EMV Kütioru kaardil

Põnevusega vaatasin eelmise aasta mitme riigi koondise katsevõistluse träkke Sportrecis. Tipud "ujusid" Kütioru maastikul korralikult, vaid Thierry Gueorgiou läbis punkte sujuvalt.

Ettevaatlikult läksin ka ise täna Eesti MV tavarajale. Kuid mis see ikka aitab, kui juba esimesse punkti minekul ei saanud hästi kaardist aru. Ette tuli soo, mida ei oodanud ja siis hakkasin mõtlema. Paika sain alles teeraja peal. 3 min viga oli tehtud ja Mati Preitof seljas.

Täiesti arusaamatu träkk, kuid kui vaatasin mõne Eesti (eks)koondislase (Andrease, Atsi, Kirti, Kerstini) träkke, siis ei imesta millegi üle.

Edasi läks nurgeliselt, Matist jooksin pidevalt eest ära, kuid ikka olime KP6-s koos. Vahepeal oli 6 minutiga järgi jõudnud ka Andres Talver, kuid pikal lõigul 6-sse kadus ära.

Etapid 5-10 õnnestusid hästi ja juba lootsin, et alguse kakerdamised on tasa tehtud (olin tõusnud 16-ndast 5-ndaks). Kuid siis tuli KP11 ja võistlus oli lõppenud. Viga 12(!) min. No ei saanud reljeefist aru, ka suurt lagedat sood polnud kaardil. Jooksin piki kahte sihti, mida kaardil polnud. Lühidalt - suur segadus ja peamiselt omal süül. Suunahoidmine on kohati tõsine probleem, ka viimasesse punkti läksin suunaga "otse" väga suure kaarega.

Foto: Sander Lembra (SIIT)

Kütioru nõlvadele meie rajad ei ulatunud, arvatavasti ka homses veteranide teates. Seal saab põnev olema, kõik on võimalik. Jooksen I vahetust.

Tulemused (vaheajad)


Veteranide teade (M55-60)

Hommikune vaade aknast.

Vastupidiselt laupäevasele vihmale ja pimedusele oli pühapäeval kena päikeseline ilm. Jalg oli endiselt kerge, kuid see tuli ära unustada.

Põhiline oli teha võimalikult veatu jooks, sest eilne päev näitas, et juhtuda võib mida iganes. Ja juhtus ka, õnneks mitte minul.

Tegin veatu jooksu, vaid paaril korral tõmbasin pidurit, misjärel kihutasid Urmas Sulaoja (Jõhvikas) ja Andrus Rämmann (Kooperaator) mööda. Urmaselt tuligi kusagil viga, kuid Andrusega sattusin mitmel korral kokku. Etapil 4-5 olin temaga lagedal koos, kuid peale seda, tehniliselt keerukal lõigul, kadus ta ära. Arvasin, et lõplikult. Eksisin, KP7-s oli ta 5 sekundit eespool.

Foto: Sander Lembra

Peale vaatepunkti sain Andrusest 9 sek ette, ta väsis päris ära. Kuid igal juhul suurepärane algus Kooperaatorile. Olin enda jooksuga muidugi samuti rahul (aeg 30:27), Mati sai teate liidrina.

Mati tegi oma jooksu samuti kenasti ära (33:43) ja edu kasvas Kooperaatori ees 8 minutiliseks. Võis rahulikult oodata Maido kulla vormistamist

Kuid tühjagi. Maido ei jõudnud ega jõudnud vaatepunkti, 8 minutiline edu oli kokku kuivanud. Lõpuks siiski tuli ja enne Jaanus Reha (Kooperaator), kuid õnneks väga suure vahega. Jaanus oli teinud juba esimese punktiga, millega paljud jooksjad hakkama ei saanud, 10-minutilise vea. Sellele lisandus eilsele medalimehele veel 5-6 minutit ja napilt õnnestus saada hõbe JOKA ehk Paul Poopuu ees. Tiit Tali Ilvesest, kes läks Jaanusest 18 min hiljem ja Paulist 8,5 min hiljem, jäi napilt medalist ilma. Oleks talle vaid keegi vaatepunktis öelnud, kui lähedal olid konkurendid...

Tulemused

Jooksen - järelikult elan!

Selle aasta ühes suureks eesmärgiks oli saada medal Eesti meistrivõistlustelt. Just seepärast, et selle aasta EV100 medalid on nii ilusad.

Maikuus toimunud lühirada Kükal läks aia taha, kohe esimese punktiga. Isegi blogi sissekanne jäi tegemata. Juulikuus ja augusti esimesel kolmandikul joosta ei saanud - parema jala sääres oli nö nuga sees. Vana viga, kuid põhjust ei tea. Üritasin mõnel päevakul käia, kuid asi lõppes kiiresti. Mitu võistlust sai registreeritud ja makstud (sh 100KP jooks), kuid kohale ei jõudnud. Kehv lugu.

Sellel ajal sõitsin palju rattaga, paarinädalase puhkuse ajal Lõuna-Eesti teedel kuni 70 km-seid otsi, ka tööl käisin sageli rattaga (Keilast Järvevana algusesse ja tagasi, ca 55 km päevas).

Geoloogide suvepäevade ajal võtsin osa OK Peko poolt korraldatud rattaorienteerumise EMV-st Värskas. Lühirajal jäin 4.-ks. Kaart oli selge ja hea, rajad mitte liiga keerulised. Ka rattasõidu vorm oli mõnus, mistõttu registreerisin end reservkohale õhtuseks sprindiks.

Peale lühirada läksin Vana-Vastseliina liivakivipaljandi talgutele. Ilm oli väga palav, puude saagimine ja tassimine väsitas korralikult ära. Ühel hetkel tundsin, et rohkem ei tohi, muidu ei jõua õhtul üldse liikuda. Sõitsin natuke varem Värskasse, käisin järves ujumas ning võtsin Hirvemäe külalistemajast ühe kohvi.

Õhtuse sprindi stardiks olin kenasti taastunud ja valmis kihutama. Rada oli kiire ja mõnus. Mingil hetkel sai mind kätte lühiraja kullamees Tõnu Tänav. Kui ratta- ja suusastaar mööda sai, siis tundsin et ässa kiirus pole üldsegi suur. Ta oskab ühtlaselt ja kiiresti kaarti lugeda, see toobki edu. Tõnu magas ühe pöörde maha, sain ette. Eelviimases punktis lugesin jällegi mina teid valesti ja tegin ca 40 sek ringi. Tõnu sõitis õigesti ja võitis. Mulle tuli siiski pronksmedal, millega sai aasta miinimumeesmärk täidetud. Vähemalt üks medal oli olemas. Väga hea sõidu tegi Tiit Riisalo, kes sai hõbeda.

Hammas läks rattaorienteerumise peale verele, tahtmine oli ka järgmise päeva tavarajal osaleda. Kuid suvepäevade korraldajana oli kohustusi Kirikumäel (matk ümber järve, osalemine arutelupaneelis), mistõttu jäi sportimine sel päeval ära.

EMV sprindile ja öisele eelnenud nädalal sain kindlust, et suudan joosta. Esmaspäeval liikusin ettevaatlikult Linnaorienteerumise sprindis Pelgurannas, kolmapäeval sain juba paremini kopsud lahti Tallinna MV sprindis Lillekülas. Neljapäevakul tegin ühtlase rahuliku ja veatu jooksu meeldival Pikanõmme maastikul. Jalg pidas vastu ja see oli põhiline.


EMV sprint Viljandis

Kartsin, et rada läbib künkaid Lossimägedest läänes, eelmisel aastal veetsin seal ca 5 minutit. Õnneks sprindivõistlus seda piirkonda ei kaasanud. Rada oli põhiliselt linna vahel ja kiire. Alguses pidi olema ettevaatlik Lossimägede müüride vahel, ehkki punktid olid lihtsad.

Küsimusi tekitas osalejate seas etapp 9-10. Kas KP9 juures võis silla peale otse ronida või mitte? Silla tingmärk ei ole jäme joon, samas ei tundu ka peenikesena. Ise vaatasin, et silla vasakust servast peaks läbi saama ja läksin silla alt läbi augu juurde. Läbi oleks saanud, kuid tundus kahtlane ning siirdusin vasakpoolsele variandile, mis osutus pikaks. Parempoolset varianti ma ei näinudki, eelnev suunajooksu viga võttis ettelugemisel liiga palju tähelepanu.

Viga tuleb ikka seal, kus seda ei ootagi. Kujutasin ette, et KP16 asub trepi keskel platvotmil. Samas sellist platvormi, nagu natuke ülevalpool oli, polnudki. Müür varjas kõrvalasuvat puud, kus punkt oli. Olin segaduses, arvates, et mööda jooksnud. Paremal põõsa all nägin punkti ja võtsin selle ära. Vale number, loogiline. Tagasi trepile ja siis jõllitasin õigele poole - punkt paistis. Viga ca 20 sek ja medal kadus. Kokku tuli jämedamaid vigu 1min 20 sek.  Oma esimese EMV medali ja veel kuldsegi sai Andrus Rämmann.

Tulemused


EMV öine Tääksis

Tääksi küla aktiivse elaniku, Regio GISi osakonna endise juhataja Tõnu Randaru initsiatiivil joonistas Mait Tõnisson Tääksile orienteerumiskaardi. Kuna juhatusse öise EMV korraldamispakkumisi polnud ja Mait arvas, et Tääksi sobiks öiseks küll, siis otsustaski JOKA klubi korraldada öise seal. Keegi ei osanud arvata, mis seal metsas ees ootab.

Mets osutus suures osas raskesti läbitavaks. Võimalusel tuli kasutada ringijookse, kuid alati seda teha ei saanud. Oli etappe, kus vanajumal ise aitas punkti jõuda. Mitmel korral liikusin PT abil otse punkti, ragistades tihnikus ja üritades reljeefist nii palju aru saada kui võimalik. Mingist agressiivsusest polnud juttugi, kõike tuli teha rahulikult, kuid samas keskendunult. See õnnestus seekord hästi ja tulemuseks 2. koht klubikaaslase, öö- ja tihnikuspetsialisti Mati Preitofi järel. Ilm oli jällegi väga mõnus. Ka võistlusjärgne saun ning kõik muu väga meeldiv.

Tulemused


EMV sprinditeade Viljandis

Magasin ca 4 tundi. Hommikul elasin WRC Live-i kaudu kaasa Ott Tänakule, kes oli Saksamaal tegemas järjekordset ilusat sõitu.

Võistluskeskus oli lauluväljakul nagu MMi ajal. Ilm küll natuke pilves ja kohati õrnalt vihmanegi, kuid kogu korraldus SK Mercury poolt jällegi suurepärane.

Läksime jooksma vaid võidumõtetega, sest kolm meist olid üsna kiired, vaid Gea Rennel esimeses vahetuses natuke aeglasem.

Sain Gealt vahetuse 5-ndana. Parandasin 2. vahetuses küll kohta, kuid tegin kehvapoolse jooksu. Olin jällegi hädas küngaste vahel, seistes ise KP5 lähedal ja nähes seda, ei uskunud, et vahemaad maastikul nii lühikesed saavad olla (kaart oli 1:4000). Sinna läks palju aega. Ettevaatlik olin ka KP6 juures, kuid suurem viga jäi tegemata. Teevalik 6-7 polnud vist ka kõige parem, läksin küll otse, kuid väga suure tõusuga. Üle silla oleks vist olnud kiirem, kuid ma ei saanud kaardi kõrgusjoontest aru. Etapp 7-8 oli päris arusaamatu. Kaldusin natuke paremale, siis parandasin end ja jooksin alla orgu. Seal jälle ei saanud aru kui kaugel juba olen. Püüdsin end jalakäijate silla ja teisel pool asuva hoone järgi paika panna, oli kahtlus, et olin mööda jooksnud. Samas oli kohe paremal asuv põõsastik ainuke selletaoline nõlval. Igaks juhuks ronisin üles ja seejärel põõsa taha jälle alla. Kaduma läks  selle lihtsa punktiga väga palju sekundeid. Ju siis oli väsimus sees, kontroll ning kindlustunne asukoha suhtes lõi vibelema.

Edasi parandas Maido Kaljur koha 2.-ks ning Marje Viirmann tõi võistkonna finišisse kindla võitjana. (Foto Thea Kaljur)

Tulemused

Seega on nüüd olemas Eesti meistrivõistlustelt nii kuld-, hõbe-, kui pronksmedal. Järgmisel nädalavahetusel ootavad ees tavarada ning veteranide teade ning septembris pikk rada. Kuna saan jälle joosta, siis tahaks joosta ja loodan medalilisa.

Navi ratta"triatlon" ehk vihane rebimine Tõnukesega

Puhkusepäevad Võrumaal. Joosta ei saa, paremas sääres terav valu. Vana asi, samas põhjust ka ei tea. Alguses paranes jõudsalt, kuid liiga vara läksin päevakule. Nüüd enam ei parane. Rattaga saab kenasti sõita, ilm on suurepärane, ka pikad otsad on siinkandis maastikuliselt nauditavad. Näiteks Nursi-Rõuge-Sänna-Tsooru-Litsmetsa lõik...

Võrumaa Spordiliidu üritused on väga hästi reklaamitud ja korraldatud. Leidsin minagi Facebookist teate, et pühapäeval toimub Navi külas rattaorienteerumisel põhinev seiklus - ratta"triatlon", kus peab ka ujuma. Kui õues on päike ja 30° sooja, siis pole parimat ajaviidet kui rattasõit teedel ning ujumine. Ja seda rajameister Sixten Sild ka pakkus. Kartsin, et tuleb pikemalt joosta, kuid õnneks olid jooksud väga lühikesed.

Üllataval kombel kogunes Navi külaseltsi parklasse üsna palju autosid ja osalejaid. Kohal oli ka rattaorienteerumise maailmameister Lauri Malsroos, samuti oli osalemas palju lapsi, kellest väiksematele tehti labürintorienteerumist. Medalid olid suured ja auhinnad vägevad, uhkemad kui suurtel võistlustel. Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud - kommentaator, intervjuu maailmameistrilt,  vahvad fotod Külli Leolalt. Ja kõige selle eestvedajaks Merike Õun (pildil).

Korraliku naudingu sai ka võistlusest, seda nii mõnusa raja kui põneva sportliku heitluse tõttu Tõnu Hendriksoni ehk Tõnukesega.

Valikorienteerumise ühisstardist panime minema nii, et ujumine (KP33) jääks lõppu. Seega läksime esialgu läände. Tõnuke oli mõnel hetkel isegi Laurist ees ja tasapisi eemaldusid. KP32-st väljudes ei saanud ma täpselt aru, kuhu rada viib, kuid mitmed sõitjad eespool liikusid piki niidetud põllu serva, mis viis kenasti tee peale. Lauri ja Tõnuke läksid paremale teeraja peale ja tegid väikese ringi.

Tee peal saingi Tõnukese kätte. KP38 juures sai ta natuke ette, sest ma ei saanud kohe aru, kus punkt asub. Samas otsis Tõnu KP42-s punkti natuke valest kohast ja seal sain temast omakorda ette. Nüüd olin tagaaetava rollis. Vahe polnud küll suur, ca 150 m, kuid vähenes vistalt. Alles enne KP34 sai ta mind kätte. Seejärel sõitsin pöörangust liiga kaugele ning pidin vea järel hakkama Tõnukest püüdma. Üsna pea olime jälle koos.

Lootsin, et suudan ujumisega enne lõppu vahe sisse teha. Tõnu jäi särki maha ajama ja võttis ka rattakingad jalast. Ise panin riiete ja o-tossudega kohe vette. Rattasärk takistas liikumist, Tõnu sai enne punkti mööda. Tagasiteel kaldusin liiga vasakule ja tegin lisakaare. Arvasin, et konkurent on nüüd läinud.

Kuid kuna ujumisele järgnes tee peal tõus ja hapnikuvõlg oli enne seda üsna maksimumi piiril, siis sain seal Tõnukesega vahet vähendatud. KP36 järel olime jälle koos ja nüüd jäi kõik lõpuspurdi otsustada. Vajutasime korralikult ja kuna Tõnu oli väikesel rajal natuke julgem, lasin ta ette. Tundsin, et jõudu möödumiseks on, samas tuli viimases pöördes pidurdada. Lõikasin natuke pöörangut kivide vahelt ja sain mõnemeetrise edumaa ning finišis sekundilise võidu. Magusa võidu!

Arvasin, et heitleme 3. koha eest, kuid osutus, et hoopis hõbedale. Üks enne meid lõpetanud võistleja (Martin Meltsov) ajas ajakontrolli segi ja loobus seetõttu ujumisest. Lauri muidugi võitis.

Läbisime 25 km.

Tulemused

Kehra Xdream ehk tasakesi sõuad, lõppu jõuad

Ei taha enam igal juhul Xdreamile minna.

Ei taha parema koha pärast end lõhki rebida.

Ei saagi aru, miks mõnusa maalolemise ja hädavajalike tööde asemel end kuhugi võssa ajan ja krampidega võitlen.

Pole sellel aastal suurt eesmärkigi, mille nimel end jälle ja jälle piitsutada ning pikalt kannatada. Ei tahakski enam sellist kurnatust ja valu tunda.

Kuid ometi olin jälle rajal, kaaslasteks Laagri muda-xdreami kaaskannatajad Mati ja Karmo. Uus piirkond, uued seiklused, hea pikk trenn. 

Ilm oli palav ja see tegi liikumise ettevaatlikuks. Ehkki füüsiline vorm oli paranenud, ei tahtnud esimese uisuetapiga end pingesse ajada nagu see juhtus kunagi Sakus. Siis järgnes uisule samuti ratas ja kanuusse jõudes olin juba krampides. 

Võtsime kõike rahulikult, nö mugavustsoonis. Uisutamine oli eriliselt mõnus ja tiim ühtlane. Esimeses pooles olime ehk kusagil esikümnes, kuid teise poole tegime ilma konkurentideta rahulikumalt ja lõpetasime etapi 16-ndana. Vahed olid väikesed.

Rattaetappi alustasime rahulikult, lasime mööda kihutavad esinaised. Kui tagant tuli tugevam meestetiim, siis võtsime neile sappa ja varsti olime ka naistel järel. Eleri eestvedamisel keerasime prügila nõlva alla, kuid nagu natuke hiljem selgus, liiga vara. Ma ei saanud esialgu üldse aru, miks me rattaga võsa vahel turnime ja kuidagi punktini ei jõua. Kodus sain.

Viimati käisin selles prügilas 25 aastat tagasi, ühe geoloogilise tööga seoses. Siis oli prügila servas korralik "geoloogide" linnaosa räbaldunud telkide ja lõkkeasemetega. Nüüd oli seal vaikne ja prügist polnud isegi haisu järel.

Prügila peal läksime suuremast grupist lahku, kogemata. Tegime pikema ringi ja jäime konkurentidest minuti maha. Ei midagi hullu. Olime 20-ndad, kuid korralikus seltskonnas. 

KP13-s täideti usinalt mingeid plastikpudeleid. Haarasin samuti korraldaja käest suured pudelid ja läksin täitma, et mitte aega kaotada. Kaaslased jäid ülesannet lugema. Mati mõtles välja, kuidas 5- ja 3-gallonilisest pudelist 4 gallonit välja mõõta ning tegutses Karmoga edasi. Mina hakkasin järgmise rattaetapi valikülesannet lahendama, kus tuli punktide asukohad esialgu õigesse mõõtkavva viia. 

Veemõõtmine meil kahjuks ei õnnestunud, pudelid polnud päris täis ja saime trahvi - pika sõidu rattaga punkti 105 ja tagasi. Kuid veel enne seda palusin kaaslastelt lisaaega oma töö lõpetamiseks.

Pildil Randy ja EOLi president Meelis Mälberg

Kõik see võttis üüratu aja ja olime kukkunud 31-ks, eelviimaseks. Samas, kui olime jõudnud 16-ndasse punkti, polnud vaja enam aega raisata ning lennult kogusime kõik vajalikud 7 punkti. Viimasest välja minnes oli mul kaart murtud nõnda, et otsetee vahetusalasse oli serva all. Mati, kellel oli aga kaart ees, ei teadnud jälle viimase punkti täpset asukohta. Ja nii me põrutasime tupikusse, mis ilusa töö ära rikkus. Viga tuli siiski vähe ja olime tõusnud 23. kohale. 

Ortofotoga jooksuetapp oli õnneks lühike. Oli väga palav ja kõndisime palju. Ometi tõusime veel 2 kohta.

Janu kimbutas, jõin vahetusalas vist 4 topsi vett. Kanuus võib ka magu vett täis olla.

Enne kanuud oli aga geniaalne jooks üle vee. Ma ei uskunud kohe, et jooksma peab väga kiiresti, mistõttu hakkasin tasakesi vee alla vajuma ning seejärel üritasin jalatõstetega asja parandada. Kiirus oli aga veetakistusest pärsitud ning lõpus vajusin poole reieni vette (pildil ei ole siiski mina). Väga lahe ja emotsionaalne ülesanne, xdreamilik.

Pildil töökaaslased Raul ja Lauri B-rajalt

Kanuude valikul riskisin. Tuttavate riistapuude vahel paistis üks madal punane kanuu, millel olid head mugavad mustad istmed. Teada oli, et kanuusõit tuleb pikk, mistõttu oli istumisalune väga oluline. Kanuu ise oli plastmassist, erinevalt teistest. Juuresolnud korraldaja ei osanud selle paadi libisemisomaduste kohta midagi öelda. Paati istudes oli meeldiv ka see, et jalgadel oli mõnus tugi eesistuja pingi vastas.

Ma ei tea, kuidas paat tegelikult libises, kuid meist möödusid kõik konkurendid ja eemaldusid sujuvalt. Üks vastusõitnud võistleja küsis, et mis pesuvannis te istute? Siis sain aru, et midagi oli teisiti. Huvitav, kas see kanuu ka aeglasem oli ja milline on üldse Xdreami kanuude edetabel? Hästi jooksevad Nelsoni kanuud, kuid need on enamuses katki ja lasevad vett sisse. Või kas ongi üldse kanuudel vahet?
Vist ikka on, sest esimesetel tiimidel olid Nelsonid (pildil võitjad).

Liikuda oli selle pesuvanniga muidu mõnus, kiiret polnud, Jägala jõgi oma kaldapealse ja puhta veega oli väga ilus. Ainult pikaks läks see nauding - koguni 153 minutit! Tõsi, mõnes kohas oleks tulnud lõigata. Tegime seda vaid etapil 39-40, kus tekkis probleem kanuusse saamisega. Hea tüng oli peale punkti 47, kui tuli minna ümber mahalangenud kuuse. Meie, lollid, vedasimegi kanuu ümber puu, selle asemel, et paat üle niidetud heinamaa teisele poole jõekääru viia. Mitte kõik ei hammustanud seda head lahendust läbi. 

Finišis olime 24-ndad. Väike supp, saun Kehra spordikeskuses ja seejärel veehoidla äärde ratta järele. Ilm oli endiselt päikeseline ja soe, kogu päeva õhustik sõbralik ja mõnus.   

Kas järgmine kord jälle? Mine tea.

Seiklustest kirjutajaid on väheks jäänud, kuid õnneks teeb seda vürtsikalt Tarvo Jõeste.

Tulemused

Loodetavasti täieneb sissekanne veel piltide ja videoga.

Aldis Toome pildid

VIDEOD:
Xdreami kokkuvõte
Töllerdiste tiim

Vanaisana Jüriöö jooksul

Sellel nädalavahetusel juhtus nii mõndagi.

Reede ennelõunal, enne veel kui hakkasin Tartusse sõitma, tuli rõõmus uudis - Leel ja Georgil sündis poeg, meie Mariga aga olime saanud vanaemaks ja vanaisaks. Uus kogemus kõigile, nii normaalne ja nii-nii eriline.

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis avati Kamtšatka näitus. Inspireerituna meie eelmise aasta õnnestunud matkareisist ja varasematest geoloogilistest kogudest. Üllatuseks oli selles kogus ka mitmeid suuri kivimkäsipalasid minult, aastast 1981. Üritus sisaldas väikesi ettekandeid - kursusejuhendaja Juho Kirs andis ülevaate Kamtšatka geoloogilisest ehitusest ja vulkanismi põhijoontest, Kaarel Orviku meenutas 1960. aasta noorte teadlaste ekspeditsiooni Kamtšatkale Lennart Meri juhtimisel, ise rääkisin eestlaste ronimistest vulkaanidele ning Mati Stroom oma seoseid Kamtšatkaga ning tõi ära mõningaid huvitavaid fakte Kamtšatka ajaloost.

Lisaks fotodele vaatasime ka Hans Roosipuu poolt 1960. aastal tehtud filmi (10 min) ja esmakordselt nägime meie eelmise aasta matkast tehtud filmi (1h). Hea film oli.

Loomulikult jätkus pikk õhtu matkakaaslatega Aini ja Anne pool, kus vaatasime ka Alari filmi matkast(45 min). Viimases oli rohkem materjali meie 4-liikmelise grupi tegemistest Kljutševskaja Sopka piirkonnas. Jällegi nauditav elamus.

Laupäev möödus Tartus puhates, sest õhtul oli tulemas orienteerujate 59. Jüriöö teatejooks. Ootasin seda üritust väga, sest kodulinnas joosta on alati meeldiv. Enamus kohti olid kesklinnas ja Toomemäel küll tuttavad, kuid kuna ma pole seal veel orienteerunud, siis suurt kasu sellest polnud.

Erilisi lootusi me tulemuse osas ei seadnud, sest vanust on meil kõigil kokku juba omajagu, veteranide klass aga algab 40-st. Ise tundsin end enne starti füüsiliselt väga mõnusalt, jalg oli kerge ja keha puhanud. Võis tirida küll, ehkki detailiderohke ja keerukas Toomemäe sprindikaart nõudis lugemiseks ja arusaamiseks omajagu tähelepanu. Nägemine oli pimedas kehvavõitu, nagu ikka, ja kiles olev kaart peegeldas lambivalgust tagasi ning pisikesed punktirõngad ja -numbrid olid raskesti loetavad. Pidi olema väga hoolikas ja tähelepanelik. Ise sain sellega hakkama, ehkki tiim tervikuna mitte.

Olin esimeses, kõige emotsionaalsemas vahetuses. Kohe esimesel etapil tekkis mitu teevalikut. Alguses otsustasin minna raeoja tagant treppidest üles, kuid kuna kaart tundus jooksul üsna kribu, siis lahendasin etapi lihtsamalt - väikese ringijooksuga Lossi tänavalt üles. Ka Tiit Tali läks sealt, kuid üleval selgus, et teise punkti. Kaotasin selle teevalikuga natuke, otsejooks oli kiirem. Samas olid arvestatavad variandid veel ka Vallikraavi tänava kaudu lõuna poolt. Kuid oma variandi juures jooksin vana sünnitusmaja otsaseina akendest mööda, sealt, kus abikaasa 30 aastat tagasi näitas klaasi tagant äsjasündinud tütart, seda, kes reedel emaks sai.

Jooks koosnes 3 ringist, millest esimene oli kõige pikem ja viimane lühim. Kaks korda tuli läbida raekoja ees asuvat purskkaevu vaatepunkti.

Ajalised kaotused tulid järgmistes kohtades:
- etapp 58-50 oli lihtne, kuid KP50 asus minu arust mitte hoone taga, vaid hoonest eemal. Reas võeti seda punkti, kuid ise ja paar kaasvõistlejat veel otsisime seda KP-d hoopis lääne poolt. Punkt võis olla maastikul seal, kus on nr 5.
- järgmisel etapil oli minul kehvem hajutus. Peaaegu kõik võtsid lennult KP32 ja KP62, kuid minu KP34 jäi nõlva alla sügavasse kraavi. Esimese hooga ei suutnud end õigesse suunda pöörata.

KP61 oli peaaegu kodumaja kõrval, oleksin võinud duši alla minna.

Teisel ringil ajas segadusse kolmnurk, mis ei asunud kaardivahetuse kohal purskkaevu juures vaid eemal. Tegin seetõttu ühe jänesehaagi. Mõne lisahaagi tegin veel, kuid midagi hullu korda ei saatnud. Ringi lõpus lähenesin keskusele koos Tiit Taliga, kes finišeeris, minul jäi veel joosta kolmas, ca 6-minutiline ring. Väike möödajooks ja seisak tekkis kohe esimese KP juures (KP48), kuid üldjoontes läks kõik normaalselt. Kuna väga kiiresti vajutada ei julgenud, siis polnud ka erilist väsimust peale 9,6 km jooksu.

Edasi andsin teate Tiinale, kes tegi oma ära. Kolmandas vahetuses jooksis Maidol kusagil juhe kokku ja mõned punktid jäid vahele. Ka Marje jooksis julmalt ülikooli peahoone ees olevast punktist mööda. Seega oli juba hulgaliselt DQ-sid, mistõttu sai Taivo lõpus rahulikult oma jooksu teha.

Seiklushundi tiim tegi uhke ja põneva ürituse. Eks mõnede pisiasjade üle saab alati toriseda, kuid Kalevipojad võideti ausas võistluses ja orienteerumispidu ning -naudingut said tunda kõik.

Foto: Sulev Kuuse

Jüriöö kodulehekülg (seal otsevideod, GPS-träkid jm)
Tulemused

Obinitsamiiss

Orienteerumishooaeg sai alguse Obinitsas, Peko Kevadel. Teadsin, et jooksuvorm on kehv, aga et kõik nii raskeks osutus, ei osanud küll arvata.

Kõigepealt palav ilm +17°-ga. Siis Piusa jõe sügavad orud ja kõrged künkad, kus rajameister Madis Oras heldelt tõusu andis. Maastik oli iseenesest lihtne, ehkki kohati ajasid ülisuured pinnavormid segadusse. Oli harjumatu nii füüsiliselt kui mentaalselt.

Esimesel päeval tegin mitu möödajooksu, võttes eemalt sihiks vale objekti. Üks teevalik oli ka vale - etapil 5-6, kus oleks pidanud kõrgust kaotamata otse minema. Selle asemel jooksin alla jõe äärde, kus ukerdasin 30 m järsul ja risusel nõlval enne kui tee peale jõudsin. Ülejäänu sõltus jalgadest, aga need polnud selle maastiku sõbrad.

Teisel päeval tulid vead kaardi valesti mõistmisest. Esimene punkt asus suure lageda raiesmiku serval, kõrge nõlva peal. Nägin seda eemalt, kuid kaardil lagedat polnud.

Etapil 7-8 ei saanud lõpuosas samuti erineva värvusega metsakõlvikutest aru ja kaldusin liialt vasakule. Sipsa järgnes ja tegi samuti 2-minutilise vea. 110 kg kaaluv Sergei Judov Venemaalt (pildil), kelle sain 2 minutiga kiiresti kätte, läks seal eest ära ja lõpuks võitis 1,5 minutiga (!). Joosta 110 kg-ga sellisel maastikul - no see on ikka omaette vägitegu.

Ehkki tulin M55 klassis kolmandaks ülivõimsa Tiit Tali ja kohaliku Obinitsa mehe Mart Külviku järel ja tõin koju purgi Seto sõira, kaotasin kahe päeva kokkuvõttes lausa neljale N35 ja N40 naisele.

Nädala pärast on Tartus Jüriöö teatejooks. Eks näis, kuidas jalg siis on, teisepäeval proovin pealambiga jooksmist Vasalemmas Tallinna MV öistel.

Tulemused

Pilt korraldajalt (Kevin Hallop).

Saemees

Lihavõttepühade aegu oli pikem nädalavahetus Lõuna-Eestis. Ära jäi Linnarogain, kuid üldise väsimuse foonil sai siiski üks natuke pikem jooksuots tehtud.

Väsimuse põhjustas kuivanud puude ja võsa saagimine ning nende vedamine. Linnamehe keha on üsna nõrguke, mistõttu tõrkus tööd teha nagu vilets mootorsaag. Kuid hea saun aitas ja 3 päeva sai nii tegutsetud kui laiseldud.

Kuna kõik aktiivsed harrastussportlased uisutasid meredel jm suurtel veekogudel, siis ei saanud ka ise päris nullipoisiks jääda. Väikesed tiirud endisel metsajärvel, mille kaldad on nüüd üsna lagedaks raiutud, oli ka mõnus. Kuid mitte nii mõnus, kui seiklus suurel veekogul.

Panin ka Facebooki pildi Anni järvest, mis sai pealkirjaks "Kevadpühal suvest unistades" (pildid Madiselt).

Neljapäeval, 29. märtsil, oli aga Metsavendade mälestusüritus Vastseliinas, kus konverentsil tegi ettekande Mari, nagu ka 5 aastat tagasi, kui Puutlipalu lahingust oli möödunud 60 aastat ja kus tehtud uurimistööst said vastuse paljud olulised küsimused. Kokkupanemisel on Sõmerpalu kandi metsavenna Ants Aunveri ränk saatus, uurimist vajaksid veel paljud Kagu-Eesti grupid.

Õhtusele AK-le (19:34) andis lühiintervjuu ka Martin Herem, kelle esinemist on alati hea kuulata.

Vastseliina kalmistul tuli ette tuttav poster, polegi teist veel ära lõhutud. Sai käidud ka tuttavas Lindora metsas, ühe augu juures.