Läksime
Marje Viirmanniga seda võistlust võitma, sest puudus ülevaade, millisel tasemel on konkurendid ultraveteranide segaklassis (XUV), vanusega 65 ja enam. Olime esimest aastat selles võistlusklassis ja varasema kogemuse järgi pidanuksime olema üsna tugevad. Tõsi, ma pole ise aastaid pikkadel rogainidel käinud, mistõttu puudus teadmine just lätlastest, kes meile seekord kindlalt ära tegid. (Silveri foto)
Koduse kaardianalüüsi järgi oli plaan üsna selge, et ultraveteranide klassis on oluline säästlikult kogu rada läbida, võtmata alguses väga suuri tõuse ja seda palava päikese all. Just rogaini algusosas pidime olema säästlikud, et minul ei tekiks probleeme krampide ja Marjel energiatasemega. Tal on nö rasvavaru üsna olematu ja organism vajab pidevalt lisakütust. Palavaga aga süüa ei taha ja kui ei söö, siis varsti ei taha enam midagi.
Planeerimisele kulus meil ca tund, mis oli etteantud keerulise maastiku jaoks väga vähe. Kohe jätsime kõrvale kaardi kirdeosa, kus olid küll kallid punktid (pildil musta peaga nööpnõelad), kuid nende kättesaamine rohkeid tõusu- ja laskumismeetreid nõudev. Serpentiinitades läänepoolsel kaardiosal tasapisi tõusu võttes pidi tooma penskarite seas edu.
Sama plaan oli ka Austraalia/Uus-Meremaa ülikogenud tiimil Vivid Dick (Robinson-Prince). Richard Robinson on olnud aastaid IRFi president.
Vastas planeerisid matkakaaslased
Mati Preitof ja
Jaak Rohtsalu (meeste ultraveteranid ehk MUV) ning võtsid sisse just idapoolse piirkonna. Vangutasin pead, sest Mati jaoks on palavus ja suured tõusumeetrid hävitavad. Olen seda korduvalt näinud ja hoiatasin neid sellise lähenemise eest mitmeid kordi. Kuid adrenaliin oli üleval ja mindi tulemust tegema...
Kahjuks lõppes nende võistlus 6. tunnil, kui Mati jõud sai täiesti otsa. Finišisse tuldi 14. tunnil, ultrajooksja Jaak pidi seekord piirduma kerge jalutuskäiguga.
Ehkki enamus võistkondadest läks stardist itta-kagusse, siis piisavalt jagus võistkondi ka läänesuunalisel teekonnal. Päris kaua olime koos võistkonnaga
Libahunt (Jana Kink, Veiko Mataloja, Veikko Tamlak) (XSV) ehkki kasutasime erinevaid teevalikuid. Samas suunas alustas ülitugev Läti paar
Latvia Mix (Guntars Mankus, Irita Pukite) (XV), kes siis veel tempokalt jooksid. Etterutates saab öelda, et lääne poolt alustajatel oli medališansse vähem ja ikka sellel lihtsal põhjusel - odavad punktid.
Meie võistlusklassi lätlastest võitjad tiimist
Livane (Gundega Jurane, Varis Peisenieks, Juris Švirksts) kasutasid aga hoopis vastupidist rajaplaneeringut ning külastasid ka hash house'i
Neila külas. Eelneval kodusel analüüsil tundus selles kohas käimine täiesti mõttetuna. Livane läbis meist 8 km vähem, kuid võetud kõrgusmeetrite jaoks pean tegema veel väikese GIS-analüüsi. Kõrval asuval kaardil on kolme tiimi poolt läbitud rajad (lilla - Spordilinn, kollane - Vivid Dick ja sinine joon - Livane). Teise koha saanud Läti võistkond liikus rohkem kaardi keskosas.
Ehkki tempo oli meil madal, väga harva tegime jooksusamme, muutus Marje meeleolu raskeks 4. tunnil. Pärast seda ta enam ei naeratanud enne kui finišikaare all. Lükkasin pikema pausi WP3 joogipunktini, kuhu jõudsime üsna pea. Seal olime 15 min. Sõin poolvägisi ära väikese võileiva, midagi muud ei tahtnud. Marje seis polnud kõige parem, kuid rogaini puhul tavaline.
Vahetult enne seda joogipunkti sai mul otsa 2 l granaatõuna
Värska Welli, praegust lemmikjooki, eriti külmana. Edasi tarbisin maitsetabletiga vett ja ka puhast vett. Kõike kulus omajagu, muuhulgas ka soolakapsleid. Krampe seekord ei tekkinud.
Õnneks oli ojades vett palju, seal sai nii end jahutada kui janu kustutada. Kasutasin vana Canoni digifotokat. Meil läks suletud plastikkotti Marje telefon ja minu spordikell. Lülitasin viimase starti sisenedes sisse, kuid finišis koti avades selgus, et ekraan oli must. Ilmselt oli kell end ise välja lülitanud (ootasime päikese käes starti ca 40 min), mistõttu mu enda gepsu andmed puuduvad. Pole õrna aimugi, palju tõusumeetreid võtsime, kuid mitmed ka nö keskpärased tiimid said 4-5 km kätte.
Meeleolu oli meil töine, energiatsäästev, kaugelt mitte lõbus. Mõni punkt (87) oli kummalisel kohal, tiirutasime seal minuteid. Kuid see oli vaid sissejuhatus suurtele vigadele, mis varsti aset leidsid.
Sellest punktist lahkudes nägime fotograafi põõsa taga.
Peale KP86 sörkisime asfalttee peal allamäge nii mõnuga, et kaotasime täielikult ülevaate oma asukohast. Panime end teekurvi järgi paika ja nagu kodus selgus, täiesti vales kohas.
Ragistasime võsas, kogudes korralikult tõusumeetreid.
KP 50 jäi muidugi leidmata, kuid me ei saanud kuidagi pihta ka KP105-le. Mitmel korral laskusime kindlast tugipunktist (tee käänak, kalju) suunaga nõlvast alla, kuid ikka jäime liialt kõrgele. No ei oska arvestada, kas laskusime 50 või 60 meetrit. Lõpuks läksin veel 10 m madalamale ja suure ajakaotusega saime lõpuks 105 kätte. Uhh.
Kuid sellega asi ei lõppenud vaid hoopis algas.
Etapil 89-41 soojenes seljas Tacticali toit, enne KP41 tegime aga paraja võsaringi lisaks. Seal sõime sooja toidu ära, stardist oli kulunud 9,5 tundi. Isu küll polnud, kuid soojad nuudlid kanalihaga olid mao jaoks ülivajalikud. Ja energiat sai ka juurde, sest kogu selle 24h jooksul sõin veel 5-6 kummikommi, oliive ning ühe Sponseri geeli. Suur kogus erinevaid batoone, pähkleid, kartulikrõpse jm jäi puutumatult kotti lebama ja lebavad siiani. Sest midagi sellist ei taha silmaotsaski näha.
Etapil 41-31 panime lambid pähe. KP41-st väljudes pidasime liinialust teed (el liini polnud) meile vajalikuks teeks ja suundusime teede risti poole. Marje tahtis ühel hetke punkti lõigata, ehkki mulle tundus see mõttetu tegevusena. Saimegi lõikega tee peale, kus punkt pidi asuma. Läksime paremale, kuid KPd polnud. Päris jama. Siis jälle tagasi, kuni taipasin, et olime varasemalt olnud valel teel (mida kaardil polnud). Seejärel lõikasime jälle nõlvast üles teisele teele. Parempööre õnnestus ja vahva allikakaevu juures KP31 asuski.
KP78 oli pimedas täielik müstika, sest enne punktikohta jõudmist tuli ette kõrge kaljuriba. No mitte kusagilt polnud võimalik alla minna, seinte kõrgused ulatusid 10 m-ni. Seal oli mitmeid tiime, sh Vivid Dick. Lõpuks ütles Marje, et tüdrukud läksid kusagilt ja tagasi ei tulnud. Ning seejärel leidsime ka madalama koha, kus kadakapõõsasse hüpates sai kaljult alla.
Punkt ise oli edasi, kaljude sees oleva tiigi juures.
Siin sai pulli meie ultraveteranidest meespaariga Tiit Tali - Maido Kaljur. Nad tulid teiselt poolt, ronisid mingisse koopasse kaljude vahele ja ei osanud öösel sealt enam välja tulla. Veetsid koopas/kanjonis 3 (!!!) tundi. Punkti kätte ei saanud.
Raskelt tuli ka järgmine - KP94. Ragistasime pikalt tihedas kadakavõsas, kuid lagedalt punkti ei leidnud. Läksime tagasi raja peale ja siis uuesti suunaga sisse. Lõpuks oli punkt mitte lageda servas vaid kusagil puude taga (metsas?). Nii see koht öösel paistis.
Uskumatu, kuid Marje, kes varasemalt on alati tahtnud, eriti öösel, minna kindlate orientiiride järgi, oli nõus liikuma otse mööda horisontaali punktist 94 punkti 71. Minna ju võib, aga ole mees ja pane end lõpus ka paika. Aga me mõlemad olime kõigest nii tuimad, et täitsa suva. Ehk veab.
Kuna rohelist võsa lõpus ei kohanud, arvasime, et oleme punktikohast kõrgemal. Ma lootsin väga, et mõni tiim tuleb alt radade ristist punkti võtma. Õnneks üks soomlastest meespaar seda tegigi ja peale paari eksirännakut me kõik ka KP71 ära võtsime. Uhh.
Tõusul KP53 juurde olid meie ees ultrajooksja Irita Pukite ja Guntars Mankus. Guntarsi samm oli aeglane, varasemast jooksjast polnud enam palju järel. Kogu võistluse ajal olid nad teinud vaid ühe suurema vea, kuid medalitest XV klassis jäid seekord ilma.
KP53-s tegin ettepaneku muuta meie rajaplaneeringut. Peale kõiki tihedates kadakavõsades ukerdamist ja kukkumisi pakkusin KP120 asemele alternatiiviks 113. Selleks oli küll vaja tõusta 140 m, kuid seda lagedal alal. Öösel (isegi ka päeval) tundus KP120 võtmine enesetapuna, lisaks pidi sealt veel ka välja tulema KP45 juurde. Rohelised alad oli tapvalt kurnavad ja üliaeglased.
Õnneks jäi Marje nõusse ja see oli üks paremaid otsuseid sellel rogainil. Samas olid konkurendid Vivid Dickist läinud seda KP-d enne meid otsima, hävisid täielikult ja kaotasid vähemalt tunni. Ning punkti ei leidnud (kollane joon skeemil).
Tõus mäeahelikku tippu oli mõnus - jahe, vaikne ja suur kuu taevas. Muidugi oleks ilusam olnud seal olla päeval, kuid ka öös on oma võlu.
Lihtsat punkti 113 kohe kätte ei saanud, sest kaldusin ikkagi tõusul punktist paremale ja läksime punkti otsima paremalt. Siis tulime pikalt tagasi ja punkti ikka ei leidnud. Mida pekki? Ja alles tagasiteel märkasin, et KP tähis oli pandud pisikese kuuse külge nõnda, et vastassuunast tulles ei näinud seda ka 2 m pealt.
Laskumine alla järvede äärde oli piki kitsast ja järsku seljandikku, kus tuli vastu paar Tali-Kaljur. Viimasel enam suusaorienteerumise kaardialust ees ei olnud, stardis üllatas selline vaatepilt päris kõvasti. Vanameistrid orienteerumises olid teinud igasugu trikke, sh Maido oli vahepeal ka ära kustunud. Lisaks siis veel see 3h koopas istumine. Kuid nali naljaks, nad said selle kõige peale hõbemedalid, nii nõrk oli seekord meeste ultraveteranide klass. Näiteks sega ultraveteranide 7. koht oleks meeste klassis saavutanud 3. koha. Kuid medal on medal ja see jääb ajalukku. Huvitav oli aga see, et seekord korraldajad medaleid ei jaganudki. Sokid ja plastikust rogainikaardi sain mälestuseks küll.
Edasi jätkus suurte vigade tegemine KP88-ga. Justkui lihtne, kuid mitte kuidagi ei saanud künkale pihta. Meid oli seal päris palju tiime, kõik väga hädas. Lõpuks läksin teede risti tagasi ja lugesin sammudega 250 m ning suunaga punktikünkale. Ikka sattusin valele künka peale, kuid kõrval paistsid tuled ja suundusime sinna.
Enne KP56 oli soov planeeritud ring ära teha, kuid selle, ülilihtsa KP-ga tegime jälle korraliku vea. Nimelt pöörasime tagasi 50 m enne KPd ja käisime pikalt tagasi-edasi. Ajagraafikust olime üle tunni maas ja mõlema 100-lise punkti võtmine tundus kahtlane.
Kui kahte ei saa, siis võtame ühe ja jätame 36 välja. Tehtud lõige oli üks rumalamaid otsuseid, sest etapil 56-62 lagedat kasutada ei saanud, kuna kõrge tara oli ees. Kaardil rohelisega planeeritud ja roosaga läbitud rada.
Aeglaselt kastemärjas võsas liikudes kadus ka oluline ajaressurss. Pealegi pidime ületama kolme värskelt ehitatud okastraataeda. Üldse oli neid aedu rajal väga palju ja kohati tundus, et polegi võimalik läbi saada. Aga kuidagi ikka sai.
Kui enne KP56 viga olime hommikuvärskust täis ja valmis kogu ringi ära tegema, siis nüüd oli mott parasjagu maas. Söömatus, iiveldus, tuimus tegid oma töö ja oli soov jõuda kiiremini lõppu. Liikusime nii kiiresti, et viimased kaks planeeritud tundi läbisime ühega ja jõudsime finišisse tunnikese varem.
Siin oli Marje jälle õnnelik ja naeratas. Finiš on rogaini parim osa.
Kas veel tahaksin 24h rogainile minna? Praegu küll mitte.
Kuid korraldajatele jagaksin vaid ülimat kiitust. See oli tõeliselt hästi tehtud MM, väga huvitava maastiku ja rajaga ning väga piduliku lõputseremooniaga. Kõik toimis, korraldajatel naeratused näol ja kõik väga abivalmid. Superseikluslik põnev võistlus, millest oli ka midagi kirja panna. Põnevaid lugusid rajalt oli veel, ka mõni edulugu tõi auhinnatseremoonial lausa pisara silma. Aga see selleks, ise räägivad kui tahavad.
Tulemused jm.
Põhiparameetrite võrdlus: Livani (1.koht) vs Spordilinn (3. koht). Võsa läbimise osas andmed puuduvad. Tõenäoliselt tuli meil seda oluliselt rohkem teha.
