Estonian ACE Adventure seiklussporditiimi linnarogaine olen varem teinud nii jalgsi kui rattaga. Tundus, et eelmisest üritusest on möödas terve igavik, kuid kui blogist järele vaatasin, siis toimus see vaid 1,5 aastat tagasi. Mees, kes siis
Khaljapiniga Koplis-Paljassaares 3h tiris (pildil), oli hoopis teine tegelane. Joosta praegu pikalt ei taha ega saagi, sest sääred on peale tõsist jooksupausi probleemsed. Samuti on jätkuvalt valulik vasak ahhilka. Rattasõit aga probleeme ei tekita, ükskõik milline ka vorm poleks.
Rattavormi pole, õigemini pole kunagi olnudki, sest sõidan vähe, viimati kuu aega tagasi Bike Xdreamil. Ometi ei kartnud teha Vermo Siimule ettepanekut ühisplaneerimiseks ja koossõitmiseks. Vermo nokib seda rattaorienteerumise asja väga hästi, mul on vaja oluliselt rohkem aega, et kaardis püsida. Raskusi on kaardilugemisega, lihtsalt ei näe seda sigri-migri sõidu pealt.
Ei mäletagi sellist võistlust, kus tuli planeerida kõikide punktide võtmist. Hoopis teistsugune ülesanne kui mõne punkti või piirkonna väljajätmisel, isegi lihtsam. Samas, kui kaardil on üle 50 kontrollpunkti, siis seda kokkusidumist jagub. Õnneks on Linnarogainis antud planeerimiseks aega poolt tundi ja selle ajaga jõuab juba mõistliku plaani kokku panna.
Kõiki punkte läbinud rattameeste rajaplaneeringud ei erinenud pikkuselt palju. Kõige otsemini tegi seda
Lauri Malsroosi võitjatiim (42,4 km GPSi järgi), samas polnud ka minu 43,9 km mõne veaga palju pikem. Teise koha saanud
Indrek Reitsak läbis aga 45,1 km, temal oli päris palju teravnurki. Samas tuli arvestada kiiremaid liikumisteid, vältida suurte magistraalide ületamist jm. Skeemidelt on näha, et rajaplaneeringud ei erine oma ülesehituselt palju.
Mõnes mõttes oli natuke kummaline, et põneva rattaorienteerumise asemel valis enamik osalejaist jooksu linnatänavail. Ka need, kes sageli eelistavad jooksule ratast. Kui eelmisel aastal oli Koplis ja Paljassaares avastada päris palju uusi ja põnevaid kohti, siis seekord oli rajameistril raske üllatusi pakkuda. Hea leid oli Rahumäe kalmistu juures asuv lagunenud maja, vist vana jaamahoone (KP47). KP73 ülisuur rändrahn meenus mulle
Saku Xdreamist, kui tugevate jalakrampidega oli tõsine probleem kivi peal asuva punktini jõuda. Mainisin seda sõidu ajal Vermole, kes sai aga aru nii, et mul on juba krampidega probleem.
Vermo juhtimisel läbisime koos pool rada (1,5h), paaris kohas parandasin tema viga. Enne KP64 tekkis väike vahe, sest jäin natuke kauaks kaarti vaatama ja tempo langes. KP64 juures sõitsin aga kuusetüüka otsa ja käisin pehmel pinnasel üle pea. Vermo kadus eest ära ja seda lõpuni.
Kohe järgmisse punkti sõites kaotasin aega, hiljem paaris kohas natuke veel (etapil 36-45-71). Üritasin tempot hoida, ehkki vahepeal tundsin Mustamäe liivikul jalgades krampe. Enne
Vanaka mäge oli kaameramees
Rain kõrval ja filmis "ajaloolisi" kaadreid. Ta üllatus(?), kui ütlesin, et lähen Vanaka liivanõlvast otse alla. Läksin, muidugi jalgsi.
Rogaini teises pooles kaotasin Vermole 11 minutit. Majade vahel oli palju nikerdamist ja see võttis aega. Õnneks suutsin vigu vältida. Kõik punktid said võetud ja see oligi peamine. Enesetunne peale rattarogaini oli väga mõnus, võrreldamatu jooksurogaini vaegustega. Samas tahaks ükskord ka pikemaid otsi jooksma hakata.
Foto: Aldis Toome (Galerii SIIN)
Tulemused
GPS träkid
VIDEO
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar