Õnn - see on siis, kui kusagilt ei valuta

Kaks aastat tagasi toimus esimene Taliharja Vanakuri - 101 km külmas talveilmas Lelle raudteejaamast Aegviitu. Juba enne 30 km tundsin end üsna kehvasti ja jäin kaaslastest Priidust ja Rolandist natuke maha, kuid kõnnipausidel suutsin neile ikka järele jõuda. Ühel hetkel väljutasin kehast liigse vee ja ehmusin tõeliselt, kui lambivalgel peegeldunud juga ning roos lumisel maapinnal olid tumepunast värvi. Veri!?? Korra hakkas sellest mõttest isegi paha, ehkki pidasin seda enesesisenduseks. Mainisin juhtumit ka kaaslastele, mõtted läksid sellele, et mida ma enne või jooksu ajal söönud olin. Juhuslik heeringavõileib Balti jaama R-kioskist tundus kõige loogilisem, sest tarvitatud geele olin ka varem tarbinud ja midagi sellist polnud juhtunud. Peeti polnud söönud.

Edasi joostes läks asi paremaks, raskushetk 70km-l oli seotud läbitud distantsi ja vähese joomise ning söömisega, mida külma temperatuuriga eriti teha ei tahtnud. Uriin oli muutunud värvituks, mis 30 km ehmatuse maha rahustas. Ka hiljem saunas arutasime korra teemat, peakorraldaja Silver otsis oma kogemustepagasist sarnaseid näiteid, mis põhiliselt toidu või mõne geeliga seotud.

Aasta hiljem möödus Taliharja Vanakurja101 km suuremate probleemideta, paksus lumes oli aeg vaid 2h pikem - üle15h.

Eelmisel aastal ja ka selle aasta alguses käisin seoses ühe uuringuprojektiga palju Türgis. Toiduratsioon muutus ehkki see oli tervislik. Tarbisin palju musta teed ning peale üht suuremat pähklisöömist hakkas kergelt kõht valutama. Mägedes joostes märkasin, et pikemal jooksul oli uriin jälle tumepunane-pruun, lühemal jooksul helepunane. Õhtuks kõik normaliseerus.

Nüüd oli selge, et organism jooksmist ei talunud, sest matkamisel sellist asja ei juhtunud, hiljem rattasõidul samuti. Kerge kõhuvalu oli aga pidev kaaslane. Tekkisid küsimused, nii võimalikest põhjustest, edaspidisest sportimisest kui ravist. Mõttes oli siiski veel ka selle aasta Taliharja Vanakuri läbida, mis kulges põnevas piirkonnas - Eesti-Läti piirialal. Testimiseks kasutasin jälle aastalõpu maratoni Rocca al Mares. Mis sellest kõigest sai, saab lugeda SIIT. Lühidalt: asi oli hull ja edaspidi tuli alustada terviserikke põhjuste väljaselgitamisega.

Haiglasse

1. aprilliks sain kutse tulla PERHi operatsioonile. Koroona tõttu lükkus see edasi, kuid õnneks vaid nädala. Olukord Eestis hulluks ei läinud, mistõttu neid plaanilisi operatsioone ka võimaldati. Haiglasse sissesaamiseks tuli kõigepealt teha koroona test ja siis 5 tundi sealsamas tulemust oodata. Kiired ajad olid tööl, jõudsin selle ooteaja kenasti ära kasutada.

Ah mis operatsioon? Lihtsa stsenaariumi järgi oleks vaja olnud purustada kivid paremas neerus ja eelnevalt kirjeldatud probleem oleks dr. Peep Baumi järgi lahendatud. Kahjuks minul nii kergesti ei läinud. Uuringute käigus selgus, et vasakus neerus on hoopis kasvaja, veel sellise suurusega, et oleks võimalik neeru eemaldamata see välja lõigata. Kiidan siin Eesti strateegiat koroona talitsemisel, sest operatsiooni järjekordse edasilükkamiste puhul oleksin riskinud neeru kaotamisega. 

Elu peale operatsiooni, mis toimus 2. aprillil, on olnud raske kuid huvitav. Ehkki sellist väljakutset ja vaheldusrikkust ei sooviks vaenlaselegi, lisab kõigega hakkamasaamine palju kogemust ja miks mitte ka elutarkust. Ligi 20 cm haav vasakus küljes ja lõigatud-õmmeldud organid kõhuõõnes vajavad paranemiseks aega, samas on kogu organism tugevalt häiritud ja tekitab lisaks valule probleeme kõikvõimalike siseelundite funktsioonidega, mida me tavaelus ei märkagi.

Valu on võimalik maha võtta valuvaigistitega. Ma ei teagi täpselt, mida sisse toideti, kuid üks efektiivsemaid oli fentanüül. Soovitus oli valuaistingut igal juhul vähendada, kangelaslik kannatamine on üks rumalamaid tegevusi. Fentanüül, mis on tegelikult narkootikum, on mõjus aine, mille lisakogust sain ise reguleerida. Voolik läks otse kanüüli ja vajalik nupp koos aparaadiga rippus ööpäevad läbi voodi kohal (intensiivis).

Kuid nagu iga kemikaaliga, hakkab organism selle mõjuga tasapidi harjuma ja mingil hetkel eemale tõukama. Nii ka fentanüüliga, mis ajas ajapikku iiveldama ja nupule vajutamise otstarbekust kaalusin enne hoolikalt. Ka öösel, mis kohati kujunes parajaks kannatuseks. Kõht oli kui suur arbuus, gaasid surusid valusalt haavadele. Lausa huvitav, et vererõhk võis gaaside tõttu (?) kõikuda 30 ühiku ulatuses. Kohati oli selline tunne kogu keemiast, magamatusest, valudest ja gaasidest, et ainult tugev süda peab sellele vastu. Ja hea oli, et süda on treenitud.

Kui kõige hullem möödas (5 päeva), sai veel 4 päeva palatis oldud, kus rahulikemal hetkedel arutasin erinevaid teemasid palatikaaslase Matiga, minust 20 aastat vanema ehitusinseneriga. Tõin sisse ka sõjajärgse ränga aja teema, mida Mati paari valusa isikliku kogemusega kirjeldas. Mõned inimesed jäävad soojalt meelde, Mati on üks neist.

Täna olen kodus, operatsioonist on möödunud 11 päeva, kuid probleeme jätkub endiselt. Lõpuks tuli ka köha, mida üritan jagada paljudeks väiksemateks köhatusteks. Kusagil kõhus on väga valus. Köha oligi üks suuremaid kartusi haiglas olles, sest teenindav personal - õed ja hooldajad vahetusid iga päev ning oi kui lihtne oleks olnud tuua köhivat koroonat osakonda. Seal ma poleks ette kujutanud kasvõi ühte köhatust - seda poleks valu tõttu olnud lihtsalt võimalik teha.

Loodetavasti saab järgneva 1,5 kuu jooksul kõik kenasti korda, suve I pooles ka neerukivid eemaldatud ning sügiseks jooksmisega algus tehtud. Ja kui koroona läbi, on vorm hea ja võistleme jälle. Kas kunagi veel ka ülipikki pingutusi ette võtan, on iseküsimus. Samas, kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Loodame parimat ja head tervist kõikidele blogi lugejatele!

Suur tänu mind aidanud meditsiinitöötajatele: perearst dr. Maie Võsa, Confido Erameditsiinikeskus (ultraheli), nefroloog dr. Kadri Lilienthal, uroloog dr. Peep Baum, Entsik, kõik õed ja hooldajad.
Eesti meditsiin on heal järjel, tingimused haiglas olid suurepärased.
Ja mida ma teeksin oma abikaasa Mari toeta, ei kujutagi ette.

Rattamees

Kohe alguses pean mainima, et rattameheks ennast ei pea. Viimased on fanaatikud, kes veedavad pikki tunde oma elust ratta seljas, käivad kevadeti Hispaanias treeninglaagris ja võistlevad pidevalt. Rattamehi tunneb juba kaugelt ära, neil on ägedad riided, reeglina kallis ratas ja keskmisest enesekindlam hoiak. Isu üle nad ei kurda, sest pikad rattasõidud on nende seedesüsteemi korralikult välja arendanud.

Vaatamata kõigele eelnevale on ratas olnud mulle tubliks kaaslaseks kogu elu. Ta on olnud nii loomulikuks kaaslaseks, et meelde on jäänud vaid vähesed mälupildid ja needki sageli ebamäärased. Mälu on üks huvitav asi, mis salvestab kõige paremini teravaid elamusi ja seiklusi, kuid siiski mitte alati. Fotod on siinkohal kindlasti heaks abimeheks, ehkki ammustel aegadel tehti/tegime neid üsna vähe.

Minu esimene ratas on kõrvaloleval pildil. Tõenäoliselt sõitsin sellega paar aastat, kuid ei mäleta mitte midagi. Naabripoiss Agu Miller (Aks), kellega oleme samavanused, mäletab mu ratast aga väga hästi. Miskipärast on ka mulle hoopis teiste rattad paremini meelde jäänud.

Järgmisest rattast on säilinud vaid üks mälupilt, kui tiirutasime sõber Aksiga kodutänaval Väike-Kaares ja peast käis läbi mõte: "Küll on tore, et meil on mõlemal ühesugused rattad". Selle, kõvade kummide ja vabakäiguta ratta nimi oli "Veterok". Kust ta tuli ja kuhu kadus, pole õrna aimugi. Olime ehk 5-aastased.

Siis tuli pikem rattapaus, sest järgmisena meenub alles "Ereliukas", mis sobis keskmisele koolilapsele. Pea kõigil meie tänava lastel oli see Leedu ratas olemas ja tõenäoliselt veerandil NLiidu lastel samuti. Selgelt on meeles see hetk, kui tulin koolist koju ja pliidi kõrval seisis uhiuus(!) ratas. Minu oma jalgratas!

Mängisime tänavasõpradega rattapeitust. Kõrvaloleval pildil on neist mõned (vasakult: Jüri Rehema, Kalle Kaljurand, mina, Leo Labu, Anne Labu).

Mäng seisnes selles, et üks võistkond (3-4 liiget) peitis ennast kindlas piirkonnas ära (tavaliselt Riia mnt, Lunini ja Tervishoiu tn vahelisel alal) või kui oldi julgemad, siis luurati ettevaatlikult ringi. Teine võistkond pidi neid üles leidma ja kui vastased avastati, läks kõvaks tagaajamiseks. Käega puudutamine eemaldas vastase mängust.

Mõnikord konutasime pikalt Päti pargis. Kui lõpuks igav hakkas, tulime ettevaatlikult välja ja tulemuseks oli varsti suur tagaajamine.

Selles Päti pargis olen käinud oma elu ainukesel rattavõistlusel. Nimelt elas Puusepa tänaval meist 5 aastat vanem Ants Matiisen, omaaegne tuntud muusika-, laulu- ja naljamees. 17-aastasena oli ta trummar ansamblis "Kogudus" (SIIN, algus 38:00). Tookord oli ta rattavõistluse korraldajana ehk aasta noorem. Minu raske jooksuga Ereliukase kumm otsustas juba esimesel ringil katki minna. Samal ajal, kui teised 5-6 last võistlesid, jõime Antsuga limonaadi ja sõime küpsist. Midagi jäi ka auhinnaks järele.

Õppisin selle rattaga ka ühe triki ära. Keerasin esiratta mutrid lahti ja kui hoo pealt esimese kahvli üles tõstsin, veeres ratas alt ära. Kukkusin kahvli peale ja tegin kukerpalli. Sõber Jüri proovis ka järgi teha, kuid kukkus veereva ratta peale ja sai kõvasti haiget.

Agu tuletas meelde huvitava loo, millest ma kummalisel kombel ei mäleta mitte midagi. Nimelt ühel pärastlõunasel ajal otsustasime oma Ereliukastega sõita Võrtsjärve (!) ujuma. Sõit sinna läks üsna lihtsalt ja arvasime, et nii jääbki. Kuid, tutkit brat, tagasiteel oli väga kõva vastutuul ja pidime iga 15 min tagant teekraavis puhkama. Õhtuks olime kodus tagasi, 70 km seljataga. Kuid mitte midagi ei mäleta !??

Huvitav oli ka see, et mitte keegi (!) ei käinud koolis rattaga. Elasin koolist (Tartu 5. KK) 1 km kaugusel ja jooksmise asemel oleks olnud palju mugavam rattaga minna. Põhjus ilmselt selles, et kooli juures polnud mingeid rattahoidmise võimalusi.

Vanemal õel oli uhke, sinist värvi 4-käiguline ratas "Sport", Agu vennal Peetril aga roheline 3-käiguline "Sputnik". Võistlusratas oli tookord 5-käiguline "Sport-Šosse" (vahepealne variant oli "Start-Šosse", mida poes ei müüdud ja kui müüdi, siis kalli raha eest. Tegelikult olid siis kõik rattad kallid. Erinevalt mitmest klassivennast ei sattunud ma Tamme staadioni rattatrenni. Seal said kõik sõita võistlusratastega, treeneriks Jaan Klassepp. Nii mõnestki sai Rattamees.

Mingil hetkel jäi õe ratas minule ja sellega oli tagaajamismängus juba palju mõnusam osaleda. Pildil putitan koduhoovis seda "Sport" ratast.

Järgmine sõiduvahend tekkis kusagil 1980ndate keskel, kui töökaaslase Uldise käest ostsin juppidest kokkupandud ja halliks värvitud mitmekäigulise "Sport" ratta laadse moodustise. See on alles siiani, maastikuratta kõrval näeb päris naljakas välja.

Ühe igavesti ebaõnnestunud maastikuratta ostsin ajalehekuulutuse järgi mingist Õismäe garaažist. Oli küll uutest juppidest kokku pandud "MaLa Bike", kuid raam pikk ja lenks madal. Väga ebamugav ja lagunes kiiresti.

Foto: Aldis Toome

Seiklussport nõudis aga midagi paremat ja viimase ratta ostsin 10+ aastat tagasi Pirita Velodroomi rattapoest. Keskmise hinnaga "Marin" on teeninud siiani väga hästi ja pole kahju ka välja laenata.

Mis aga on loo moraal? Ikka selles, et kui kord on lapsepõlves oskused lihasmällu talletatud, on hilisemas elus rohkem vabadust teha igasugu vahvaid asju.

Mööda karjäärikorruseid

See, et karjääriredel on olemas, me teame. Samuti karjääritrepp. Kuid kui liigume trepist üles, siis kuhu jõuame? Loomulikult järgmisele korrusele, mida karjääri tegemise mõiste all ei tunta.

Minu karjäär on läinud kokkuvõttes ülespoole, alustades 0 korruselt ja jõudes tänaseks 7. korruseni.

Esimese sissekande tööraamatusse sain Kamtšatkalt 1981. aastal, kui olin seal 3 kuud välipraktikal. Elasime enamus ajast telgis, kas siis välibaasi karkassiga telgis või hobustega laagrit pidevalt ühest paigast teise edasi liigutades. Maapind oli ka öösiti külje all, töö käis 0 korrusel.

Esimene tööraamat.

Peale ülikooli lõpetamist suunati mind tööle Geoloogia Valitsuse Tallinna Töökonda Kadaka teel, kus tööruum asus 1. korrusel. Jagasin seda esialgu koos 3 venelasega ja aruandeid kirjutasin samuti vene keeles. Selles toas olin ca 4-5 aastat.

Vahepeal kolisin tööga Keila Geoloogiaekspeditsiooni majja Piiri tn-l ja olin privaatses toas 2. korrusel. Siis tulid esimesed mõistlikud arvutid (XT ja AT286), öösiti mängisin Rammokaga Prince´i ja suurema kambaga Golfi. Maja asemel on nüüd Grossi pood. Olin seal paar aastat.

Karjääriredel viis aga aina kõrgemale, 3. korrusele. Kolisin Tallinnasse Pikale tn-le, kus asus ka Geoloogia Valitsuse /Keskuse juhtkond. Maja asukoht osutus liialt luksuslikuks ühele geoloogiaasutusele ja Eesti Vabariigi ajal puksiti meid minema. Olin seal ehk kaks aastat.

Vahepeal ehitati esimesse töökohta Kadaka teel teine hoone juurde ja sain seal privaatse toa 2. korrusel, minu viimase töökoha selles asutuses ehk Eesti Geoloogia Keskuses. See oli põnev aeg, täis geoinfot ja kartograafiat, mis kestis ca 2-3 aastat.

Siis tuli suur muutus, sest edasine perspektiiv hägustus ja uus huvitav väljakutse andis võimaluse alustada eraettevõtlusega. Viimane kestis kokku 14 aastat, sama pikalt, kui olin olnud Geoloogia Valitsuses/Keskuses tööl.

Karjääritrepil ei langenud, sest tööruum jäi endiselt 2. korrusele, tõsi küll, üsna kitsukesse ja pisikese aknaga ruumi Keila Linnavalitsuses. Seal olin ca 1,5 aastat.

Arengukava projekt sai valmis ja nüüd tegin karjääris tugeva hüppe üles, 4. korrusele, sest töötasin ca 5 aastat kodus.

Ühel hetkel kolisin koostööpartneri E-Konsult-i juurde 5. korrusele, kus jätkasime igasugu planeerimisega seotud tegevusi.
Siis tegi MASU oma töö ja ei läinud palju aega, kui tagasilükatud pakkumiste asemel hakkasid tööd/maksed lõputult venima ning uusi töid peaaegu ei tulnudki. Olin selles majas päris kaua, ca 6 aastat.

Nüüd langesin karjääris allapoole 4. korrusele ja sain tagasi palgatööliseks, seekord Maa-ametis. Arvasin, et olen seal järgmised 14 aastat, kuid läks teisiti, vaid 2 aastat.

Ootamatult pakuti kohta 6. korrusel ja sellisest karjääritõusust ei saanud ära öelda. Sedapuhku Eesti Energias.

Läks ehk paar aastat, kui olime sunnitud kolima uude majja. See sobis mu karjääriplaaniga, sest töökoht asus nüüd 7. korrusel, otse akna kõrval. Nüüdseks olen Eesti Energias kokku töötanud 6,5 aastat.

Kuhu edasi?

Tervitused siinkohal kõigile kolleegidele, kellega oleme ühes või teises ruumis koos istunud ja tööd teinud!

Viimase 1,5 kuu jooksul pole jooksmas käinud ja olen osalenud vaid ühel siseorienteerumise võistlusel Kultuurikatlas. Tegemist oli rohkem mõttespordi valdkonda jääva alaga, kus 2,3 km läbimiseks kulus 72 (!) minutit. Näidisena toon raja esimese poole kaardi. Alustasime 0 korruselt ja seal ka lõpetasime. 

Aastalõpust ja natuke ka aastast

Alustaks aastalõpust.

Ligi 10 päeva tagasi jooksin Rocca al Mares Vana-aasta maratoni. Ikka selleks, et Taliharja jaoks pikem maa läbida ja ennast testida. Üksi ei viitsi 25-30 km joosta, teistega koos on alati lihtsam.

Kuid ei olnud sel päeval lihtne. Hommikul oli kõva (töö)väsimus ja ilmselt juba ka väike haigusevimm küljes. Oleks tahtnud voodisse tagasi mina, viskasingi pikali, kuid ikkagi ajasin end üles ja läksin starti. Keha teinekord petab.

Jällegi, nagu aasta tagasi, jooksin koos vendade Hendriksonidega, kes võtsid asja samuti rahulikult. 5.15 min/km tundus väga ok, aeglasemalt ei osanudki liikuda. Kaks 8,4 km ringi läks enam-vähem, kuid siis hakkasin tundma kerget raskust. Kõht valutas kogu aeg kergelt, kuid peale poolmaratoni, st 3. ringi keskpaika, läks asi päris jamaks. Sealtpeale kõndisin üsna palju ja kummaline küll, kogu energia kadus ära ja kõik kohad hakkasid krampi kiskuma. Enne 3. ringi lõppu istusin veel sinises plastikputkas, kiiret polnud, sest jooks oli selleks korraks läbi. Olin täiesti kutu ja seda juba peale 26. km! Mõned sümptomid viitasid arstliku kontrolli vajadusele ja tõsisemale ravile. Kuid nagu hea sõber Aks ütles, et siis on veel kõik hästi, kui parandada on võimalik. Aeg sõita, aeg remontida (nagu autoga, pildil).

Rocca al Mare kooli saunalaval oli päris palju rajalt äratulnuid. Janar Juhkov läks jooksma võidu peale, kuid esimene ring teatemaratonil võttis liiga palju jõudu, mis sundis peale 3. ringi katkestama. Tema oli ka ainuke, kes oma jooksu pärast põdes. Raio Piiroja tuusas 3 ringi ajaga 4 min/km, kuid kui kukkumine tuli, siis ootamatult ja  järsku. Temale jäi siis 4 ringi 5-st. Tauno Riibak  piirdus isikliku joogikotiga samuti 4 ringiga ja mõni 4 ringi mees oli seal veel. Kõik peale ühe arvasid, et see oli hea treening. Nii minagi, kõhuvalu leebus tasapisi saunalaval ja kehasse tuli lõpuks ka soe sisse.

Õhtul olime pere keskel (Lee teeb pilti).

Jõulude ajal olin küll maal, kuid poolenisti siiski Türgis. Töö tahtis tegemist ja puhkamiseks pole sellel aastal väga palju võimalusi olnud. Füüsilist tööd teha ei suutnud, haigus oli sees ja keha väga nõrk. Ühel päeval õnnestus Keilas/Tallinnas siiski arsti juures käia ja analüüse teha. Eks näis.

Siis tuli lauahoki MM, ca 35 aastat hiljem. Sellest mängust kirjutasin umbes aasta tagasi. Klassivend Peeter Veske ajas korraliku tasemega seltskonna kokku. Ehkki ma ei mängi omast arust üldse kehvasti, jäin seekord 4.-ks. Kuid äge oli. Peeter ja poeg Alari said koduseinte toetusel kaksikvõidu. Mängud olid tasavägised.

Kahe vooru vahel musitseeriti-improviseeriti.


Aasta on olnud Türgi keskne, sport on teisejärguline. Jooksen ikka, kuid kerget tunnet pole olnud.

Sportlikus mõttes oli aasta tore. Tervist oli, see peamine. Tööde vahepeal sai käia nii veteranide orienteerumise MMil Riias kui rogaini MMil Hispaanias. Mõlema kohta on olemas sissekanne blogis. Riias tegin täitsa rahuldavaid omal tasemel jookse, rogaini MMilt jäi medal saamata. Suur viga hommikul, motivatsioonilangus jne. Kuid ka natuke nõrk võitlusvaim, mis lõpuni ei kestnud.

Järgmisel aastal olen jälle kirjas veteranide orienteerumise MMil, Košices, Slovakkias. Eks näis, kas õnnestub minna. Muud suuremad sportlikud plaanid hetkel puuduvad. Eestikaid teen nii nagu töökalender võimaldab.

Kaardiinimene

Pilt SIIT

Mõtlesin sellele postitusele juba siis, kui ilmus Eesti Rahvusatlas, sest tunnen end kaardiinimesena ja atlase tellimine oli enesestmõistetav asi.

Eile pidasid paljud kaardiinimesed - Tartu Ülikooli geograafid -oma eriala õpetamise alguse 100ndat aastapäeva. Mina küll geoloogina nende hulka otseselt ei kuulu, kuid oma maastiku- ja kaardihuvist ning paljude geograafidest tuttavate, sh õpingukaaslaste tõttu on hingesugulus selle valdkonnaga tugev.

Seda blogi alustasin kunagi 10 aastat tagasi ka seepärast, et siia sai panna erinevaid kaarte (eelkõige orienteerumiskaarte) ja fotosid. Olen alati üritanud looduses toimunud seiklusi visualiseerida kaardil nii lihtsalt ja lugu jutustavalt kui vähegi oskusi ja aega on olnud, kulutades selleks sageli palju enam aega kui teksti kribamisele. GIS-andmete ja kaarditarkvarade kasutamise oskus on võimaldanud seda teha ja muuhulgas toonud ka leiva lauale.

Lapsepõlves mäletan, et võisin kaarte pikalt vaadata, ilma, et sealt üldse infot oleksin tahtnud välja lugeda. See oli nagu omamoodi meditatsioon. Muidugi nägin maailmajagusid ja ookeane, maismaaobjektide kontuurjooni, kuid mingit erilist kaardihuvi ei mäleta. See tuli hiljem, siis, kui hakkasin maastikul ja matkadel käima ning asukohad ruumis said oluliseks. Füüsilis-geograafilised kaardid on alati olnud lemmikud, nii sisu kui värvide poolest. Pruun, roheline ja sinine on looduse värvid ja sobivad kaardil hästi kokku. Palju aastaid oli kodus seinal hästi suur kiletatud NLiidu füüsilis-geograafiline kaart, millele poes pealesattumine oli väike ime.

Ehk annab ka see harjalise pintsliga joonistatud pilt 2. klassi joonistusvihikust mõningaid vihjeid matkahuvist, egas muidu poleks me Agu ja Jüriga kunagi 2. klassi kooliekskursioonilt jalga lasknud (lugu on SIIN). Mets, mägi ja veekogu peavad igal seiklusel olema.

Orienteerumiskaardiga kokkupuude oli esmakordselt vist 1972. aastal, kui Arvo Kivikas tuli meile, st Tartu V Keskkooli, orienteerumist õpetama. Esimene trenn oli Vapramäel ja ehkki pidime kõik koos kaardiga punktist punkti liikuma, tegin seda üksinda, ühendades punktid otsemat teed pidi. Vea tegemist ei mäleta. Seega tundub, et siis oli kaardist arusaamine ja orienteerumisoskus kohati parem kui praegu, ligi 50 aastat hiljem. Samal aastal hakkasin Tartu neljapäevakutel käima ja tundsin end kaardiga metsas üsna koduselt.

Orienteeruja, rogainija või seiklussportlase jaoks on kaart esmatähtis. Maastiku ja kaardi kokkuviimise mäng on põnev, kilomeetrid mööduvad märkamatult, veatu sooritus toob rahulolu. Vead lisavad põnevust, ka nendega peab hakkama saama.

Geoloogi jaoks olid kaardid samuti igapäevaseks töövahendiks ja töö tulemuseks. Topokaarte saime kasutada, ehkki selleks pidi NLiidu ajal olema eriluba. Käsitsi joonistasid kaarte peamiselt tehnikud, minu geokeemilisi kaarte tegi Erki Vaino ehk "kunstisell".

Tõeline kaartide tegemine algas aga arvutite ajastul.

See võis olla aastal 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses oli vaja trükkida Eesti geoloogilise aluspõhja kaart mõõtkavas 1:400 000. Sõitsime siis koos Kalle Suuroja ja kellegagi veel Tartusse, et Regio Kastani tänava pisikeses kontoris kokku leppida selle kaardi digitaliseerimise, disaini ja väljatrüki tingimused. Isa ja poeg Jagomäed olid sõbralikud ja konstruktiivsed, ahjusoe tuba õdus.

Kojusõidul hakkas aga peas kerima, et miks me ei võiks ise digitaalseid kaarte teha. Tootsime tohutul hulgal erinevaid kaardiandmeid ja paberkaarte, digimaailma oskusteta andnuksime aga kõikide digiandmete õigused teistele.

Pöörasin Rootsi Geoloogiteenistusega tehtava BITSi andmebaaside koostööprojekti digitaalkartograafiaks ja GISiks. Ostsime kalli Integraphi tarkvara Mapping Office, kolm 386 arvutit ning alustasime kaardiandmete digitaliseerimist. Digisime ise 1:200 000 topokaardi kihid, mis said aluseks kõikidele hilisematele seinakaartidele. Siis polnud topokaardi andmekihte veel saada, Regio oli need enda jaoks koostanud. Hiljem ostsime veel mitu MapInfo tarkvara, mida kasutati siis Maa-ametis, nagu ka MicroStationi programme. Kiira Mõisja tegi meile koolituse Mapping Office'ist (MicroStation, MGE jm), Reet Killar Maa-ametist kiirendas Mapinfo oskuste omandamist. Aasta oli 1993.

Siis hakkas neid geoloogilisi (teema)kaarte tulema kui laudu saekaatrist. Keerukamaid ja mahukamaid kaardiandmeid (näit kvaternaarisetete alade kihte) tootsime veel ka Rootsis nende võimsate vahenditega. Koos Kristian Teiteri ja Unne Tombergiga tegime Keila linna esimese seinakaardi. Kaart tuli küll ebatraditsiooniliselt rohelist värvi, kuid oma värvilahenduses päris mahe.

Aastast 1997 tegin järgnevad 14 aastat lõputul hulgal igasuguseid planeeringu- ja teemakaarte ning GIS-analüüse, seda põhiliselt koostöös E-Konsulti ja Andres Levaldiga. Planeeringuline mõtlemine oli väga kaardikeskne, nende mõtete kujundamine kaardil võttis alati palju aega. Lihtne oli aru saada, kui kaart oli inetu või miski ei sobinud, küll aga oli keeruline leida mitmekümnele kihile lahendus, kus kogu info oleks olnud hästi loetav ja samas ka esteetiline. Siin on igaühel kusagil sein ees, tõeliselt head kartograafid eristuvad selgelt. Mina nende hulka ei kuulu, ehkki tegin ka päris mitmesuguseid turismikaarte.

Näiteks Endla looduskaitseala kaart (oli suurelt Endla LKA keskuses)

Ida-Virumaa turismikaart (turismivoldikus)


Peale 2 aastat Maa-ameti geoinformaatika osakonnas töötamist, kus loomulikult oli kogu tegevus seotud ruumiinfo, kaartide ja geoportaaliga, sattusin praegusesse töökohta EE-s.

See asutus oli aga täielikult Exceli usku, kus kohanemine võttis omajagu aega. Ehkki ruumiandmete töötlus polnud võõras tegevus, geoloogias ei saagi nii olla, on kaartidel ja joonistel siiski vahe sees. Kuid pole hullu, oleme kohanenud ja ruumiinfo töötlus ning tulemuste esitamine kaartidel, maavarauuringute planeerimine ning seisukohtade tõestamine kaartide abil on toiminud ja toimub nii siin- kui sealpool piiri.

Tulles tagasi Eesti Rahvusatlase juurde, siis kujutan ette, kui raske võis olla sinna kaartide valimine. Esialgu kontseptsiooni leidmine, siis lõputul hulgal huvitavate kaartide väljajätmine, kõhklused viimase hetkeni jne. Kui ise hakkasin siia sissekandesse kaarte juurde panema, siis ei leidnud üles päris mitmeid olulisi ja ilusaid töid. Loomulikult jäid tuhanded välja, kuid sellega pole probleemi, internetist leiab veel nii mõndagi.

TON NATO Taga Metsas

Üle pika aja sain jälle kaardiga metsa. Õigemini, paljude kaartidega.

Mait Tõnisson tegi oma TONi tiimiga omaaegse KOKU Jooksuga sarnase võidujooksu, kus ühisstardiga suunarajal tuli võistkondadel läbida erinevaid etappe erinevate kaartidega. KOKUl olid need küll vanad kaardid, kuid siin väga erineva mõõtkava, vanuse ja sisuga topokaardid.

Juba enne võistlust plaanisin panna blogipostituse pealkirjaks "Riika vs Marje, kahe kange õe...jne". Tegelikkus osutus aga teistsuguseks, põneva võistluse lõpetas minu ja Riika saamatu mäluorienteerumise etapp, kus raskusi tekitas põhjasuuna paikakeeramine ajus, mistõttu tuli käia mälukaarti vaatamas lausa 3 korda (etapid 36-37-38). Ometi läksime esimesel väljaminekul viga tegema koos Mati ja Marjega. Nemad said joonele kiiresti, meil tuli viga kokku üle 20 min.

Samas ei läinud ka edaspidi kõik hästi, mistõttu möödusime Anu Malts'a tiimist kolm korda. Asi tegi juba nalja ja seda ka nii mõnelegi kaardivahetuse punktis olnud TONi abilisele.

Et kus siis veel nalja sai?

Etapp 40-41 oli nö valgel kaardil. Soos tuli hoida kindlat suunda ja nii punktini jõuda. Ühel hetkel, natuke liiga vara, hakkas paistma kõrge vallseljandik. Kas tõesti kaldusime nii palju paremale? Kiire korrektuur soo poole, kus mingit kõrgemat kohta (kõrgemaid puid) näha polnud. Kuniks taipasin, et valge kaardi all on veel üks kõrge nõlv. Nüüd oli suund ja asukoht kadunud ning päris keeruline oli punkti 41 üles leida. Lõpuks saime tee järgi end paika, kuid 9 minutit viga oli tehtud.
Samas kerge polnud teistelgi, Matile ja Marjele kaotasime vaid 1:20.

Viimane suurem viga, millega lugejaid, eriti Tarvo Jõeste't, rõõmustada, oli vana topokaardi järgi orienteerumine etapil 41-42. Kuna kaardi mõõtkava oli 1:25 000, siis hakkasime punkti ootama liiga vara. Lõpuks saime kitsa oosi alguses end paika ja seda koos võistkonnaga Anu Malts - Anneli Aas. Rohkem me neid ei näinud, õnneks. Viga tuli siin jälle 8-9 minutit, mis viis meid üldjärjestuses ikka päris lõpuossa.

Mingil hetkel said erinevad kaardid ära kasutatud, järele jäi vaid LIDARi reljeefijoonte kaart. Mis veel? Kuna tegemist oli sõjaväelastele augustikuus läbiviidud ürituse koopiaga (puudus vaid ujumine), siis pidi mingi masohhistlik etapp olema. Ja see tuligi - ligi 1,2 km ortofotot ja seda peamiselt soos.

Esimene mõte oli suunduda lõunasse musta joone ehk tee juurde, kuid joon meenutas pigem kraavi ja loobusime. Põhja pool paistsid olema kõrgemad kuivemad künkad, kuid ka sinna oli pikk maa. Soos oli aga esialgu hea liikuda ja nii me suuna järgi otse läksimegi.  Möödusime Viljar Vainola tiimist ja ka seiklusspordi  konkurendist Maret Hallikma'st. Soo viimane kolmandik oli aga väga risune ja märg, jalad hakkasid külmetama.

Tuli ületada ka üks lai kraav, kus mina riskisin libedal kasepuul, Riika aga sammus selja taga kraavist üle piki kindlat jalgealust - kopra tammi.

Võistluse teises pooles möödusime küll paljudest kaasvõistlejatest, Marje ja Matiga jäi aga vahe pool tundi.

Lisan siia mõned kaardid rajalt, puudu 1: 2500 kaart (punktid 52-56) ja mäluorienteerumine.

Kokkuvõtteks väga lahe üritus hea ilmaga. Kindlasti annaks korraldajatel ressurssi kokku hoida nii, et kohe alguses anda võistlejatele kätte kõik kaardid. Vaid mäluorienteerumise juures oleks pidanud olema inimene (et sohki ei tehtaks).
Mait ja Co, tehke seda ka järgmisel aastal.

Tulemused
SI-ajad

Rajameistri koondKAART

Madis 30

Kui sündisid, siis ma ei saanud sind Mustamäe haiglast koju tuua. Lubasin meie asutuse spordijuhile Veena Räägelile, et osalen võistkondlikel laskmisvõistlustel Männikul. Võistkonnas pidi olema kolm liiget ja ma ei saanud teisi alt vedada. Sind tõi koju hoopis kursusekaaslane Tõnn. Laskmas käisin, kuid meie kolmas liige ei viitsinud kohale tulla... Kodus nägin sind esimest korda. Siis ju isasid haiglasse ei lastud.

Kui sain 30, siis pidasime töö juures, Keila Geoloogiaekspeditsiooni majas, Piiri 5, sünnipäeva ja seda koos Tõnniga, kes sai samuti 30. Kui enne tööpäeva lõppu koju tulin, olid sa, äsja püstitõusmise ära õppinuna, toetanud oma kaks kätt praeahju klaasile. Kook oli seal natuke aega tagasi valminud, kuid klaasid veel tulised. Mõlemad peopesad said ränga põletuse. (Kõrval väljavõte videoklipist samal õhtul).

Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.

Kui olid 15, siis ronisime koos Tšeget Tau otsa (alpinism 2B, 4102 m) ja peale seda ka ida poolt Elbrusele (link). Tundsid end minust paremini ja laskumisel tuletasid korduvalt meelde, et ma kukkumise vältimiseks korralikult jalgu tõstaks. Tuul oli kõva ja üks selleteemaline klipp sai kunagi ka blogisse üles (filmis Mart Kainel).

Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.

Foto: Peeter Ploom

Mulle ei meeldinud, kui põhikooli ajal istusid pikki tunde arvutimängu mängides ja lõhkusid end rulaga igasugu trikke tehes. Enesepiitsutajast kestvussportlast-suusatajat sinust ei saanud, orienteerujat samuti mitte. Peale suurt ekslemist sõpradega Randvere metsas sa sinna enam ei läinud. Trikiharjutused meeldisid enam.

Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.

Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.

Nüüd ronid väga palju, boulderingi ja kaljuseina. 8a on eesmärgiks ja ehk veel midagi. Kui vaid selg vastu peaks.

Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.

Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.

Palju õnne!