Pagana head rogainid nädalavahetusel

Laupäeval ja pühapäeval toimus kaks täiesti erinevat, kuid suurt naudingut pakkuvat stiilipuhast rogaini - Bike Xdream Karepal ja Seiklushundi rogain Filmi-Vargamäel. Mõlemad 4 tundi. 

Karepa oli võistluskeskusena tuttav juba aastast 2011, kui seal toimus TAOK rogain. Olime siis veel noored ja ilusad, tasuks segavõistkondade 3. koht absoluutarvestuses. Nüüd on aastaid ja kilosid juurde tulnud, jõudu aga vähemaks jäänud. Eriti sellel aastal.

Läbisime mõlemat rogaini sarnaselt: jooksime stardist läände, sealt kaardi lõunaossa ja ära jätsime kirdeosa. Vasakul 2011 jooksukaart, mille peal on eilne rattarada.

Bike Xdream Karepal

Laupäevasele 4-tunnisele Bike Xdreamile ehk aasta oodatumaile rattarogainile läksin oma aastakäigu orienteerumiskamraadide Raul Oleski ja Urmas Tammemäega. Tiimis siis 3x60 ehk kokku 180 aastat vanust. Raul on rattas päris hea jalg, Urmase seisust ei teadnud enne võistlust midagi. Esimene keris tihedalt, teine liikus justkui elektrimootori abil - jalad liikusid aeglaselt, nii muuseas, maksimaalse ülekandega. Kohe sain aru, et mõlemad on minust natuke tugevamad, mistõttu rongi vedama ei kippunud. Ja kuna see oli mu esimene pikem pingutus sellel aastal, pidi arvestama ka krambiohuga. 

Bike Xdream'i raja planeerimisele anti 15 min ja sellega saime enam-vähem hakkama. Olime konservatiivsed, mitu lihtsat punkti jäi raja alguse planeeringust välja. Lisasime viimasel minutil KP48, kahjuks jäi välja 43.

Tempo oli korralik, vähemalt minu jaoks. Vale otsuse tegime KP37-le lähenedes. Teede ristis oli näha, et rada polnud sõidetav - osa rattaid oli maha jäetud (?) ja võistlejad liikusid jala edasi. Tegime Rauliga kiire otsuse, et sõidame ringi, Urmasel ei jäänud muud üle kui meile järgneda. Ringisõidul selgus, et kaardil olevat teed polnud (nii kohalikud ütlesid), millele järgnes 300m tammumist rabases metsas ja kokku ajakadu 15 minutit. See oli esimene löök heale algusele.

Minu ettepanekul võtsime peale 39 juurde 32. Vist tuli kallis punkt, hiljem oli ka paremaid alternatiive.

Peale 50 hindasin, et nii 51 kui 53 ei jõua. Seega tegin ettepaneku minna lühemat teed (53) ja sellega aega võita. Meil oli KP50-s aega 25 min ja lõpus jäi üle 6 min. Ei oleks jõudnud, ehkki Urmas arvas teisiti.

Läbisime 75 km, koht tabeli keskel. Kaart oli kvaliteetne ja rada põnev, vaid 3 võistkonda suutsid läbida kõik punktid (rajameister Margus Hallik, pildil). Ka muu korraldus oli suurepärane, sh karbis toit. 

Tulemused
Video
Pildid  (autor: Aldis Toome)

Paar pilti veel Aldis Toome albumist.

Seiklushundi rogain

Pühapäeval toimus Seiklushundi 4h rogain Vargamäe Filmikeskuses Vastse-Roosas või Borodino külas. Läksime abikaasaga tempokalt jalutama, jooksusamme tegime alguses 100 m ja lõpus 200 m. Kohe esimene pilk kaardile ütles, et tulemas on tõeline jalgsirogaini maiuspala. Rajameister Taavi Tatsi punktiplaneering nõudis hoolikat kaardilugemist ja täpset suuna järgi liikumist. Reljeef oli vahelduv, mets reeglina hästi läbitav, kus maapind kohati kaetud ilusa helerohelise samblavaibaga. 

Kõigepealt liikusime põhja. Läks kenasti, ehkki mõned vead tegime ka. Kohati kriitiliseks läks seis etapil 59-67, kus tugev PT viis ilma suurema jamata lõpuks punkti. Olime seal piirkonnas vist esimesed, polnud ei inimesi ega lohasid.

KP45 juures hindasin jõe ületuskohta valesti ja seetõttu tuli väike viga. Ka KP43 juures toimus väike möödaminek, mis rogaini jaoks andestatav. 

KP45 - auk kõrgel järsul seljandikul. Sobis metsavenna punkrikohaks.

Edasi möödus planeeritud rada kuidagi kiiresti ja 62 juures tegime plaani ümber nii, et võtsime kõik siseringi punktid. KP52-st tahtsime minna KP30-sse, kuid sattusime enne KP53-e (!?).

Lõpus jäi 8 min üle. Läbisime 17 km, mis oli ka esialgne plaan. Koht tabeli keskel. Ehkki hommikupoolik oli vihmane, oli rogaini ajal ilm suurepärane. Jällegi täielik nauding rajast, loodusest, korraldusest, sh ka soojast pilafist finišis. 

Kogu kaart

Tulemused

Pildid (Aldis Toome ja Reigo Teervalt)

Lisan siia veel mõned pildid vahvast galeriist.

Rajameister koos tugeva tulemuse teinud Palodega.

Airi vägesid juhatamas

Võidukas Maris, ehkki üks 6-ne punkt jäi märkimata

Rajaplaneerimine

Riietus näitab järgnevat sooritust, Taliga võistlemiseks seekord ei läinud

Geograafiaprofessor Jaak Jaagus

Rattasõiduks tundus see rogain sobimatu. 

Kuid ilusa looduselamuse võis ka rattaga saada, kui tulemust taga ei ajanud

Teised pereliikmed olid ka rogainil

Suunto Games Lindoral

Lindora on kahtlemata üks atraktiivsemaid võistluskeskusi, eriti veel päikese ja +23 soojakraadiga. Ja seda septembri lõpus! Mulle meeldivad Lindora kaardil ka hea läbitavuse ja nähtavusega suured reljeefivormid. Tõsi, füüsiline vorm peab hea olema, sest tõusud on kõrged ja rajameistrid kasutavad seda mõnuga ära.

Füüsiline vorm on selline, et võib orienteerumist nautida, kuid kaugel parematest päevadest. Teipisin oma vasaku jala valusa ahhilka kõvasti kinni ja lootsin teha normaalse soorituse. No pole ju sellel maastikul midagi keerulist, et hakkama ei saaks.

Ometi oli kummaline tulemustest näha, kui palju orienteerujaid siin kõvasti viga tegid. Kus kohast küll need vead tulevad, no ei saa aru. Aga tulevad ja tulid tänagi.

Algus läks kenasti, juba teises punktis sain 2 min varem startinud Raul Oleski kätte. Raul veel mainis, et oled jälle jooksuvõime tagasi saanud. Rohkem teda ei näinud. KP5-s olin kolmanda ajaga, kaotus väga heas vormis olevale kuivetunud Mart Külvikule 2 min.

Ja siis juhtus. Etappi 5-6 hakkasin miskipärast lahendama paremalt kaarega, et mitte kõrgust kaotada. Siis läks kaart 90 kraadi valesti ette ja liikusin hoopis põhja suunas. Kui vea avastasin, tegin paranduse valele poole ja jõudsin teele, kus kohe kuidagi poleks tohtinud olla. Õnneks jooksis varem startinud Maido Kaljur etappi 8-9 ja ütles, et siin ma küll olema ei peaks. Näitas asukohta, mille järel võtsin uuesti ära KP5(!). Ring KP5-st KP5-ni võttis aega 8,5 minutit. Järgnev etapp 5-6 läks kenasti - kolmanda ajaga (3:18). Teevalik erines 1. katsest totaalselt - läksin otse ja probleemi polnud.

2 minutit kaotust tulid etappidel 10-11 ja 11-12. Viimase juures oli suunaviga jälle täielik müstika ja kui raja peale jõudsin, et tahtnud seda esialgu uskuda. Samas teisi samasuunalisi radu rohkem läheduses polnud.

Ülejäänud oli enam-vähem, kuid 12-13 min jämedaid vigu on ikka paljuvõitu. Kaotasin ka Raulile.

Tulemused (1. päev)

Nüüd on ahhilkaga kehvad lood ja tõenäoliselt ei saa vähemalt paar nädalat joosta. Seetõttu saab homme rohkem asjalike toimetustega tegeleda - maamajas suurt tuba remontida. 

Ja kuna ilmad on veel ilusad, peab järves ujumas käima.

Rattaga XT sügisrogainil

Olen alati mõelnud, et XT rogainile oleks mõistlik minna rattaga, sest kahe liikumisviisi kombineerimisel samale kaardile pannakse suur hulk punkte teede ja rajakeste äärde. Nüüd, kus rattavorm oli päris hea ja pereliikmete poolt kingitud uus maastikuratas taguotsa all, oli paras hetk see mõte teoks teha. 

Paariliseks tuli varasem Xdreami- ja töökaaslane Indrek Aarna, kelle triatloni hooaeg sai läbi ja vorm eeldatavalt hea. Natuke kartsin, et rattasõidul läheb mul raskeks, kuid seda siiski ei juhtunud. 

XT rogainile omaselt anti raja planeerimiseks aega vaid 5 min. Etterutates võib öelda, et ootamatult kehv radade-sihtide läbitavus sundis kiiresti plaani korrigeerima - põhjaosa lõikasime ära ja jätsime võimalikud jalgsipunktid välja. Kaotasime kõndimisega palju aega, tegime vigu ja kokkuvõttes tuli kokku üsna kehv punktisumma. Ilm oli aga suurepärane nagu ka üritus ise. Puhas nauding värskest õhust ja rattasõidust. Tundub, et see viimane hakkab järjest rohkem meeldima.

Tegime päripäeva ringi, kus kaardi lõunaosa tänavavõrk jäi kolmandasse ehk viimasesse tundi.

Esimese laksu saime etapil 24-75 ja sealt tee peale väljaminekuga. KP32-ga tegime ühe rajakese tõttu viga ja jälle matkasime ratastega metsas.

KP83 võtmise järel oli otsus selline, et enam mittesõidetavatele radadele ei lähe ja kõndimisele aega ei raiska. Välja jäid KP34 ja 37. Aega oli kulunud juba liiga palju. 

KP82 juures ootasin paralleelset kergliiklusteed, kuid kodus kaarti vaadates olid seal hoopis kõrgusjooned. 

3h rogaini lõpp läks kehvasti. Kõigepealt viga KP53-ga, kus kaotasime kõvasti kõndimisega aega ja siis 14 min enne lõppu tehtud otsus KP52 juures võtta joonelt enne finišit KP-d 40 ja 30. Selle variandi juures välistasime KP76.

Teel KP40-sse sõitsime aedade taha kinni ja sinna järelejäänud vähene aeg kaduski. Edasi tühjalt finišisse.

Finišis saime kohe aru, et õige variant oleks olnud KP76. Oleks.

Tulemused

Pildid: Edith Madalik

Juhoga Trudoljubovkas ehk geoloogiatudengite välipraktika Krimmis 1980

Trudoljubovka (Трудолюбовкa) ) Krimmis on vähemalt 38 aastakäigu Eesti geoloogidele väga tuttav koht. Seal asuv Leningradi Riikliku Ülikooli õppebaas on olnud geoloogidele kaardistamise ja struktuurgeoloogia õppekohaks juba aastast 1952. Huvitav on see, et juba esimesest aastast said ka Eesti tudengid kateedrijuhataja Karl Orviku eestvedamisel selles baasis II kursuse järgset suvepraktikat teha. Õppebaas on kasutusel siiani. Alguses olid baasis ka Moskva Ülikooli tudengid, kuid peagi kolisid nad lähedalasuvasse Prohladnoje külla.

Vaatamata sellele, et sajad Eesti geoloogid on saanud Trudoljubovkas oma esimese välispraktika kogemuse, pole memuaare või mälestusi eriti leida. Ainsa artikli leidsin 1956. aasta TRÜ häälekandjast, kirjutatud geoloogiatudeng Lemme Martini poolt (LINK). Tema kursusekaaslasteks olid sellised hilisemad tuntud geoloogiadoktorid nagu Väino Puura ja Heldur Nestor. Kui lugeda Lemme Martini lugu, siis võiks selle ka oma loona avaldada, vahetades vaid üksikuid nimesid. Nimelt õppejõudude, seltsimeeste Oraspõllu ja Kajaku asemele tuleks Juho Kirs ja valge laeva „Rossija“ asemel „Gruusia“, millega peale praktikat koos Mati Stroomiga Odessasse sõitsime. Pole võimatu, et Jaltast Kaukaasia suunal lahkuvate kursusekaaslaste laev oli samuti „Rossija“ (endine Adolf Hitler).

Meie kursus oli Trudoljubovka praksis 1980. aastal - 24 aastat peale Lemme Martini poolt kirjutatud lugu. Minu kursusekaaslasteks olid teiste hulgas Tõnu Martin, Ivar Puura ja Toomas Nestor, eelnimetatud geoloogide pojad. Õppejõuks oli meie kursuse juhendaja Juho Kirs. 

Pildil vasakult: Tiiu Tuuga (Pärtin), Katrin Reinberg (Künnapuu), Erkki Möldre, Saima Peetermann, Tõnu Martin, Aivar Võsa, Eduard Pukkonen (seisab), Aivar Brutus, Toomas Nestor (seisab), Vilve Tennokese, Priit Tammik, Juho Kirs)

Juho (pildil keskel ees), kes paar päeva tagasi valiti 74-aastasena Eesti Geoloogia Seltsi auliikmeks, on sama nooruslik ja lihtne nagu siis. Lisaks tark, sportlik, väliselt ambitsioonitu… väga meeldiv ja asjalik inimene ning tore õppejõud.

Et Trudoljubovka praksi lugu ei tuleks selline nagu kõigil, tooksin ära mõned juhtumid, mis meelde jäänud.

Rongisõit

Elasin Tartus üsna raudteejaama lähedal ja jõudsin rongile rahulikult jalutades õigeks ajaks. Oma arust. Kui rongi astusin, vaatasid Tallinnast tulnud kursusekaaslased imelikult otsa ja küsisid, et mis juhtus. „Mis mõttes?“ küsisin vastu. Selgus, et olin 30 minutit rongile hilinenud. Minu õnneks oli ka rong hilinenud ja seisis millegipärast veel päris kaua Tartus, justkui mind oodates.

Kiievi raudteejaamas teatati, et rong peatub 20 min. Vist haagiti  meie vagun Simferoopoli rongi külge. Kui kaaslastega tagasi rongi juurde jõudsime, nägime vaid selle saba. Rong väljus 10 min varem. Olime väikese grupiga rongist maha jäänud. Juho, teised kursusekaaslased, meie seljakotid jm varustus olid sõitnud Simferoopolisse.

Kauplesime piletikassas kohta järgmisele rongile, kuid lõpuks öeldi vaid, et tulge enne järgmise rongi väljumist tagasi, siis vaatame. Käisime mitu tundi Kiievi peal ringi ja jõudsime natuke varem jaama tagasi. Pika jutu peale saime ilma kohtadeta piletid ja kuna rong oli kohe-kohe väljumas, jooksime perroonile.

Rong juba liikus. Kiirema jooksjana jõudsin eespoolsesse vagunisse hüpata ja kui tagasi vaatasin, nägin, kuidas väike Vilve rongi hüpates alla kukkus… Õnneks jäi ta siiski käsipuu külge rippuma ja peale seda, kui Priit ta üles aitas, tõmbas keegi ehmunud reisija käsipidurit, mille järel tahtis Priidikule peksa anda.

Kõik jõudsime õnnelikult Simferoopolisse, kus teised meid raudteejaamas ootasid. Nii ebamugavat magamisaset pole rongisõidu ajal olnud – kolmanda korruse plastist, kitsal ja kõval naril, lühikese T-särgiga (jahe) ning padjaks vaid omaenese käelabad.

Kaardistamine

Täitsime tõenäoliselt sama õppeprogrammi, mida kõik Trudoljubovkas viibinud NLiidu geoloogiatudengid tegid – tutvusime kohaliku Mesozoikumi ajastu (kriit, juura) kivimitega, käisime Tauria seeria läbilõiget vaatamas, kus paljandusid flüšiformatsiooni settekivimid, kaardistasime kuestamaastiku avamusalasid ja kandsime kaardile mõningaid rikkeid. Tegime lihtsa aruande.

Nalja sai siis, kui üks Leningradi tudeng tahtis meile müüa aruannet – geoloogilist kaarti ja läbilõiget, kuid pakkus seda kahjuks Juhole, kes nägi samuti tudengi moodi välja 😊

Kolhoosis

Kõik tudengid käisid ka mõned päevad kohalikus Tšapajevi nimelises kolhoosis. Osad tõstsid heinapalle, teised korjasid virsikuid. Kui lõuna ajal said need pooled laagris kokku ja heinapallide tõstjad tormasid suure isuga aiandis töötanud tudengite poolt kaasatoodud virsikukastide juurde, siis palusid viimased väga, et nad oma söömisega kuhugi mujale koliksid. Ainuüksi virsiku nägemine, rääkimata söömisest, ajas iiveldama.

Kinos

Läksime väikese poistepundiga kohalikku kinno. Et igav poleks, võtsime poest mõned veinid kaasa. Juho oli eelnevalt hoiatanud, et me küla pealt veini ei ostaks, see pidi olema solk. Kinos libistasime vaikselt veini ja vaatasime filmi selle ajani, kui keegi läks hooletuks ja tõstis pudeli liiga kõrgele suu kohale. Veinipudeli vari jõudis suurele ekraanile. Selle peale löödi meid kinost välja.

Istusime õues betoonmüüril ja libistasime veini edasi. Mööda läks kena tüdruk, kelle käes olevas võrgus olid tühjad purgid. Tegin ettepaneku, et võiksime veini viisakamalt juua, st purgist ja läksin tüdruku käest küsima, et palju purk maksab. Kuid ta sai vist minu küsimusest valesti aru, ehmatas  ära ja jooksis minema. Peale seda, kui mingid kohalikud kutid hakkasid meie poole liikuma, läksime kiirelt ära.

Tantsupidu

Mäletamist mööda läksime peale kino kohalikule tantsupeole, mis toimus vabas õhus. Üldiselt tantsisid siis poisid tüdrukutega ja vastupidi. Kuid sellel peol sattus Aivar ehk Williams kuidagimoodi tantsima kohaliku Koljaga. Koljale hakkas silma aga Vilve, kes tantsis Tõnniga. Ta läks ja plaksutas paari lahku. Edasi tantsis Tõnn Williamsiga. Viimane ütles hommikul, et see oli ainus kord elus, kus ta ei saanudki naisterahvaga tantsida.

Sport

Trudoljubovka õppebaasis oli üsna korralik välikorvpalli plats. Tegime Vilniuse Ülikooli geoloogiatudengitega ühe mängu, ka Juho oli platsil. Saime kõvasti tappa, Leedu korvpalli vastu siis ei saanud.

Paremini on meeles aga Moskva olümpiamängude käsipalli finaal Nõukogude Liit vs Saksa DV, mida vaatasime suures ruumis väikesest telerist. Baltlased olid idasakslaste poolt, Leningradi tudengid karjusid vastupidi rõõmust just siis, kui NLiit viskas värava. Mäng oli üks dramaatilisemaid käsipalli ajaloos, kus Saksa DV võitis lõpuks ühe väravaga ja NLiidul ebaõnnestus kindel väravavõimalus viimasel sekundil.

Bahtšisarai ja Tšufut-Kale koobaslinn

Praktika sees külastasime ka Bahtšisarai linna, mis on tuntud Puškini poeemist „Bahtšisarai purskkaev“. Purskkaevu ei mäleta, küll aga käisime khaanilossis ja Tšufut-Kale koobaslinnas, kus sai natuke turnitud. Tagasi baasi läksime jala, sest see oli vaid 14 km kaugusel.

Lisaks olümpiamängudele, mis meelde jäi, suri meie praktika ajal nii Vladimir Võssotski (25. juuli) kui Joe Dassin (20. august).

Krimmi jätkutripid

Needki on olnud ajast aega sarnased: Suur kanjon, Punased(?) koopad, Ai Petri, Jalta ja Krimmi lõunaranniku vaatamisväärsused. Kokku on neid muljeid ja pilte palju, siia ei hakka lisama.

Aitäh kursusekaaslastele (Tiiu, Saima, Tõnn, Tom) meenutuste ja Tiiule piltide eest.

Veel linke

Tuli välja, et Krimmi praksist ja sellele järgnenud käimistest on kirjutatud veel. Tõsi, alati mäletatakse rohkem seda viimast. Nimelt saatis Kai Helm (Taur), kes ise oli Trudoljubovkas praktikal meist aasta hiljem (1981) linke oma ema Ene-Liis Tauri mälestustest sellest samast 1956. aastast, mis eespool toodud. Erilise väärtuse annavad tagasivaatele kvaliteetsed fotod.

Ene-Liis Taur 1956

Geoloogia praktikum Krimmis. I osa

Geoloogia praktikum Krimmis. II osa
Kai Helm (Taur) 1981

Geoloogia praktikum Krimmis 25 aastat hiljem. I osa

Geoloogia praktikum Krimmis 25 aastat hiljem. II osa

Veel Krimmist 1981 kokkuvõtvaid mälukilde

Üks sünnipäev 39 aastat tagasi

Tänan kõiki õnnesoovijaid, keda ainuüksi Facebookis oli kokku ligi 300. Elus on nüüd olnud 60 sünnipäeva, millest suuremat osa ei mäleta. Kuid on ka eredaid mälestusi ja kui natuke enam tungida mälusoppidesse, lisandub pildikesi juurde. 

Üks omapärasemaid kohti, kus olen oma sünnipäeva pidanud, asus kaugel maailma äärel - Kamtšatkal. Saime koos kursusekaaslase Tõnu Martini ehk Tõnniga helikopteriga Uzoni kaldeerasse, kus asus vulkanoloogide uurimisjaam - 2-korruseline puidust maja. Mugava ja kiire transpordi eest pidime tasuma tööga. Meiega koos lendasid kaks nooremat meest Moskvast - Tolja ja Kolja, kes tahtsid koguda Uzonist ja Geisrite orust foto- ning filmimaterjali. Elasime koos ühes väikeses majakeses, sh ka 15. septembril 1981. Minuga samal päeval oli sünnipäev ka Tõnnil, kellega olime sündinud lausa ühel kellaajal, üks küll Tartus ja teine Tallinnas.

Olen selle tavalise päeva üles kirjutanud Kamtšatka päevikusse. Selleks ajaks olime poolsaarel olnud juba ligikaudu 4 kuud ja kui lõpuks saime geoloogilistelt välitöödelt vabaks, korraldasime endale lühikese matkareisi eksootilisse piirkonda. Uzoni kaldeera oli vana vulkaani kokkuvarisemisel tekkinud suur ovaalne negatiivne pinnavorm, kus maa-alused magmakolded tekitasid maapinnale kuumaveeallikaid, podisevaid väikeseid mudakoonuseid jpm põnevaid objekte. Õhus oli sageli tunda tugevat väävelvesiniku haisu. (Pildil Tõnn)

Väljavõte päevikust.

15.september T

Soovisin Tõnnile õnne sünnipäevaks, tema mulle ka. Siis läksin nõusid pesema. Tolja läks Koljaga Ivani juurde. Praeguseks (9.50) pole nad tagasi tulnud. Eks näe, mis nende jutust välja tuleb. (selgituseks: nad soovisid töölt vabaks saada, et pildistamisega tegeleda).

Jutust ei tulnud midagi välja. Peame kolm päeva töötama ja kõik. Täna valasin jälle vundamendile tugesid, siis andsin ülesse laudu. Lõunat ei jõudnud meie omad õigeks ajaks valmis saada, seepärast läksime söömata kolme ajal tööle. Ivan oli hirmus kuri kui Tolja tuli meid pärast sööma kutsuma.

Neljast seitsmeni ehitasime katust. Õhtul tegid Kolja ja Tolja šokolaadi, võtsime šampust ja viina. Meiega koos oli üks naisterahvas Moskvast, kes ei saanud matkagrupiga edasi minna (väänas jala välja). Jääb siia helikopterit ootama. (Pildil Tolja ja Kolja, vasakul istub Tõnn)

Ilm oli pidevalt vihmane, nähtavus halb. Leppisime kokku, et teised lähevad hommikul Geisrite orgu, meie Tõnniga pärastlõunal neile järele.

Taganurga mõhnastiku tähetund

Eks see reljeefivusseris on varemgi silma hakanud, põhiliselt küll rogainide ajal, kuid et sellel pisikesel maalapikesel saab ka korraliku Eesti MV lühiraja teha, poleks osanud arvatagi.

Teine nädalavahetus järjest ja teine täiesti uus orienteerumismaastik minu jaoks. Nädalatagune tavaraja suurepärane Soolamägede maastik oli orienteerumisjooksus kasutusel üldse esimest (!) korda. Seega on Eestis veel peidetud pärle. Vetla kaart oma Taganurga mõhnastikuga oli aga ammusest ajast kasutusest väljas. Nüüd siis joonistas Margus Klementsov uue kaardi ning oli rajameistriks nii lühirajal kui põhiklassi teates. JOKA klubi korraldas.

Tavarada nädal tagasi läks väga halvasti, ehkki väheste punktidega rajad on mulle varem meeldinud. Keha oli viletsam kui enesetunne, hapnikku vajalikul hulgal ajusse ei jõudnud, kaardipilt kogu aeg hägune ja ajutöö ettearvamatu. Lühidalt: üks masendust tekitav jooks, kus rajameister Sixten Sild sai suureskoorilise võidu.

Ravisin end nädala sees kahe orienteerumisega Vääna-Jõesuus (Harju MV ja TONi päevak). Proovisin kiiremini joosta ja vajalikel hetkedel pidurdada. Õnnestus enam-vähem.

See, et Vetla lühirajal võib kõike juhtuda, oli selge juba stardis. Ja juhtus ka, peaaegu kõigil. Suurepärase jooksu tegi meie M60 klassis Mart Külvik (pildil, autor Aldis Toome), võites järgmist 4.41 ja mind üle 10 min. Ehkki tegin ühe väga suure vea, jäin jooksuga rahule. Nagu öeldakse, siit saab edasi minna küll :)

Esimesse punkti oli õige minna mööda teed. Ehkki viga ei teinud, tõmbasin enne punkti tublisti pidurit.

Enne teist punkti jõudsin sihile ja nägin tee peal mitut autot. Arvestasin aga kaugust valesti ja nibin-nabin läksin vajalikust lohust mööda. Ja kohe tuli parima etapiajaga võrreldes ligi 2 (!) min kaotust.  

Etapp 2-3 oli kenasti kontrolli all, kuid KP3 orvandi asukoht oli kaugemal kui arvasin.

Etapi 3-4 lahendasin üle mäe, sest seal oli kõige parem joostavus. Õnnestus.

Etapp 4-5 oli aga peaaegu katastroof. Tahtsin sügavast orust ümber joosta, kuid sellega läks suund käest, sest nö org ei tahtnud lõppeda. Jõudsin ühte KP-sse, kus oli segaduses sünnipäevalaps, Marje. Punkti number ei sobinud ka mulle. Jooksin edasi, kuid siis tuli suur org ette, kuhu sisse minna polnud vaja. Tegelikult oleksin selles punktis end paika saanud, sest see oli juba võetud KP3. Samas ei osanud nii suurt kõrvalekallet oodata. Edaspidi külastasin veel mitut vale punkti.

Etapil 5-6 sain end paika alles tumerohelise kitsa oru juures. Edasi oli lihtne.

Tulid ka mõned etapivõidud. Etapil 7-8 tahtsin minna otse lagedale, kuid korraks tundus, et kõlviku piiril on ka hea joosta. Kohe varsti ei olnud ja kaotasin kehva läbitavuse tõttu peaaegu minuti!

Tulemused

Narva pisaraid ei usu, vennas ehk Eesti MV o-sprindis

Kui juttu tuleb Narvast, siis esimesena kargab pähe Nublu Tetris (Für Oksana). Ometi on siit palju mälestusi, alates sellest, kui kusagil aastal 1972 või 1973 käisime üleliidulise sarja "Nahkne pall" vabariiklikus finaalis ja ööbisime Narva jõe kaldapealsel asuvas suures hoones. Jalgpallitreenerid Mart Siliksaar ja Avo Jakovits käisid hilisõhtul kusagil baaris ja tulid tagasi lõbusate ning värvikate emotsioonidega.

Seekord siiski kahe Eesti MV sprindivõistluse vahel kõrtsis ei käinud, sest Ida-Virumaal on hoogu võtmas järjekordne koroonalaine. Paljud o-kaaslased läksid vihmasel ööl Eesti öistele. Ise hoidsin end tervise pärast tagasi, sprintidest piisas selleks nädalavahetuseks.

Sprint

Ehkki olen viimasel ajal põhiliselt sõitnud rattaga, läksin  sprintima ikkagi medalile. Füüsiline seisund oli küll keskpärane, kuid õnnestumise korral täiesti piisav hea tulemuse tegemiseks. Oodata oli üsna tehnilist rada, sest Narva bastionid, kindlusemüürid, jõenõlvad jm orienteerumist põnevaks tegevad objektid olid rajameistrile Margus Klementsovile heaks lähtematerjaliks. 

Algus oli natuke ootamatu, sest aega kaardisse sisseelamiseks ei antud. Kohe K-punkti lähedal oli esimene KP, mis võttis korra tänaval seisatama. Järgmised punktid tulid samuti rahulikult ja kindlalt. Kuni tuli etapp 3-4.

Kõndisin rahulikult lossivärava poole ja ei näinud ühtegi võimalust KP4 juurde pääseda. Nagu siseorienteerumises. Pilt silme ees oli hoopis udusem kui kodus või arvutiekraanilt kaarti vaadates. Lõpuks nägin, et müüri seest läheb mingi heledam läbipääs. Jooksin siis ühe teise klassi orienteerujaga lossiõues selle kohani, kui kohtunik, kes oli pandud keelualale ette, vehkis kätega, et minge tagasi, minge tagasi.   

Läksime tagasi, ka väravatest välja, kuid ühtegi võimalust punktile lähedale saada kaardil ja looduses ei näinud. Läksin lossihoovi  tagasi, käisin ka müüri sees olevas peldikus, kuid ka sealt treppi-läbipääsu ei leidnud...

Varsti tulid 1 ja 2 min hiljem startinud Mihkel Nahkur ning Maido Kaljur. Nende järel julgesin uuesti kohtuniku juurde joosta, kus nurga taga oli trepp, mis viis üles lossimüürile ja seega punkti. Kaotasin ligi 3 minutit. Kedagi ei süüdista, ehkki sellesse kohta oleks võinud tõmmata lindi ja panna kohtuniku valvama, et mõni paljudest lossikülalistest-peolistest seda maha ei rebiks.

Edasi tirisime mõne aja kolmekesi. Enne KP14 keerasime Maidoga natuke alla, arvates, et punkt on teisel pool müüri. Jäin siiski legendi uurima, kus selgus, et punkt oli hoopis üleval. Mihkel jooksis Maidole järele ja sinna nad kadusid. 

Vea tegin KP15-ga, sest ootasin seda natuke kõrgemal. KP15 ja KP16 vahelist treppi nägin alles kodus. Maido jättis KP16 vahele ja Mihkel kadus ligi 4 minutiks kuhugi ära. Nii mõnigi teine võttis vale punkti või jättis midagi vahele.

Tulemused

Sprinditeade

Spinditeate võistluskeskus asus Narva Raekoja Platsil. Ilm oli jällegi ilus ja oodata oli vahvat võistlust. Olin Harju OK teises MN55/60 võistkonnas, mistõttu tulemus polnud oluline. Oma jooksu 3. vahetust tahtsin aga hästi teha.

Sain rajale koos Mercury Andres Talveri ja TONi Tiit Tatteriga. 72-aastane Tiit jooksis nagu väle põder ja oli tegu, et eilse võitja Andresega tema kannul püsida. Heki labürindis jättis Tiit vist võtmata KP8 ja sai paraja edu. Saime ta varsti kätte ja lõpus ka Tiit väsis ning jäi natuke maha. 

Kuid omapärane lugu juhtus veel enne KP12-ga. Nimelt oli KP vai koos tähisega pandud prügikasti ääre vahele. Õige koht oleks pidanud olema 5 m eemal puu juures. Võtsime kolmekesi selle prügikasti punkti ära ja kui punktinumbrit kontrollisin, polnud see õige (52 69 asemel)?? Ühtegi tähist selle ega ka kaugema puu juures polnud. Olime seal üsna nõutud, kuni ma võtsin prügikastist tähise ja viisin kaugema puu juurde. Noh, et teistel edaspidi jama ei oleks. Samas oli see number aga vale ja tõin tähise tagasi ning viskasin puu ja prügikasti vahele maha. No ei saanud ju KP tähis prügikastis olla. Ja siis jooksime Andresega edasi, Tiit lahkus natuke varem.

Lõpus selgus, et olime võtnud õige punkti, ehkki number oli vale. Inimene, kes tähise õigest kohast eemaldas, oli vist pealekleebitud numbri ära kraapinud ja alt tuli välja vana-vale number! Päris huvitav olukord, mis lõppes sellega, et mitme klassi tulemused tühistati. Sealhulgas mõlema põhiklassi tulemused. Kahjuks oli kusagil veel üks punkt pihta pandud ja ka noored orienteerujad ei saanud tulemust kirja. Kahju, ilus võistlus oli ja vähemalt meie klassi meestele huvitava, Jaanus Reha poolt tehtud rajaga.

Koroona osas ollakse vaatamata uuele ohule siiski üsna julged. Olin seda ka ise ja vestlesin paljudega üsna lähedalt. Natuke läbimõtlematu oli kaartide väljajagamine, kus võimalik nakkus võis päris kenasti levida. Loodetavasti kellelgi seda polnud.  

Tulemused

Nädala pärast on Eesti MV tavarada Soolamägedes. Seal tahaks osaleda ja hästi joosta.

Tasapisi tagasi. Koprakarikas

Päris huvitav eluetapp on kätte jõudnud - kere remonditud, probleeme ei tundu enam olevat, füüsis aga suur küsimärk. Rattasõidul ei saanud kehvast vormist arugi, kuid kui eelmisel nädalal peale 7-kuulist pausi jälle jooksma hakkasin, oli seisund ikka üsna kehv.

Esmaspäeval võeti stent välja, teisipäeval läksin Palojärve Kopra päevakule - oma esimesele orienteerumisele sellel aastal. Põhiliselt sörkisin ja matkasin, tundus, et siiski liikusin. Tuli ka mitmeid suuri vigu.

Reedel proovisin tee peal joosta, 5 km. Oi kui raske oli, aeglase sörgi vahel pidin 5-6 korda kõndima. Laupäeval ja pühapäeval ootas aga ees 3 jooksu Koprakarikal Voorepalus ja Vastse-Kuustes. 

Panin end kirja nii laupäevasele lühirajale kui õhtusele sprindile, samuti pühapäevasele tavarajale. Alati sai mõnest distantsist loobuda, kuid rahulikult ja pingevabalt loivates poleks tohtinud probleeme tekkida. Õhtuse sprindi eel ja järel tegin väikese sauna.

Kuna sportlikku momenti orienteerumise juures polnud, tundub üsna mõttetu neist jooksudest ka kirjutada. Voorepalu rajad olid huvitavad, Vastse-Kuuste sprint aga liiga lihtne. 

Paar suuremat viga, mis iseloomustaksid pakutud o-menüüd, võiks siiski välja tuua.

Lühirajal oli suurem viga etapil 5-6, kus sattusin kõigepealt punkti 50, millest oligi vaja läbi minna. Asukoht oli selleks ajaks aga lappama läinud ja suundusin valesse orgu. Tuli suur ring ja parasjagu tõusu ning tihedas alustaimestikus turnimist. Kuid ma polnud ainuke, kes seal viga tegi.

Tavarajal tulid suuremad vead nii etapil 1-2 kui 3-4. Esimese juures arvasin, et kaardi mõõtkava on 1:10 000, oli aga 1:7500. Punktile ei saanud pihta ka tee pealt suunaga, ehkki jooksin GPSi järgi punktist läbi. Ka etapil 3-4 kadus mingil hetkel side kaardiga ära ja tegin elu keerulisemaks.

Raja teisel poolel olin sageli koos N45 tüdrukutega, kellele jäin jooksus alla, eriti tee peal.

Tulemused

Hoolimata häirivatest terviseprobleemidest on suvi olnud tore. Panen siia mõned pildid. Vahva koht oli Arumetsa puhkekeskus Võrtsjärve ääres, kuhu sai ligi paadi või laevaga. Sõber Elar pidas seal sünnipäeva, mistõttu jäi Keila metsas sõitmata rattaorienteerumise Eesti MV tavarada.

 

Jaanid - autoorienteerumine ja "Üks lugu"

Ei saanud erandiks ka see aasta, ehkki kuu aega tagasi küsisin sõpradelt, et kas sellel aastal ikka Sõprade Suvepäevi Jaanide ajal peame? Kuna koroona näitajad olid enamasti negatiivsed, siis kõik vastused tulid positiivsed - teeme muidugi!

Juba 29. korda saime kümnekonna perega kokku Rummussaares, Albu maadel. Seda kohta oleme tänu Tomile saanud kasutada pea kõikide Jaanide ajal. Väga mugav, ka vihm ei saa kuidagi koosviibimist ära rikkuda.

Seekordne üritus oli meie pere korraldada. Kui kunagi tegin sissejuhatuseks orienteerumise Mägede külas, kus sõber Tiide lootusetult ära eksis ja suure maantee peal lõpuks liinibussi hääletas, teisel korral 2013. aastal joonistasin Rummussaare ümbruse o-kaardi ja panin sõbrad sprinti jooksma, siis seekord tuli veel hoolikamalt passi vaadata ning midagi eakohasemat leida. Autot suudavad veel kõik juhtida, mistõttu sai esimeseks alaks autoorienteerumine.

Ma ei tea, kas vähima läbitud kilomeetrite peale on autoorienteerumise võistlust varem tehtud, kuid nii see sai. Maastikul oli 7 punkti (31-37), igas punktis üks täht. Tähed moodustasid järjestikku ühe sõna. Arvasin, et minnakse lühimat teed sõitma ja kui sõna selgunud, siis jäetakse mõni punkt vahele, kuid kaks võitjameeskonda tegid taktika valmis kohe enne starti.

Millise taktika valiksid stardist Sina? Nool kaardil näitab teed Rummussaare baasi, kus oli finiš.

Avamine. Foto: Elar Vilt

Peale avamist oli traditsiooniline supisöömine ja mälumäng. Seekord tegime nii, et kogu seltskond oli Tarkade klubi ja vastuseni jõudmisel oli oluline ka nö "mängu ilu". Toon siia näitena 2 küsimust:

    1. Milline on Eesti vanim ettevõte, mis sama nimega toimib tänaseni?

Lätis on selleks Cesu Alus (1590), Tšehhis näiteks samuti õllefirma.

      

2.  "Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused" oli 1965. aastal valminud Nõukogude Liidu mängufilm, mille režissööriks oli Leonid Gaidai. Film oli Nõukogude Liidu kinodes 1965. aastal külastatavuselt esikohal, seda käis vaatamas ligi 70 miljonit inimest.

Kuid filmi eelhindamiskomisjon soovis sealt välja võtta kaks episoodi:

a) Kui Šurik ajab taga pärismaalaseks värvunud musta huligaani Fedjat ja viskab talle ümber kaela valge kee;  (põhjus: Moskvas oli tol ajal Patrice Lumumba nimeline Rahvaste Sõpruse Ülikool ja see oleks võinud solvata sealseid mustanahalisi)

b) Kui Šurik hakkab kinniseotud Fedjale vitsa andma ja ütleb „Nado, Fedja, nado“.

Miks see teine episood taheti filmist välja võtta?

Foto: Elar Vilt

Saunatamised, grillimised, pillimängud, samuti laulmine lõkke ääres olid nagu ikka, kuid uueks teemaks palusin kõigil rääkida ühe loo, mis on toimunud iseendaga ja eelistatavalt noorusajast.

Olen sarja "Üks lugu" fänn ja nii mõnigi oma lugu on siia blogisse kirja saanud. Hea loo juures peaks olema alati mingi mõte, ehkki vahvaid lugusid-mälestusi on ka alati tore kuulata.

Toredaid lugusid tuli sõpradelt palju, kuid siia paneksin ühe Georgi poolt räägitud päevateemalise loo. Sõprade vahel on meil alati käinud mõnus aasimine, mis mõne seltskonna jaoks võiks tunduda kohati lubamatu. Kuid me saame omavahel naljast aru, sest suhtumine on ju heasoovlik.

Millises sportlikus seisus olen?
Kehvas, sest varsti lähen teisele neerukivide eemaldamise opile, sest esimene ebaõnnestus. Stent sees, valu on igapäevaseks kaaslaseks. Kuid septembris hakkame jooksma.

Õnn - see on siis, kui kusagilt ei valuta

Kaks aastat tagasi toimus esimene Taliharja Vanakuri - 101 km külmas talveilmas Lelle raudteejaamast Aegviitu. Juba enne 30 km tundsin end üsna kehvasti ja jäin kaaslastest Priidust ja Rolandist natuke maha, kuid kõnnipausidel suutsin neile ikka järele jõuda. Ühel hetkel väljutasin kehast liigse vee ja ehmusin tõeliselt, kui lambivalgel peegeldunud juga ning roos lumisel maapinnal olid tumepunast värvi. Veri!?? Korra hakkas sellest mõttest isegi paha, ehkki pidasin seda enesesisenduseks. Mainisin juhtumit ka kaaslastele, mõtted läksid sellele, et mida ma enne või jooksu ajal söönud olin. Juhuslik heeringavõileib Balti jaama R-kioskist tundus kõige loogilisem, sest tarvitatud geele olin ka varem tarbinud ja midagi sellist polnud juhtunud. Peeti polnud söönud.

Edasi joostes läks asi paremaks, raskushetk 70km-l oli seotud läbitud distantsi ja vähese joomise ning söömisega, mida külma temperatuuriga eriti teha ei tahtnud. Uriin oli muutunud värvituks, mis 30 km ehmatuse maha rahustas. Ka hiljem saunas arutasime korra teemat, peakorraldaja Silver otsis oma kogemustepagasist sarnaseid näiteid, mis põhiliselt toidu või mõne geeliga seotud.

Aasta hiljem möödus Taliharja Vanakurja101 km suuremate probleemideta, paksus lumes oli aeg vaid 2h pikem - üle15h.

Eelmisel aastal ja ka selle aasta alguses käisin seoses ühe uuringuprojektiga palju Türgis. Toiduratsioon muutus ehkki see oli tervislik. Tarbisin palju musta teed ning peale üht suuremat pähklisöömist hakkas kergelt kõht valutama. Mägedes joostes märkasin, et pikemal jooksul oli uriin jälle tumepunane-pruun, lühemal jooksul helepunane. Õhtuks kõik normaliseerus.

Nüüd oli selge, et organism jooksmist ei talunud, sest matkamisel sellist asja ei juhtunud, hiljem rattasõidul samuti. Kerge kõhuvalu oli aga pidev kaaslane. Tekkisid küsimused, nii võimalikest põhjustest, edaspidisest sportimisest kui ravist. Mõttes oli siiski veel ka selle aasta Taliharja Vanakuri läbida, mis kulges põnevas piirkonnas - Eesti-Läti piirialal. Testimiseks kasutasin jälle aastalõpu maratoni Rocca al Mares. Mis sellest kõigest sai, saab lugeda SIIT. Lühidalt: asi oli hull ja edaspidi tuli alustada terviserikke põhjuste väljaselgitamisega.

Haiglasse

1. aprilliks sain kutse tulla PERHi operatsioonile. Koroona tõttu lükkus see edasi, kuid õnneks vaid nädala. Olukord Eestis hulluks ei läinud, mistõttu neid plaanilisi operatsioone ka võimaldati. Haiglasse sissesaamiseks tuli kõigepealt teha koroona test ja siis 5 tundi sealsamas tulemust oodata. Kiired ajad olid tööl, jõudsin selle ooteaja kenasti ära kasutada.

Ah mis operatsioon? Lihtsa stsenaariumi järgi oleks vaja olnud purustada kivid paremas neerus ja eelnevalt kirjeldatud probleem oleks dr. Peep Baumi järgi lahendatud. Kahjuks minul nii kergesti ei läinud. Uuringute käigus selgus, et vasakus neerus on hoopis kasvaja, veel sellise suurusega, et oleks võimalik neeru eemaldamata see välja lõigata. Kiidan siin Eesti strateegiat koroona talitsemisel, sest operatsiooni järjekordse edasilükkamiste puhul oleksin riskinud neeru kaotamisega. 

Elu peale operatsiooni, mis toimus 2. aprillil, on olnud raske kuid huvitav. Ehkki sellist väljakutset ja vaheldusrikkust ei sooviks vaenlaselegi, lisab kõigega hakkamasaamine palju kogemust ja miks mitte ka elutarkust. Ligi 20 cm haav vasakus küljes ja lõigatud-õmmeldud organid kõhuõõnes vajavad paranemiseks aega, samas on kogu organism tugevalt häiritud ja tekitab lisaks valule probleeme kõikvõimalike siseelundite funktsioonidega, mida me tavaelus ei märkagi.

Valu on võimalik maha võtta valuvaigistitega. Ma ei teagi täpselt, mida sisse toideti, kuid üks efektiivsemaid oli fentanüül. Soovitus oli valuaistingut igal juhul vähendada, kangelaslik kannatamine on üks rumalamaid tegevusi. Fentanüül, mis on tegelikult narkootikum, on mõjus aine, mille lisakogust sain ise reguleerida. Voolik läks otse kanüüli ja vajalik nupp koos aparaadiga rippus ööpäevad läbi voodi kohal (intensiivis).

Kuid nagu iga kemikaaliga, hakkab organism selle mõjuga tasapidi harjuma ja mingil hetkel eemale tõukama. Nii ka fentanüüliga, mis ajas ajapikku iiveldama ja nupule vajutamise otstarbekust kaalusin enne hoolikalt. Ka öösel, mis kohati kujunes parajaks kannatuseks. Kõht oli kui suur arbuus, gaasid surusid valusalt haavadele. Lausa huvitav, et vererõhk võis gaaside tõttu (?) kõikuda 30 ühiku ulatuses. Kohati oli selline tunne kogu keemiast, magamatusest, valudest ja gaasidest, et ainult tugev süda peab sellele vastu. Ja hea oli, et süda on treenitud.

Kui kõige hullem möödas (5 päeva), sai veel 4 päeva palatis oldud, kus rahulikemal hetkedel arutasin erinevaid teemasid palatikaaslase Matiga, minust 20 aastat vanema ehitusinseneriga. Tõin sisse ka sõjajärgse ränga aja teema, mida Mati paari valusa isikliku kogemusega kirjeldas. Mõned inimesed jäävad soojalt meelde, Mati on üks neist.

Täna olen kodus, operatsioonist on möödunud 11 päeva, kuid probleeme jätkub endiselt. Lõpuks tuli ka köha, mida üritan jagada paljudeks väiksemateks köhatusteks. Kusagil kõhus on väga valus. Köha oligi üks suuremaid kartusi haiglas olles, sest teenindav personal - õed ja hooldajad vahetusid iga päev ning oi kui lihtne oleks olnud tuua köhivat koroonat osakonda. Seal ma poleks ette kujutanud kasvõi ühte köhatust - seda poleks valu tõttu olnud lihtsalt võimalik teha.

Loodetavasti saab järgneva 1,5 kuu jooksul kõik kenasti korda, suve I pooles ka neerukivid eemaldatud ning sügiseks jooksmisega algus tehtud. Ja kui koroona läbi, on vorm hea ja võistleme jälle. Kas kunagi veel ka ülipikki pingutusi ette võtan, on iseküsimus. Samas, kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Loodame parimat ja head tervist kõikidele blogi lugejatele!

Suur tänu mind aidanud meditsiinitöötajatele: perearst dr. Maie Võsa, Confido Erameditsiinikeskus (ultraheli), nefroloog dr. Kadri Lilienthal, uroloog dr. Peep Baum, Entsik, kõik õed ja hooldajad.
Eesti meditsiin on heal järjel, tingimused haiglas olid suurepärased.
Ja mida ma teeksin oma abikaasa Mari toeta, ei kujutagi ette.