IlvesGP ehk lõunalaagri esimene test

Endalgi oli huvitav teada, kuidas Heigo Hispaania kevadlaager oli mõjunud sportlikule vormile.

Peale kojusaabumist tahtsin vaid magada. Tegin ühe 8 km jooksu, kus kõndisin vahepeal 5 korda. Lihtsalt ei jõudnud joosta. Seepeale puhkasin veel natuke. 

Kolmapäeval oli Kernu Terasmehe 2,7 km jooks. Kops ei läinud alguses kuidagi tööle, ehkki pulsi järgi oleks pidanud veel üsna tšill olema. Mingil hetkel tõstsin tempot ja Arthur (Raichmann) jäi maha, Mattis Alliksoo aga napilt ette. Sellest veel mingeid järeldusi teha ei saanud.

Kuusalu neljapäevakul jooksin alguses õuealasse kinni, kuid kops oli samuti kinni. Võttis tükk aega, enne kui kergem hakkas. Samas hoidsin end ka parasjagu tagasi, sest põhivõistlus oli nädalavahetusel IlvesGP-l Kaiul. Üllatavalt mõnus oli lõpuetappidel, kus hingamine enam ei takistanud ja jalgades oli korralikult jõudu.

IlvesGP esimene päev ühisstardist näitas jõudude vahekorda päris hästi. Põhikonkurendid olid viimaste aastate ülivõimas Mart Külvik ja alati tugev Tiit Tali. Andres Talver oli suur küsimärk ehkki Kuusalu päevakul ta eriti hästi ei liikunud.

Alguses rebis Mart ette, kuid tegi väikese vea juba 3. punktiga (sinised jooned kaardil). Hajutus oli Mardil, Tiidul ja minul sama - seega üsna üllatav, et just neil kahel ühesugune oli. 

Pulss oli mul alguses 125-130, kuid hingamine justkui 150-160. Kummaline. Tasapisi hakkas hapnikku paremini peale tulema ja liikumine läks kergemaks. Foto: Reigo Teervalt

Etapil 10-11 tõstsin kergel laskumisel tempot, kuid suund kiskus jälle liiga paremale. Mart ja Tiit järgnesid ning ühel hetkel olime kõik kolmekesi kergelt segaduses. Ise läksin peale väikest jänesehaaki nähtavat KPd vaatama, mis osutus KP9-ks ja sain end ka kohe kaardil paika. Konkurendid aga uitasid teises suunas ja jäid oluliselt maha (30 sek). 

Eduseis ei püsinud kaua, kõigepealt nägin selja taga Marti, kes enne KP13 tegi jälle väikese vea, seejärel Tiitu. Olime uuesti koos ja esimese päeva tulemus sõltus lõpuspurdist, mis mul õnnestus natuke paremini.

Seega tuleb homme jälle paras hobuste võiduajamine, loodetavasti pole Mardil ja Tiidul sama hajutus ja minul neist erinev. Eks näis.

Lõunalaager on oma positiivset mõju igatahes näidanud.

II päev - maavõistlus Tiiduga

Üllatus-üllatus - Mart Külvik täna rajale tirima ei tulnud. Tema kell ütles hommikul, et stressitase on liialt kõrge ja ära trenni mine. Mart kuuletus treenerile. Miks see tase kõrge oli, las need detailid jäävad Mardi selgitada.
Fotol soojendussörk koos Priit Truusaluga (foto: R. Teervalt)

Niisiis, esimese koha eest tuli võistelda Tiit Taliga. Vana rebane, kes justkui jättis mulle eile 2 sek edumaad, et mitte esimesena rajale minna. Esimesel pidi stressitase kõrgem ja pinge suurem olema.
Mardi foto stardis.

Erilist pinget justkui polnud, eilne päev näitas, et jalga on ja saab Tiiduga võidu joosta küll. Tuleb vaid rahulikult hakata punkte noppima.

Nii see aga ei läinud. Täielik müstika toimus teel esimesse punkti, kus kompass näitas täiesti vale suunda. Nägin, et Tiit kadus selja tagant ära, kontrollisin 3-4 korda kaardi ja kompassi õigsust, kuid nool viis mind hoopis üle vale tee, punktist 45 kraadi valesse suunda... Tiidu teekond on sinise joonega.

Kaotust tuli pea 2 minutit ja arvasin, et sellega on meie omavaheline konkurents lõppenud.

Aga oh imet, liblika keskpunkti (KP4) võttis Tiit vaid 5 sek enne mind!!? Ta ei saanud aru punktikohast ja tegi ca 1,5 min vea.

Seega: "The show must go on". 

Nüüd kulgesime juba koos, kord oli üks, siis jälle teine ees. Peale 12. KP-d vaatasin, et nüüd võiks tasakesi tempot tõsta ja proovida vahet suurendada. Tiit hoidis väikest vahemaad ja ootas, millal ma veale lähen. Uskusin, et lõpuspurdi jalg on mul tugev, Tiidul pealegi mingi jalahäda küljes. Kuid tema järel passima ka ei hakanud, see oleks mängu ilu ära rikkunud. Seega tuli panna.

Ootasin peale tee ületust kahe künka vahel kulgevat nõgu, kuid ees oli vaid lai mägi?? Mida pekki, kus nõgu on? Tiit liikus kaugemal paremal. Arvasin, et olen parempoolse künka all ja jooksin üle mäe punkti. Seda aga polnud. Kui nägin vasakul teed, mis oli liiga lähedal, oli asi selge.

Selle otsustava veaga (1.13 min) olid M65 klassi esimesed kohad paigas. Kogenud orienteeruja sai jälle võidu. Tema keskmine pulss oli üllatuslikult oluliselt madalam kui minul (ca 136 vs 152). Tegin rajal kõva tööd, arst poleks lubanud nii joosta.

Tulemused

Andres Talveri foto.

Emil Eensaar tegi lühikese videolõigu teise päeva tirimisest (Tiit, Tõnu Ilves (M60) ja mina:

Ööbisin esimest korda Kadrina mõisas. Tore koht, kus sai ka hästi süüa.

Õhtul jalutasime Peipsi äärde, kokku 5,7 km.

Reigo Teervalti head fotod: SIIN

XT kevadlaager Bergas ja Cambrilsis. Hispaania

Heigo XT kevadlaager Hispaanias toimus juba 11. korda, kuid ise osalesin alles nüüd. Teadsin küll, et tegemist on vahva laagriga, kus paljud tuttavad orienteerujad-seiklejad on korduvalt käinud. Samas puudus selge ülevaade  tegemistest, ka ajaliselt pole varem aprillikuu sobinud.

Nüüd sain kõik selle 2-nädalase, väga vaheldusrikka mahvi korralikult läbi teha ja emotsioon on laes. Väga hästi korraldatud, osalejate tasemele vastavalt kohandatud ja looduslikult põnevate kohtade külastamine tegi igast päevast erilise sündmuse. Rahvast oli kokku ca 25, kuid kõik sportlikud ja heas füüsilises vormis.

Ei hakka siin päevi läbi kirjutama, see raamat jääks ilmselgelt pooleli ja keegi ei viitsiks lugeda. Minu jaoks oli Heigo laager vajalik Hispaania rogaini MMi vaates, mis toimub juuli alguses. Kahjuks sain hiljuti teada, et ka venelased on lubatud sinna osalema... Kuid sellest postituse lõpus.

Laager toimus kahes kohas - 4 päeva ööbimisega Bergas ja 10 päeva Cambrilsis. Esimene koht oli kõrgemal ja seal saime korralikult ka lumes sumbata. Cambrilsi ümbuses on tunnisõidu kaugusel kõikvõimalikke põnevaid matkaradu mägedes, o-maastikke ja vingeid via ferratasid ehk ronimisradu kaljuseintel. 

Ülevaatekaardil on toodud käidud kohad, numbrite sisu leiab sellest tabelist. Facebookis tõin iga päev välja läbitud kilomeetrid ja tõusumeetrid, lisaks mõned pildid ka. Siia postitusse tuleb vähe pilte, kel rohkem huvi, saab ise vaadata minu pildivalikut siit (PILDID).

Kõige hingelähedasem pilt on seotud siiski kõrgema mäe ja lumega. Mis teha, vana mägimatkaja asi. Tõus 4. päeval Pedraforca tippu (2506 m) osutus oodatust huvitavamaks. Lumi oli vana ja firnistunud, eelmise päeva tugev lumesadu polnud miskipärast siia jõudnud. Ehkki sajud olid olnud tugevad nii põhja kui lõuna pool mäge. Mis aga tähendas, et jooksutossudes järsust lumenõlvast üles turnivatel seiklejatel oleks igal ühel pidanud kaasas olema enesejulgestuseks matkakepp. Kahjuks oli see ainult kahel viiest, sh minul, mistõttu iga libisemine oleks võinud lõppeda väga kurvalt. Õnneks läks kõik hästi. Tulevikus tahaks teha tiputõusu ringmarsruudina, tõusta põhja poolt ja laskuda lõunast. Põhjapoolne osa on kaljusem ja järsem.

Siin üks pilt hispaanlastest, kes tõusid kassidega.

Päev varem käisime suurema grupiga pikemal lumisel matkal, kus võtsin kõige rohkem tõusu selle laagri jooksul (1364 m). 

Läbitud teekonnad Berga ümbruses on toodud välja siin.

Cambrilsis, mis asub Vahemere ääres, oli ilm soojem. Lund enam ei näinud. Lisaks matkamisele ja ronimisele mängisime paar korda padelit ja õhtul mere ääres võrkpalli. Käidud kohad on toodud kõrvaloleval kaardil.

Teravamad elamused olid seotud via ferrata'dega, üks julgestusega 

ja teine ilma. 

Omaette sündmuseks sai kõrge kanjoni läbimine kajakkidel ja jalgsi. Seal pole olnud piisavalt vett juba aastaid, seekord meil vedas ja Heigo pakkus võimaluse välja. Kõik osalesid ehkki autosõitu oli sinna kohta (kaardil nr. 10) 2 tundi. Kanjoni rada, sh vertikaalsele seinale ehitatud trepp, oli populaarne koht matkajatele-jalutajatele ja seda igas vanuses. Pildil on kajakid läbimas takistusriba, kuhjunud oksarisu kanjoni sissepääsul.

Täpsem asukohakaart ka.

Kui tegemist lubakiviga, siis ei puudunud ka koopad jm kaljuõõnsused ning seda küllaltki raskesti ligipääsetavates kohtades. Mistõttu polnud need nö turistikad.

Mägedes meeldivad mulle kaljud ja avarad vaated, mets las jääda Eestimaale.

Natuke ka rogaini MMist, mis toimub 5.-6. juulini Quintanar de la Sierra's, Hispaanias. Nagu kunagi blogis kirjutasin, tuleb füüsiliselt ja tehniliselt raske võistlus. XT laager näitas, et vanurid peavad olema hoolikad tempo valikul, esimese 6 tunniga võib võistlus otsa saada. Ma ei lugenud võistluse juhendit piisavalt hoolikalt, kus oli ära toodud, et lubatud on osaleda ka agressorriikide võistlejatel. Venelasi INT lipu all on hetkel registreerunud 21, mida pole küll palju, kuid arvestades seda, kuidas Venemaa pommitab Ukraina linnu ja tapab inimesi, ei tahaks neist kedagi näha. 

Ma pole enam IRFi nõukogus, kuid info põhjal lubati venelased osalema 10:9 häälteenamusega. Vastupidine otsus tehti kunagi häältega 9:10. Siis jagunesid Hispaania hääled 1:1, nüüd toetasid mõlemad liikmed venelaste osavõttu. Vene rogainijad ei tohi kasutada võistlusel Venemaa lippu ja muud sümboolikat, sh riigilipu värve jms. USA, Uus-Meremaa, Austraalia, Hispaania ja loomulikult Venemaa esindajad leidsid, et sportlased ei tohi kannatada riigijuhtide tegevuse tõttu... Loodetavasti ei murdu IOF, ehkki ka sealt on kosta erinevat suhtumist.

Paar kaardilinki:
ICGC kaardiserver (Vissir3)
Kaardilehed allalaadimiseks (SIIN)

Laskurmees. Olin kunagi.

Kunagi tegin blogipostituse teemal "Laskurmees", kus tõin välja oma kunagised laskmistreeningud nii viievõitluses kui sportpüssis. Aasta tagasi tuletasin oskusi meelde Kernu Terasmehe võistlusel, kus paari ebaõnnestunud lasuga võitsin sportpüssi harjutuses 50 m lamades siiski 92,9 punktiga.

Täna oli Männiku lasketiirus Terasmehe sarja 12. alana kavas jälle 50 m laskmine. Harjutamine pidi meistriks tegema, vähemalt mitte kehvemaks. Seetõttu tegime eile samas kohas väikese trenni, kus tulemus oli uskumatult kehv, lausa masendav. Ei saanud üldse aru, miks kuulid laiali lendasid. Asend justkui püsis, lasud olid kontrollitud, kuid 6-d ja 7-d tulid kergelt sisse. Tõsi, prillid segasid kõvasti, samas ilma nendeta oli märklaud jälle natuke hägune. Enesekindlus sai kõvasti kannatada.

Tänasel võistlusel osales 47 inimest. Noored lasid toe, kuid naised ja mehed käe pealt. Nagu peab. Ilma treeninguta on head tulemust raske saavutada, kuid tänased tulemused tõestasid vastupidist. Eelmise aasta 2 paremat - mina ja Mattis Alliksoo põrusime totaalselt. Absoluut- ja naiste arvestuses võitis Mirje Tombak (!) 92,2 punktiga. Meeste parimad olid ka orienteerujate seas tuntud Kaimo Käärmann 92,0 ja Arthur Raichmann 89,8 punktiga. Mirje pole trenni teinud, Kaimo oli ka heast tulemusest üllatunud. Arthur on sel aastal üldse kuidagi osavaks ja tugevaks saanud.

Mis siis endal juhtus?

Proovilasud läksid üsna laiali ja sihikut korrigeerida ei osanud. Võistluslaskude 1. ja 3. läksid samuti laiali. Siis leidsin prillidele, mis vajusid pidevalt alla, hea toetuspinna sihiku peal. Asi hakkas kontrolli alla saama, kuid järgnevad lasud läksid alla. Tegin mitu nõksu üles, kuid lasud läksid ikka alla. Nüüd tegin 3 nõksu üles. Nüüd läksid mitte ainult alla vaid ka paremale. Arusaamatu. 

Lõpetasin laskmise ja kurtsin kohalikule juhendajale kurba saatust. Selgus, et keerasin kogemata vale nuppu, st mitte üles vaid hoopis paremale. Väga kurb.

Seega ei lähe vanadusest udusemaks mitte ainult silmad ja kehvemaks mälu, vaid võistlusolukorras ei oska teha enam asju, mida oled elus varem sadu kordi teinud. 

Pildil teeb võitja pilti parimatest. Punasega on maha tõmmatud poisid, kes lasid toe pealt. Seega tuli ca 8. koht.

Ehkki ebaõnnestumisi on Kernu Terasmehel tulnud palju - korvpall, male, kabe, ujumine, laskmine, olen üldkokkuvõttes siiski üsna tabeli tipus (kolm nõrgemat ala on välja võetud). Edaspidi ei saa kahjuks osaleda 12. aprillil lauatennises, kus esikolmiku koht oleks võimalik. Järgnevatest aladest on discgolf nõrk, kuid 3 km jooks, mägiratas ja orienteerumine üle keskmise. 

Suusatamine orienteeruja moodi. O-sprint Lähtel.

Orienteeruja eriti ei kurda, kui suusatada on vaja kas mulla, muru peal või lausa liivasel teel. Linnade-valdade talimängudel ütles rajameister Rein Zaitsev täna enne starte, et kui võistlejad hakkavad finišisse  jõudma, siis tema kaob ära. 

Põhjust põgenemiseks siiski polnud, sest rada oli tegelikult huvitav. Suusatada tuli tõesti vaheldumisi lumel ja mullal, mõnel pikemal kunstlume raja etapil sai ka kenasti sõita. Sain päris higiseks.

Küll aga ei leidnud kaardilt kuidagi KP numbreid, isegi punkte siduvad jooned kadusid kuhugi kaardi sisse ära. Stardist kerget tõusu võttes kulus ca 30 sek, et üles leida K-punkti kolmnurk. Sealt edasi läks omajagu aega pea iga KP numbriga. Polnud hea mõte trükkida rada tavaprinteril tavapaberile. Kuid paras ime, et võistluse sai üldse läbi viia.

Paaril korral võtsin ka suusad alt ära. KP11-s läks vasaku saapa kinnitamisega 50(!) sekundit, teisel korral sain natuke kiiremini. Ikka oli jama vasaku jala kinnitusega.

Ühtegi olulist viga ei teinud, kuid seisakuid oli omajagu (näit punane värv träkil). 

Tulemused (M55). Otse.osport LINK.

Raul Kudre libises hästi ka mulla peal, selliseid määrdeid juba igaühel pole :)  Minu 20 aastat vanad Madsud said järjekordse kivilihvi, libisemisomadused peaksid nüüd veel paremad olema. 

Rajalt paar pilti SIIT (autor: Edith Madalik) 

Suusaorienteerumise Eesti MV-d Haanjas ja Kubijal. Ootamatu kuld.

Nädalavahetus ja tänane Vabariigi aastapäev möödusid imelise kevadtalvise ilmaga. Päike säras, väljas 2-4 kraadi külma. Korduvalt edasilükatud suusaorienteerumise eestikate jaoks oli see vist viimane võimalus neid läbi viia. Kolmel päeval neli ala, millest ise osalesin kahel.

Lühiraja ja tavaraja võistlused viis Haanjas läbi OK Peko, esmaspäevased sprindivõistlused Kubijal, sh sprinditeate, aga OK Võru. Kõik õnnestus suurepäraselt ja tänane aastapäev lisas veelgi pidulikkust.

Alustaks siis tänasest edukast sprindivõistlusest, kus puudusid igasugused ootused heale tulemusele. Kaks meest olid favoriidid (pildil), kusjuures Mart Külvikul oli võidetud juba 2 kulda ja Tiit Tali sai eilsel tavarajal kindlalt hõbemedali. Lühirajal jäi ta napilt 4.-ks.

Haanja lühirada oli veel meeles ja võtsin kogu võistlust väga rahulikult. Isegi higiseks ei saanud. Hoolikalt vaatasin kaarti ning kontrollisin teevalikuid. Viga ei teinud, mis tähendas, et esiviisiku koht oli võimalik.

Finišis aga selgus, et läksin võistlust juhtima, juba lõpetanud Mart kaotas mulle 1:20. Ka Tiit ei tulnud ega tulnud lõppu ehkki startis 2 min peale mind. 

Lõpptulemus oli üpris naljakas, sest 2. koha sai 10 aastat vanem Toivo Saue, kolmanda aga 7 aastat vanem Jüri Rokko. Mart ja Tiit paugutasid kõvasti, eriti viimane.

Kuna sprinditeates ei osalenud, siis autasustamisele ei läinud. Võidusuuskadest lasin ühel lätlasel siiski pildi teha.

Laupäevane tavarada möödus aga teisiti. Haanja künklikul maastikul olin tõeliselt hädas nii suusa- kui o-tehniliselt. Ei osanud okste ja puude vahel võtta ei tõuse ega julgenud laskuda. Kohe esimese punktiga tegin pöördest möödasõidu  ehkki fikseerisin selle koha ära. Samas polnud väikese ringiga minek ka paha. Kuid kuna olin kaardiga kontakti kaotanud, siis selle taastamine võttis parasjagu aega. Ometi olin 2 min varem startinud Mihkel Nahkurile lähemale jõudnud, samas jõudis selja taha 2 min hiljem startinud Urmas Tammemäe. 

Kui ukerdasime Urmasega ühest samblasest tõusust vaevaliselt üles, tuli selja tagant hooga Mart Külvik ja pani paaristõugetega tuhisedes mööda. Ja kadus. Vot see oli tase! Mart võitiski lühiraja ülekaaluka eduga, lausa 7 (!) minutiga.

Üldjoontes suuri vigu ei teinud, kuid pidevad kaardilugemise seisakud ja ukerdamised võtsid kohutava aja. Kasulik oli suur ringisõit etapil 6-7, kuid suuskade äravõtmisega etapil 9-10 kaotasin aega. Ei saanud vasakut saabast pärast kuidagi kinni. Samas pani Tiit selle etapi üle soo joostes ja sai parima etapiaja.

Tulemused jm Haanjas (OK Peko)

Tulemused jm Kubijal (OK Võru)

Peale tänast sprinti saagisin puid ja õhtul nautisin presidendi vastuvõttu, nii tema kõnet kui pidulikku kontserti (Mari foto).

Pühapäeval, kui Haanjas oli tavarada, tegime 6 km-se matka ja kontrollisime ühe metsavenna punkrikohta Puumiskalda künkal. Veel mõned aastad tagasi oli seal korralik mets.

Pinksinädal. Keila MV lauatennises

Kui Mati Türk Keila MV ideega välja tuli, siis olin esialgu üsna skeptiline. Kas tuleb ikka piisavalt huvitava tasemega mänge, kui kõik mängivad kõigiga läbi. Kuid kui Mati nimekirja ette luges, siis isu tõusis. Palju võrdsel tasemel mängijaid, vaid Krister Erik Etulaid (pildil) oli klass omaette (reiting 50.). Foto: V. Vacht

Tegin esmaspäeva ja teisipäeva õhtul kõik 16 mängu ära, tuli kolm 3:2 võitu, kuid ka kaotused 0:3 olid tasavägised mängud (va Etulaidiga). Kolmapäeval käisin veel Haibas pinksitrennis ja neljap õhtul enne turniiri pidulikku lõpetamist Kernu Terasmehe suusavõistlusel Paliveres. Mati Kallemets ja Co olid teinud suurepärase 1,3 km kunstlumest raja. Vinge töö!

Huvitav oli mängida Rein Ramstiga, seda ligi 8-aastase vaheaja järel. Ehkki ka tema teeb pidevalt trenni, pole me ei trennis ega võistlusel vahepeal kokku sattunud. 

Haiba trenni meestega (Krusel, Sagor, All) oleme palju mänginud ja tunneme üksteise oskusi hästi. Sealt ka tasavägised mängud.

Panin turniiritabelisse mängijate ette ka nende reitingud. Gerrit Hallmägi, kellel oli 2. asetus, ei ela küll Keilas, kuid on Keila lauatenniseklubi liige. Kahjuks jäi ta viimasel päeval haigeks, mistõttu sai  4 teenimatut kaotust, vastased jälle teenimatud võidud (tabelis kollased ringid). 

Lõpetamine oli uhke, auhindu tulid üle andma Eesti Lauatennise Liidu peasekretär Margit Tamm ja Keila linnavalitsuse nimel Jaanus Väljamäe.

Ise enam-vähem rahul, M60-s tuli tänu Mati Kruseli üldjärjestuse 3. kohale võit. Foto: V. Vacht

Keila MV esikolmik: Krister Erik Etulaid, Kalvi Sagor ja Mati Krusel. 

Oli hästi õnnestunud turniir, kiitused Mati Türgile. Foto: V. Vacht

Hiljem lisatud: 
Laupäeval osalesin veel ka lauatennise Rapla seeriavõistlusel. Sain hulga häid ja tasavägiseid mänge ning suurepärase võidu väga tugeva Imre Korseni (117.) vastu. Mitu päeva oli hea tuju.