Minu viimane Näärilaks toimus 8 aastat tagasi. Peale seda oleme jõulude ja uue aasta vahel viibinud maal, Näärilaks aga toimus alati detsembri lõpupäevadel. Sellel aastal oli olukord teine, sest Näärilaks viidi läbi 2. jaanuaril, kusjuures keskus asus kodust 150 m kaugusel Keila Kooli juures.
Pagana raske on edasi anda üritust, võistlust, millest ka ise kohati mitte midagi aru ei saa. Samuti seda pimedat lumist metsa ja tuuliseid lagendikke, kus vanade ja trikitatud kaartide järgi tuleb läbida ebamääraseid kontrollpunkte. Kes veel ei tea, milline nägi välja esimene Näärilaks aastal 2012, võib seda lugeda SIIT. See oli tõeline multispordi üritus, kus ajalimiiti polnud. Osales 3(!) võistkonda.
Seekord oli rajal 100 võistkonda. Start anti kell 17:45 Keila lauluväljakult. Kaarti sai enne natuke vaadata ja raja läbimise strateegia paika panna, kuid detailideni ei jõudnud. Lootsime seda teha Klooga rongi peal. Kahjuks jõudis rong kohale liiga kiiresti.
Olin ühes võistkonnas
Mairolt Kakkoga, kogenud orienteeruja ja rogainijaga. Mairolt on nutikas tegelane ja kuna tema füüsiline vorm oli minu omast väheke parem, siis jätsin trikiülesannete lahenduste mõtlemise pigem talle.
Esimese tünga saime kohe Keilas, sest ei näinud kaardil suure punase noolega näidatud esimese KP asukohta - Keskväljaku kuuse küljes. Saime sellest liiga hilja perroonil aru, enam polnud aega punkti võtta, ehkki see oli nii lähedal. Karm.
Kogu läbitud rada on toodud sellel üldkaardil. Need, kes kodus
GPS-träkke jälgisid, ei saanud vist mitte midagi aru.
Et rajameistri Silver Eensaare tööd ja mõtteid natuke paremini välja tuua, analüüsiks kaarte eraldi.
Esimene, natuke keerulisem orienteerumine oli
Klooga garnisoni ladude vahel. Mõõtkava polnud antud nagu ka kõigil teistel kaartidel. Suurt trikitamist vajaliku 5 KP-ga polnud tehtud, mis oli isegi üllatav. Pööratud vana ortofoto oli lisatud vist ainult mõttetöö segamiseks.
Siin juhtus
teine tüng - peale Klooga mõisa punkti 20 tahtsime minna KP16-sse, kuid võtsime ära hoopis KP24 ja edasi läksime sealt otsima KP24. Asi kiskus metsaseks, ehkki pidi olema lage. Saime veast liiga hilja aru ja tagasi muidugi minema ei hakanud. Seega juba -2 punkti.
Kirsiks tordil oli seekord 1979. aasta
Niitvälja orienteerumiskaart. Et kella 21:45-ks tagasi Keilasse jõuda, polnud kaugemad raba- jm punktid meile jõukohased. Läksime võimalikult otse.
KP12st läksime esialgu mööda, sest pimedas polnud õrna aimugi asukohast. Kõik teised lähedal asuvad võistlejad olid samas seisus. Võtsin välja mobiili TOPO rakenduse ja Eesti Põhikaardiga. KP 12 asus tiigi kõrval ja kuna Põhikaardil oli läheduses tiigike olemas, siis suundusime sinna. Kõik teised meie järel. Olin ilmselt esimene, kes selle KP kätte sai, ühtegi jälge ees polnud.
Edasi oli plaanis minna 12-17-18-19. Otse üle soo ei tahtnud minna, ka mets tundus ebameeldiv võss. Tegime natuke liiga suure kaare, mistõttu KP17sse ei jõudnudki. Aga uhke tunne oli, liikudes esimesena, selja taga pikk rivi lampe. Tegin nö
Ivan Sussaninit.
Oma asukohast saime aru alles tee peal,
Pekk-Aibast vähe eespool. Ka KP18 tundus liiga kauge tagasiminek, aega polnud raisata. Siit veel 2 võtmata punkti.
Kõrval on 46 aastat vana o-kaart ja MapAnt'i kaart.
Enne veel kui jõudsime
Lehola alevikku, tuli ületada sügav kraav. Pikk hüpe hoidis ära "ujumise", kuid põlveni vette sai küll sulpsatud. Mairolt näitas hüppe ette,
Raivo Erik ja
Kairi Tuulmägi, kellega olime sageli koos, meile siiski ei järgnenud. Ei teagi, kust kohast nemad üle said. Tossude paelad olid jääs, sain need lahti alles kodus sooja duši all. Pildil on KP21.
Ilm oli ootamatult külm, kaugelt alla -2 kraadi nagu ilmaennustus prognoosis. Mairoltil külmus vesi joogitorus ära. Oli kagutuul, seega kogu aega vastu. Külmetasin natuke, kuid kilekat ei viitsinud selga panna. Eriti külm hakkas joogipunktis, kuid ajasin seal näost sisse 4-5 komeedi kommi ja võtsin 2 topsi kärakat. Energiapuudus oli suur, ei piisanud ka natuke aega tagasi ära söödud 1,5 batoonist.
Peatreenerist jõuluvana näitas mingeid loomapilte ja küsis, kas nägite. Me polnud midagi näinud, ei kaardil ega looduses. Kompostrijälge legendikaardile seetõttu vist ka ei tehtud.
Edasi olime parasjagu segaduses objektide leidmisega Lehola alevikust. Olid mingid pildid ja ka kaart objektide asukohtadega, kuid pagana külm oli ja ei tahtnud ka telefoni välja võtta. Viimane ei toiminud külmas kõige paremini. Jooksime siia-sinna, mitmed punktid jäid võtmata.
Korra tuli mõte, et sõidaks rongiga Keilasse ja võtaks metsapunktid ära, kuid rongi väljumiseni
Kulna jaamast oli liiga vähe aega järele jäänud.
Hakkasime jooksma Keilasse mööda kergliiklusteed, mida olen rattaga kümneid kordi sõitnud. See oli nüri ja kurnav surumine, nö tahtejõu etapp, mis meenutas
Taliharja Vanakuri üritust. Kuid saime tee pealt veel 4 punkti kätte ja natuke jäi aega ülegi Keila metsas KPde võtmiseks. Kolm punkti jäi seal küll võtmata, kuid see-eest jõudsime finišisse üsna täpselt.
Läbisime joostes 24,5 km. Olin korralikult külmunud ja kurnatud, keha särises ja tõmbles kogu öö. Kell 6 hommikul oli veel paras pohmakas. Nägin unes, et etapid olid justkui kabelauale paigutatud ja kõik läksid untsu.
Pole ka ime, sest täna käisin
Haibas lauamängude nelikturniiril, kus tuli mängida kabet (3 min), malet (5 min), koroonat ja lauatennist. Tase oli kõva, 6 tundi korralikku pinget, eriti välkmales ja -kabes.
Tulemused on Sportrecis.
Enamus fotosid on Silverilt jt korraldajatelt.
