ÜKSKORD SUURES VÄINAS
UJUS VÄIKE SÄINAS.
HOOPIS SUUREM SÄINAS
UJUS VÄIKSES VÄINAS.
VÄIKE TEGI KAARE
ÜMBER MUHU SAARE.
ÜMBER MUHU SAARE
SUURGI TEGI KAARE.
...
SÄINALAUL
ENO RAUD
Kui laulusõnu uskuda, siis me polnud esimesed, kes Muhu saarele ringi peale tegid. Ehkki võiks ju arvata, et vähemalt uiskudel pole keegi varem Virtsust ümber Muhu sõitnud. Eelkõige seetõttu, et selleks sobivaid jääolusid just sageli ei pakuta.
Olen väga tänulik Sten-Eric Uibo´le, kes julges mind oma espitsjoonile kaasa võtta. Heiti Hallikma oli teadagi üleloomulike võimetega orienteeruja-seiklussportlane, pealegi olid nad jää peal palju koos sõitnud (viimati paar päeva varem Keila jõel). Kuna olin ennast varasemalt tõestanud võimeka talisupleja ja rabasjooksjana, seda koos uiskudega, siis võetigi mind tiimi kolmandaks liikmeks.
Kuid pidu polnud kaua, tekkis väike vastutuul ning jääle ilmusid lumekristallidest vaibad. Seal oli libisemine oluliselt kehvem ja pidi kukkumise vältimiseks uiske hoolikalt maha asetama. Samaaegselt käis kogu aeg parema jää otsimine. Seal tundsin, et hakkan teistest natuke maha jääma, seda muuhulgas ka seetõttu, et pildistasin pidevalt ja vähendasin seetõttu kiirust.
Margus Muld ERRist oli muhe tegelane, keskustelu tuli välja päris lõbus. Sõime seal natuke batooni, jõime teed peale ja sõitsime edasi, Muld lahkuvaid uisutajaid filmimas.
Tempo sai jälle üles võetud, väike abi tegi minu elu oluliselt lihtsamaks. Ehkki Heiti ei saanud otseselt aru, et koormus oleks tõusnud, selgus hiljem kodus,et pulss oli siiski paarkümmend lööki minutis tõusnud. Tegemist siis sama efektiga, mis mul Matiga Maardu karjääris oli.
Vahepeal läks jää muhklikumaks ja võtsime kummi ära. Võilaiu järel Muhu kagunurgas muutus olukord aga nii räbalaks, et uisutamisest polnud juttugi. Jäätükkidest koosnev väli ulatus silmapiiri taha ja kuna Virtsuni oli veel 10 km maad, siis arvestasime halvimal juhul paari lisatunniga.
UJUS VÄIKE SÄINAS.
HOOPIS SUUREM SÄINAS
UJUS VÄIKSES VÄINAS.
VÄIKE TEGI KAARE
ÜMBER MUHU SAARE.
ÜMBER MUHU SAARE
SUURGI TEGI KAARE.
...
SÄINALAUL
ENO RAUD
Kui laulusõnu uskuda, siis me polnud esimesed, kes Muhu saarele ringi peale tegid. Ehkki võiks ju arvata, et vähemalt uiskudel pole keegi varem Virtsust ümber Muhu sõitnud. Eelkõige seetõttu, et selleks sobivaid jääolusid just sageli ei pakuta. 
Olen väga tänulik Sten-Eric Uibo´le, kes julges mind oma espitsjoonile kaasa võtta. Heiti Hallikma oli teadagi üleloomulike võimetega orienteeruja-seiklussportlane, pealegi olid nad jää peal palju koos sõitnud (viimati paar päeva varem Keila jõel). Kuna olin ennast varasemalt tõestanud võimeka talisupleja ja rabasjooksjana, seda koos uiskudega, siis võetigi mind tiimi kolmandaks liikmeks.
Minu üheks unistuseks on olnud päikeselise päevaga heal merejääl uisutamine. Laupäev pakkuski seda kõike ja "maasikaks tordil" oli eespool ootav seikluslik teadmatus. Lühidalt öeldes oli tegemist kvaliteetseiklusega, mis naljakal kombel sai suurema tähelepanu osaliseks, kui oleks iganes arvanud. Kui minusugusele vanale säinale on kõik justkui tavaline ja avalikkuse jaoks ebahuvitav, siis noorem säinas mõtles teisiti ja pani soorituse "müüki". Kõigepealt jooksid Sten-Eric´u Facebookis LIVE- klipid soorituse edenemisest, seejärel aeti kohale ERR (Margus Muld), kes meid Väikese väina tammil meeldivalt vastu võttis. Tulemuseks klipp Vikerraadio uudistesaates, meeleolukas lõik AK-s peale ilmateadet ja ehk on tulemas veel ka artikkel "Saarte Hääles".
Matk ise oli vaheldusrikas. Algusosas oli jää Kesselaiuni ja sealt paar km edasi ideaalne. Seejärel tuli pidevalt otsida paremaid sõidutingimusi, mis olid kohati kaugemal merel, osaliselt jälle kaldale lähemal. Kiirused olid keskmiselt 20 km/h, tuli hüpata üle väikeste jäävallide, olla ettevaatlik ebatasastes kohtades. Kõrvaloleval kaardil näitab rohelise värviga joon suuremat kiirust, punane aeglasemat.
Eriti kiireks andmiseks läks loodenurgas Lõpemerel, seal vajutasime ideaalsel jääl üle 30 km/h (sellest on Sten-Eric´u FB-s hea klipp).
Nooremad mehed jälle vajutasid usinalt tammi suunas, kus ees ootas ERRi reporter ja milleni oli veel ca 10 km minna.
Mingil hetkel tundsin jälle, et tempo võiks naudingu säilitamiseks natuke madalam olla. Heiti jälle tundis, et tahaks sõita grammikese kiiremini. Nii me siis mõneks ajaks end tirimiskummiga ühendasime.
 |
| Foto: Heiti Hallikma |
 |
| Foto: Heiti Hallikma |
Loobusime plaanist minna Kuivastusse, kus reporter meid ees ootas, vaid suundusime otse üle Suure väina Virtsu suunas, lootes, et ükskord see jama lõpeb ära.
Nii oligi. Peale 1,7 km vantsimist panime uisud alla ja üsna pea oli jää jälle ideaalne. Lõpp lähenes lauluga ja isegi natuke kahju oli, et espitsjoon lõppema hakkas. Otsest väsimust justkui polnud, sest uisutamine tundus olema nii lihtne tegevus, eriti võrreldes jooksmisega. Samas oli see tunne siiski petlik, sest uni oli öösel kehv ja hommikul oli olemine kangevõitu.
Läbisime ligi 5 tunniga 74,5 km, seega keskmiselt 15 km/h ja seda siis koos peatuste, pildistamiste ning 1,7 km astumisega künklikul jääl.
6 kommentaari:
Sõitsin parajasti Kuressaarest Muhusse ja märkasin väinatammil ERR autot ja inimest, kes justkui jälgis merd. Kauguses tundus ka inimkogusid.
Vot oleks sel hetkel asjast teadnud, siis oleks ka jäänud tere ütlema - ideaalis ka kaasa sõitma.
Vot kui kahju, et ei kohtunud, lahe üllatus oleks olnud.
Kuidas nii suureks ettevõtmiseks jääoludega tutvumine käib, et otsustada, millal on õige aeg jääle minna?
Hea küsimus. Ehkki ma ise olin seekord nö kaasreisija, siis natuke jäi Sten-Ericu jutust ka meelde. Paar korda olen ka Pakri saarte ekspeditsiooni korraldanud, ükskord olime ka pioneerid.
Eks tuleb jääolude kohta uurida. Minu küsimusele Haapsalu lahe olukorrast, vastas sten-Eric, et seal on lumine. 360-kraadi facebookis oli video Kesselaiule sõidust, kus jää oli super. Jääolude kohta saab infot ka näiteks Veeteede ameti kaardirakendusest (vt SIIT), või mujalt (päästega seotud lehed, näiteks). FB-s on ka paar uisutajate kogukonna lehte.
Sten-Eric oli ka tuttavaid Muhu inimesi küsitlenud, kes olid pigem skeptilised. Näiteks Väikeses väinas sõitsime jää peal mängivast perekonnast mööda, kus pereisa ütles, et paar päeva tagasi oli seal veel vesi väljas.
Lõpuks oli tegemist ikkagi seiklusega, kus paljutki ette ei teadnud, sh jää kvaliteeti. Ja see oligi põnev. Järgmistel juba palju lihtsam.
Ets,
oled oodatud Vabariigi aastapäeval Tapalt Kuusallu jooksma-matkama, kole täpselt 50 km on plaanis ette võtta! oled teretulnud!
Tänud, hea mõte. Kui liigselt väsinud ei ole, siis tahaks kampa lüüa.
Postita kommentaar