esmaspäev, 30. november 2020

Panna on vaja ehk kuhu kadus 8 minutit

Ma ei tee tavaliselt päevakutest sissekandeid, kuid nüüd juhtus nii, et kutsusin klubikaaslasi üles omavahelisele võistlusele. Meie kõvem mees Ats Sõnajalg oli Linnaorienteerumise Kitseküla päevaku rajameister ja kuna mul läks eelmisel pühapäeval Hiiul päris hästi - noortest Kutti-poistest napilt ees ja vaatamata esimese punktiga tehtud minutilisest veast ka Matist 5 min parem, siis miks mitte. Panna on ju vaja nagu Tarvo Jõeste ütleb! Hiiu tulemused.

Nädala sees oli natuke haiglane tunne ja ka laupäeval kõndisin sörgi vahel lausa mitu korda. Imelik värk. Kuid mis siin ikka halada ja valutavaid kohti üles lugeda, asume analüüsi kallale. Etteruttavalt olgu öeldud, et Kurmet Kutti'le (15) kaotasin 8 minutiga, veel kiirema jalaga (?) Kardo Kutti'le (12) 1,5 minutiga ja ka Mati Preitof'i (60) käest sain sisse 2,5 minutiga. Andrus Sipsaka't (59) võitsin vähem kui 2 minutiga.

Masendav jooks ehkki omast arust nagu jooksin ka. Kust siis need minutid tulid?  

Esimesse punkti jooksid kõik rahulikult. Ma ei näinud avaust põhjapoolses aias, kuid hea ka, sest sealt oleks rada olnud 19 m pikem. Tõsi, kaart oli tavaprinteril välja trükitud (kaardid olid otsas) ja pilt vähe hägune. Kuid ka hea kaardiga on mul probleeme nende prigude nägemisega. Nende laius peab kaardil olema 0,9 mm, hea meelega teeks laiemaks.


Etapil 1-2 hakkasin esialgu valesti jooksma, kuid siis nägin läbipääsu ja keerasin ümber. See oli kiireim variant.


Huvitavam minek oli etapil 3-4. No jälle ei näinud, kas on KP4 juures mõni auk või mitte. Paar korda seisin ja vaatasin, siis otsustasin kohale joosta ja päriselus vaadata. Selguski, et väike rajake läks läbi kõrvalhoovi ja ringiga sai punkti juurde. Samas sai mõni mees otse läbi ka hoone ja aia vahelt. Selle etapi pani ägedalt Kardo (2:12), minul 2:53. 


Etapil 6-7 polnud küll erinevaid teevalikuid, kuid õige tee leidmine võttis natuke hoogu maha. Parim Kurmet (2:44), ma kaotasin sekundiga isegi Sipsale (!) (2:49). Nr 13 oli trükitud väga halba kohta, aed selle all tuli ise välja mõelda.



Etapil 7-8 oli 2 teevalikut, mille pikkusi polnud jooksu pealt lihtne hinnata. Valisin sinise raja, mis oli punasest variandist lausa 64 m lühem. Siin olin teistest kiirem.



Etapil 11-12 üritasin leida läbipääsu etapi 12-13 jaoks ja see tegevus tõmbas mind automaatselt KP13-sse. See viga maksis 2(!) minutit.


Etapil 13-14 seisatasin punkti lähedal ja vaatasin hoolikalt, kas läbipääs on olemas. Oli ja läksin enne aeda sisse. Värav oli aga lukus. Siin kaotasin Kurmetile kokku juba 4 minutit, Matile 4 sek.


Etapp 16-17 oli lihtne. Valisin sinise raja, mis oli punasest kahjuks 30 m pikem. Siin olin teistest kiirem, Kurmetist 3 sek, Matist 21 sek. Kuid Kardol läks üle 40 (!?) sek kauem.


KP19 oli huvitavas kohas, mida esialgu ei lugenudki välja. Õigemini, ei saanudki punkti asukohast midagi aru. Kuna nendest müüridest ja läbipääsudest ja eri tasanditest kaardil midagi aru ei saanud, siis jooksin igaks juhuks ringi, ümber maja. Sai ka otse. Kardole kaotasin pea 2 min.


Etapil 25-26 jooksis kergel sammul mööda Vilismäe. Võib-olla kiirendasin natuke ja selle tõttu jäi ühel hetkel kaart 90 kraadi valesti ette. Kaotust Kurmetile 1:21. 


Etapp 26-27 oli lihtne ja seal oli mul kiireim aeg. Kuid etapil 28-29 tegin rumala teevaliku (sinine), mis oli punasest variandist 134 m pikem. Seda prigu maja vahel muidugi ei näinud, kuid pole kindel, et see seal ka oli. Kaotust Kurmetile 56 sek.

Huvitav oli see, et raja pikkuseks oli legendis 5,7 km, tegelik pikkus tuli mul 10,8 km. Hea sooritus oleks võinud olla ca 9,x km. 



Lühikokkuvõte: 
Ei jõudnud ja ei osanud. Nii noored kui Mati olid eelmisel päeval teinud väga pika trenni, ometi jooksid kenasti. 

neljapäev, 12. november 2020

Artsiga manside ja vangilaagrite maal

Arvo Tuvikene ehk lihtsalt Arts andis hea võimaluse meenutada ühte väga omapärast matka teisel pool Uurali (või Uraali) mägesid. Aasta isaks saamine (foto Postimehest) tundub tagantjärele igati loogilise ja enesestmõistetava tiitlina, sest lisaks oma teadustööle, teaduse populariseerimisele ning toredale 4 lapsele on tegemist äärmiselt abivalmi, mõnusa, mängu-, sh pillimänguhuvilise inimesega. Saime tuttavaks ülikoolis ja ehkki oleme mõlemad käinud üsna paljudel matkadel on ainsaks ühiseks saanud paadimatk Põhja-Sosva jõel Mansimaal, sugulasrahva juures. 

Kaardile vaadates on see koht ikka pärapõrgus, kuhu ligisaamine ja väljatulek nõudis kõikvõimalike transpordivahendite kasutamist, lisaks muidugi ka omaenese jalgu. Arts pani logistilise ahela üldjoontes kokku, kuid nagu tol ajal NLiidus, selgus kõik ikkagi kohapeal. 

Meid oli kokku 6 - viis bioloogi ja üks geoloog. Lõpetasime kõik Tartu Ülikooli eelmisel, st 1983. aastal. Pildil vasakult: Lea Tuvikene, Arvo Tuvikene (Arts), Tiina Kummik, Ann Polma, Gunnar Polma (Gunts) ja Eduard Pukkonen (Ets). Ann ja Arts olid matkale eelneval aastal koos Eerik Leibaku ja Pille Tomsoniga sealkandis käinud. Lennukiga saabusid Njaksimvoli ja läksid jala ülesvoolu kuni viimase mansi elamuni. Meie plaan oli aga vastupidine - alustada jõe ülemjooksult ja kummipaatidega liikuda kuni Njaksimvolini. Kuid kõigepealt oli vaja selle jõe peale jõuda.

Alustasime Tartust 16. juulil ja (Väikese) Sosva jõe peale jõudsime alles 22. juulil. Kõigepealt rongiga Moskvasse, sealt rongiga Sverdlovskisse (Jekaterinburgi), sealt öise rongiga Serovi. Igal pool jama piletite ja hilinemistega. Näiteks jõudsime Serovi kell pool 7 hommikul, rong Ivdelisse väljus aga kell 6. Päev otsa tuli veeta mõttetus linnas, kuid leidsime kaugemal suure veekogu peesitamiseks ja ujumiseks. Õhtul hilja saabusime rongiga Ivdelisse, kus meid tervitasid esimesed moškad ja sääsed. Siitpeale algas nendega verine võitlus, mis kestis matka lõpuni. 

Serov (Krasnoturinsk), Ivdel ja kogu see ala teisel pool Uuraleid oli üks suur vangilaagrite piirkond ja seda juba GULAGi aegadest alates. Kõrvalolevale kaardile on kantud vangilaagrid 1951. aastal (SIIT). Paljud 1941. aasta küüditamise käigus vangistatud eestlased, sh naiskodukaitsjad, surid seal juba eeluurimisel või tapeti kuklalasuga.  

Ivdelist tahtsime jõuda nii palju kui võimalik põhja poole, soovitavalt Ušmasse. Buss aga läks vaid Vižaini, milleni viis kohutav tee ja mis läks edaspidi veel hullemaks. Lea päeviku järgi hääletasime geoloogide auto peale, millega saime Ušmasse ja natuke edasi. Minul aga on silme ees järgmine pilt:

Marssisime mööda teed kuni tuli üks GAZ66. Vehkisime kätega ja auto peatus. Presendiga kaetud kasti ronides selgus, et seal sees oli 4-6 vangi ja samapalju automaatidega sõdureid. Tõstsime oma suured kotid peale ja ronisime ka ise auto kasti. Sürr tunne oli, kuid iga meeter autosõitu oli suur võit. Lõpuks jõudsime sihtkohta ja vangid aeti maha. Ka meie pidime korraks maha hüppama, kus selgus, et olime vangilaagri keskel. Tõsi, müüre ega okastraati polnud, kuid kõik mehed ümberringi olid vangid.


Saime autoga natuke edasi kuni tee muutus sõidetamatuks. Algas jalgsimatk. Rajad kadusid vahepeal ära, kohati oli ees läbimatu tuulemurd, vahepeal tuli liikuda piki Losva jõge. Sattusime veel geoloogide välibaasi, kus oli meile maja magamiseks ja saun. Magamisest mainiks kahte märksõna, mis kordus pea igal öösel - palav ja liiga palju sääski. Ehkki sääski õppisime enne uinumist maha lööma, oli neid hommikul ka telgis palju. Sääsed surusid end  sisse vist ka läbi presendi. Sääsevõrgud aitasid tublisti, kuid kippusid katki minema. Vereplekke olid kõik kohad täis. Abiks oli ka sääsetõrjevahend Deeta.

Kuna kandsime kummipaate, siis kotid olid päris rasked. Ilm oli väga palav ja soos tohutult sääski.

Kompassi olime koju unustanud, seega tuli suuna kontrollimiseks vahepeal puu otsa ronida (kõrvaloleval pildil). Uurali mäeahelikud pidid jääma vasakule ja sinna polnud meil vaja minna. Küll aga jäi otse vaatevälja dramaatiline ja saladuslik Djatlovi kuru, millest tol hetkel ei teadnud midagi. Ja kui keegi arvab, et meil olid kaasas matkamiseks kõlbulikud kaardid, siis ta eksib. Käesoleva loo illustreerimiseks lisatud kaardid sain SIIT.

Lõpuks jõudsime mingi veenireni. Arvasin, et see küll jõgi ei ole, kuid Arts ütles, et on ja puhusime paadid täis. Läks sõiduks, mis nägi välja rohkem paatide vedamisena nagu burlakkidel Volga jõel. 

Tasapisi aga vooluhulk tõusis ning mingil hetkel tulid ka kalad. Palju kalu, harjuseid. Püüdsime parmudega, keda oli raskem kätte saada kui kalu. Järgnevate päevade toidulaud koosnes suures osas kaladest, mida sõime nii küpsetatult, soolatult kui uhhaana. Allavoolu ja peale lisajõgede suubumist läks jõgi laiemaks, harjused kadusid ära, kuid tulid haugid, ahvenad ja taimenid. Mina sain lisaks haugidele kolm taimenit, Gunts aga ühe suure 3-kilose. 

Ühe taimeni sain selle kalju juurest.

Paadimatka kaart. Marsruut ca 100 km.

Päevateekonna kaugusele jäi esimene manside, Szambindalovite elamine Turvatis. Kohtumine pakkus mõlemale poolele suurt rõõmu, sest Arts ja Ann olid juba "vanad" tuttavad. Selles peres oli kõik nagu päris, naised demonstreerisid veel ka talviseid ja pidulikke rõivaid. Kuid noor, aastase tütrega Tanja varjas hoolega oma nägu. Koeri oli vähemalt 8 ja leiba küpsetati ise nagu ka teistes peredes-külades. Ait oli "kanajalgadel".


Õhtupoolikul külastasime natuke allavoolu asunud Andrei Szambindalovit. Pakuti sealgi teed ja leiba, kuid põdraliha oli kummalise maitsega. Põhiliselt tegelevad kalapüügi ja küttimisega, karjatavad põtru. Suuremaks tööks mansidel oli heinaniitmine, mida pidi iga pere tegema suurtes kogustes (5t). Hein veeti välja talvel mööda jõge. Seetõttu nägid jõeäärsed kaldad ja jõelammid väga kenad välja ja seda kuni paadimatka lõpuni. 

Tasapisi jõgi laienes ja kummipaate pidi vedama vaid mõnes üksikus kärestikus. Geoloogi jaoks oli huvitav vaadata soo looduslikku läbilõiget ja kuna tegu polnud (seiklus)spordivõistlusega, sai rahulikult nautida ka puhkehetki.


Mida allavoolu, seda rohkem segunesid mansid venelaste ja nende kultuuriga. Pigem isegi häbeneti oma rahvust. Ust-Manja külas kohtusime Semjon Szambindalovi ja tema naisega. Lühikese ajaga jõudis naine ära rääkida pool oma elust ja meile süüa anda. Edasi suundusime küla teise otsa külla Romanile, muidugi jälle Szambindalovile.

Ust-Manjast oli Njaksimvoli ligi 45 km, jõgi lai ja mootorpaadiga sõidetav. Toit hakkas tasapisi otsa saama, just suhkur. Hea, et Lea oli matka alguses suutnud läbi suruda vajaduse võtta kaasa 10 kondenspiima konservi. Selle teo väärtus tuli nüüd eriti hästi esile. Viimasel õhtul otsustasime veel kell 22.40 alustada viimast paadisõitu Njaksimvoli, kuid kuna öösel oli ka jõe kohal väga palju sääski, siis mõnusat allavoolu kulgemist polnud ja kolisime kahe tunni pärast kaldale telkidesse.

29. juulil oli viimane pärismatka päev ja jõudsime Njaksimvoli, üsna venepärasesse külla, mille nimi mansi keeles tähendas "räpane org". Nüüd algas matka 3. osa ehk väljatulek. Arts oli selle osa planeerinud väga põnevaks, sest kõigepealt pidime lendama AN-2-ga Berjozovosse, sealt laevaga piki Obi lisajõge sõitma Salehardi ja edasi rongiga koju. Juhtus aga nii, et lennukisse mahtusime vaid neljakesi, maha jäid aga Arts ja Lea. Viimased ootasid mitu päeva äralennu võimalust, kuid said lõpuks lennu Ivdelisse. Sealt läksid rongiga Priobjesse, seejärel laevaga (teplohod "Rodina") Salehardi. Salehardist lendasid otse Moskvasse.

Tagasiteel

Meie lendasime aga otse Berjozovosse. Lennuk lendas üsna madalalt, lõputud Siberi sood olid atraktiivsed vaadata. Berjozovos istusime ümber jõelaevale, saime kajutilaadse ruumi akna all. 

Peatustes toitsime näljaseid koeri ning vaatasime, kuidas automaatidega relvastatud konvoide vahel jooksid ühed vangid laevast välja ja teised sisse. Ja nii mitmes kohas. 

Laevasõit on mulle alati meeldinud, seal on aega olla ja tunda. Ning peagi olime põhjapolaarjoonel asuvas Salehardis. Viimase pildi tegin sadamahoonest, siis sai slaidifilm otsa. Natuke kahju, sest paar pilti oleks tahtnud veel teha.

Kõigepealt see masendav, teisel pool Obi jõge asuv Labõtnangi, kust sai alguse raudtee. Õhtusest jalutuskäigust meenuvad ainult hallid betoonist vanglamüürid tänavate ääres. Räägiti, et selles linnas on ligi 10 000 vangi. Magasime rongis, mis pidi järgmisel hommikul Moskvasse sõitma. Tundsin ka seal vanglaõhustikku ehkki otsest põhjust polnud. Alateadlikult mõtlesin läbi stsenaariume juhuks, kui keegi peaks ründama. Ja jäin oma platskaardi vahes magama. 

Äkki keset ööd pani keegi kõrvalvahes meeleheitlikult karjuma. Nagu tapetaks. Nägin unes, kuidas tõmbasin mingid sokid kätte, et kaitsta end noalöökide eest. Ärgates karjus see mees veel natuke ja siis jäi vait.

Hommikul sõitsime läbi Polaar-Uraali madalate mägede Moskva poole. Rong sõitis väga aeglaselt, oleks võinud selle kõrval isegi kõndida. Kuni jäi seisma. Läksin välja ja nägin vaatepilti, mida naljalt ei kohta. Raudtee oli pikalt S-kujuliselt kõver, ilmselt deformeerunud suure palavuse ja igikeltsa koosmõjul. Enam ei mäleta, kaua me seal passisime, kuid koju me lõpuks jõudsime. Kahju ainult, et pilt jäi tegemata.

Lisan siis väljavõtte Lea päevikust, Njaksimvolis kirja pandud mõtted matkast ja mansidest:

Marsruut oli mitmekesine, sai jalgsi käidud läbi soo ja metsa ja jõge sõidetud. Mitte ükski päev ei sarnanenud teisega, iga päevaga muutus ümbrus ja liikumine oli tore.

Loodusest. Üsna sarnane meie omaga, nii taimestik kui loomastik. Leht- ja okaspuumetsad, palu- ja laanemets. Soid küll palju rohkem kui meil. Jõe kaldalt oli alati kuulda mänsaku häält. Mõnesid linde ei tundnud laulu järgi ära. Võib-olla on siin mõni erinev släng…

Kaladega, nagu juba eespoolgi juttu sai tehtud, tegime tublit tutvust. Sai proovitud harjust ja taimenit, haugi, ahvenat ja teiba. Ometi ei tulnud nn kalatüdimust. Serveeritud sai 3 moodi: soolatult, küpsetatult ja uhhaana. Suvel, madala vee ajaks, tõuseb harjus kõrgele, kus on külmem vesi. Manja Szuntis (Ust-Manjas) olevat teda harva kätte saadud (suvel muidugi).

Taimeneid olevat siin 10- ja rohkemakiloseid ette tulnud. Nemad nii üles ei lähe. Kuumal ajal eelistavad nad kärestikes kükitada. Allpool Njaksimvoli aga tuleb teda sel ajal harva ette.

Alamjooksul pidi olema Sosva heeringat ja lutsu jt. Neid me ei näinud.

Kahju, et marjad veel valmis polnud. Saime proovida kisselli punasesõstra ja žimolostiga ning mustikad said nii-öelda meie siinoleku ajal valmis. Mis aga kurb on, et pohlad polnud veel valmis. Ka murakad olid alles toorevõitu, kuigi süüa neid juba sai. Sinikaid sõime ka ja isegi mesimurakas sai ära proovitud.

Mansidest endist sai ka mõningane pilt võetud. Kahju, et nad nii tõrjutud olukorras on. Ilmselt kõige ehtsamat mansiperet ja -elamist nägime Turvatis. Tore on, et nad siiski oskavad hinnata esivanemate kombeid ja asju (rahvariided, ehted, tarbeesemed jne.). Samal ajal näib, et nad on viinahulluses. Kui piiritust näevad, lähevad silmad kohemaid särama. Uurisime ju, milliseid rahvuslikke pühasid nad tähistavad. Semjon Szambindalov nimetas 22. juunit (ilmselt meie jaanipäev) ja 3. augustit (Iljin-den). Mida nad siis teevad neil päevil? „Пьянствуют и не работают“ – ongi kõik! Vaat sulle siis.

Tegeldakse jahiga, kalapüügiga, põdrakasvatusega. Enamusel peredest on heinategemise kohustus (umbes 5 tonni). Heinamaad on kasinad. Tehakse jõeääri ja luhtasid. Vahepeal jätab jõekallas nii hoolitsetud mulje, et tekib tunne, nagu voolaks jõgi pargist läbi. Hein pannakse õhukestesse rõukudesse ja veetakse ära talvel, mööda jõejääd. Liikumisvahendiks on siinkandis suvel ainult mootorpaat ja lennuk/helikopter. Ümberringi on ju ainult sood.

Söögiga näib, aetakse läbi üsna tagasihoidlikult. Lehma peavad vähesed, leiba küpsetatakse ise. Soolakala ja -liha ning joogiks tee. Enamasti juuakse poeteed, aga tehakse ka rohuteed. Näiteks põdrakanepist ja angervaksast. Angervaksateed tehakse nii õitest, vartest kui lehtedest ja seda nimetatakse mansiteeks.

Lapsed lähevad algul nullklassi, kus õpetus peaks toimuma mansi keeles. Tegelikult aga, nagu ütles üks meie poolt külastatud mansi, harjutatakse neid seal vene keelega. Mansi koole päriselt ei ole.

Njaksimvol on juba tugeva vene mõjutusega küla. Manse on siin vist vähem kui venelasi. Koolis õpib 300 last. Kõikjal keeb elu ja ehitus. Nagu ikka ühes vene külas, elatakse hästi üksteise „külje all“. Kartuleid pannakse maha õue, ukseni. Väravani viib kitsas tee. Tänavad on laiad ja porised, äärtes laudadest jalgteed. Koeri jätkub kõikjale. Lehmad-vasikad jalutavad küla vahel omatahtsi ringi. Kõik tunnevad kõiki ja pea igaüks on valmis meiesuguseid „turiste“ aitama nii kuidas vähegi oskab.

August olevat kõige parem kuu sellepärast, et siis on väga vähe sääski ja moškasid. Samal ajal aga sajab siis hoopis tihedamini ja ka külmem on. Üldiselt aga, tagantjärele mõeldes, ei olnudki need putukad nii jubedad kui arvasin. Maskist oli siiski kasu, kuigi jõe-aja jooksul ei kasutanud ma teda enam kordagi (lagunes ära ka!). Ka ilma sääsetõrjevahendita sai hakkama. Olin ainuke, kes seda kordagi ei kasutanud. Võib-olla on tõesti 0-grupi veri see, mis sääsehammustustele hästi vastu paneb. Ka Eduard nägi päris hea välja, kuigi tema kasutas vist ka kõige ohtramalt deetat. Teised olid ikka vahepeal hullusti paistes ja plekilised.

Näib, et meie seltskond jäi olnuga ja nähtuga rahule. Loodetavasti kujuneb neile üsna meeldivaks ka tagasitee, mille Arvo nii mitmekesisena planeeris…

Toidud olid ka head ja mitmekesised. Isegi magusast ei tulnud olulist puudust kätte, kuigi meil seda arutul hulgal, nagu algul näis, kaasas oli. Algul tundus näiteks, et on ülearune võtta nii lühikesele matkale 10 kondenspiima kaasa. Õnneks suutsin ikka nii palju võidelda, et nad tõesti kõik kaasa sai võetud.

Kõige rohkem jäi vast üle kuivaineid (tatart, kaerahelbeid ja riisi ning odrajahu). Sedagi kõige ilmsemalt tänu kaladele, mida meie tubli kalamees hoolega veest välja tõmbas.

Nüüd, kus matk on läbi, tahaks ruttu koju saada. Igav oleks loksuda ainult rongiga, aga eks näe…

Aitäh Artsile meenutuste ja Leale päeviku eest. 


laupäev, 7. november 2020

Linnarogainil rattaga

Estonian ACE Adventure seiklussporditiimi linnarogaine olen varem teinud nii jalgsi kui rattaga. Tundus, et eelmisest üritusest on möödas terve igavik, kuid kui blogist järele vaatasin, siis toimus see vaid 1,5 aastat tagasi. Mees, kes siis Khaljapiniga Koplis-Paljassaares 3h tiris (pildil), oli hoopis teine tegelane. Joosta praegu pikalt ei taha ega saagi, sest sääred on peale tõsist jooksupausi probleemsed. Samuti on jätkuvalt valulik vasak ahhilka. Rattasõit aga probleeme ei tekita, ükskõik milline ka vorm poleks.

Rattavormi pole, õigemini pole kunagi olnudki, sest sõidan vähe, viimati kuu aega tagasi Bike Xdreamil. Ometi ei kartnud teha Vermo Siimule ettepanekut ühisplaneerimiseks ja koossõitmiseks. Vermo nokib seda rattaorienteerumise asja väga hästi, mul on vaja oluliselt rohkem aega, et kaardis püsida. Raskusi on kaardilugemisega, lihtsalt ei näe seda sigri-migri sõidu pealt.

Ei mäletagi sellist võistlust, kus tuli planeerida kõikide punktide võtmist. Hoopis teistsugune ülesanne kui mõne punkti või piirkonna väljajätmisel, isegi lihtsam. Samas, kui kaardil on üle 50 kontrollpunkti, siis seda kokkusidumist jagub. Õnneks on Linnarogainis antud planeerimiseks aega poolt tundi ja selle ajaga jõuab juba mõistliku plaani kokku panna.

Kõiki punkte läbinud rattameeste rajaplaneeringud ei erinenud pikkuselt palju. Kõige otsemini tegi seda Lauri Malsroosi võitjatiim (42,4 km GPSi järgi), samas polnud ka minu 43,9 km mõne veaga palju pikem. Teise koha saanud Indrek Reitsak läbis aga 45,1 km, temal oli päris palju teravnurki. Samas tuli arvestada kiiremaid liikumisteid, vältida suurte magistraalide ületamist jm. Skeemidelt on näha, et rajaplaneeringud ei erine oma ülesehituselt palju. 

Mõnes mõttes oli natuke kummaline, et põneva rattaorienteerumise asemel valis enamik osalejaist jooksu linnatänavail. Ka need, kes sageli eelistavad jooksule ratast. Kui eelmisel aastal oli Koplis ja Paljassaares avastada päris palju uusi ja põnevaid kohti, siis seekord oli rajameistril raske üllatusi pakkuda. Hea leid oli Rahumäe kalmistu juures asuv lagunenud maja, vist vana jaamahoone (KP47). KP73 ülisuur rändrahn meenus mulle Saku Xdreamist, kui tugevate jalakrampidega oli tõsine probleem kivi peal asuva punktini jõuda. Mainisin seda sõidu ajal Vermole, kes sai aga aru nii, et mul on juba krampidega probleem. 

Vermo juhtimisel läbisime koos pool rada (1,5h), paaris kohas parandasin tema viga. Enne KP64 tekkis väike vahe, sest jäin natuke kauaks kaarti vaatama ja tempo langes. KP64 juures sõitsin aga kuusetüüka otsa ja käisin pehmel pinnasel üle pea. Vermo kadus eest ära ja seda lõpuni.

Kohe järgmisse punkti sõites kaotasin aega, hiljem paaris kohas natuke veel (etapil 36-45-71). Üritasin tempot hoida, ehkki vahepeal tundsin Mustamäe liivikul jalgades krampe. Enne Vanaka mäge oli kaameramees Rain kõrval ja filmis "ajaloolisi" kaadreid. Ta üllatus(?), kui ütlesin, et lähen Vanaka liivanõlvast otse alla. Läksin, muidugi jalgsi. 

Rogaini teises pooles kaotasin Vermole 11 minutit. Majade vahel oli palju nikerdamist ja see võttis aega. Õnneks suutsin vigu vältida. Kõik punktid said võetud ja see oligi peamine. Enesetunne peale rattarogaini oli väga mõnus, võrreldamatu jooksurogaini vaegustega. Samas tahaks ükskord ka pikemaid otsi jooksma hakata.

Foto: Aldis Toome (Galerii SIIN)

Tulemused

GPS träkid

VIDEO


esmaspäev, 26. oktoober 2020

Pikk jalutuskäik Mooste metsas

Kui kuulen sõna Mooste, siis esimesena kargab pähe Ülo Needo (pildil) - pikaaegne Mooste vallavanem, tulihingeline kohaliku elu edasiviija, muusikamees ja harrastusnäitleja, matkaja, orienteeruja ning muidu mõnus mees. Siis mõtlen ka Sipsale ehk Andrus Sipsaka'le - klubikaaslasele, edukale ettevõtjale ja Mooste Viinavabriku vingele taastajale. Lõpuks meenuvad orienteerumis- ja seiklusspordivõistlused, kus iga läbitud meeter on selgelt meeles.

Eile oli aga Moostes järjekordne üritus - 4h Kopra rogain. Sipsa otsis kaaslast ja kuna ka mul oli plaanis sinna minna, siis sobis selline kergemat sorti jalutus-sörgirogain hästi. Oli seal Ülo Needogi, rattaga.

Rogaini korraldajad olid ise vist ka üllatunud, et registreerus ligi 300 osavõtjat. Tundub, et rogaininälg on Eestis suureks läinud, saaks vaid kompassi, kaardi ja kaaslasega metsa seiklema minna. Ja neid võimalusi on sügisel pakutud kenasti.

Rajameister Maret Vaheril polnud raja planeerimisel suurt mänguruumi, sest võistluskeskus asus seekord huvitavamast rogainimaastikust kaugel eemal ning paljusid teevalikuid planeerida ei võimaldanud. Esmapilk kaardile ütles kohe, et tublidele jooksjatele olid kõik punktid jõukohased, kulgejad, nagu meie Andrusega, pidime tegelema kaardi alumise poolega. Nende kahe ala vahepeal oli KP40, mis jäi hea liikumise korral lisaboonuseks. Planeerisime ca 23 km, kuid tegelikkuses tuli 25 ja võtsimegi selle 40 juurde.

Kõndijatel-sörkijatel oli põhiliselt üks rajaplaneering, mida esindas kõrvaloleval pildil 4L (Lauri ja Lea Leppik). Liikusid alguses samuti lõunasse, kuid jätsid välja KP33. Meie tegime aga omapärase pauna, mille sisse jäi KP33, kuid välja KP21. Linnulennuliselt oli see lühim maa. Seega tuli sealt ühepunktine võit paljude võrdsete võistkondade ees, mistõttu õnnestus saada isegi 3. auhinnaline koht VV55 klassis. Tõsi, konkurents polnud seekord tugev, kuid ega me võistlema ka ei läinud.

Samas alati, kui kord juba rajale lähed, tahad ikka teha parima jõukohase tulemuse. Kõndisime usinalt, alguses ja kergetes kohtades sörkisime. Andrus hoidis pulssi ja koormust kohe alguses kontrolli all, sest 4 tundi on ikkagi pikk aeg. 

Mets oli ilus ja hästi läbitav, vigu ei teinud, seega polegi justkui millestki kirjutada. KP43 oli soosaarel metsavendade langemiskohas, peaaegu et kohustuslikus punktikohas. Need metsavennad (vennad? Koor'id jt) pole eriti tuntud, sest hävitati 1945. aastal. Tõsi, justkui üsna tühise asja eest (LINK, lk 58). Ma ei mäleta, et sellel mälestusmärgil oleks eile olnud kiiver ja metalltääk tekstiga.

Etapil 22-41 vaatasin, et ehk võiks võtta ka KP21, sest aega oli natuke üle. Siiski hoidsin end tagasi ja teatasin võimalikust väljajäetud variandist Andrusele peale KP41. Andrus elavnes, kuid siis oli juba hilja tagasi pöörduda. Kartsin, et lõpus läheb väga kiireks ja Andruse seisundit oli raske prognoosida.

Ainuke tõsisem viga tuli etapil 24-56, kui pakkusin teejooksu asemel välja otsetee, et oleks põnevam. Sel korral lõikasime näppu, sest soos oli tehtud valgustusraiet ja oksarisu risti-rästi maas. Keerutasime ja ringitasime ning kaotasime tublisti aega. Kohtusime konkurentide Käärd-Rokko'ga ning enne KP47 ka Leppikutega. Pidime neist ette jõudma, mistõttu võtsin Andruse kummi ja vajutasime viimased 20 min päris kenasti. Andrus kannatas, kuid pidas vastu. See oli üllatav, sest risu sees hakkasid tal kerged krambinähud. Jõudsime 13 min varem lõppu ja enne konkurente. 

Auhinnad olid ägedad, maitsvat suppi jäi üle tervele polgule. Kiire saun Viinavabrikus oli mõnus ja lihastele-liigestele väga vajalik.  


Pildil: Stardis koos sõber Sulevi ja Teelega

pühapäev, 18. oktoober 2020

Head teed, hea sõber

No nii, sõber Agu ehk Aks, Sinuga suhtleme nüüd vaid mõtete ja mälestuste kaudu. Sa vaatad meie tegemisi kusagilt kaugelt, palju-palju kaugemalt kui tookord Väike-Kaukasuse lumiselt kurult. Saatsime Sind eile ära ja mälestasime Teletornis. Keegi ütles, et see on väga sobiv koht, sest olid meile lähemal. Avarust oli seal palju, vaated ilusad, justnagu siis, kui mägedes koos matkamas käisime. 


Sinu lahkumine polnud ootamatu, oma tahtejõu ja pereliikmete abiga kinkisid sõpradele veel mitu-mitu head aastat Sinuga koos olla. Jõudsid selle aja jooksul palju ära teha, nalja visata, areneda, lapselapsi näha. Veel hilises eas taasalustatud viiuli- ja mandoliinimängust leidsid endale hingelähedase hobi. Usun, et natuke kahetsesid, et vahepeal ei võtnud pilli 40 aastat kätte, sest Sinu hea muusikaline kuulmine ei lubanud valesid noote võtta. Mängutehnika parandamiseks oleksid kindlasti tahtnud aega juurde võtta, kuid seda kahjuks ei antud. Samas pole perfektsus alati kõige tähtsam, südamlikkus ja esituse hingelisus aga küll. Seda Sa jagasid. Siin on Domino, mida olen varem blogis kasutanud. Musitseerivad Aks, Kommu ja Karolin.

Naabripoistena tundsime teineteist pea sama kaua kui oleme olemas olnud. Esimesed selgemad mälupildid meenuvad Riia mnt-l asuvast 7. majavalitsuse lasteaiast, kus õues asuvas puust autos fantaseerisime utoopilistest tulevikuplaanidest. Magasime akna all otsakuti voodites ja ühel lõunauinaku tunnil ei suutnud lobisemist ning naeru tagasi hoida. Kasvataja kutsus meid korrale, kuid lõpuks ei jäänud ka temal muud üle kui meid pesuruumi nurkadesse seisma panna. Itsitasime seal edasi. Pildil on lasteaia lõpuaktus, kus esireas keskel seisab kena Kai, Sinu klassiõde Tartu 5. Keskkooli muusika- ehk C-klassis ja meie teine teisel pool teda. 

Algkoolis käisime erinevates klassides, kuid vabal ajal olime ikka tihti koos. Teises klassis toimunud kooliekskursiooni põgenemisest olen blogis kirjutanud (SIIN). Õp Tenn leppis Sinuga selle teo osas ära alles 35 aastat hiljem. Koos alustasime jalgpalli ja jäähoki mängimist, kuhu vedas meid Tartu 7. majavalitsuse spordimetoodik Mart Siliksaar. Panen siia pildi (jälle) meie esimesest hokimängust (1971), kus Sina seisad esireas paremal hokikepiga ja mina keskel väravavahina. Olid siis üks väheseid, kes uisutada oskas, sest olid käinud iluuisutamise trennis. Hokit mängisid tol korral samuti iluuiskudega.

Põhikooli ajal läksime koos ratsatrenni, Sina jäid sinna pikemaks ja võistlesid nii parkuuris kui maastikukrossis. See viimane oli minu silmade jaoks üsna karm ala, sest takistused olid statsionaarsed ja komistamise korral kukkus põiklati asemel ratsanik hobusega. Ratsutamas käis ka Su vanem vend Peeter, tema järgi tegid-tegime mitmeid muidki asju, näiteks karated. Ehitasime koos igasuguseid asju, ka koos teise naabripoisi Suleviga, sest millegi põneva väljamõtlemine ning valmisehitamine oli Sinu loomuses. Lollusi tegime ka päris palju. Näiteks kolasime ehitatavas uues Maarjamõisa haigla hoones ja kõõlutasime kõrgelt katuseservalt alla vaadata. Valvuriks oli seal kitsega vana naine, kes meid taga ajas, kuid teda me ei kartnud. Elasime mõlemad Tasuja ja Väike-Kaare tänava ristis, kohe haigla ja traumapunkti lähedal. Mina käisin viimases sageli, ka siis, kui panime taldrikul põlema salpeetri ja suhkru segu ning peale seda, kui see hakkas kõvasti suitsu ajama, lõid selle sulalaava ehmunult jalaga laiali. Päris palju piisku jõudis minu näkku ja riietele. Põletushaavad olid tõsised, kuid silmad jäid terveks. Pomme ja rakette tegime muidugi ka, õppisime püssirohu valmistamist ja jahipüssi padrunist rakettide tegemist Tartu Pioneeridemajas.


Välismaine muusika jõudis meie ellu vaevaliselt. Ometi said kassettmakile Tom lindistada tol ajal populaarseid ansambleid, kus üheks esimeseks looks oli ansambli Sweet AC/DC. Sain neid hiljem oma kassetikale Elektronika ümber salvestada. Sulle meeldis Jethro Tull ja eriti Aqualung. Kuulasin seda lugu viimasel aastal tihti Istanbuli lennukis.

Natuke üllatusin, kui läksid keskkoolis üld- ehk autoklassi. Mõtlesime ikka ülikooli minekust ja selleks sobis ettevalmistus eriklassis paremini, kuid Sinu jaoks olid tol korral tähtsamad (veo)autojuhi load (kõrval on pilt meie valikutest, mille joonistasin foto järgi). Usaldasid end ja oma võimeid ning nagu ka hiljem, õppisid ära selle valdkonna või eriala, mis tundus just tol hetkel huvitav ja oluline olema. Elu lõpus tegelesid turva- ja valveseadmete paigaldusega, ehkki ülikoolis õppisid veterinaariks. Veterinaarid olid mõlemad Sinu vanemad ja ka vend Peeter. Seetõttu oli teil kodus telefon, mida tavainimesel oli siis võimatu saada.  

Kuid me pidasime omavahel sidet lastetelefoniga, mille juhtme viisime Tasuja tänava alt üksteise elamistesse. Hiljem ühendasime raadiod nii, et kui üks kuulas muusikat, siis sama jõudis ka teise koju. Mikrofoniga rääkisime läbi raadio võimendi. Ükskord tuli mu isa töölt koju ja kuulis, et raadio mängib. Lülitas klahvist kanali välja. Raadio ikka mängis. Keeras heli ära, ikka mängis. Tõmbas juhtme vooluvõrgust välja - ikka mängis! Ja ta ei saanudki aru, kuidas see võimalik oli.

Sa täitsid alati oma lubadused. Kunagi leppisime kokku, et läheme hommikul Kaiu järvele kalale nagu olime seda ka varem teinud. Buss väljus siis 4.30 hommikul. Kuid tol korral oli Sul tugev radikuliidihoog, vist esimest ja viimast korda elus. Vaevu komberdasid jala bussijaama ja kui Kaiu peatuses maha läksime, siis veel 3 km Tartu Kalaspordiklubile kuuluva paadisadamani. Väga vaevaliselt ronisid paati. Olime Kaiu, Papi ja Jõemõisa järvel 13 tundi kuni päikeseloojanguni. Õhtuks oli Sul selg parem.

Sa aitasid alati kui võimalik. Oma tehnilise taibuga ehitasid ka peedist pesumasina, kümneid kordi remontisid mu autol väiksemaid jamasid. Kui ma midagi ehitasin või meisterdasin, tundsin alati Su kohalolu. See vist jääbki nii. 

Kutsusin Su kunagi Kuznetski Alatau suusamatkale. Sealt algasid paljud meie matkalood, mida koos teiste sõpradega oleme sadu kordi meenutanud. Nalja sai, seiklusi oli ja ka füüsiliselt oli kohati raske. Sa olid üks tugevamaid, mistõttu võtsime teinekord koos raskemad ülesanded enda peale. 

Ka jalgpallimatšil Gruusias kohalike kreeklastega polnud peale väsitavat džadžaõhtut võimalik lõdvaks lasta. Võitsime.


Valdo Kanguri poolt korraldatud Dolomiitide matkal käisime koos lastega 2002. aastal. Sealt sai alguse laste omavaheline sõprus ja hilisemad ühised matkad. Lapsed käivad koos ja teevad ühisüritusi siiamaani, seega on toimima saanud ka II põlvkonna sõprus. Matkad ehitavad tugevaid sõpruskondi ja nii juhtus see ka meiega.

Meenutaks Dolomiitide matkast meie ühist Tre Cime traaversit. Seal oli kolm rada - alumine, keskmine ja ülemine. Ülemine oli tehniline via ferrata. Saatsime Tiide koos lastega keskmisele rajale, ise läksime ülemisele. Kuid selgus, et saatsime Tiide hoopis ülemisele ja ise suundusime veel kõrgemale - pudedatele kaljudele, kus läks ühes kohas ikka väga ohtlikuks. Sa kahtlesid meie rajas juba alguses, kuid ikkagi järgnesid mulle. Tiide aga sai üsna kiiresti aru, et laste jaoks oli too rada liiga ohtlik ning suundus allapoole. Meie aga uskusime peaaegu lõpuni, et Tiide läks lastega ülemist rada pidi, kus liiguti kiivrites ja julgestusotste abil. Filmiklipis kuuleb seda mitmel korral.


Oleme oma sõpradega pidanud Jaanide ajal Sõprade Suvepäevi 29 (!) aastat järjest. Sellel aastal korraldas meie pere ja ehkki Sa, Aks, olid kehvas seisus, mängisid ikka pilli ning esimest korda õnnestus Sinuga koos musitseerida ka Madisel. (VIDEOKLIPP Suvepäevadest 2020, autor Madis).


 

Selle aasta ja mitme teise suvepäeva lugusid leiab Etsi blogist (märksõna alt "sõbrad").

Aks, Sa olid ja oled ka edaspidi meiega. Meie meenutustes, meie naljades, meie ühistes tegemistes. Sest Sa olid nii mõnus sõber.