Täna sai täpselt 10 aastat Etsi blogi esimesest sissekandest. Mõtlesin, et kirjutan - miks ja kuidas, kuid siis tuli parem mõte, et kirjutage Teie, mis meelde jäänud vms. Ja kui midagi ei kirjuta, pole hullu, jätkan ikkagi. Kõigepealt rogaini MMiga.
Aitäh, Tiit, väga hea kommentaari eest:
Olin MM l ja imetlesin kõiki neid naisi ja mehi, kes seal osalesid. Meie vanused ei saa enam sellistest mägedest alla, rääkimata 24h järjest. Vanemas eas hakkavad inimesed oma kehasse vangi jääma. Müts maha kõigi ees, kes seda eiravad. Eriti tublid on meie ultra veteranid, kes näitavad, et kõik on enda teha. Liikumine ja tervis algavad peast. Tiit
Ka mina vaatan neid vanemaid rogainijaid ja imestan, kui vingelt nad maastikul liiguvad. Ja mitte ainult eestlasi vaid ka teiste maade tegijaid. Seega peavad ka meie ultraveteranid rohkem pingutama hea tulemuse ja võidu nimel.
Vanameistrid Juku Tasa, Arvo Kivikas ja Tõnu Nurm on selles osas erilised, sest treenivad võidu nimel sihikindlalt ja võistlussoorituse ajal endale armu ei anta. Kurnatus-energiapuudus, oksendamised, jalahädad jm on ühe vinge võistluse loomulik osa. Vanad on loobunud magamisest, mis on neil nii mõnegi võidu saamata jätnud. Mehed kontrollivad üksteise vormi, meeskonnast ei taha selle tõttu keegi välja jääda. Arvo on pidanud 10 kg maha võtma, et rivis olla. Kõige tulemusena tuldi seekord maailmameistriteks.
Kuid kõik pole alati nii olnud. Ka meie olime oma esimesel rogainil aastal 2005 hoopis teised inimesed - kogenematud, kehva varustusega, valutundlikumad. Samas jälle nooremad ja hakkamist täis.
Vanameister Juku Tasa kirjutas kunagi oma esimesest rogainist Kanadas, aastal 2006, kus võistles koos rogaini maaletooja, meie seast lahkunud Andres Kääriga.
Valguse võit
Möödunud nädalal leidsin köögisahtlist sinna reisil kasutamata jäänud kiirnuudlipaki. Lisasin selle sisu kanapuljongile ja mõne minuti möödudes, kui nuudleid hammaste vahelt sisse luristasin kirgastus äkki ununenud maitseelamus.
Silme ette kerkis Kaljumägede tagune motell ja seal kohvikeetjas valminud kiirtoit. Olime Lea, Lauri ja Andresega teel Põhja-Ameerika meistrivõistlusele rogainis, mis minu jaoks oli kindlasti aasta orienteerumiselamus. Kuna üritus ise ei olnud reisi peamine eesmärk siis jäi ka ettevalmistus pinnapealseks ja näiteks magamisvarustust me kaasa ei tarinud. Mitmes suures marketis olime küll vaadanud magamiskotte aga ikka oli mingi number pisut vale – suurus, soojapidavus või hind, ja nii nad sinna ka jäid. Lõpuks omandasime paar kunstkiust koormakatet, et neid päikese varjuks ja ka pakkealusena kasutada ning jäime lootma soojale ööle. Võistlusinfos oli märgitud, et rajameister oli kohtunud korduvalt karudega – reeglina olid need kiiresti põgenenud, kuid igaks juhuks oli lisatud õpetus, mida teha karuga kohtudes. Braien, kelle rantšos me mõned päevad peatusime, soovitas kasutada beer-sprayd. Nojah, mõtlen – lased deodorandi peale – karu nuusutab, et oma kutt ja jätab rahule. Ei, ei seletab tema, ikka karule tuleb pritsida, kui ründab! Selgus, et tegemist oli umbes auto tulekustuti taolise atribuudiga. No ja, kus sa seda hoiad ja vajadusel kohe leiad. Jäi ostmata.
Jõuame stardipaika varahommikul ja saame kaardid: 250 ruutkilomeetrit , lõikevahe reljeefil 20m. - kõrguste vahe platsil üle kilomeetri. Keskel oja, kahel pool preeria, mis järjest tõustes metsaks üle läheb. Kaugemal juba päris kõrged kivised tipud ja nendel ka magusaid punkte. Inimelamuid platsil- viis tükki. On aega plaani pidada ja riietuda ning varustust kaasa pakkida. Varsti tuleb koguneda stardijoonele.
Tutvustatakse osalevaid riike: Estonia nimetamine Ühendkuningriigi maade järel kutsub esile tugeva tervitushüüu. Edasi veel USA, Soome, Tsehhi. Väga populaarne mees on eesti rogaini „isa“ Andres, kes saab eriauhinna ala arendamise ja populariseerimise eest.
Ja siis minnakse ja pole aega tagasi vaadata. Tutvume preeriaga – seda on ju läänefilmides palju nähtud – klibune pinnas, erinevad kuivanud rohttaimed, põõsad, ei puudu ka kaktused, seda küll, et vaid rusikasuurused aga kiired kutid sussipaeladest haarama ja lahti enam ei lase. Lisaks veel ergav päike. Läbime Andresega rahulikult paar KPd ja suundume vastavalt taktikale läände, et metsas päikese eest varju leida. Reljeefi tuleb muidugi loominguliselt suhtuda, kui näit. Mustamäe nõlva kõrguse kalde kujutamiseks ei anta üle ühe joone. Nii viib tee meid ikka üles ja taas alla, põhiliselt metsa all, vahel ka mõni lagendik ja teejupp.
Ja mõttes mõlgub: peatu aeg, veel viibi hetk – naudi, inimene, selle jumalast õnnistatud (või hoopis unustatud?) paiga rahu. Jõuame oja juurde, istume, paneme jalad vette, otsime välja einepakid. Ürgmetsa kahin, veesulin, salapärased lõhnad.
Aga ei, tegusal inimesel on ikka kuhugi kiire, ikka ootamas uued väljakutsed. Nii meilgi. Üles idakaldale - 4 KPd läbida, 6 km minna, 650m. tõusu. Aga nautida saab ka liikudes ja liikumist ennastki. Üleval järsku tugev ragin noores metsas – suur tume loom eemaldub meist kiiresti. Ega ometi …? Oh ei – vaid lehmmullikas ja otsustades selle järgi, kuidas reageeris tema seedimine, võib arvata, et temagi näeb inimest väga harva. Laskume taas alla ja loojuv päike valgustab veel natuke idanõlva. Laskumisel tuleb kasutada balletisammu, sest kannad löövad tuld. Preeriasse jõuame koos pimedaga. Meeldiv jahedus ja aeg-ajalt kostev preeriakoerte klähvimine ja ulg, augustikuine kirgas tähistaevas. Kuid liikumine osutub väga vaevaliseks - nimelt väikesed lambid ei võimalda valida paremini teed, kus oleks vähem põõsaid ja näha kive. Lõpuks jõuame laagripaika, kus toimub rõõmus kohtumine auto all oodanud õllepurgiga. Autos on juba aseme teinud tehnilisest ebaõnnest pisut nukrad Lea ja Lauri. Rahu ei anna otsimisele kadunud aeg ja ikka leidmata jäänud tähis. Tänu Andrese rogainikogemustele õnnestus meil plaan pea täielikult. Lähme sööma.
Umbes 120 kilone must noormees valmistab lõdisedes pastatoitu ja imestab – kuidas teil külm ei ole? Ei, ei ole, vähemalt veel mitte. Organism on nõus teed omastama suurel määral.
Valmistume ööbimiseks. Seljas on pea kõik, mis kotist leidub ja kumbki keerab end koormakatte sisse. Mõnusalt suigume. Varsti selgub imelik tõsiasi, et tehismaterjal sooja sees ei hoia, niiskust aga küll. Kolina järgi tundub, et ega autoski olukord parem ei ole. Näen unes, et market on avatud ja me ostame neli magamiskotti. Peale mõningast vähkremist oleme seda meelt, et liikumine oleks parem moodus aega veeta, kuid puudub valgus.
Lõpuks hakkab ahetama. Valmistume kohvile minema. Jooksususse jalga pannes selgub uus üllatus - nimelt on sussid vähemalt paar numbrit väiksemaks jäänud, sest ega varbad siis ometi enam ei kasva. Kui lõpuks ärataotud varbad olen kuidagi sussi mahutanud, on esmareaktsioon, et niimoodi pole liikuda küll võimalik! Käimist proovides tõden positiivse külje pealt, et enam pole üldse tähtis, millise kohaga jalg maad puutub. Ronime taas läänenõlvale ja tõusev päike tervitab meid kui võtame juba teist KPd. Taas kord – valguse võit pimeduse üle. Ja valgus innustab teisigi – äkki ilmuvad hooga Leppikud. Kiired märkimisprotseduurid ja lennates nad läinud ongi, tasandamaks eelmise päeva ebaõnne.
Aitäh, Tiit, väga hea kommentaari eest:
Olin MM l ja imetlesin kõiki neid naisi ja mehi, kes seal osalesid. Meie vanused ei saa enam sellistest mägedest alla, rääkimata 24h järjest. Vanemas eas hakkavad inimesed oma kehasse vangi jääma. Müts maha kõigi ees, kes seda eiravad. Eriti tublid on meie ultra veteranid, kes näitavad, et kõik on enda teha. Liikumine ja tervis algavad peast. Tiit
Ka mina vaatan neid vanemaid rogainijaid ja imestan, kui vingelt nad maastikul liiguvad. Ja mitte ainult eestlasi vaid ka teiste maade tegijaid. Seega peavad ka meie ultraveteranid rohkem pingutama hea tulemuse ja võidu nimel.
Kuid kõik pole alati nii olnud. Ka meie olime oma esimesel rogainil aastal 2005 hoopis teised inimesed - kogenematud, kehva varustusega, valutundlikumad. Samas jälle nooremad ja hakkamist täis.
Vanameister Juku Tasa kirjutas kunagi oma esimesest rogainist Kanadas, aastal 2006, kus võistles koos rogaini maaletooja, meie seast lahkunud Andres Kääriga.
Valguse võit
Möödunud nädalal leidsin köögisahtlist sinna reisil kasutamata jäänud kiirnuudlipaki. Lisasin selle sisu kanapuljongile ja mõne minuti möödudes, kui nuudleid hammaste vahelt sisse luristasin kirgastus äkki ununenud maitseelamus.
Silme ette kerkis Kaljumägede tagune motell ja seal kohvikeetjas valminud kiirtoit. Olime Lea, Lauri ja Andresega teel Põhja-Ameerika meistrivõistlusele rogainis, mis minu jaoks oli kindlasti aasta orienteerumiselamus. Kuna üritus ise ei olnud reisi peamine eesmärk siis jäi ka ettevalmistus pinnapealseks ja näiteks magamisvarustust me kaasa ei tarinud. Mitmes suures marketis olime küll vaadanud magamiskotte aga ikka oli mingi number pisut vale – suurus, soojapidavus või hind, ja nii nad sinna ka jäid. Lõpuks omandasime paar kunstkiust koormakatet, et neid päikese varjuks ja ka pakkealusena kasutada ning jäime lootma soojale ööle. Võistlusinfos oli märgitud, et rajameister oli kohtunud korduvalt karudega – reeglina olid need kiiresti põgenenud, kuid igaks juhuks oli lisatud õpetus, mida teha karuga kohtudes. Braien, kelle rantšos me mõned päevad peatusime, soovitas kasutada beer-sprayd. Nojah, mõtlen – lased deodorandi peale – karu nuusutab, et oma kutt ja jätab rahule. Ei, ei seletab tema, ikka karule tuleb pritsida, kui ründab! Selgus, et tegemist oli umbes auto tulekustuti taolise atribuudiga. No ja, kus sa seda hoiad ja vajadusel kohe leiad. Jäi ostmata.
Jõuame stardipaika varahommikul ja saame kaardid: 250 ruutkilomeetrit , lõikevahe reljeefil 20m. - kõrguste vahe platsil üle kilomeetri. Keskel oja, kahel pool preeria, mis järjest tõustes metsaks üle läheb. Kaugemal juba päris kõrged kivised tipud ja nendel ka magusaid punkte. Inimelamuid platsil- viis tükki. On aega plaani pidada ja riietuda ning varustust kaasa pakkida. Varsti tuleb koguneda stardijoonele.
Tutvustatakse osalevaid riike: Estonia nimetamine Ühendkuningriigi maade järel kutsub esile tugeva tervitushüüu. Edasi veel USA, Soome, Tsehhi. Väga populaarne mees on eesti rogaini „isa“ Andres, kes saab eriauhinna ala arendamise ja populariseerimise eest.
Ja siis minnakse ja pole aega tagasi vaadata. Tutvume preeriaga – seda on ju läänefilmides palju nähtud – klibune pinnas, erinevad kuivanud rohttaimed, põõsad, ei puudu ka kaktused, seda küll, et vaid rusikasuurused aga kiired kutid sussipaeladest haarama ja lahti enam ei lase. Lisaks veel ergav päike. Läbime Andresega rahulikult paar KPd ja suundume vastavalt taktikale läände, et metsas päikese eest varju leida. Reljeefi tuleb muidugi loominguliselt suhtuda, kui näit. Mustamäe nõlva kõrguse kalde kujutamiseks ei anta üle ühe joone. Nii viib tee meid ikka üles ja taas alla, põhiliselt metsa all, vahel ka mõni lagendik ja teejupp.
Ja mõttes mõlgub: peatu aeg, veel viibi hetk – naudi, inimene, selle jumalast õnnistatud (või hoopis unustatud?) paiga rahu. Jõuame oja juurde, istume, paneme jalad vette, otsime välja einepakid. Ürgmetsa kahin, veesulin, salapärased lõhnad.
Aga ei, tegusal inimesel on ikka kuhugi kiire, ikka ootamas uued väljakutsed. Nii meilgi. Üles idakaldale - 4 KPd läbida, 6 km minna, 650m. tõusu. Aga nautida saab ka liikudes ja liikumist ennastki. Üleval järsku tugev ragin noores metsas – suur tume loom eemaldub meist kiiresti. Ega ometi …? Oh ei – vaid lehmmullikas ja otsustades selle järgi, kuidas reageeris tema seedimine, võib arvata, et temagi näeb inimest väga harva. Laskume taas alla ja loojuv päike valgustab veel natuke idanõlva. Laskumisel tuleb kasutada balletisammu, sest kannad löövad tuld. Preeriasse jõuame koos pimedaga. Meeldiv jahedus ja aeg-ajalt kostev preeriakoerte klähvimine ja ulg, augustikuine kirgas tähistaevas. Kuid liikumine osutub väga vaevaliseks - nimelt väikesed lambid ei võimalda valida paremini teed, kus oleks vähem põõsaid ja näha kive. Lõpuks jõuame laagripaika, kus toimub rõõmus kohtumine auto all oodanud õllepurgiga. Autos on juba aseme teinud tehnilisest ebaõnnest pisut nukrad Lea ja Lauri. Rahu ei anna otsimisele kadunud aeg ja ikka leidmata jäänud tähis. Tänu Andrese rogainikogemustele õnnestus meil plaan pea täielikult. Lähme sööma.
Umbes 120 kilone must noormees valmistab lõdisedes pastatoitu ja imestab – kuidas teil külm ei ole? Ei, ei ole, vähemalt veel mitte. Organism on nõus teed omastama suurel määral.
Valmistume ööbimiseks. Seljas on pea kõik, mis kotist leidub ja kumbki keerab end koormakatte sisse. Mõnusalt suigume. Varsti selgub imelik tõsiasi, et tehismaterjal sooja sees ei hoia, niiskust aga küll. Kolina järgi tundub, et ega autoski olukord parem ei ole. Näen unes, et market on avatud ja me ostame neli magamiskotti. Peale mõningast vähkremist oleme seda meelt, et liikumine oleks parem moodus aega veeta, kuid puudub valgus.
Lõpuks hakkab ahetama. Valmistume kohvile minema. Jooksususse jalga pannes selgub uus üllatus - nimelt on sussid vähemalt paar numbrit väiksemaks jäänud, sest ega varbad siis ometi enam ei kasva. Kui lõpuks ärataotud varbad olen kuidagi sussi mahutanud, on esmareaktsioon, et niimoodi pole liikuda küll võimalik! Käimist proovides tõden positiivse külje pealt, et enam pole üldse tähtis, millise kohaga jalg maad puutub. Ronime taas läänenõlvale ja tõusev päike tervitab meid kui võtame juba teist KPd. Taas kord – valguse võit pimeduse üle. Ja valgus innustab teisigi – äkki ilmuvad hooga Leppikud. Kiired märkimisprotseduurid ja lennates nad läinud ongi, tasandamaks eelmise päeva ebaõnne.
2 kommentaari:
Hoia siis sulg terav! Lugejad jäävad põnevusega uusi sissekandei ootama :)
Jaan
Olin MM l ja imetlesin kõiki neid naisi ja mehi, kes seal osalesid. Meie vanused ei saa enam sellistest mägedest alla, rääkimata 24h järjest. Vanemas eas hakkavad inimesed oma kehasse vangi jääma. Müts maha kõigi ees, kes seda eiravad. Eriti tublid on meie ultra veteranid, kes näitavad, et kõik on enda teha. Liikumine ja tervis algavad peast. Tiit
Postita kommentaar