-43,5°C. Praegugi leiab lehtedes artikleid ja teateid külmadest ilmadest maailma erinevais paigus. Eks Eestiski on viimasel ajal jahe olnud. Üllatav oli artikkel, kus imestati –44 kraadise temperatuuri üle Altai krais Siberis. See inspireeris kirjutama.
Üldiselt pole mul elus palju külmetamist olnud, või õigemini, lihtsalt kõike ei mäleta enam.
Altai, talv 1984. Kui jõudsime suusamatka alguspunkti Tjunguri külla, oli seal temperatuur -42°C. Ei midagi hullu, sest nägu oli külmaga Gorno-Altaiskis ja nn Tjunguri ekpressis ära harjunud. Viimane oli väike PAZ-tüüpi buss, mis sõitis 2 päeva ja laskumistel läks üsna jahedaks. Istusime liikumatult kotihunnikute vahel, suurimaks ohuks varvaste ärakülmumine. Minu jaoks oli sellel matkal külm seotud eelkõige ahjumehe ametiga. Nimelt koosnes telgiahju korsten paljudest õhukestet metalltorudest, mis läksid tihedalt üksteise sisse. Hommikul oli pigiseid torusid raske üksteise sisse toppida, õhtul jälle lahti tõmmata. Ja kuna kinnastega seda teha ei saanud (libe), siis toimetasin paljakäsi. Tõsi, mägedes üleval oli natuke soojem, reeglina vähem kui -35°C. Matka keskel olid sõrmed 2 või 3 korda normaalsest jämedamad ja võtsid esialgse kuju tagasi mitu kuud peale matka. Kuid külmakahjustusi sain, sest isegi kerge külm aasta hiljem tekitas näppudes valu.Ka varbad külmetasid igal hommikul hullult. Tavaliselt läks vaja ca 1,5 tundi liikumist ja külmaga võitlemist, et veri varvastes korralikult käima hakkaks. Üsna sageli tuli soojasaamiseks viletsad saapad vahepeal jalast ära võtta ning kätega varbaid masseerida.
Elbrus, suvi 2000. Olime teinud korraliku mägimatka kõrgete ja tehniliste kurudega, viimaseks sihiks oli tõusta Elbrusele, kus olin esimest korda. Ei võtnud seda tõusu eriti tõsiselt, sest eelmisel päeval tipust tulnud Eesti tüdrukud olid erksad ja rõõmsad. Ilm oli olnud väga hea, soe ja tuuletu. Ülbeks tegid ka jutud massilisest tipuskäimisest 1967.aastal, kui SSOR-i 50.juubeli puhul aeti sinna üles 500 kolhoosnikku ja töölist. Inimkett liikus üles, okserada tuli alla, kuid tippu jõudis neist üsna palju.Niisiis, panin öösel kell 2 särgi peale õhukese fliisi ning sturma. Sooja aluspesu ja suusajope jätsin telki. Üsna pea sai selgeks, et ilm on külm (-10°C) ja väga tuuline. Soojasaamiseks pidi kiiremini liikuma, ka selleks, videokaameraga paremaid kaadreid saada.
Mingil hetkel olin kahe tipu vahelisel sadulal, kaugel teistest ees. Oli ilgelt külm, kuhugi varjuda polnud võimalik. Natuke kügelesin ühe väikese kivi taga, sest ei teadnud, kustkaudu läänetippu tuleb minna. Lõpuks otustasin minna otse mööda valget jääd-lund üles. Mõni koht oli päris järsk. Puhus kõva tuul, videokaamerat oli raske liikumatult hoida. Peas oli põhiliselt üks mõte - pärast tippu kiiresti alla telki ja magamiskotti sooja. Lõpuks tuli tipp. Kuid siis oli natuke kahju kohe alla põrutada, soov oli ka teiste ponnistused kaadrisse saada. Ja nii kügelesin seal veel 40 minutit.
Seejärel jooksin alla, kuid Raivo (Plumer) suundus veel ka idatippu.
Film minult, montaaž Mart Kainelilt
Krimm, suvi 1980. Kolasime peale praktikat lõunarannikul ringi. Jäime ööseks Sudaki linna, soojemad riided jm varustuse olime jätnud Jaltasse. Ööbisime salaja mingi sanatooriumi aias murul, temperatuur oli vähemalt +15°C (?). Kuid kuna seljas oli vist ainult T-särk, siis hakkas öösel vastikult külm. Ainuke soojasaamise viis oli ... suudlemine :)Järeldusi külmetamise põhjuste kohta võib siit igaüks ise teha.
