Uhh, mida juubelit!

Mida näeb orienteeruja, kui ta liigub piirkonnas, kus on kunagi orienteerunud - rogaininud? No ikka neid teekondi o-rajal, kontrollpunktide piiksutamise asukohti.

Nii ka seekord, kui jalutasin Eesti Orienteerumisliidu (EOL) 100 juubeliüritusele Viljandi Pärismusmuusika Aida poole ja tee peale jäi sild, mille  nurgas oli 2017.aasta sprindi EMV-l kontrollpunkt. Ehkki seda seal eile polnud, ometi nägin tähist. Sest need jooksud ja sündmused on väga hästi meeles ning on jäädavalt salvestatud isiklikku mälestuste arhiivi.

EOLi ajalugu on 100 aastat pikk ja sinna sisse mahub ikka väga-väga palju. Kuna tegin oma esimese orienteerumise aastal 1973 ja aktiivsemalt olnud orienteerujate kogukonnas 25 aastat, tunnen end seal sees üpris hästi. Sest need on "minu inimesed" - looduses liikumist ja seiklust nautivad, pori, võsa ja füüsilist raskust trotsivad, mõtlemist harrastavad ning, lühidalt, orienteerumist armastavad inimesed. 

See on ikka meeletu, kui palju on inimesed sellesse alasse aegade jooksul panustanud, alates organisatsiooni loomisest ja juhtimisest kuni tippspordini välja. Kui palju on olnud võistluste ja päevakute korraldajaid, kaardistajaid, rajameistreid ja muidugi vabatahtlikke abilisi. Olen sellesse mängu vähe andnud (lühidalt kirjutasin SIIN), ometi märgiti ära ja kutsuti paljude teiste tegijate kõrval suurele lavale. Olen väga tänulik, kuid mitte eriti uhke. Sest tean, milline panus on tõsistel tegijatel orienteerumiselu ülevalhoidmises ja arendamises olnud.

Ja seda ka eilse ürituse korraldamisel, mis oli SUPER! Suurejooneline, pidulik, südamlik ja samas ka informatiivne. Hubane ja natuke kiiksuga Pärimusmuusika Ait sobis metsainimestele samuti väga hästi. 

Mis mind ehk kõige rohkem üllatas, oli see, kui kenad, kui ilusad olid meie naisorienteerujad. Tavaliselt näed neid jooksuriietes, mis on sageli porised ja katkised, juuksed sorakil, käed kriimulised. Nüüd aga - uhh, pole sõnu!

Meie kõige-kõige väärikamad on need, kes on juba saanud EOLi teenetemärgi või saavad selle järgnevatel aastatel. Märgi andmine otsustati siis, kui olin veel juhatuses ja tegin vastava statuudi. See oli lihtne.

Eesti Orienteerimisliidu Kuulsuste Halli valiti 32 meie kõige teenekamat sportlast. Nende seas ka klubi- ja rogainikaaslane Marje Viirmann, kes tuli 1986 NLiidu meistriks tavarajal ja oli NLiidu koondises 1991. aasta MMil Tšehhis, kus Sixten Sild saavutas pronksmedali. Esmakordselt sõjajärgses Eesti spordiajaloos lehvis pjedestaalil sini-must-valge lipp, ehkki Eesti kuulutamisest taasiseseisvaks oli möödunud vaid mõni päev.

Ürituse lõpus anti kätte EOLi juubeliraamat, kus on 496 lehekülge kogukaaluga 1 kg. Koostajaks Gunnar Press, kes kirjeldas laval muhedalt raamatu koostamist, kiitis kirjutajaid-rääkijaid-piltide jagajaid ning vastas Sixteni küsimustele. 

Ning ükskord saab iga pidu otsa.

PS. Lisan siia veel Reigo Teervalt'i pilte, ehk ka ilusatest naisorienteerujatest.