Kui kell saab 00.00, siis läheb lahti...

... järjekordne seiklusspordi MM ehk Tasmaania ARWC ehk
ca 7 ööpäeva kestev nonstop võistlus metsikul maastikul.

Eestlaste tiim ACE Logistics Salomon on nr.21:
Silver Eensaar, Rain Eensaar, Karli Lambot, Elo Saue

TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS

Jõudemonstratsioon Leevil ehk KOKU jooks 2011

KOKU jooksust on saanud suur üritus. Ja on ka põhjust, sest tegemist on hooaja viimase pikema orienteerumisvõistlusega, kus märksõnadeks on vanad kaardid ja tiimidevaheline võiduajamine.

PUTA ehk tõlkes prostituut (hispaania k) oli jälle rivis, seekord pikal rajal.
Üllatav oli võistkondade suur arv A-rajal (37), keegi ei kartnud eelmise aasta ülipika soorituse kordumist. Või lausa oodati seda ja oldi paremini ette valmistatud.
Pildistas: Martti Mikk

Oma jooksust jäi kahetine tunne. Ühelt poolt olin täiesti normaalses seisundis ja valmis ühtlaselt hästi jooksma, kuid teisalt oli Tiidu poolt pakutav tempo siiski hetkeseisundi jaoks natuke kiire. Igal nädalavahetusel tehtud 1 pikem treening ja mõni lühem jooks nädala sees olid siiski ebapiisavad Tiit Tali võimsa sportliku vormi kõrval.

Traditsiooniliselt võtsin stardis SI-pulga endale ja jooksin sellega esimese kaardilehe, kuid kohe alguses oli selge, et mina pole täna pulgamees - oleksin tahtnud kogu aeg 5% aeglasemalt liikuda. Mitte, et raske oleks olnud, vaid kogemus ennustas, et sellise tõmbamisega võivad hiljem tekkida krambid. Hämmastas jällegi paljude tiimide stardikiirendus. Eleri Hirv ja Karmen Alnek panid sellise hooga minema nagu oleksid vanalinna sprindi lõpusirgel. Hoiatasin, et nii nad küll normaalselt lõpuni ei jõua. Aga eksisin. Hoiatasin samuti Paavo Rõigas't ja Taivo Tali, kuid kõik lõpetasid kenasti.
Kas tõesti olin ise nii vilets ja ei osanud tempot õigesti hinnata? Samas jälle tolknesid jalus Raido Mitt ja Rene Post, samuti kohtusime Kenny Kivikase ja Tauno Tiiratsiga. Tiit vedas pikalt suurt kampa, kus olid esindatud SKM!, Aarain ja Kuperjanovi pataljon 1. Kui kohati saimegi natuke ette, siis pisikeste haakide järel olime jälle koos.

Esimese vea tegime 3. KP-ga, kui suunasin Tiitu vasakule teiste tiimide poole, mille tulemuseks oli ühine 1,5min viga.

Üleminek teisele kaardile ehk etapp S2-S3 oli selline, kus vaid jooksin Tiidu järel, sest minul kaarti polnud. Jõudes lõpuks mingile teede ristumisele, küsis Tiit suurelt kambalt, et kas keegi teab, kus siin punkt on? Keegi kätt ei tõstnud ning vastata ei tahtnud. S3 punkt oli siiski üsna lähedal.

Teisel kaardil oli rohkem teevalikuid (alternatiivid on rohelise joonega). Etapp 6-7 oli meil OK, ehkki vasakult minek oli vist sama kiire. Etapil 7-8 saime pikal teejooksul konkurentide ees väikese edumaa, kuid oskasime selle maha mängida ringijooksuga. Ise oleksin eelistanud otsemat minekut sihilt, kuid Tiit oli sellel hetkel liiga palju ees ja tagasi polnud teda mõtet kutsuda. Jorisesin natuke küll. Kaotust ca 45sek. Trikietapp oli 12-13, kus tempo oli nii kiire, et ma ei suutnud kaarti eriti lugeda. Tiit kihutas Kivikas-Tiiratsile järele ja kõik samamoodi tema järel. Lage kaardil oli kadunud ja teine lage oli palju rohkem lõunas. Hetkel, kui oli vaja lageda servast paremale pöörata, paistis suur autotee. WTF! Midagi sarnast mõtles vist ka Mati Tiit.

Joostud 2.25h, kui sääremarjades hakkasid krambitõmbed. Võtsin soolakapsli ja Magneslife'i, kuid abi sellest oli üürike. 4. kaardi soodes tuli tempot alla võtta ja loota, et seisund paraneb. Konkurendid SKM! ja Aarain hakkasid eest ära minema. Midagi polnud teha.

Seis eriti paremaks ei läinud ja 5.kaardi turbavälja teel pidin natuke kõndima.
Edaspidist liikumiskiirust kontrollisidki krambid, mis leebusid alles võistluse lõpus, kui Tiit läks võtma kõrge nõlva all asuvat jõesaare punkti KP19. Ma ei saanud aru, miks ta vette ei tahtnud minna ja hurjutasin ise üleval olles teda tagant. Tegelikkuses oli seal sügav kiirevooluline jõgi ja mitte igaüks ei soovinud 2-3 ujumistõmbega külmas vees jõge ületada nagu tegi seda näiteks Uku-Laur Tali. Tiit läks saarele suure ringiga ning sai vaid nendesamusteni märjaks. Aga aega läks ja 3 tunni piir jäi alistamata (unustame viimase poole tunni krambid).

Kokkuvõttes saadud 6.koht polnud paha. Tiit üksi oleks kindlasti suutnud joosta 4.kohale. KOKU-ga tuli ootamatult kõva tirimine, ma polnud selleks valmis. Kuid füüsiline seisund on endiselt hea ja ainuke jama on nüüd selles, et mida sellega peale hakata. Võistlusi enam pole. Hea füüsiline enesetunne on nagu peatäis, peab pidevalt juurde võtma, et meeleolu säiliks. Oht on seal ka - võib ülearu võtta...

Pildil esikolmiku mehed

Tulemused Vaheajad

Geoinformaatika ja orienteerumine

Geoinformaatikud kogunesid reedel-laupäeval Sagadisse, ESTGISi ehk Eesti Geoinformaatika Seltsi aastakonverentsile ja -koosolekule. Positiivne ja väga esinduslik seltskond, huvitav programm ja aktiivne osalemine aruteludes - mida enamat võiks veel tahta. Esimene tegevusaasta sai kenasti kokku võetud.

Orienteerujate ja o-kaardistajatena oleme geoinformaatikaga kas otse või kaudselt igal juhul seotud, sest oma huvitegevuses kasutame kaarte. Kaartide koostamiseks vajame alusmaterjale - kaarte või kaardiandmeid, viimaseid toodetakse tänapäeval üpris keeruliste vahenditega. Põhikaardi asemel räägitakse rohkem ETAK'ist ehk Eesti Topograafilisest Andmekogust. Põhikaart on vaid üks produkt 1:10 000-sest ruumiandmekogust. Usinalt kasutame LIDARi andmeid, mille tooted tahavad veel väljatöötamist ja levitamistingimuste määramist.

O-kaardistajatele on kindlasti kõige olulisemaks tingimuseks kaardi- ja LIDARi-andmete hind. Konverentsil oli elav diskussioon teemal "Tasuta vs tasulised andmed", mida juhtis Teet Jagomägi REGIOst, eestväitlejateks olid Kristian Teiter Maa-ametist, Jaak Laineste Nutiteq-ist ja ma ka.

Orienteerujaid, keda võiks üles lugeda kui geoinformaatikuid või kartograafe, saaks kokku hästi palju. Märkimisväärne hulk neid inimesi on õppinud või õppimas geograafiat, õppejõududest kargavad pähe professorid Tõnu Oja ja Jaak Jaagus, Heino Mardiste, Jüri Roosaare, Kalle Remm, Antti Roose. Tudengitest, sh ka geoinformaatika tudengitest saaks kokku parajalt pika nimekirja (kommentaarides võiks ehk üles lugeda). Tartu Linnavalitsuse geoinformaatik on Jaan Ainelo. Omaaegne kaardi- ja geoinfo firma EOMap koosneski suures osas orienteerujatest, kellest geoinformaatika äss oli Heiti Hallikma. REGIO geoandmebaaside valdkonnajuht on praegu Külli Pirksaar (Kaljus).
Jne.


Leia pildilt orienteerujaid (ise leidsin 3)

Sügissonaat

Vaikselt, töiselt, sügiseselt. Saiaisu on suurem kui tavaliselt. Selge see, sügis, organism valmistub talveks.
Orienteerumiselus oli täna sündmuseks Tallinna neljapäevakute 48.hooaja lõpetamine. Silmapaistvamad tegelased olid TONi eestvedaja Rein Unt, samuti 5-korra rajameister Margus Klementsov ja 5 päevaku peakorraldaja Maimu Tornberg.

Kehv sõnum oli see, et Mustla-Nõmme o-kaardil anti Karude IV maardlale roheline tuli, st kiideti heaks keskkonnamõjude hindamine. Seda oli ka oodata. Eesmärgiks on nüüd hoida Nõmmeküla ehk maanteest ida poole jäävat mõhnastikku nii kaua terviklikuna kui võimalik.

Üks lugu ka.

Metsaratturina Kuusalus

Nädalavahetusel tahaks teha midagi looduses, võimalikult pikalt ja soovitavalt kaardiga.
Tundus, et seekord ei õnnestu ja seda hetkeni, kui helistas Meelis ja küsis, et kas SI-pulka pühapäevaks saaks.
- "Ei noh, ikka saab, aga kuhu lähed?"
- "Üks ratta-o maraton on Kuusalus"
Meelis SI-pulka ei saanud, hoopis sai veel ühe rattaga kaaslase auto peale.

Metsaratturite o-maraton tundus hirmuäratavalt pikana - 45km linnulennult. Lühemale rajale ei sobinud minna, sest üldfüüsiline seis oli suhteliselt hea. Sellel aastal olen väga vähe rattaga sõitnud, ometi on kõik sõidud tulnud kergelt ja ajadki mullusest kiiremad (!?).
Täna kartsin eelkõige võimalikke krampe ning raskest vajutamisest tekkivat põlvevalu.

Etterutates võib öelda, et polnud ei krampe, väsimust ega mingit valu, kõik tuli mõnusalt ja lõppes ootamatult kiiresti.

Sportlased panid ühisstardist hooga minema. KP6-s (kaart 2) sain kätte kaarti uuriva-keerava Peep Eomõisa (+2 meest) ja kuna olin kaarti ette lugenud, möödusin neist ja sain paraja edumaa. KP7-sse lähenesime juba koos, kus mina sõitsin nö teerajast natuke mööda (rada polnud lageda järgi päris õiges kohas, kui üldse oli). Üritasin viga parandada kavala haagiga paremalt, kuid ebaõnnestunult. Jäin veel rohkem maha.

Suurimad jamad olid 2.kaardi lõpus. Kõigepealt ei tulnud enne KP17-ndat vastu kattega teed. Panin punktist mööda, segadus röövis aega ja tuli lisakaar. Siis kaotasin rajamärgistuse silmist ja keerasin paremale suure maantee poole. Seal üritasin kahe kaardi abil Eesti geograafiat meelde tuletada. Kangesti oleks tahtnud Tõrrepõhja kaarti teisele poole maanteed sättida, aga kuidagi ei sobinud. Läksin tagasi ja peagi leidsin ka rajamärgistuse.

Tõrrepõhja kaardil sõitsin ühte teed edasi-tagasi 5 korda. Rajameister Mart Pais kavaldas end vist liblikaga üle. Või olin ise arg ja konservatiivne.

Kokku tuli 3 tundi rasvapõletust värskes õhus. Väga positiivne elamus. Ratast võiks rohkemgi sõita, aga see on nii ajakulukas.

Sporti tehti mujalgi, nii Lätis kui Saaremaal.
Saaremaa 3-päeva jooksule tahaks küll väga minna, ehk järgmisel aastal õnnestub.

Kahju, et tuleval laupäeval ei saa Libahunti joosta, ESTGISi Sagadi üritus on samal ajal. Jalg sügeleb ka KOKU jooksu osas, mis toimub 29.oktoobril.

Küsimus ufost

Kui kord juba ortofotodele asi läks, siis veel üks küsimus (kolleeg Hanno leid):
Kus see ufonaut Eestimaal asub?

Vastus on SIIN (lisatud hiljem)
Vene topo 80-ndatest (?) SIIN

Mälumängu viimane voor on nüüdseks kestnud 1,5 aastat (!), võitja selgub aasta lõpus.

Mälumängu seis enne seda küsimust on järgmine:

4 TutiVaps
3 Gea
3 TA
3 LL
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza

Lisan siia viimasel ajal paljukuulatud loo, mille leidsin Simpsoni lehelt. Video sisu justkui ei sobi selle lauluga.

OK Westi pikk rada Kolga-Veskil

Uus piirkond, uus maastik, uus kaart. Minu jaoks.
Päikeseline sügisilm, mõnus jooksumets, hea korraldus. Kõigi jaoks.

Kiirust polnud, rogain oli veel kehas sees. Raske ka polnud ja 12km sai kiirelt otsa. Esimese poole kaotasin kõigile, teine pool oli kiireim. Ei midagi erilist, vaid ühtlane liikumine läbi kogu distantsi.
Väikseid vigu tuli ka, puusani vees sai mitu korda olla. Ojad olid veerohked. Teejooksu oleks võinud vähem olla, ehkki teevalikuid oli parasjagu. Tehniliselt kerge rada ja lihtsad punktikohad.

Kolmas koht M50 klassis oli igati soorituse vääriline, päevast jäi mõnus rahulolu. Võistlushooaeg sai nädal tagasi rogainiga läbi.

Kaardivahetus oli 14.KP-s

Tulemused SI

Luitest ülevalt ja alt, küsimus ülevalt

Kolga rannikuluidet, mille asukoht on SIIN, peab homme OK Westi pikal rajal tõenäoliselt palju kordi ületama. Sattusin sinna 4 aastat tagasi ja üllatus oli esialgu suur - tasasel maal selline kõrge pinnavorm. Eks homme näeb, kas sealkandis on veel midagi põnevat.

Vanamehed viiendalt ehk kolleegid Maa-ameti "lennusalgast" avastasid LIDARi andmeid ja ortofotot uurides huvitava moodustise, mis jääb ka ühele 1983.aasta orienteerumiskaardile. Põneva info edastas Inger.

Küsimused on sellised:
1. Nimeta rahvused, kellega saab pilti seostada
2. Kus see moodustis asub?

Lihtsalt laul

Mari Kalkuni viimases Fantaasia saates oli mitmeid toredaid lugusid, üks jäi kuidagi eriti meelde. Ei tea, miks.
Lõikasin selle saatest välja ja panin süütundega siia üles.
Eneli Siirman "Rasked sõnad": "See on üks vana lugu ja võib-olla ta polegi veel valmis..."

TAOK rogain Karepal - hea sooritus kahtlasevõitu taktikaga

Järjekordne TAOK suurüritus on läbi. Ootused-lootused ilusa ilmaga ilusal maastikul võistelda täies ulatuses ei realiseerunud. Kogenud orienteeruja ja rogainijana on nähtud igasugu kloaake, mille hulka Karepa maastik kindlasti ei kuulu. Kuid vana maanteejooksja Matti Viisimaa sõnad peale esmakordset kogemust: "Ma ei kujutanud varem ette, et Eesti mets võib nii kohutav olla", pani natuke mõtlema. Mõtlema just seda, et mida kuradit need keskkonnaametnikud selles (pool)kinnikasvanud raiesmike, mahalangenud puudega võsades, kobraste poolt üleujutatud kraavides ja sügavate metsaveotraktorite jälgedes kaitsevad???
Eelmise sissekande arutelu taustal tundus kogu see keskkonnakaitse täieliku jaburusena ja 900 inimest sellel maastikul oli nagu tilk ookeanis. Nagu eelmistes kommides juba öeldud oli, polnud lindudest mõtet sügisel rääkida.

Võistlus ise oli huvitav. TAOK rogainile omaselt oli taktika võtmeküsimuseks valik, kas minna esialgu vasakule või paremale. Oandul läksime alguses paremale, tegime valesti. Taevaskojas läksime paremale, tegime õigesti. Nüüd läksime vasakule (st läände), tegime vist valesti.
Toolsest ida poole oli pandud kena punktiparv, mille tahtsime igal juhul ära võtta ja see oleks sobinud alustamiseks. Kuid lõpu jätmine läände oli jälle väike risk - ebaõnne korral poleks tagasiteeks jäänud erilisi valikuid. Seega läksime kõigepealt läände.

Planeerimiseks kasutasime Oandu rogaini andmeid, kus läbisime 59km koefitsiendiga 1,22. Selliste parameetritega sai tehtud planeerimisniit, kus olid kontrollsõlmed iga tunni järel. Füüsiline seisund oli meil Marjega mõlemal väga hea ja oli isegi lootust, et suudame enamat.

Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Läbitavus oli oluliselt kehvem, mistõttu rammusasse idanurga punktipesasse ei jõudnudki. Hädatapuna võtsime päeva lõpus 3-seid punkte (36, 37), joostes selleks edasi-tagasi etappe. Tavaliselt selliseid asju ei tee. Võistluse alguses läksime ahneks ja lisasime juba planeeritud 59km-le ka KP30. Loodetud ilusa männimetsa asemel saime parasjagu mahalangenud puid ja võsa. Sellega jäime planeeringust 10min maha, mis lääneosa 5-ste etappide vahel suurenes 40min-le. Natukenegi oleks saanud planeeringut päästa lõikega 35-55 läbi Selja jõe, kuid kõrgelt nõlvalt allavaadates tundus jõgi olema lai ja sügav ning ületamisele ei kutsunud.

Füüsiliselt tundsime end paremini kui kunagi varem, vaid 2 tundi enne lõppu hakkas lihasväsimus ja kurnatus mõjuma. Kuid 1,5h enne lõppu võetud Shlehad pühkisid ka selle nõrkusehoo hoobilt minema. Tehniliselt tuli samuti välja suurepärane sooritus - mitte ühtegi olulist viga ja PT ehk persetunne töötas perfektselt. Eriliselt hea meel oli KP53 kättesaamine, mis põhja poolt tulles oli paras pähkel.

Kokkuvõttes läbisime 53.1km (linnulennult 43,0km), mis tegi koefitsiendiks 1,24.

Üks asi jäi hinge kripeldama ka. Olen varem öelnud, et ma ei hakka kunagi kellegi kohta proteste esitama. Kuid see, mida J&T lõpus tegid, oli ikka üle igasuguse mõistuse. Samal ajal, kui üks mees võttis punkti (KP29), oli teine nö koduteel ja meeste vahe komposteerimise hetkel oli üle 500m. Ma oleksin selle teema unustanud, aga kui mehed väitsid korraldajatele, et nad pettust ei teinud ja võtsid välja esikoha auhinna, siis ...
... siis tekib küll kahtlus, et mida veel enne seda tehti.

Siit saab teha ainult ühe järelduse - kõigile medalipretendentidele SI-pulgad randme külge. Kes pulka kätte ei pane, see auhinnalisele kohale tulla ei saa.

Tulemused

Meil siis segade 3. koht ja segaveteranide 2.koht. Polnud paha, oleks ka kehvemini võinud minna, paremini pjedestaalikohtade osas ilmselt mitte. Kaks võistkonda olid tublisti üle, Kaminskis-Liepina said eelmise aasta eest korraliku revanši.


Ennustusest

Paar üllatust oli ka. Kõigepealt Suprema hea esitus (Vahter-Sulg). Teadagi kõvad jooksjad ja Marianne ka hea orienteeruja, kuid arvasin, et taktikalises osas võivad Neeme puudumisel alt minna. Nii see polnud ja suuremaid vigu ilmselt ka sisse ei tulnud.
Siis Tiku, Taku & Tõruke, kus mulle kahe naisterahva nimed palju ei öelnud. Napilt kaotasid kindlatele favoriitidele.
Muljetavaldav oli Salomoni töö, kus vaid üks kahene jäi võtmata! Paistab, et Tasmaania MM-iks on vähemalt kolm meest end väga võimsasse vormi ajamas.

Fotod: Heiki Pajuste (SIIT)

Teiste muljeid:
Zazibea
Männikumägi Team (Asso)
Medisoft
Lauri blogi
Pille
TA
Marta
Kurinurm
HP-Sport Team