Jukola on
Sündmus, mida seekord tundsin kuidagi eriti selgelt. Võib-olla seetõttu, et olime varakult kohal, vaim polnud pikast sõidust väsinud, ilm oli fantastiline ja võistluskeskus ning -melu mõnusalt sõbralik.
Tool oli kaasas ja suurimad elamused tulid hiigelsuure ekraani ees istudes. Nagu ühele tugitoolisportlasele kohane.
Kõigepealt
Venla teatejooks. Esimeses vahetuses jälgisin huviga eesotsas jooksvat Parma blondiini. Tundus väga
Liis Johansoni moodi olema, kuid nagu hiljem selgus, siiski mitte. Eestlasi pildis polnud.
Ja siis äkki lõpetas neljandana mingi mõttetu Copenhageni võistkond ja kommentaatori suust kõlas Annika Rihma nimi. Ei noh, tore küll, aga kes oleks osanud Copenhagenit jälgida. Sest siin blogis pole vastavat nime üles antud.
Edasi oli dramaatiline
Tampereen Pyrintö saatus, kus
Anni-Maija Finke tõi võistkonna teises vahetuses liidriks, mille järel selgus, et Fincke jooksis vale kaardiga. Vaene
Riina Kuuselo, kes vale kaardi võttis ja selle võistkonnakaaslasele edasi andis. DSQ. Võitjad muidugi rõõmustasid võidu üle ja pealtvaatajad jällegi võitjate üle. Siis oli pidu kõigil.
Peale naiste jooksu pidasime võistkonna kokoust, kus arutasime Atsi püstitatud küsimust, et kuidas teha nii, et kõik saaksid õigeks ajaks starti ja keegi ei peaks
15min finišialas ootama (nagu eelmisel aastal juhtus). Kuid mõned tunnid hiljem selgus, et arutasime vale asja.
Õhtul käisime Meelisega söömas, kus 8 euri eest sai natuke kartuliputru ja mõned lihapallid. Soust ja piim lisaks. See oli paras pettumus, kuid kuna toidutalongi ei küsitud, siis tekkis mõte, et läheks veel teise portsu järele. Siiski loobusime.
Jukola Relay
Jukola start on erutav vaatemäng. Suur värin stardis ja suur võpatus peale stardipauku. Mehed panid meeletu kiirusega minema, sest K-punktini oli 1140m. Seal olid paljud totaalses hapnikuvõlas, esimeste tehniliste punktide järel suures segaduses. Need, kes kaarti maastikuga kokku ei viinud ja läbi õnne õigesse punkti ei sattunud. Favoriidid Halden SK ja meie Delta komistasid ka. Tore, et pildis oli MS Parma ja Peeter Pihl (vt videoklippi). Oli, millele kaasa elada - maailma tipud ja eestlane nende seas.
I vahetus oli Edgars Bertuksi tähelend. Võitjana finišis ja edu järgnevate ees üle minuti. Super. Edu tõi vist pika etapi hea rajavalik (vt kõrvalolevat pilti, kus Bertuks on TUME ehk Turun Metsänkävijät).
II vahetus oli
Lauri Silla etendus, kes tegi tipptiimidega
kiiresti 1,5-minutilise vahe tagasi ja asus juhtima. Kommentaator istus põõsas ja sosistas mikrofoni midagi sellist (lõik on videos, kes saab aru, aidaku tõlkida):
-
kuid, kuid seal on tõusnud Delta ja ehk arvestus oli, oli õige ja Sild tuli, hästi ja lennuka sammuga, ehkki on raske kaljumaastik...
Kuid siis tegi Lauri viga ja jäi kolmandana liider Haldenit taga ajama. Sai kätte, kuid väike viga tuli jälle. Lõpus püüdis suurem kamp juhtgrupi kinni, Lauri jäi finišis 25-30 sekundiga maha. Lõpus pandi koletus tempos.
Vägev jooks Lauri poolt ja elamusi ekraani taga kui palju.
Siis läksin magama, sest pidin jooksma 6.vahetust. Öösel kuulsin läbi segase une, et Mati oli 4.vahetuse jaoks kohale jõudnud, ehkki üsna viimasel minutil. Kuid kõvahäälsest arutelust suutsin eristada lausejuppe, et kellelgi on tekkinud mingi jama. Ja nii oligi, Marekil jäi II vahetuses üks punkt võtmata, tähistatud lõigu alguses. Selge, meie võistkonnale oli Jukola sportlik eesmärk kadunud, kuid see ei takistanud kellelgi tegemast isiklikku rekordit.
Ats oli esimese vahetuse järel üks suur pettumus ise, lootis ta ju oma teiselt Jukolalt head tulemust, nüüd tuli 615.koht. Hinnang oli enese kohta aus - ei saanud kaardiga hakkama, liiga keeruline. Hajutuspunkte oli maastikule pandud tohutult ja kes kaardiga kontakti kaotas, pidi lootma vaid õnnele või konkurentide heatahtlikkusele. Sel korral õnne polnud.
Kuid ega asi ikka nii hull ka polnud. Marek parandas II vahetuses koha 461.-ks, ehkki polnud samuti oma jooksuga rahul.
Kolmandas pikas ja pimedas vahetuses tegi
Mattias traditsiooniliselt superjooksu ja tõstis 151.ajaga võistkonna 323.kohale. Teoreetiliselt, sest siis olime juba saanud DSQ.
Neljandas lühikeses vahetuses tegi
Mati kohe esimese punktiga suurema vea (5min), kuid edasi läks kenasti. Koht etapil oli 590. ja võistkond 352.
Viiendal etapil tõstis
Meelis pea veatu sooritusega võistkonna 319-ks 286-nda etapiajaga.
Siis läksin mina.
Aga enne mainin ka
Uku-Lauri viimase etapi tulemust, mis läks täiesti aia taha. Ühe punktiga tuli megapummi, ise ütles, et oli terve tunni vales süsteemis punkti otsinud. Lisaks veel üks suurem viga ja aeg 2:38 oli kõige pikemal etapil väga-väga palju. Tema jaoks, sest nii füüsiline kui vaimne seisund oli olnud väga hea.
Ise olin häälestanud end rahulikuks ja veatuks jooksuks. Ja seda juba enne DSQ infot. Võistluse jälgimisest suurelt ekraanilt ja teiste kommentaaridest sai selgeks, et maastik ja rajad on rasked. Eliitnaised kordasid seda mitmeid kordi. Tähtis oli õigel ajal pidurit tõmmata.
Ma ei võtnudki pidurit pealt ära, mistõttu kiirus oli väike, kuid punktid jooksid kenasti kõhu alt läbi. Esimene viga tuli 4.punktiga, kuid joogipunkti nähes sain paranduse kiiresti tehtud. Väga huvitav oli pikk etapp 14-15. Alguses valisin mineku paremalt poolt järve, kuid jooksu ajal otsustasin siiski vasakpoolse variandi kasuks. Ja seda just turvalisuse pärast. Väike ring tuli küll sisse, kuid kahe kaljusüsteemi vahelt oli lihtne punktile otse pihta saada.
KAART rajaga suuremalt (2,1Mb)
Lihtsalt siiski ei läinud. Lugesin kõik vajaliku veel 150-200m enne punkti ära, kuid pöörasin liiga varakult üle kalju, siis teise, siis... Lõpuks mõtlesin joosta keelualasse kinni, kuid sinnamaani ei jõudnudki. Väike abi ühelt vanamehelt, kes näitas asukohta vist valesti. Jälle ringid, kuni lõpuks jõudsin punkti 152, koos
Andy Karjusega. Tema jooksis 5.vahetust, oli ringiga taga. Ka nüüd ei saanud punktile kohe pihta ja kokkuvõttes oli 10min viga reaalsus. Väga keeruline punktikoht ujuva maastiku sees, suuna- ja kaugusetaju ning PT vedasid alt. Ilmselt häirisid ka võistlejad, keda tuli esimesest punktist kümnete kaupa.
Üllatuseks ei lõppenudki võistlus 18-nda punktiga, kaarti keerates selgus, et suur osa võistlusest on veel ees. See oli tõsine pettumine, sest aega oli kulunud ca 1.25h. Masendav lõpuaeg oli ootamas ja ma ei mõistnud, kuidas sai see nii suur tulla. Olin ju üldiselt oma tööd hästi teinud, ainult see keerulise punktiga tehtud megaviga... Aga sinna ei saanud midagi parata.
Lõpuosas oli näpukaid rohkem, pea oli väsinud, keha loomulikult ka. Kuidagi raske oli juba algusest saadik. Tugitoolisportlase tunne oli, vana ja paksu mehe raskus, kehvapoolne. Tõusu anti 284m, ehk seepärast.
Lõpuaeg tuli 10,4km rajal 1:42h, mis andis etapil 594.koha ja kukutas võistkonna paarkümmend kohta 340-ndaks. Kahju oli sellest suurest veast.
Siin Jukola KAART kõigi punktidega 150DPI (4,5Mb)
Pildil laagri ülespanek päikesega ja mahavõtmine kõva vihmaga.
Laevas oli juba mõnus, nukuteatrit nautisime teises reas.
Muutused on märgatavad isegi peale juuste äraajamist - rüht paranes, pilk mehistus ja võitlusvõime kasvas.
Praegu hästi tuntud juristidel olid omad naljad. Rippuva mehe rinnal on silt: "Последний самовольщик" (tõlkes "Viimane hüppeskäija").
Muutused on märgatavad isegi peale juuste äraajamist - rüht paranes, pilk mehistus ja võitlusvõime kasvas.
