Alustaks aastalõpust.
Ligi 10 päeva tagasi jooksin Rocca al Mares Vana-aasta maratoni. Ikka selleks, et Taliharja jaoks pikem maa läbida ja ennast testida. Üksi ei viitsi 25-30 km joosta, teistega koos on alati lihtsam.
Kuid ei olnud sel päeval lihtne. Hommikul oli kõva (töö)väsimus ja ilmselt juba ka väike haigusevimm küljes. Oleks tahtnud voodisse tagasi mina, viskasingi pikali, kuid ikkagi ajasin end üles ja läksin starti. Keha teinekord petab.
Jällegi, nagu aasta tagasi, jooksin koos vendade Hendriksonidega, kes võtsid asja samuti rahulikult. 5.15 min/km tundus väga ok, aeglasemalt ei osanudki liikuda. Kaks 8,4 km ringi läks enam-vähem, kuid siis hakkasin tundma kerget raskust. Kõht valutas kogu aeg kergelt, kuid peale poolmaratoni, st 3. ringi keskpaika, läks asi päris jamaks. Sealtpeale kõndisin üsna palju ja kummaline küll, kogu energia kadus ära ja kõik kohad hakkasid krampi kiskuma. Enne 3. ringi lõppu istusin veel sinises plastikputkas, kiiret polnud, sest jooks oli selleks korraks läbi. Olin täiesti kutu ja seda juba peale 26. km! Mõned sümptomid viitasid arstliku kontrolli vajadusele ja tõsisemale ravile. Kuid nagu hea sõber Aks ütles, et siis on veel kõik hästi, kui parandada on võimalik. Aeg sõita, aeg remontida (nagu autoga, pildil).
Rocca al Mare kooli saunalaval oli päris palju rajalt äratulnuid. Janar Juhkov läks jooksma võidu peale, kuid esimene ring teatemaratonil võttis liiga palju jõudu, mis sundis peale 3. ringi katkestama. Tema oli ka ainuke, kes oma jooksu pärast põdes. Raio Piiroja tuusas 3 ringi ajaga 4 min/km, kuid kui kukkumine tuli, siis ootamatult ja järsku. Temale jäi siis 4 ringi 5-st. Tauno Riibak piirdus isikliku joogikotiga samuti 4 ringiga ja mõni 4 ringi mees oli seal veel. Kõik peale ühe arvasid, et see oli hea treening. Nii minagi, kõhuvalu leebus tasapisi saunalaval ja kehasse tuli lõpuks ka soe sisse.
Õhtul olime pere keskel (Lee teeb pilti).
Jõulude ajal olin küll maal, kuid poolenisti siiski Türgis. Töö tahtis tegemist ja puhkamiseks pole sellel aastal väga palju võimalusi olnud. Füüsilist tööd teha ei suutnud, haigus oli sees ja keha väga nõrk. Ühel päeval õnnestus Keilas/Tallinnas siiski arsti juures käia ja analüüse teha. Eks näis.
Siis tuli lauahoki MM, ca 35 aastat hiljem. Sellest mängust kirjutasin umbes aasta tagasi. Klassivend Peeter Veske ajas korraliku tasemega seltskonna kokku. Ehkki ma ei mängi omast arust üldse kehvasti, jäin seekord 4.-ks. Kuid äge oli. Peeter ja poeg Alari said koduseinte toetusel kaksikvõidu. Mängud olid tasavägised.
Kahe vooru vahel musitseeriti-improviseeriti.
Aasta on olnud Türgi keskne, sport on teisejärguline. Jooksen ikka, kuid kerget tunnet pole olnud.
Sportlikus mõttes oli aasta tore. Tervist oli, see peamine. Tööde vahepeal sai käia nii veteranide orienteerumise MMil Riias kui rogaini MMil Hispaanias. Mõlema kohta on olemas sissekanne blogis. Riias tegin täitsa rahuldavaid omal tasemel jookse, rogaini MMilt jäi medal saamata. Suur viga hommikul, motivatsioonilangus jne. Kuid ka natuke nõrk võitlusvaim, mis lõpuni ei kestnud.
Järgmisel aastal olen jälle kirjas veteranide orienteerumise MMil, Košices, Slovakkias. Eks näis, kas õnnestub minna. Muud suuremad sportlikud plaanid hetkel puuduvad. Eestikaid teen nii nagu töökalender võimaldab.
Ligi 10 päeva tagasi jooksin Rocca al Mares Vana-aasta maratoni. Ikka selleks, et Taliharja jaoks pikem maa läbida ja ennast testida. Üksi ei viitsi 25-30 km joosta, teistega koos on alati lihtsam.
Kuid ei olnud sel päeval lihtne. Hommikul oli kõva (töö)väsimus ja ilmselt juba ka väike haigusevimm küljes. Oleks tahtnud voodisse tagasi mina, viskasingi pikali, kuid ikkagi ajasin end üles ja läksin starti. Keha teinekord petab.
Jõulude ajal olin küll maal, kuid poolenisti siiski Türgis. Töö tahtis tegemist ja puhkamiseks pole sellel aastal väga palju võimalusi olnud. Füüsilist tööd teha ei suutnud, haigus oli sees ja keha väga nõrk. Ühel päeval õnnestus Keilas/Tallinnas siiski arsti juures käia ja analüüse teha. Eks näis.
Kahe vooru vahel musitseeriti-improviseeriti.
Aasta on olnud Türgi keskne, sport on teisejärguline. Jooksen ikka, kuid kerget tunnet pole olnud.
Sportlikus mõttes oli aasta tore. Tervist oli, see peamine. Tööde vahepeal sai käia nii veteranide orienteerumise MMil Riias kui rogaini MMil Hispaanias. Mõlema kohta on olemas sissekanne blogis. Riias tegin täitsa rahuldavaid omal tasemel jookse, rogaini MMilt jäi medal saamata. Suur viga hommikul, motivatsioonilangus jne. Kuid ka natuke nõrk võitlusvaim, mis lõpuni ei kestnud.
Järgmisel aastal olen jälle kirjas veteranide orienteerumise MMil, Košices, Slovakkias. Eks näis, kas õnnestub minna. Muud suuremad sportlikud plaanid hetkel puuduvad. Eestikaid teen nii nagu töökalender võimaldab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar