Monday, August 20, 2018

Jooksen - järelikult elan!

Selle aasta ühes suureks eesmärgiks oli saada medal Eesti meistrivõistlustelt. Just seepärast, et selle aasta EV100 medalid on nii ilusad.

Maikuus toimunud lühirada Kükal läks aia taha, kohe esimese punktiga. Isegi blogi sissekanne jäi tegemata. Juulikuus ja augusti esimesel kolmandikul joosta ei saanud - parema jala sääres oli nö nuga sees. Vana viga, kuid põhjust ei tea. Üritasin mõnel päevakul käia, kuid asi lõppes kiiresti. Mitu võistlust sai registreeritud ja makstud (sh 100KP jooks), kuid kohale ei jõudnud. Kehv lugu.

Sellel ajal sõitsin palju rattaga, paarinädalase puhkuse ajal Lõuna-Eesti teedel kuni 70 km-seid otsi, ka tööl käisin sageli rattaga (Keilast Järvevana algusesse ja tagasi, ca 55 km päevas).

Geoloogide suvepäevade ajal võtsin osa OK Peko poolt korraldatud rattaorienteerumise EMV-st Värskas. Lühirajal jäin 4.-ks. Kaart oli selge ja hea, rajad mitte liiga keerulised. Ka rattasõidu vorm oli mõnus, mistõttu registreerisin end reservkohale õhtuseks sprindiks.

Peale lühirada läksin Vana-Vastseliina liivakivipaljandi talgutele. Ilm oli väga palav, puude saagimine ja tassimine väsitas korralikult ära. Ühel hetkel tundsin, et rohkem ei tohi, muidu ei jõua õhtul üldse liikuda. Sõitsin natuke varem Värskasse, käisin järves ujumas ning võtsin Hirvemäe külalistemajast ühe kohvi.

Õhtuse sprindi stardiks olin kenasti taastunud ja valmis kihutama. Rada oli kiire ja mõnus. Mingil hetkel sai mind kätte lühiraja kullamees Tõnu Tänav. Kui ratta- ja suusastaar mööda sai, siis tundsin et ässa kiirus pole üldsegi suur. Ta oskab ühtlaselt ja kiiresti kaarti lugeda, see toobki edu. Tõnu magas ühe pöörde maha, sain ette. Eelviimases punktis lugesin jällegi mina teid valesti ja tegin ca 40 sek ringi. Tõnu sõitis õigesti ja võitis. Mulle tuli siiski pronksmedal, millega sai aasta miinimumeesmärk täidetud. Vähemalt üks medal oli olemas. Väga hea sõidu tegi Tiit Riisalo, kes sai hõbeda.

Hammas läks rattaorienteerumise peale verele, tahtmine oli ka järgmise päeva tavarajal osaleda. Kuid suvepäevade korraldajana oli kohustusi Kirikumäel (matk ümber järve, osalemine arutelupaneelis), mistõttu jäi sportimine sel päeval ära.

EMV sprindile ja öisele eelnenud nädalal sain kindlust, et suudan joosta. Esmaspäeval liikusin ettevaatlikult Linnaorienteerumise sprindis Pelgurannas, kolmapäeval sain juba paremini kopsud lahti Tallinna MV sprindis Lillekülas. Neljapäevakul tegin ühtlase rahuliku ja veatu jooksu meeldival Pikanõmme maastikul. Jalg pidas vastu ja see oli põhiline.


EMV sprint Viljandis

Kartsin, et rada läbib künkaid Lossimägedest läänes, eelmisel aastal veetsin seal ca 5 minutit. Õnneks sprindivõistlus seda piirkonda ei kaasanud. Rada oli põhiliselt linna vahel ja kiire. Alguses pidi olema ettevaatlik Lossimägede müüride vahel, ehkki punktid olid lihtsad.

Küsimusi tekitas osalejate seas etapp 9-10. Kas KP9 juures võis silla peale otse ronida või mitte? Silla tingmärk ei ole jäme joon, samas ei tundu ka peenikesena. Ise vaatasin, et silla vasakust servast peaks läbi saama ja läksin silla alt läbi augu juurde. Läbi oleks saanud, kuid tundus kahtlane ning siirdusin vasakpoolsele variandile, mis osutus pikaks. Parempoolset varianti ma ei näinudki, eelnev suunajooksu viga võttis ettelugemisel liiga palju tähelepanu.

Viga tuleb ikka seal, kus seda ei ootagi. Kujutasin ette, et KP16 asub trepi keskel platvotmil. Samas sellist platvormi, nagu natuke ülevalpool oli, polnudki. Müür varjas kõrvalasuvat puud, kus punkt oli. Olin segaduses, arvates, et mööda jooksnud. Paremal põõsa all nägin punkti ja võtsin selle ära. Vale number, loogiline. Tagasi trepile ja siis jõllitasin õigele poole - punkt paistis. Viga ca 20 sek ja medal kadus. Kokku tuli jämedamaid vigu 1min 20 sek.  Oma esimese EMV medali ja veel kuldsegi sai Andrus Rämmann.

Tulemused


EMV öine Tääksis

Tääksi küla aktiivse elaniku, Regio GISi osakonna endise juhataja Tõnu Randaru initsiatiivil joonistas Mait Tõnisson Tääksile orienteerumiskaardi. Kuna juhatusse öise EMV korraldamispakkumisi polnud ja Mait arvas, et Tääksi sobiks öiseks küll, siis otsustaski JOKA klubi korraldada öise seal. Keegi ei osanud arvata, mis seal metsas ees ootab.

Mets osutus suures osas raskesti läbitavaks. Võimalusel tuli kasutada ringijookse, kuid alati seda teha ei saanud. Oli etappe, kus vanajumal ise aitas punkti jõuda. Mitmel korral liikusin PT abil otse punkti, ragistades tihnikus ja üritades reljeefist nii palju aru saada kui võimalik. Mingist agressiivsusest polnud juttugi, kõike tuli teha rahulikult, kuid samas keskendunult. See õnnestus seekord hästi ja tulemuseks 2. koht klubikaaslase, öö- ja tihnikuspetsialisti Mati Preitofi järel. Ilm oli jällegi väga mõnus. Ka võistlusjärgne saun ning kõik muu väga meeldiv.

Tulemused


EMV sprinditeade Viljandis

Magasin ca 4 tundi. Hommikul elasin WRC Live-i kaudu kaasa Ott Tänakule, kes oli Saksamaal tegemas järjekordset ilusat sõitu.

Võistluskeskus oli lauluväljakul nagu MMi ajal. Ilm küll natuke pilves ja kohati õrnalt vihmanegi, kuid kogu korraldus SK Mercury poolt jällegi suurepärane.

Läksime jooksma vaid võidumõtetega, sest kolm meist olid üsna kiired, vaid Gea Rennel esimeses vahetuses natuke aeglasem.

Sain Gealt vahetuse 5-ndana. Parandasin 2. vahetuses küll kohta, kuid tegin kehvapoolse jooksu. Olin jällegi hädas küngaste vahel, seistes ise KP5 lähedal ja nähes seda, ei uskunud, et vahemaad maastikul nii lühikesed saavad olla (kaart oli 1:4000). Sinna läks palju aega. Ettevaatlik olin ka KP6 juures, kuid suurem viga jäi tegemata. Teevalik 6-7 polnud vist ka kõige parem, läksin küll otse, kuid väga suure tõusuga. Üle silla oleks vist olnud kiirem, kuid ma ei saanud kaardi kõrgusjoontest aru. Etapp 7-8 oli päris arusaamatu. Kaldusin natuke paremale, siis parandasin end ja jooksin alla orgu. Seal jälle ei saanud aru kui kaugel juba olen. Püüdsin end jalakäijate silla ja teisel pool asuva hoone järgi paika panna, oli kahtlus, et olin mööda jooksnud. Samas oli kohe paremal asuv põõsastik ainuke selletaoline nõlval. Igaks juhuks ronisin üles ja seejärel põõsa taha jälle alla. Kaduma läks  selle lihtsa punktiga väga palju sekundeid. Ju siis oli väsimus sees, kontroll ning kindlustunne asukoha suhtes lõi vibelema.

Edasi parandas Maido Kaljur koha 2.-ks ning Marje Viirmann tõi võistkonna finišisse kindla võitjana. (Foto Thea Kaljur)

Tulemused

Seega on nüüd olemas Eesti meistrivõistlustelt nii kuld-, hõbe-, kui pronksmedal. Järgmisel nädalavahetusel ootavad ees tavarada ning veteranide teade ning septembris pikk rada. Kuna saan jälle joosta, siis tahaks joosta ja loodan medalilisa.


4 comments:

Gea said...

ISSOM iseenesest sillapiirde ületamist ei keela, joone paksus jääb kuskile sinna vahepeale. Küll on reeglites juttu, et takistused, mille ületamine sõltub võistleja pikkusest või jõust (inglise keeles strength) peaksid olema kujutatud ületamatuna. Viidatud sillapiire liigitub minu hinnangul just selliste hulka.
Muide, lõin sind etapil 7-8 minutiga:) Minu suurem prohmakas juhtus finishisirgel kui jooksin kogemata koridorist välja ja pidin tagurpididkäigu sisse panema. Sinna läks oma kümmekond sekundit. Eks hapnik oli otsa saanud. Igal juhul olime tublid ja suur aitäh kõigile!

eduardp said...

Probleemne koht, MMilt võeti see punkt välja võimalike erinevate tõlgenduste tõttu. Paksud ületõmmatud jooned aitaksid.
Uskumatu, et veetsin nii palju aega seal sügavas kraavis. Liider Sulaoja oli vahepeal juba 50 sek kaugusel.

Anonymous said...

Võistlus: Eesti MV sprint
(2015-08-15) Vallikäär-Rannapark
Ala:Individuaalne(OJ)
Korraldaja:West http://www.okwest.ee
EOL ID: 5156 päev:1 Klass:M55

Koht Nimi Tulemus Kl EP
1 Kari Lehto 00:13.25,0 75.41
2 Eduard Pukkonen 00:14.38,0 68.29
3 Andrus Rämmann 00:15.07,0 65.34

Tiit

eduardp said...

Andrusel oli kulla üle nii hea meel, et ei mäletanud ise ka enam seda pronksi.