Seiklussport pakub suurepärast võimalust midagi uut näha, avastada ja kogeda.
Xdreami Narva etapp oli selles osas kindlasti üks oodatumaid, sest seal polnud kunagi seiklusvõistlust toimunud. Kahtlemata oli suurimaks tõmbenumbriks
Kreenholmi Manufaktuur, mida korraldajad ei unustanud enne võistlust ka korralikult reklaamida.
Maailma avastamise kõrval oli oluline ka sportlik moment. Tiim oli meil ühtlane (
foto: Liina Jõgisu) ja parajalt kogenud ning kuna oodata oli ühtlast tirimist, siis jätsin fotoaparaadi koju. See osutus aga pühapäeva kõige suuremaks veaks, sadade teiste kõrval.
Esimest korda kahetsesin aparaadi puudumist veehoidlal, kui pildikompositsioon veest, päikesest ja roostiku kohal käratsevatest sadadest helkivatest kajakatest valge settebasseini taustal tegemata jäi.
Edasi suundusime nö
Narva "Veneetsiasse", kus suvilate ja osaliselt ka suurte eluhoonete vahel kulgesid veekanalid, millel aerutas kokku ja üllatas kohalikke paarsada paati. Olen varem käinud ühes lõunapoolsemas "Veneetsias", Eesti elektrijaama taga, kuid seal nii ilusaid ja laiu kanaleid polnud ning ka majakesed olid tagasihoidlikumad.
Kolmandat korda kahetsesin fotoka puudumise üle veekanalite ääres asuvate pikkade telliskivist garaažikooperatiivide ehk paadikuuride juures, täiesti ainulaadses kohas Eestimaal. Sõtke jõe suudmes, Sillamäel, on ka üks põnev kooperatiiv, kuid sellega võrreldes mikroskoopiline. Vestlesin kohalike vene vanameestega, kes ei saanud hästi aru, miks peavad kanuusõitjatel kesket päeva kiivrid ja pealambid ees olema?
Kreenholmi kompleks oli oma hiigelsuurte mahajäetud hoonetega Narva jõesaarel ja selle läheduses omaette vaatamisväärsus. XIX saj punasest tellisest hooned olid väljastpoolt väga uhked, seest aga troostitumad ehkki suurem rämps ja kila-kola oli ära koristatud. Ruumide rohkus ja paigutus ning ühendused kõiksugu koridoride, uste ja treppidega tegid korruste vahel navigeerimise parajalt keerukaks.
Minu jaoks olid põnevamad siiski kaljuastangud, sh Narva jõe kuivanud jõesängi servad ja sillad üle jõe, kogu selle territooriumi õueala, mis oli hoonete ja kõrgete kiviaedadega hoolikalt piiratud. Magustoiduks pakuti enne finišit maa-alust tunnelit, millesse voolas laest väike juga ja kus tuli 20m paksus haisvas mudas sumada.
Foto: Ivan Panasyuk (Xdreami FB-st)
Võistlusest ka natuke.
Nagu juba mainisin, läksime võistlema. Stardis ei hakanud kaarti suur lugema, osavamad panid ratastel kiiresti minema ja kogu kamp neile järele. Esimene rajameistri tüng ilmnes õige pea, kui jõudsime paraja ringiga alguspunkti tagasi. Kui lõpuks maabusime Kreenholmi väravate juures, tekkis segadus, sest punkti polnud. Nägin
Tõnis Ermi, kes just midagi taipas, ümber pööras ja väravate poole sööstis. Panin talle järgi. Olime esimesed väravate taga, punktid aga kaugel teisel pool suletud tõket. Lõpuks kohtunikud taipasid, et väravad olid kinni ja jooksuga ulatasid kontrollpunktide raamid üle aia. Tõstsin ise ühe alla ja kui keegi arvab, et esimesena komposteerida sain, siis ta eksib. Hea, et mind sealt lihtsalt minema ei trügitud, kõigepealt ühe naisterahva poolt.
Kanuusõit oli esialgu mõnus, allatuult ja kalda lähedal. Ühe KP-ga tegime taktikalise vea, kuid kaotatud 3-4 min polnud olulised. See-eest nägime kitsast kanalit ja elu selle ümber. Tagasiteele jäi veehoidla kaugem punkt 42, kuhu tuli sõita vastutuule ja külglainega. Teistpidi ring oleks ilmselt kavalam olnud. Sadamas tõstsime paadi üle tee garaažikooperatiivide kanalisse, kus kõigepealt saatsime Karmo jooksma. Indrek ja Karmo leppisid kokkusaamise koha kokku. Detaile täpsustamata, kokku me niipea ei saanud ja kaduma läks ca 15 min. Ootasime üksteist erinevates kohtades.
Võistlusmeeleolu sai tugeva hoobi, sest rumalalt kaotatud 15 min sprindietapil võrdus peaaegu hävinguga. Kuid me ei teadnud siis veel, mis edasi tuleb. Ja edasi tuli Kreenholmi 1. vaatus.
Kõigepealt pidid kõik liikmed leidma erineva punkti ja siis kokku saama. Läksime suurde majja ja mitte midagi ei saanud aru. Seejärel otsustasime kolmekesi, et läheme teise majja. Sealgi ei sobinud kaart maja siseplaaniga, va Karmo esimene punkt. Jätsime ta sinna ja tulime tagasi esimesse majja. Läksime Indrekuga mõlemad oma punkti otsima. Jälle ei saanud asjale pihta. Tulin välja, otsustasin siseneda teisest kohast, sama jama. Jalutasin uuesti välja, tegin ringi majale peale, nõutuna vahtisin ringi. Polnud õrna aimugi, mida kaaslased samal ajal tegid. Lõpuks ütles üks hea inimene, et õige maja on hoopis saare peal, seal, mitmesaja meetri kaugusel...
Nüüd klappis vähemalt kaart. Korruste ja trepikodade, ühenduste ja suletud läbipääsude ning kahe kaardi loogika võttis arusaamiseks natuke aega. Selle aja jooksul jõudsin nii mõnegi teekonna läbi käia, mis kahjuks punktini ei viinud. Lõpuks sain aru ja 18B oli käes! Kohtusin Indrekuga, kellel oli kõige keerulisem punkt (18C) ja koos üritasime aru saada, kuidas sinna jõuda. Karmost ei teadnud midagi, lootsime, et ehk polnud ta liiga järjepidev ja on valest majast juba lahkunud. Õnneks oli ta kiiresti viga taibanud ja oma (kõige lihtsama) punkti 18A probleemideta leidnud.
Kokku saades oli üsna selge, et olime viimaste hulgas, ehkki tõukeratta lisaülesande juures olid nii mõnedki tugevad ja kogenud tiimid kaaslasi ootamas.
Edasi pidin mina Indreku 1.punkti võtma. Jätsin tema selgituse täpselt meelde ja väikese valehaagiga jõudsin kohale. Kuid see oli alles pool teekonnast, sest tuli jõuda ka majast välja ja järgmisse kokkusaamise kohta. Viimane vahetus toimus peale paberlennuki loopimist Kreenholmi pikas sammastega saalis (
foto Xdreami FB-st). See oli mõnus ajuvaba tegevus, kus sai ka naerda. Edasi läks jälle tõsiseks.
Seejärel viis kaart meid jälle esimesse majja, nüüd olid punktikohad lihtsamini leitavad. Ülevalt tornist vaatasme kaugeid rattapunkte. Järved olid teadmata kaugusel, torn paistis samuti üsna kaugel olema, elektrijaama korstnatest natuke vasakul.
Esialgu lähenesime tornile ida poolt ja jõudsime suvalisse kohta tööstusalade vahel. Leidsime tagasiteel ka ühe väga selge torni estakaadiga, kus kogu ümbrus ja roostes katkine metalltrepp torni olid klaasikildudega palistatud. Saatsin Indreku trepist üles ronima, millest ta õige pea loobus. Nimelt oli metalltrepp katki ja kõikus kohati. Ja kuna keegi polnud klaasikilde trepiastmetelt laiali ajanud, sai selgeks, et siin pole keegi käinud ja seega koht vale.
Sõitsime järve juurde, kuid enne jõudis Indrek veel rattakummi ära vahetada.
Järve juures nägime kaugel asuvat tuttavat torni. Läbi klaasikildudest tee ning pika maanteelõigu jõudsime Balti elektrijaama juurde vajaliku objektini. See oli töövõit.
Tagasi järve juurde jõudes kammisime kõigepealt ühe vale poolsaare läbi, õige oli tükk maad läänepool.
Peale vahetusala jätkus jälle Kreenholmi porno. Ronisime uuesti kaljuseina, vähemalt 5 korda palusin ärapandud pealampi kaaslastel uuesti seljakotist välja võtta. Ainus asi, mida sellel etapil vaja ei läinud, oli kompass.
Peegelpildis kaardiga saime läbi paari suurema tagasilöögi hakkama, eelviimase ehk KP46 jaoks olime juba kogenud ja mõtlesime kiirelt välja keerulise treppide ja korruste vahetustega teekonna punktini. Jõudsime justkui õigesse kohta, kuid punkti polnud. Lõpuks nägi Indrek, et KP46 jaoks oli eraldi kaart ja selle juurde viis õuest uks ilma igasuguste trikkideta...
KP47 ehk viimane punkt oli "kirss tordil". Et maa-alusesse tunnelisse saada, tuli laskuda ühest järsust ja kõrgest kaljuastangust, kus polnud eriti millestki kinni hoida, samas oli sein porist libe. Karmo lendas seal 1,5 meetri kõrguselt vastu maad, külili puusa peale. Pärast seda toibus tükk aega, õnneks jäid kondid terveks. Ma ka libastusin, kuid jäin õnneks ühe jämeda oksa taha pidama. Allapoole jäi 2m vaba kukkumist kividele. Indrek oli üliettevaatlik ja laskus aeglaselt.
Kõigepealt said puhtad ja kuivad jalad tunnelis märjaks, kuid see polnud veel kõik. Peale laest voolavat koske läks mudaseks ja seda 20-25cm paksuselt. Aitäh rajameistrile!
Nüüd panid kaaslased kiiresti jooksu, Karmo kõige ees. Jõudsin veel küsida, et kus te teate, et on vaja otse finišisse joosta, kuid vastust ei saanud.
Peale pesemist ja söömist oli hea meel selle üle, et võtsime kõik punktid, ka selle neetud torni. Koduteel autos avastasin, et lõppu tuli joosta mööda punast joont, kus asus veel üks KP. Selle etapi legend oli jälle esimesel lehel ja keegi ei osanud vaadata.
Tulemusi vaadates selgus, et meil on veel üks punkt võtmata - pööningupunkt KP22. Jah, me võtsime kiirustades seal punkti ära, vaatamata KP numbrit. Pööningule jäigi ronimata ja üks huvitav koht nägemata.
See Narva ekskursioon oli väga põnev, kuid kas mulle selline Xdream, kus kompassi vaja ei lähe ja peale 7,5 tundi võistlust pole väsinud, ka meeldib, on iseküsimus.
Tulemused
PILDID Ivan Panasyukilt (sh vasakpoolne pilt)
PILDID Liina Jõgisult
PS.
Meie töökaaslastel B-rajal ei läinud selles mõttes hästi, et vargad olid lõhkunud auto tagumise küljeklaasi ning varastanud koti riietega. Õnneks midagi väga olulist nad ei saanud. Kui auto omanik Tarmo helistas telefonil 112 ja loo vene keeles ära rääkis, hakkas kõne vastuvõtja täpsustama kuriteo asukohta. Lõpuks selgitas Tarmo, et see koht asub Narvas, mille peale vastati, et nemad asuvad Kingisepas.
PS2.
FB kommentaaridesse tuli põnev vihje 1918.aastal toimunud
Joala lahingust Eesti-Saksa väesalga ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgi vahel. Ründav kütipolk kaotas 94 meest, kaitsjad vist 3.
Ilm oli suurepärane, 20 kraadi ja päike. Maastik ja rada olid mõnusad ning huvitavad, LSF-tiimi korraldus tip-top. Arthur Raichmann kommenteeris valjult, ka seda, et Tiit Tali oli meie õuele kaklema tulnud ja nüüd oli vaja talle kohalike poolt koht kätte näidata.
Juudakunnus toimunud lühiraja EMV oli minu jaoks tähtis võistlus. Häälestusin ühtlaseks ja rahulikuks jooksuks, kus esmatähtis oli võimalikult puhas sooritus. Teadsin, et tehnilisel maastikul vajan kaardilugemiseks rohkem aega, võsa suurendas seda teistega võrreldes veelgi.
Peale lõpetamist teatas kommentaator Sixten, et läksin Jaanus Reha ees juhtima rohkem kui minutiga. Seega oli ka Timo Asikainen seljatatud ja ainsaks tõsisemaks konkurendiks jäi klubikaaslane Maido Kaljur. Maido tegigi viimase startijana tugeva jooksu ja võitis ühe minutilise vea juures mind 1,5 minutiga.
Lisaks pakkusid Team 2017 tiimi liikmed omaküpsetatud kooke, nii magusaid kui soolaseid. Ei puudunud ka suur suitsulatikas. Kui koogid hakkasid otsa saama, toodi neid pidevalt juurde. See oli väga vahva mõte, ühendas koondislasi ja teisi orienteerujaid.
Minu jaoks olid põnevamad siiski kaljuastangud, sh Narva jõe kuivanud jõesängi servad ja sillad üle jõe, kogu selle territooriumi õueala, mis oli hoonete ja kõrgete kiviaedadega hoolikalt piiratud. Magustoiduks pakuti enne finišit maa-alust tunnelit, millesse voolas laest väike juga ja kus tuli 20m paksus haisvas mudas sumada.
Kanuusõit oli esialgu mõnus, allatuult ja kalda lähedal. Ühe KP-ga tegime taktikalise vea, kuid kaotatud 3-4 min polnud olulised. See-eest nägime kitsast kanalit ja elu selle ümber. Tagasiteele jäi veehoidla kaugem punkt 42, kuhu tuli sõita vastutuule ja külglainega. Teistpidi ring oleks ilmselt kavalam olnud. Sadamas tõstsime paadi üle tee garaažikooperatiivide kanalisse, kus kõigepealt saatsime Karmo jooksma. Indrek ja Karmo leppisid kokkusaamise koha kokku. Detaile täpsustamata, kokku me niipea ei saanud ja kaduma läks ca 15 min. Ootasime üksteist erinevates kohtades.
Nüüd klappis vähemalt kaart. Korruste ja trepikodade, ühenduste ja suletud läbipääsude ning kahe kaardi loogika võttis arusaamiseks natuke aega. Selle aja jooksul jõudsin nii mõnegi teekonna läbi käia, mis kahjuks punktini ei viinud. Lõpuks sain aru ja 18B oli käes! Kohtusin Indrekuga, kellel oli kõige keerulisem punkt (18C) ja koos üritasime aru saada, kuidas sinna jõuda. Karmost ei teadnud midagi, lootsime, et ehk polnud ta liiga järjepidev ja on valest majast juba lahkunud. Õnneks oli ta kiiresti viga taibanud ja oma (kõige lihtsama) punkti 18A probleemideta leidnud.
FB kommentaaridesse tuli põnev vihje 1918.aastal toimunud Joala lahingust Eesti-Saksa väesalga ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgi vahel. Ründav kütipolk kaotas 94 meest, kaitsjad vist 3.
