sörgi-kõnniga kergesti tehtav. Kahjuks sörki väga ei tulnud, kuid ta ei tahtnud ka varem finišisse pöörata, sest see võimalus oli kenasti olemas.

Peale 21 oli selge, et kui sörkima ei hakka, siis saame miinuseid. Mati proovis joosta, lükkasin teda tagant ja saime päris kiiresti edasi. Siis tuli jälle taastumiskõnd. Edasi lükkamisega sörk ja kõnd. Aega kulus, kuid olime juba peaaegu kohal. Veel oli aega ca 30 sek. Jõuame.

Kahjuks ei jõudnud, sest jäime 4 sek hiljaks. Sellega kaotasime superveteranide esikoha, sest  saime konkurentidega võrdselt punkte (66). Ultraveteranide klassi küll võitsime, kuid seal oli vist vaid 1 konkurent.

Kokku läbisime 23,7 km.

Imestan Mati suutlikkust. Hommikul vara sõitis Tallinnast läbi Vaabina Apesse (4h). Rogainil sai sellise kooma, et ei tahtnud peale jooksu süüagi. Taastus ja sõitis 4h tagasi Tallinna. Mina ei suudaks.

Tulemused

Pildid (Mareks Galinovskis)