pühapäev, 11. oktoober 2009

Võitlus kahel rindel

See pole jutt OK West’i pikast rajast, mis tekitas ka mõtteid, vaid äsja läbineelatud Alar Niguli raamatust, mis kirjeldab elu vene armees ja Afganistani sõjas. Mulle, kes ma pole Vene tavaarmees käinud, kuid kuulnud lugusid sellest, oli suureks üllatuseks, et sõduritevaheline julm ja ebainimlik hierarhiline suhe leidis aset ka sõjaolukorras.
Raamat oli kirjutatud lihtsas ja lennukas keeles, täis põnevaid juhtumisi ja sündmusi. Ehkki näiteks Leo Kunnas ( „Sõdurjumala teener“) oskab kirjanduslikumalt oma mõtteid väljendada, oli Niguli raamat omamoodi rabav.

Tänases Päevalehes oli justkui selle teema jätkuks artikkel neljast Eesti mehest, kes saatsid kaks nädalat tagasi korda midagi suurt. 160 konkurendi kõrval väljus eestlaste meeskond Eesti Reserv­ohvitseride Kogu/Kaitseliit võidukana maailma mainekaimalt ja rängimalt sõjaspordivõistluselt Swiss Raid Commando. Selles võistkonnas oli ka Alar Nigul, kelle tugevuseks peab Tiit Riisalo uskumatut kuulmis- ja nägemisvõimet ning raudseid närve väga pingelistes olukordades. Orienteerujad ja seiklussportlased teavad ka teisi mehi - Raul Hindovit, Kaido Ruuli ning juba nimetatud Tiit Riisalo.



Tundub, et olen samast platvormist, kus EROKi sõdalased seisavad, kunagi "rahuajal" pilti teinud. Mis linnaga on tegemist? Millise kuulsa rock-staari skulptuur seisab selle platvormi kõrval?

Auhinnaks pakk kuivikuid.


6 kommentaari:

Jürgen ütles ...

Küsimus on huvitav, aga tänu Google Earthile lihtne. Pakun Montreux ja Freddie Mercury.

eduardp ütles ...

Pihta, põhjas.
Poleks ise küll osanud vastust Google Earth'ist otsima hakata. Aga kui natuke järele mõelda, kust siis veel.
Homme võid seega lõunal käimise vahele jätta.

Anonüümne ütles ...

Sihvkad sain kätte, aga siin jäin labaselt hiljaks ja kuivikud on Jürgeni jagu. Ise olen samas kohas viisteist aastat tagasi vaadet imetlenud. Freddie´t seal siis veel polnud.
Gea

Anonüümne ütles ...

Lahe raamat. Mulle endale tundus, et alles raamat aitas Alaril mingist sisemisest pingest lahti saada ja minu teada käis ta eelmine aasta Afgaanis ekskursioonil. Ma vaadanud palju vene filme ja endale jäänud sama mulje, et kui sõda, siis ollakse nagu üks mees. Sõjaväes käinuna oli raamatut lihtne lugeda, sest sarnast kohtlemist ja suhteid nägin kolm kuud, õnneks. Alaril siis kaks aastat ja lisaks veel surma lähedus. Väga karm kogemus.

Anonüümne ütles ...

Eelmise kommi allkiri jäi puudu.
Ott

eduardp ütles ...

Kolm kuud olin ise ka pärast ülikooli Telšias (Leedus) nö sõjaväes. Kaks esimest nädalat oli psühholoogiliselt väga raske, edasi hakkasime hüppes käima (Palangas, Klaipedas jm) ning selle kolme kuu jooksul jooksin ca 45 korda 8km kaugusel asuvasse Plinkšise külla ja tagasi. Seal oli järv ja pood. Tiit Tali oli samas laagris ja jooksis vist ka.

Kuid karauuli üleandmisel olen kaks korda tundnud ka nö dedovšinat. Nimelt väike usbekist tšurka ei võtnud minult karauuli üle, sest ühes augus oli suur hunnik auravat sitta ja ta käskis selle enne ära koristada. Sitt jäi muidugi koristamata, kuid olin lähedal sellele, et oleksin kuuli automaadi rauda tõmmanud. Teine oli tikkude koristamisega radiaatori alt ja vahelt, kuid see töö jäid samuti viskajate enda teha.