Kernu Terasmehe 9 esimest ala. Kabe lugu.

Mõte oli teha ülevaade peale 10 ala (27-st), kuid suusatamine Paliveres lükkus edasi järgmisse nädalasse. Kuna Spordi Mati arvas Facebookis, et kabest pole võimalik lugu kirjutada, siis sellel alal peatuks natuke pikemalt.

VIBULASKMINE

Eelmisel aastal olin vibu ajal Berliini lennukis, mistõttu sain esimest korda seda ala proovida nüüd. Päev varem käisime Sõle tänaval Tallinna vibukoolis viiekesi (4 meest ja 1 naine) harjutamas. Näidati natuke tehnikat, kokku lasksime 15 m pealt ca 1,5 tundi. Head tunnet siiski kätte ei saanud.

Saue Spordihoones toimunud võistlusel tundsin end sealse vibuga kohe hästi ja nooled lendasid stabiilselt õigele kõrgusele. Oli vaja olla keskendunud, et kõrvale ära ei värista. Kahjuks tuli üks 7 sisse, ehkki tänu sellele sain järgmiste meeste ees sama punktisuma juures parema koha (oli rohkem üheksaid). Nii Jaan Valtin kui Peeter Tubli käisid samuti päev varem trennis, Ivo Milleril võistlus ebaõnnestus. 

Tuli hea 6. koht 38 osaleja arvestuses, naised võistlesid eraldi (neid oli 20). Tugevad veterankonkurendid Rain Tombak ja Arthur Raichmann tegid kõva tulemuse. Rain oli oma vibuga veel enne võistlust õues pimedas tund aega trenni teinud.

SÕUDEERGOMEETER

Harjutanud olin rohkem, kuid jälle arvestasin meetreid valesti ja tõmbasin end enne lõppu kinni. Eelmise aastaga võrreldes parandasin tulemust 2,8 sek. 

Koht tuli oodatult vilets (22. 37.-st). See on noorte härgade ala. Võitis  kettamees Madis Kõpper. Endine tippväravpallur Sten Toomla alustas maruvihaselt, kuid lõpus väsis järsult.

SULGPALL

Selle alaga ei jõua ega taha tegeleda. Mis lapsepõlves õpitud, sai siin mängu pandud. Trennimeeste vastu nagunii ei saa, teistega võis kembelda.

16.koht 35.-st. Võitis Peeter Tubli.

NOOLEVISE

Harjutasin suvel ja ka hiljem kodus. Alles päev enne võistlust sain natuke kindlama tunde kätte, kuid ebastabiilne olin ikka. Noolevise on minu jaoks veel õnnemäng.

Seekord õnn naeratas ja visked olid stabiilsed ning tulemus üllatavalt hea - 4. koht 35.-st. Peeter Tubli sai juba teise võidu samal päeval.

KORVPALLIELEMENDID

Kõigepealt 10 tabavat vabaviset aja peale ja seejärel 9 tabavat viset ümber vabaviskejoone (samuti aja peale). Ise pidi palli ära tooma.

Kui eelmisel aastal ebaõnnestusid vabavisked, siis seekord läks kõik totaalselt aia taha. Masendav loopida, kui pall keerleb vaid rõngast välja.  Ma justkui oskan, aga... Vaid 12. koht 36.-st.  Jaan Valtin kordas eelmise aasta võitu.

KOROONA

Oskan seda mängu ja ei oska ka. Siingi on vaja natuke vedamist, mida seekord polnud. 

11. koht 37.-st. Oma esimese alavõidu sai Rainer Kukk.

MALE (10+10 min, 7 vooru)

Siin lootsin heale tulemusele ehkki aasta tagasi pidin kõrge palaviku tõttu male vahele jätma. 

Alguses läks kõik kenasti - viiest voorust 5 punkti. Jäi veel šveitsi süsteemis kaks matši tugevate vastastega.

Kõigepealt Rain Tombak. Ta üritas mängu kinniseks muuta, kuid mul õnnestus siiski üsna hästi keskelt ja kuningatiivalt rünnakut arendada. Mingil hetkel kahisin Rainilt vankri ja hakkasin punuma mativõrku. Kõik paistis roosiline ja valmis oli matt ühe käiguga. 

Seda käiku paraku teha ei õnnestunud, sest Rain tegi hoopis mulle mati. Pagan küll, kaitseks olev vanker oli seotud ja sellega käia ei saanud. Alahindasin vastase võimalusi ja sain valusalt "vastu hambaid".

Viimases partiis Madis Toomlaga mängisin mustadega avangut väga halvasti ja kaotasin viguri. Võitlesin kõvasti, tegin mõne hea vahetuse ja lõpus oli mul kahel tiival kokku 3 etturit tema ühe oda ja etturi vastu. Ta pakkus viiki ja nõustusin. Tegelikult oli mul võidule viiv seis, kuid aega oli järel vähevõitu. Pingeseisundis oli viik vabastav pakkumine. 

Võit poleks lõppkohta parandanud, jäin teiseks 30 osaleja seas. Nagu aasta tagasi võitis Rain Tombak.

UJUMINE (toimus peale kabet)

Ujumine läks nii p...sse, et selle kohta tegin lausa eraldi postituse (SIIN). Tuli 11.koht 30.-st, maksimaalselt oleksin võinud olla 4 kohta kõrgemal. Sellel aastal on tase palju tugevam kui möödunul.

Võitis Janar Laanemets.

KABE  (10+10 min, 8 vooru)

Eelmise aasta võit tuli mulle üllatuseks, kuid ka seekord tegelesin enne turniiri natuke kabe teooriaga ja mängisin arvuti vastu.

Teoorias pakutakse kord, et ääri on kasulik ära võtta, teisalt jälle rõhutakse ülekaalu saavutamisele keskväljal. Viimane eeldab siiski ka tagumise rea nuppude liigutamist, millest eriti tundlik on paremalt teine. Arvuti vastu mängides kujunes mul valgetega üks avang, mida arvuti alati minu vastu kasutas. Edu saavutamiseks pidi olema tagasihoidlik ja mitte aktiivselt keskväljale tormama.

Turniir algas kehvalt, kus esimese kolme mänguga kaotasin 1,5 punkti. Hävisin Mattis Alliksoole. Seejärel sain 3 võitu ja jälle ülemisse otsa tagasi. Eelviimane mäng oli Priit Põldaruga, kes mängib ülemisel pildil Rain Tombakuga (paremal). Priidul oli turniiri võitmiseks vaja minu vastu saada viik. Selleks hetkeks oli ta kogunud 6 võitu 6 mängust.

Ehkki mängisin mustadega, sain äärte ärakasutamise ja aeglase survega keskväljal hea seisu. Priidul oli mitmel korral vaid üks käik kaotusest pääsemiseks. Ja ta leidis selle üles. Pealtvaatajate seltskond kogunes meie laua ümber ja pinge kasvas. Haistsin võitu kuni ühel hetkel pääses ta ühe nupuga mitu kaitsest läbi. Asi kiskus viigi poole, mis hea alguse järel tundus hapuvõitu lahendus. Aga mis siis ikka.

Ühel hetkel oli meil mõlemal kaks nuppu, temal tamm ja minul üks käik tammini. Seis on toodud kõrval oleval pildil, mille lavastasime mõni päev hiljem. Must nupp kadus musta ruudu sisse ära ja ma tegin käigu, peale mida kõik ümberringi ahhetasid ja ise võtsin kohe kahe käega peast kinni. Kuidas oli küll võimalik teha selline rumal käik? Pinge oli suur ehkki aega oli,järel 1 minut.

Millise käigu tegin (mustadega)?

Viimase partii mängisin viiki, kuid see eelnev kaotus jäi pikalt hinge kriipima. Sain 6. koha 30-st. Võitis Priit Põldaru.

Male või kabe loo kirjutamiseks pole muud vaja, kui partii protokolli koos kommentaaridega. Kahjuks välkkabes protokolli ei teinud ja käikude järjekorda enam ei mäletanud. Draamat ja põnevaid ning adrenaliinirohkeid mänge oli neil turniiridel omajagu.

KOKKUVÕTE

Peale 9 ala pole üldseis paha, kuid kui maha võtta 3 ala (mida lõpptulemuse arvutamiseks tehakse), siis olen kusagil 4.-5. kohal. Siiani pole midagi hiilgavat tulnud, ehk toob laskmine alavõidu.

JÄRGMISED ALAD

Järgmise neljapäeva õhtul (13. veebr) peaks Paliveres olema suusatamine. Minu jaoks täitsa ok ala.
8. märtsil on kardisõit (väga nõrk ala), 11. märtsil laskmine (eelmisel aastal võitsin). 12. aprillil on lauatennis, millest kahjuks osaleda ei saa. 

Rogaini MMi maastik. Quintanar de la Sierra, Hispaania.

Ehkki rogaini MM-ini on veel 5 kuud aega, tekkis huvi sealse maastiku vastu. Lennupiletid on olemas, hotellikohad Quintanar de la Sierra linnakeses samuti broneeritud. 

Ronimist tuleb kõvasti, sest võistluskeskus asub kõrgusel 113 m, põhjapoolsed mäed 950 m kõrgemal. Kõrgeim mägi on 2073 m. Punane joon ääristab keeluala. Ilmselt jääb selle sisse ka võistluskaart.

Reljeefikaart. Punane täpp on võistluskeskus. Kõrgusjooned 50 m vahega.

Hispaania kohta on olemas MapAnti kaardirakendus (Karttapullautin, Jarkko Ryyppö). Link on SIIN. Kõrgusjooned peaksid olema 5 m vahega.

Ükskõik, mis suunas võistluskeskusest startida, tõusu peab võtma kohe. Põhja suunas ikka korralikult. Esialgu on lihtsam, sest teid ja teeradu on rohkem.

Kui suures pildis tundub, et lõunaosas on reljeef rahulikum, siis kaguosa on liigestatum ja jõeorgude nõlvad päris järsud. 

Kaardi edelanurk on kõige rahulikuma reljeefiga ja kuna teeradu on seal ka rohkem, siis ehk sobivam öiseks orienteerumiseks. 

Põhjaosas on kaks kõrgendikku, mõlemad üle 2000 m tippudega. Tehniliselt on need erinevad, kuid mõlemad üsna keerulised. Kirdes on palju kaljusid ja tõenäoliselt poetatakse sinna nii mõnigi kallis punkt.

Loodeosa mägi on aga ühtlase kallakusega, kus kõrguse hoidmine ja oma asukohast arusaamine võib lootusetult "lappama" minna. Loodetavasti ei panda mõnda punkti pisikesse orvandisse laia ühtlase nõlva peal.

Nende kahe mäe vahel on paras sigri-migri reljeef. Tõeline maiuspala o-gurmaanidele öisel ajal.

Veteranid ilmselt kahte kõrgemat ala hõivama ei lähe, kuid punktide kaalud on seal arvatavasti suuremad. Läänepoolne kõrgendik tundub olema sobivam, kuid eks seda näeb paremini võistluskaardilt, kus ka punktirõngad peal.

Tõusu tuleb arvatavasti võtta üle 2 km, mis kulutab ajaressurssi puhtalt kõrguse koefitsienti arvestades ca 3,5 tundi.

Juhtub ka ujumises. Kernu Terasmees

Juhtub orienteerumises, eriti seiklusspordis. Aeg-ajalt juhtub ka pinksis. Male ja kabe ongi üks juhtumiste rida ja võiks pikki lugusid pajatada. 

Ujumise 100 m on lihtne ala - hüppa vette, ära alguses kiirusta, jälgi tehnikat, vii käed kenasti ette ja lõpeta küll väsinult ning hingeldades, kuid rahulolevalt.

Saue Spordihoone ujulas olin esimest korda. Saue linna MV raames nägi ka endisi ujujaid, kuid Kernu Terasmehe seltskonnas oli tase väga kirju. Kuid see oli vaid üks ala 25-st ja igal alal ei saagi tugev olla.

Eelmisel aastal üllatasin end ajaga 1.34. Nüüd olin tervem ja paremas füüsilises seisus, ujunud kordades rohkem kui aasta tagasi. Eeldasin väikest ajaparandust, sest ujumises imesid ei juhtu. Vähemalt penskarite klassis. 

Kuid nooremad parandasid tublisti aegu. Ka kõikeoskav Mirje (pildil püsti), kes isa Raini jutu järgi polnud kunagi ujumistrennis käinud, liugles ühtlaselt ja rahulikult ajaga alla 1.40 ning võitis naiste arvestuses.

Üks mees hüppas vette trussikutes, mis jäid siiski jalga. Ise kartsin ujumisprillide pärast, mistõttu tõmbasin  rihmad rohkem koomale ja katsetasin hüpet eelnevalt mitu korda. Kõik oli kontrolli all.

Ja siis tuli minu kord. Kummardasin stardikäskluse ootuses, kuid jäin ikkagi hüppega hiljaks. Libastusin kergelt ja ilusa hüppe asemel prantsatasin suure kõhuplaksuga vette. Pea polnud normaalses asendis ja prillid nihkusid diagonaalselt üle silmade.

Midagi ei näinud, vaid vilksamisi näitas end basseini põhja tõmmatud pruunikas triip. Tavaliselt on see must, jäin mõtlema, kas oli ikka keskjoon. Rapsisin edasi, tehnikat ei suutnud paanikahoos kuidagi kontrollida. Esimese pöörde tegin kiiresti ehkki oleks pidanud selles kohas rahulikult prillid ette panema. Midagi ei näinud ja ujusin rajapiirdesse kinni. Nüüd tekkis võimalus püsti tõusta ja prillid korralikult ette panna. 

Kuna olin kaotanud palju aega, oli vaja edasi eriti ägedalt panna. Rahmeldasin korralikult, viimases pöördes tundsin, et ühtegi milliliitrit õhku enam kopsudesse ei mahu ja süda seisab. Totaalne haamer. Tegin paar hingetõmmet, libistasin end uuesti liikuma ja rahulike käetõmmete järel tundsin end jälle elusalt. Edasi võtsin rahulikumalt ja ülisuure pettumustundega lõin käe vastu finišiseina.

Aeg 1.41. Kohutav. Pool õhtut oli kehv olemine, Kernu Terasmees ikkagi.  

Võitja Janar Laanemetsa (pildil paremal) aeg oli mitu sekundt aeglasem kui eelmisel aastal (1.23). Vaid 6 sajandikuga kaotas talle orienteerujate seas tuntud Silvar Savolainen. Ise kaotasin napilt ka Kaimo Käärmann-Liivele, kes on pildil kõige siinpoolsem.

Tulemused (pole veel)

Nädala pärast on Paliveres suusatamine (!?), siis saab 10 ala tehtud ja tuleb ka vaheülevaade sarja seisust.

Sportlik keegel. Erika Salumäe lugu.

Kinnimakstud bowlingut olen paar korda proovinud, kuid sportlikku keeglit enne eilset veel mitte.

Haiba pinksitrenni aastalõpuüritusel tuli peolauas jutuks keegel, sest tugev pinksimees (reiting 173.) ja ettevõtja (Uninaks jt.) Guido Piksar on sellel alal kõva tegija. Ta on tulnud 7 korda Eesti meistriks ja osalenud MMidel Eesti meeskonnas paarkümmend aastat.

Eile õhtul vahetasimegi Mustamäe keeglisaalis lauatennise reketid keeglikuulide vastu, peaaegu kõik tegid seda esimest korda. Imestan, et bowling on tuntud ala, keegel vist mitte. Võib-olla ehk seetõttu, et esimene on lihtsalt seltskondlik tore ajaviide, teine aga tõsine sportlik ettevõtmine. Keegel on intensiivsem, ajab isegi kergelt higistama, mistõttu on ka sportlik riietus vajalik. Võistlusmoment on mõlema juures oluline.

Tegime muidugi mitu võistlust, kokku heitsin ca 90 korda. Tulemus oli keskpärane, füüsiliselt polnud raske. Oluline oli õige visketehnika omandamine, mis tuli üsna ruttu. Päris mõjudeta see õhtu siiski ei jäänud, täna muutub vasak tuharalihas järjest valusamaks.

Mõnus, kuue rajaga hubane ruum on sobiv ka ettevõtetele ürituste korraldamiseks. Kui panna ise rada kinni, siis tund maksab 18.- euri. Bowlingust odavam.

Mulle meeldis lugu Erika Salumäest.

Kord ühel EOK tunnustamisüritusel seisid Guido ja Erika Salumäe kõrvuti. Erika küsis Guidolt, et mis alal temal saavutused olid? Jutuks tuli keegel ja Guido kutsus Erika mängima.

Erika läkski, loopis palle 2,5 tundi järjest. Järgmisel päeval lendas Sotši Barcelona olümpiaettevalmistuse laagrisse.

Kahe päeva pärast helistas Salumäe treener Vladimir Leonov Guidole ja küsis, et mida sa tüdrukuga tegid. "Ta magab juba kaks päeva voodis, lihased valusad ja trenni teha ei saa. Mul suur trekk kinni pandud ja raha makstud."

Taliharja Vanakuri pehmo Rannarootsis. Janaga.

Kui lähed Taliharjal Pehmo 55 km rajale, siis ei oska seda väga tõsiselt võtta. Isegi olukorras, kus pole 3,5 aastat midagi nii pikka ja rasket teinud ja peale tervisejama 3 aastat tagasi südant nii kõvasti koormanud. Kuid üldine enesetunne oli enne üritust hea, pulss lumelükkamisel suurt ei tõusnud. 

Alguses olin eespool, kus tuli ka jäljest jälge hüpata. Kuid kui lasin paarkümmend kaaslast mööda, oli paksus märjas lumes juba lai ja tugev vagu sees. Pikas jooksjate rivis, kus valdavalt olid noored naisterahvad, kõndimist endale eriti lubada ei saanud. Ega ei raatsinud ka. 55 km on ju sellel üritusel sprint, mis varsti otsa saab.

Polnud ise ammu Veskijärve ja Tänavjärve avara vaadetega mahapõlenud metsaalal käinud. Kena kant matkamiseks. 

Kui rajameister Silver ütles, et Pehmo rajal jalad märjaks ei saa, siis nii see päris ei olnud. Üsna varsti peale 101 km Kesklaagrit tuli soine vesine ala, mis jätkus ka edasi metsas. Jalad sai läbimärjaks kohe mitu korda. Kuid see polnud probleem, sest kohe varsti hakkasid varbad jälle higistama.

Sellel 5. kilomeetril hakkas juba mingi seltskond kujunema, kellega  sai hiljem rohkem või vähem rajal koos liikuda. Kõigepealt Jana Kink, tugev veteranorienteeruja, kellega läbisime raja edaspidi koos. Siis Toomas Tiivel, samuti orienteeruja, kes tegi teadlikult ka algusosas kõnnipause. Seetõttu jäi maha, kuid kusagil 21. kilomeetril möödus meist Janaga nagu postist. Finišis oli ca 20 min varem. 

Soomlane Tero Hihnala liikus vanainimeselikult raske sammuga, umbes nagu mina, kuid püsis kenas tempos. Kuni ühel hetkel väsis ja jäi kõvasti maha.

Kirdetuul oli sellel kõnnumaa etapil vastu. Ootasin pöördekohta, et tuul hakkaks puhuma tagant. Rannaribal oli tuule tagant tõukav efekt kohati päris äge, kuid peale Ivo Säraku tugipunkti pööras tuul rohkem põhja. Kui esimesel Taliharjal oli Ivo teinud 70. km-l väikese  üllatuslõkke ja pakkus natuke sooja vett, siis nüüd oli seal suur laager sooja(!) telgiga. Üllatuslõke Lelle-Aegviidu külmal rajal oli tookord ülivajalik.

Enne seda punkti oli mul 12 kilomeetrit üsna raske olemine. Sörkisin ja kõndisin aeglaselt, minu taga liikuv Jana oleks parema meelega  kiiremini läinud. Kuid püsis siiski oma GPS-kellaga lähedal. Mul oli navigeerimiseks kasutada vaid 1: 50 000 kaart, millega polnud Nõva metsas võimalik orienteeruda. Kasu poleks olnud ka täpsemast kaardist, sest maa oli paksu lume all ja väiksemad rajad nähtamatud.

Olin võtnud kaasa liiga vähe toitu, arvestades, et küll paaris kohas seda antakse. Tõsi, 101 km Kesklaagris sain topsi mustikajooki, Säraku "restoranis" sooja vorsti ja puljongit. Sealt haarasin kaasa ka mõned kommid, sest oma 1,5 pähklibatooni ja 2 SISi geeli olin juba ära söönud. Näljatunne oli päris kõva, kuid hoidsin oma lõhevõileiba 40. km jaoks. Kuna seal seda enam ei tahtnud, sõin võileiva ära kodus enne magamaminekut. Õnneks andis Jana kuivatatud õunu ja kerge kofeiiniga (?) kummikommi.

Tugilaagri 32. km-l vahetasin ära alussärgi, peale panin korejope. Natuke soe sai, kuid ees ootas tormituulega mererand. 

Laagrist startides oli suur seltskond juba lahkunud. Üllatuseks oli Jana siiski veel kohal. Ta otsis ilmselgelt mõnd kiiremat kaaslast ja leidis sobiva veduri Jüri Jahnsoni näol. Nii Jüri jooksu- kui kõnnisamm olid minu jaoks liiga kiired, kuid kõnnipauside ajal sain neile jälle järele. Ja nii päris palju kordi.

Aja möödudes läks mul enesetunne järjest paremaks, keha sai aru, et pole vaja vastu puigelda ja tuleb teha seda, mida aju käseb, st tuimalt edasi liikuda. Jüri tempo muutus sobivaks. Tundus, et tal oli kohati raske, kuid hoidis siiski kena ühtlast kiirust.

Teekond Põõsaspea neeme tippu Laibakuuri oli üliäge. Mererannas puhus kõva lumetuisune tuul paremalt küljelt ja seejärel ka otse näkku. Kõrval kohises mustjas tormine meri, mida pimedas ei näinud. Lume sees pidi vaatama vaid rada, sest kõrvale astumine tähendas liigset energiakulu.

Laibakuur oli ehitatud justkui spetsiaalselt Taliharja jaoks. Väike hoone nelja tuulekindla seina ja katusega, keset seda tormist möllu, mis väljaspool toimus. Loomulikult ei asunud medaljonid kuuris, vaid natuke maad edasi neeme tipus. Osalejatele ei halastanud seekord ei Vanakuri ilma näol ega loomulikult ka Silver.

Istusin seal kuuris vanal pehmel diivanil ja valasin sisse ühe korraldajate poolt pakutud Battery. Mõnus  tunne oli. Kaaslased kiirustasid minema ja sellega sai vaid nõustuda. Jüri tegi jälle tempot kuni ühel hetkel jäi selja taha ja siis juba pikalt maha. Jätkasin koos Janaga, kelle tempo oli jälle natuke kiire. Raskem olek tekkis 5 km enne lõppu ja viimasel km-l lõi reide kerge krambi. Siis pidin pikemalt kõndima, et kramp tagasi annaks. Jana oli nii tore, et ootas mind järgi ehkki ta oleks võinud tempokalt  edasi finišini joosta. Lõpus sain ka ise sörkida.

Ja siis tuli kõige mõnusam hetk - finiš. Kui Jano Järv aitas bussis mu 5 aastat vanad Icebugi lumekaitsed MacGyveriga kinni teipida, siis Kait Vahter nägi keskuses kõvasti vaeva, et need jälle lahti saada. Ise ma poleks tosse jalast ära saanud.

Siis mõnus saun, söök ja vestlus. Esiotsa mehed-naised igal alal olid ikka ülivinged tegijad. Ainuüksi müts maha igaühe eest, kes 101 km raja läbi tegi. See on karm katsumus. 

Korraldajate kiitmine pole küll enam originaalne, kuid seekord õnnestus see üritus isegi "tänu" ilmale suurepäraselt. Kõik toimis ehkki minu saabumise ajal polnud võistluskeskuses ehk Roosta kämpingus veel elektrit. 

Aitäh ka autojuhtidele - hommikul Rasmus Reimannile ja õhtul Rain Vellerindile.

Diplom

GPS träkid:
101 km
PEHMO 55 km 

Silveri VIDEO Laibakuurist
Lühikestest klippidest koosnev lahe VIDEO (101 km rattaga) 

Artikkel Pärnu Postimehes: 101 kilomeetrit ränkrasket Taliharja Vanakurja ehk kuidas pärnulanna taas võidu noppis ja maratonimees "peksa sai" (PDF)

Tulemused (veel vist esialgsed)

PILDID (Aldis Toome, sealt on mõned pildid võetud ka siia)

Kõikide radade kaart

Kõikide Taliharja Vanakuri kogutud teosed (SIIN).

Fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslikud väljakutsed

Jagasin seda ettekannet Facebook'is, panen siia blogisse ehk arhiivi samuti.

Miljardiliste tuludega seotud jutud tekitasid kohe alguses parajat hämmingut, seetõttu otsustasin ka sõna võtta nii Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi poolt korraldatud mäeinseneride täiendõppe koolitusel kui ka instituudi seminaril.

Otselink YouTube'i on SIIN. Ettekanne, mis toimus 18. detsembril 2024 teemal "Eesti fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslikud väljakutsed", kestis 1h, küsimustele vastamine lisas  0,5h.

Facebookis on ka mõned kommentaarid. Toon ära Kalev Kallemetsa kommentaari, kes vedas fosforiidi projekti VKGs 2011. aastal.

Ta on olnud Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor ja praegu veab Fermi Energias tuumajaama projekti.

Kahe tugitooli lugu. Ants Aunver

Saatus on meid suveelamise otsimisel täiesti juhuslikult põrgatanud kolm korda Vaabinasse, Antsla lähedale. Nüüd oleme sinna paika jäänud, sest juba 7,5 aastat naudime päris oma kohta.

Teisel korral sattusime Vaabinasse 1999. aastal, kui leidsime koolivaheajaks koha Endla A.  kunagises kodus Lõõdla järve lähedal, aastaid mahajäetud talus, kus küttekehad olid juba ammu lagunenud. Majas sai olla ja suitsusauna võtsime kasutusele. Aastad läksid ja nö ajutisest kohast sai see talu meile suvekoduks lausa 19(!) aastaks. 

Kord leidis abikaasa Mari kapist surnud hiirt ära võttes karbi vanade fotodega ja küsis Endla käest, kes need inimesed piltidel on. Selgus, et üks oli Ants Aunver (perekonnapildil ees keskel), Endlale sugulane, suure talu pidaja, Linnamäe kandi metsavend, üks rongiröövis osalenu. Sel suvel Karilatsis etendunud "Rongirüüv" oli küll vahvalt tehtud vaatemäng, kuid tegelaskujude ja reaalse olustiku osas parajalt kiivas. 

Selleks ajaks oli Mari teinud uurimuse Misso metsavendade kohta, koostamisel oli koduleht Rõuge kandi metsavendadest (metsavennad.ee). Mõlemas paigas on suvesid veedetud. Nüüd avanes Aunveri kaudu uus piirkond. Uurimistoimikute kaudu avardusid saatuselood Ants Aunverist, Johannes ja Robert Heeskast, Artur Tellingust, Valter Jeegerist jt. Info ülespanek on viimistluse tõttu võtnud aega. Loodetavasti saab see veel enne kevadet metsavennad.ee lehele üles.

Nüüd tugitoolidest.

Väga tore perenaine Endla, kes ise elab Võrus, ütles, et kuuris (pildil) on vanad, kunagi Aunverile kuulunud toolid. Need toodi siia ajutiselt hoiule kusagil 1944-1945 punaste võimumeeste eest, (n täitevkomitee esimees August Tiitus), kes haarangute käigus omastasid inimeste vara. Ants Aunver läks ise metsa 1944. aasta sügisel. 

 

Aunverite kunagine maja, omas ajas lausa häärber, asub meie elamisest mitte kaugel. Käisime seda vaatamas 31.dets 2017. Otsisime ka maa-aluse punkri asukohta Puumiskaldal. Ants Aunver elas seal mitu aastat 1950-1951. Kodumaja 500 m kaugusel seisis tühi, sest kogu perekond oli kas vangistatud või küüditatud.

Mari tiris kuuri kola seest tugitoolid välja. Oma kehva seisukorra tõttu olid need minu silmis sobivad vaid prügimäele viimiseks. Ometi said nad hea peresõbra Annes Hermanni kaudu Tartu Kunstikoolis uue välimuse.

Toolid restaureeris oma kursusetöö raames Anneli Saarepuu, Annes oli juhendaja.

Nüüd on need tugitoolid meil Tartus.

Kõrvalolev pilt on tehtud Saksa ajal Ants Aunveri kodus (ta on pildil paremal). Vasakpoolses tugitoolis istub tema naine Aliide Samarüütel, tigudiivanil Aunveri õe kasutütar, hilisem arstiteadlane Luule Puussaar. Nii Aliide kui Luule, samuti Aunveri kaks õde vangistati, ema ja kolmas õde küüditati 1949 märtsis. Enne Siberisse saatmist pidi ema aastaid taluma tema koju asunud uusmaasaajaid, kes õelutsesid ja kaebasid ema peale julgeolekuorganitele, mille tõttu peksti ja mõnitati vana naist ülekuulamisel. 

Ants Aunver lõpetas 1959. aasta jaanuaris oma elu enesetapuga Patarei vanglas. Kuid, nagu öeldud, on nii tema kui teiste Linnamäe-Urvaste-Sangaste piirkonna metsavendade elust ja rängast saatusest valmimas pikem ülevaade.

2024 - auhinnatud Vietnam, ilus suvi ja Taltech. Kas tuleb sportlik 2025?

Veel enne, kui ootamatu struktuurimuudatuse kaudu jagati meie Eesti Energia arendustiim eraldi üksusteks, otsustasin minna kursusevend Tõnu Martin'i ehk Tõnniga Vietnamisse Mekongi deltasse rattamatkale. Siis selgus, et peab tegema otsuse, kas minna edasi Enefit Powerisse või lasta end koondada. Otsustasin viimase kasuks.

Matkalt tagasi koju jõudes olin seega vaba mees, kes võttis end esmakordselt arvele Töötukassas. Huvitav kogemus seegi ja mis oluline, märkimisväärse lisarahaga. Plaanisin suvel puhata ja sügisel jälle tööle minna. Hea, et nii läks, sest puhkus oli vajalik ja kena suvi maal andis selleks suurepärase võimaluse. 

Ometi ei saanud suve täielikult nautida, sest enam kui kuu enne septembrit hakkasin kokku panema  loengukava Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi magistrantidele. Vahepeal juba loobusin, sest sisseminek geostatistika teemasse tundus liialt keeruline, et see endale kuu ajaga selgeks teha. Olle (GI direktor) ja Rutt Hints veensid mind ümber. 

16 nädalat loenguid, 6 EAP-d, paras väljakutse esimesel aastal. Loengumaterjalid valmistasin ette inglise keeles, kuid kuna kõik tudengid rääkisid eesti keelt, siis nii toimusid ka loengud. Oli pingeline, kuid huvitav ja arendav periood, nüüd on vaja jaanuaris veel vastu võtta eksam.  

Novembris tuli üllatus - Eesti Matkaliit valis aasta matkaks meie Mekongi rattamatka. Tegin matkajate kokkutulekul ettekande, slaide näeb SIIT. Aasta mägironijaks sai Fred Viidul, omainimene nii orienteerumises kui seiklusspordis.

Joosta esimesel poolaastal ei saanud, sest venitasin pidevalt sääre lihaserebestust lahti. Kui aimasin vigastuse olemust ja lihase rahule jätsin, paranesin tasapisi. Selle jama tõttu läks aia taha Kernu Terasmehe lõpp, ei saanud joosta, tennist mängida ega orienteeruda. Uuel hooajal nüüd uuesti.

Palju mängisin lauatennist, kuid eesmärki - jõuda Eesti edetabelis alla 300 vist ei täitnud. Jaanuari alguses tuleb uus reiting, ilmselt olen kusagil piiri peal.
(Selgus siiski, et olin aasta lõpus 290.)

Aasta 2025

Tervis paistab olema korras, Libahundi 6h rogain Harkus andis lootust pikemate distantside läbimiseks. Seetõttu on tuleva aasta plaanides juuli alguses toimuv rogaini MM Hispaanias ning aprillis kahenädalane XT kevadlaager samuti Hispaanias. Alustuseks tahaks 11. jaanuaril läbida Taliharja Vanakuri Pehmo ehk 55 km raja. 101 km on praegu palju.

Kindlasti tuleb ka intensiivne lauatennise aasta, loodetavasti on kuni septembrini nüüd sportlikeks tegevusteks rohkem aega.