Jolki-palki vol 4 ehk Näärilaks 2015

Kui hiljuti jõudis kinno film "Etturi ohverdus" skandaalsest malegeeniusest Bobby Fischerist ja tema tiitlimatšist Boris Spasskiga 1972.aastal Reikjavikis, siis oli kohe selge, et tahan seda filmi ja kohe(!) näha. Male oli siis ülemmäng ja maletajad erilised inimesed. Palju mälestusi ja üleelamisi oli sellest aastast ja sellest loost.

Nii oli ka Näärilaksuga, millest lihtsalt pidin osa võtma. Sest tegemist on alati olnud põneva seiklusega, vürtsitatuna pimeda ajaga. Juba väike ajalugugi on tekkinud ja hulk pilte Tallinna ümbruse teedest, metsadest ning põnevatest objektidest mälusse salvestunud. Ei ole ununenud ka huvitavad mõtlemisülesanded ning tehtud lollid vead - neid oli siis, tuli nüüd ja saab olema ka tulevikus. Nii kaua, kui tegijatel jaksu seda üritust korraldada ja osalejail tervist võistelda.

Seekord olin enne starti natuke mures, sest 2 päeva varem lõi jooksu ajal jälle valu vasakusse säärde, nagu ka eelmisel aastal. Lootsin rattavalikule, ehkki ka jooksuvarianti oleksin riskinud. Jalg oli teibitud ja valuvaigisti sees. Tegime Mati Pretofiga siiski rattavaliku, see tundus terviklikum ja ahvatlevam, füüsiliselt vähenõudlikum. Olen viimase kahe kuu jooksul vähemalt 3 korda haige olnud, mistõttu on füüsiline vorm kehvapoolne ja kaal kontrolli alt väljas. Borrelioosi-laadne värk istub endiselt sees.

Pulli sai rajal ka seekord. Me pole Matiga küll seiklusvõistluse meeskonnana kõige teravamad pliiatsid, kuid meile mõlemale meeldib selline tegevus.

Algus läks kenasti, sest mõistatuse vihjed saime rahulikult autos ära lahendatud. Vaguni alt (42V) roomasime läbi koos Manni ja Viffiga, Siselinna kalmistusse tormasime Aadli ja Abrami järel. Mati võttis kalmistu kaardi, mina paberilehed juttudega, et sealt õiged vastused jooksu ajal välja lugeda. Ja nii me liikusime, Mati otsis mingeid punkte (hauakohti), mina vastasin paberil küsimustele. Kui leidsime SI-jaamaga hauakoha, siis täitsin tekstilünga vastava numbriga. Nagu korralik koolipoiss õppetükke tehes.

Mati ei küsinud minult midagi (ehkki kaardil oli kirjas, kuidas saab vihjeid 7 haua asukoha kohta), mina jälle ei saanud aru õigete vastuste järel olevatest numbritest. Kriipsutasin õiged vastused alla, et küll need Eensaared neid hiljem kontrollivad. Esimeses leitud punktis käis Mati kaks korda, kuid mõlemal korral unustas komposteerida. Seetõttu külastasime seda hauda veel ka kolmandal korral.

Kahte hauda sellel pimedal kalmistul ei leidnud, tagantjärgi imestan, et üldse midagi leidsime. Sest Rain polnud meie paberitest huvitatud ja ütles, et need olid vaid abiks (??). Abist sain aru finišis. Kuid selles polnud midagi uut, sest ka esimese Näärilaksu ajal leidsime punktid üles ilma abistava legendita...

Edasi sõitsin mina KP22-e ja Mati 41V-sse. Üks rääkis ühte ja teine teist, kokku need jutud rattasõidu ajal ei saanudki. Kuni lõpuks keeras Mati bussijaama juurest SOSi mäele. Seal sain talle öelda, et jätsime KP22 vahele, Mati oli üllatunud. Aja kokkuhoiu mõttes ei läinud seda enam võtma. Peale võistlust selgus, et me kumbki polnud näinud KP35 olemasolu. Ka see punkt jäi vahele.

Vähe sellest, Mati oli ära kaotanud rajalegendi ehk roadbooki.

Jõudsime KP47V juurde, tegin kaasvõistlejate rajalegendist nutitelefoniga pildi, vaatasime vihjet, mis midagi ei täpsustanud ja hakkasime edasi liikuma. Selgus, et Mati oli ka kaardi ära kaotanud. Otsisime seda siit ja sealt, ei kusagil.

Punktide 46 ja 28 vahel saime jalad vesisel heinamaal märjaks. Teevaliku tegime lampide järgi, kuid metsa seest oleks saanud ka mööda rada sõita 27V-sse.

Näärilaksul on alati meeldiv jõuda mehitatud punkti, seal saab süüa, seal saab juua ja lõbus on ka. Seekord olid ees paadimees Ott ja Hiiekas, paras paar, vanad sõbrad, nagu öeldakse. Tegime väikesed vana-tallinnad ja õlled ning jätsime sõbraliku duetiga hüvasti.

Ei tea, oli see liköörist või millestki muust, kuid kohtusime "tänu" minu navigeerimisele Oti-Hiiekaga veelkord, seekord kanali erinevatel kallastel. Hiiekas oli valmis meile üle kanali paadiga likööri tooma, kuid kuna aeg surus peale, loobusime lisadoosist. Vana-Tallinn on Näärilaksu firmajook ja imestan, miks ma seda ise poest ei osta. Maitseb väga hästi, eriti kuuma teega. Mainima peab ka, et finiši uhkes nääripakis on alati sees olnud ka üks väike Vana-Tallinn (Eensaarte lemmikjook?).

KP44 oli trikikas, tiirutasime puud otsides päris kaua. Legendi ei viitsinud ka kohe vaadata, sest see oli seljakotis asuvas telefonis. Kui lõpuks puu leidsime, oli ka jooksev Neeme Loorits krapsti kohal.

Sama oli ka KP25V-ga. Väikese tiirutamise peale leidis Mati paneelide alt koopast punkti, ehkki ma olin mõni aeg enne seda teisel pool paneeli, samuti tunnelis, sealt mööda roninud. Nägin vaid mingit rippuvat sinist klaaspärlikeed. Ja nii kui punkti leidsime, oli Neeme jälle õiges kohas kohal.

KP26V asukohta mäletasin hästi ühelt päevakult, kui sealt üle ujusin.

KP32-ga läks kiireks ja see punkt jäigi leidmata. Arvasin olevat punkti pätsikeste vahel, kuid see oli palju kaugemal. Finišisse jõudsime 2 min enne aega.

Mõnus pingevaba võistlus, füüsiliselt kerge. Palju meeleolukaid kaadreid jälle mälusopis juures, mitmed uued ja huvitavad kohad registreeritud.

Läbisime GPSi järgi 38,9 km (3,5h).
GPS jälgimine
Tulemused

Ootan järgmist Näärilaksu - juubelilaksu.

Varasemad viited:
Jolki-Palki vol.1  2012
Jolki-Palki vol.2  2013
Jolki-Palki vol.3  2014

8mm elu, suusamatk Altais 1984

Muidugi inspireeris vana, Andres Tõnissoni poolt 1984.aasta suusamatkast tehtud matkafilmi ülesotsimise ja sellest lühendatud versiooni kokkupanemise "Musta Alpinisti" vaatamine.

Üritasin filmi vaadata eelarvamustevabalt, enda kogemusi sinna mitte segades või neid enese jaoks kuidagimoodi esile tõstes. Inimesi, kes on nö klassikalistel suusamatkadel käinud, on mitmeid tuhandeid ja nemad olidki selle filmi kõige selgem sihtgrupp. Kuid neile poleks vaja olnud filmi nõnda müstifitseerida ja üles haipida, vähemalt nii agressiivselt kui seda tehti ja tehakse. Tõsi, müüginumbrite jaoks võib see olla vajalik strateegia, kuid filmielamuse saamiseks ebaoluline, pigem ettevaatlikkust ja eelarvamust tekitav. Nautisin kunagi "Vehkleja" tagasihoidlikkust, kiitsin siis ise filmi ja soovisin edu festivalidel. Nüüd on tulemus näha :). Hiljuti vaadatud "Puhta mõtte ruum" ei olnud kuidagi kooskõlas filmi tutvustusega.

"Musta Alpinisti" osas olin kõigeks valmis, ka häirivateks ja ebameeldivateks kohtadeks, seda just teostuse osas. Filmi kiituseks peab ütlema, et vähemalt matkategevus oli väga tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omane. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Filmi teine pool, nö "action" külas, mis pidi vaatajaid magnetiga kinno tooma, tekitas kahetise tunde. Taoline lugu võis suuresti ka tõsi olla, kuid asja mõte kadus pika möllu peale tasapisi ära. Imelik tunne, kui keset kõige ägedamat möllu tunned, et natuke igav on.

Kuid kokkuvõttes oli "Must Alpinist" minu arust hästi tehtud, ehkki kohe uuesti vaatama minema ei kisu. Kahele matkakogemusega kaaslasele film ei meeldinud, ootasid vist sügavamat sisu ja möll külas hakkas vastu. Kuid mis meile kõigile ja ka mõnele teisele vanale matkakaaslasele kõrvu hakkas, oli ropendamine. Meie ropendasime vähem ja pehmemalt.

Kui tulla tagasi 1984.aasta Altai suusamatka juurde, siis see oli üks karmimaid katsumusi elus. Kuna eelnev häälestus matkaks oli väga tugev, siis minu jaoks möödus kõik kuidagi loomulikult.

Oli väga külm ilm, algpunktis Tjunguri külas -42 kraadi, mägedes alla -30. Telgiks oli vaid 1-kihiline nailon, ahi ei tõmmanud esialgu. Külm ja tahmane elu, kus minu ülesandeks oli olla ahjumees. Käed olid kõigil mustad ja paistes, mul valutasid sõrmed veel kaks aastat peale matka ja seda "tänu" raudtorudele, mida kiskusin paljaste kätega õhtul lahti ja hommikul surusin jälle kokku. Samas oli ilm päeval päikeseline ja ilus, parim, mida talvematkaks soovida.

Beluhha tipus käimine oli täis dramaatikat, kuid kõik läks õnnelikult. Vaid kaks inimest vigastasid tõsiselt jalga. Kurnatusest ja külmast tekkisid grupi sees pinged, kuid üldine õhkkond oli positiivne. Ainult Pille nuttis pärast Beluhhat jalavalu pärast igal hommikul, niikaua, kuni valu tuimaks muutus. Jürka jäi alguses haigeks, Svenil olid jälle lõpus probleemid silmaga ja muidugi jalaga. Mul endal oli kõik ok ja ise imestan ka, kui vähe me siis ebamugavustele tähelepanu pöörasime ja kui julgelt ja otsustavalt riske võtsime.

Lisan siia veel kaardi rajaga ja näitena kaardi, millega matkal käisime. Viimase peal on kõik palju arusaadavam (avada parema hiireklahviga).

Andres tegi kunagi matkapäeviku juurde (25 lk) graafiku, mis koosnes matka kõrgusprofiilist ja temperatuuridest (hommikul, päeval, õhtul).


8mm filmi taustamuusikaks panin Jean Michel Jarre. "Oxygene" jt tema teosed käisid omal ajal sageli kokku matkaslaididega. Andrese originaalis mängis taustaks Pink Floyd.

Vaikselt tormiilmas

Eile õhtul panid kangelased kena punkti Brasiilia ARWC-le Wabaduse kohvikus, põhjalikult ja soliidselt, nagu neil kombeks. Rahvast oli väga palju, õnneks leidsin koha aknalaual ja 2,5 tundi mõnusat istumist oli garanteeritud.
Järele saab vaadata SIIT 



Üle pika aja üks muusikalugu ka.

Liustikulõhedest

Tuuli Kochi sümpaatne intervjuu Postimehes Annemai Märtsoniga "Kõige vaiksem ööpäev elus" tõi selgust sellesse suvel toimunud traagilisse sündmusse. Veelkord tuli tõdeda, et mägedes varitsevad ohud, mida me kontrollida ei saa ja tuleb uskuda, et midagi halba ei juhtu. Võimalusi juhtumiseks on siiski vähe, sõltuvalt muidugi marsruudi riskiastmest.

Mägedes matkajale-alpinistile on liustikulõhed tavalised kaaslased. Ahhetused peale esmakordset lõhedega kohtumist mööduvad kiiresti ja edaspidi tuleb põhiliselt lahendada ülesandeid, kuidas lõhedest mööda, üle, üles või alla saada. Muidugi on jäämurrud oma suurte lõhede ja peade kohal kõrguvate serakkidega atraktiivsed pinnavormid ja kutsuvad pildistama. Jää on ilus, selles peituv oht annab värvi juurde.

Mõtlesin, et kirjutaks mõnest kohtumisest liustikulõhega, sest need on jäänud hästi meelde. Lõhe on ohtlik ja see ergastab meeli, viimased aga salvestuvad aju filmi- ning tundekaamera abil. Kuid miski tõrkus vastu, sest kõik pole alati olnud turvaline ja kogutud õnneveksleid ei tahaks ära jagada. Ebausk.
Pildil on üks lõhe, mis on pealt 20cm, alt 3m lai. See oli pimedas meile mitmele üks õnnelik lõhe.

Lisan ühe naljakama videoklipi jalamilõhe ehk bergschrundi ehk lihtsalt berksi ületamisest. Laskumine toimus Ukraina kurult (Suur-Kaukasus), päev peale Tsheget Tau tipus käimist. Filmis Mart Kainel.

Kaasaelamise nädal

Teadagi millele - Brasiilias toimus ju seiklusspordi MM, kuhu kõrgete lootustega mindi ja kust ülivinge tulemusega tagasi tullakse. Silver, Rain Timmo ja Mann - orienteerujad, rogainiässad, nüüd siis üheskoos kasvanud tugevaks ja ühtlaseks meeskonnaks, kes ei läinud MMile enam kogemusi omandama vaid tulemust tegema. Koht esikümnes oleks olnud super, kuid saavutati viies!

Facebook on täis nädalapikkust arutelu ja finišijärgseid emotsioone, kodulehelt saab tagantjärgi vaadata träkke ja loodetavasti ilmuvad sinna ka fotod peale 6.etappi. Rohkem ei pea otsima infot Sleepmonsterist ja tiimide FB-lehtedelt, saab rahulikult magama minna ja hommikul ärgates pole esimene küsimus: "Põrra-põrra, kuidas meie omadel ka läheb?".

Kell oli 2 öösel, kui ACE Adventure Racing Team tuli täna finišisse, nö viimasel minutil, kiirustades, sest 176 tundi (7 ööpäeva ja 8h nonstop võistlust) sai just sellel hetkel täis. Tegemata jäi küll 300m köiellaskumist ja viimane süstasõit, kuid teenitud koht saadi 2 ööpäeva pikkuse 7.etapiga, millele rajameister planeeris 10-22 tundi.

Olukord oli sellel lõpmatul märgalal esialgu hea, siis ärevusttekitav, siis jällegi suurepärane, kuni läks kõigil väga raskeks, sh kiibitsejatel. Lõpuks saadi siiski õiges suunas liikuma. Sama juhtus ka hispaania/mehhiko tiimiga, seiklusspordi edetabeli nr.1-ga, kes kaldus "ei tea kuhu" juba üsna varakult. Läbi aastate üks maailma tugevamaid võistkondi Silva Rootsist (seekord Haglöfs Silva), eesotsas kapten Aaron Prince-iga jõudsid seal õnneks ainsa taluni, peale mida tegid olulise korrektuuri oma teekonnal (kõrvaloleva foto on teinud Erik Pütsep, Silva fotograaf, kelle juured ulatuvad Eestisse ja kes on selle üle uhke).

Kõikide hämmastuseks ja imetluseks läbis tugevaim tiim (uusmeremaalaste Seagate'i ja nende navigaator Chris Forne) selle etapi otse ja suuremate vigadeta, kuid kulutas ikkagi 39(!) tundi. Kõiki ülejäänud tiime juba vahetusalast lahkunud viie tiimi järel (28) sellele etapile välja ei lastud ja nad lennutati järgmise (ratta)etapi algusesse. Arvati, et 7.etapp on "mission impossible" ja võistlejatega riskima ei hakata. See otsus tehti korraldajate poolt osaliselt inglaste GODZone (nr.7) tiimi info põhjal, kes hindasid peale 8-tunnist edasi-tagasi rännakut etapi läbimist lootusetuks ürituseks.

Kuid peale selle etapi lõppu oli vaja kindlasti ka ühes tükis finišisse jõuda. Järgnevad 30 tundi olid rängad meie seiklejatele ja närvesöövad pealtvaatajatele, kuid kõik lõppes õnnelikult.

Olen varemgi selles blogis maininud Chris Forne-i - tipporienteerujat, keda peetakse maailma parimaks seiklusspordi navigaatoriks, kes on mitmekordne ARWC maailmameister ja ka rogaini maailmameister aastal 2010. Pildil on ta Eesti seiklusspordi Grand Old Man-i, meie seast lahkunud Andres Minniga, peale Portugali ARWC-d 2009.

Eesti seiklussport on pika ajalooga, nüüd tehti ajalugu ka maailmatasemel. Ootame lugusid, pilte ja esinemisi.

Endast ka natuke.

Nädal tagasi toimus EOLi üldkogu, kus valiti uus president (Meelis Mälberg) ja juhatus. Juhtus nii, et olen ka järgmised kaks, hästi vinget aastat juhatuses. Kindlasti ei lähe sinna vaikselt kuulama ja vaid kätt tõstma.


Olen paar päeva pikemalt jooksmas käinud. Täna plaanisin teha kerge ringi looduses, kuid hoopis forsseerisin ilma kaardi ja kompassita Niitvälja sood, sealt, kus varem polnud käinud. Tahtsin leida rada, mida mööda tulime Bike Xdreamil, kuid otsisin läbipääsu vale lagendiku nurgast. Ja sattusin Pantanali-laadsele märgalale. Tegin "ACE'i".

Vihm 2003.aasta O-Ringenil

Möödunud nädal möödus haigusega võideldes ja sellele alla jäädes. Tegin kehvas seisus esmaspäeval Riisipere klubi meestega pinksitrenni, kordasin sama teisipäeval Keilas, kõik ikka selleks, et laupäeval Rahvapinksi turniiriks head vormi saavutada. Isegi XT Bingorogaini Pannjärvel jätsin turniiri tõttu ära.

Mäng ei istunud, enesetunne oli hajus ja ebakindel. Aga noh, selliseid asju juhtub ikka, küll tulevad ka paremad ajad, loodetavasti siis laupäeval.

Laupäevasele mängule ei jõudnud, lamasin ja kogusin elujõudu ligi kolm päeva, üritades võimalikult kiiresti jälle ellu naasta. Igasugune sport tundus kauge ja tähtsusetu tegevusena, täiesti mõttetu asjana.

Kuna jaksu midagi tõsist teha polnud, siis otsisin välja Ann Warma ja Andres Laasi poolt sellel suvel antud VHS-kassetist tehtud digikoopia- filmi 2003.aasta O-Ringenist Bohuslänis, Uddevalla kommuunis (vallas?), Lääne-Rootsis.

Seda võistlust meenutasin 3 aastat tagasi blogis teema "Vihm" all. Neljandal? päeval algas kohe peale starti selline äike, et igasugune orienteerumine ununes koheselt. Turnisin ja naersin, kaarti polnud võimalik lugeda, maastikust ei saanud muhvigi aru. Vesi voolas taevast seinana, õnneks mitte väga pikalt.

Ja nagu blogi tollases sissekandes juba mainisin, sai nalja raja lõpuosas kõvasti, eelkõige sügavatel savistel orunõlvadel.

Kogu pulli filmisid O-Ringeni filmi tegijad, veel noored mehed oma esimesel katsetusel. Panin sellest kokku lühikese ülevaate savinõlvadel ukerdamisest ja vabandan autorite ees, et teost niimoodi ebaseaduslikult levitan. Süüd kergendab ehk see, et sündmused toimusid 12 aastat tagasi ja ega keegi neid muidu mäletaks, kui niiviisi ei elustaks. Meid, eestlasi, oli siis O-Ringenil päris palju, sest tegime selle 5-päeva jooksu vahetult peale veteranide MMi Haldenis, Norras, mitte kaugel Bohuslänist.

Siin see video (Youtube'st otse vaadates on pilt suurem).

Geoinformaatiline nädalavahetus

Hästi läbimõeldud ja korraldatud konverents, huvitavad ettekanded, EUROGI McCormack ja Open GISi (OGSi) esindajad, tore nooruslik seltskond, väga lühike öö - see kõik oli ESTGISi aastakonverents Pühajärve SPA-s.

Neli aastat tagasi korraldasime esimese juhatuse liikmetena esimese konverentsi Sagadis. Traditsioon on vägevalt jätkunud, seekordne üritus oli kindlasti üks parimaid, kui mitte parim. Osalejaid oli palju, kõik soovijad vist ei saanudki.

Peale pikka konverentsipäeva ja enne pidulikku õhtusööki sai kroolitud mõned basseinipikkused ning higistatud saunas. Kuid see higistamine ei jäänud viimaseks, tantsimine võib teinekord samuti kõvasti kaloreid ja vett kulutada.

Kui esimesel aastakoosolekul diskuteerisime Kristianiga vabavara ja tasuta andmete üle, siis seekord suhtlesime rahvaga läbi tantsumuusika. Nimelt olime mõlemad esmakordselt diskori ametis, selleks eelnevalt oma vanu vinüülplaadikogusid läbi kuulates ja programmi kokku pannes.

Meie etteaste kestis 1 tund (pilt SIIT).


Väike stiilinäide on allolevas klipis (Sulevilt):



Konverentsi sportlik programm jätkus hommikul kell 7.30. Peale 2-3 tunnist magamist asusid 7 meest meie geoinformaatikust jooksuässa ja filosoofi Raivo Alla eestvedamisel ning "polkovnik" Enari julgestusel 45-minutilisele hommikujooksule. Üllatavalt hea oli, oleks võinud olla palju raskem. Kõik mehed olid heas vormis ja silmad särasid nagu kõigil sellel üritusel.

Raivo on kahtlemata fenomenaalne jooksumees, kes on mõne aastaga jõudnud keskpärasest harrastajast Eesti tippude hulka. Vähe sellest, tegemisel olev doktoritöö käsitleb vist samuti jooksu filosoofilisi aspekte. Natuke räägib ta jooksu, maastiku ja GISi seostest 18.novembril GISPÄEVA konverentsil Rahvusraamatukogus. Kuid kolm päeva enne seda on tal plaanis joosta Valencia maratoni, eesmärgiks aeg alla 2:25.

Mõtteid elust, treeningust ja võistlustest saab lugeda Raivo blogist: SIIT.

Geoloogiline nädalavahetus

Nädalavahetus sai alguse juba reedel, kui Rakvere SPA-s toimus "Eesti Strateegiliste Maavarade" konverents. Kohal ja rääkimas mitu ministrit, ülikooli rektorit, riigikogu liiget, välisriikide esindajat, palju olulisi ametnikke, suurettevõtete juhte ja loomulikult geoloogia ning mäenduse tippspetsialiste.

(Ettekanded videos)

Üritusest ja ettekannetest jäädakse rääkima veel pikalt, tase oli kõrge, teemad aktuaalsed. Loodetavasti ilmuvad ettekanded kunagi järelvaadatavana, Postimees tegi otseülekande veebis. Kas toimub ka mingi läbimurre geoteaduste ja maavarauuringute olulisuse mõistmisel ühiskonnas, selgub mõne aja pärast. Aeg on pea liiva alt välja võtta ja vahetada see puursüdamiku vastu. Lühidalt, on vaja enam väärtustada ja tunda oma maapõuerikkusi ja öelda seda julgelt välja ka poliitilisel tasandil. Ühed olulisemad märksõnad olid põlevkivi, fosforiit ja haruldased muldmetallid.

Rakverest sõitsin õhtul Tartusse, osalemaks laupäeval XI geoloogia sügiskoolis ning geoloogide suurel kokkutulekul "195 aastat geoloogiat Eestis". Nimelt hakati aastal 1820 õpetama Tartu Ülikoolis geoloogiat.  

Õhtusel pidulikul koosviibimisel AHHAA keskuses pajatas Erik Puura paarkümmend lühikest ja lõbusat lugu ülikooliajast. Tema ettekande teemaks oli "Ühiselamukultuur kui geoloogiatudengite loomingulise arengu tagaja 1980ndate keskel". Nende kursust iseloomustavad tõeliselt suured meesliikmed, seda nii kaalu kui karjääri osas. Nad astusid esimesele kursusele siis, kui meie olime viiendal, kuid saadeti soojenduseks kohe nõukogude armeesse, kust naasid kaks aastat hiljem. Üks kõrvaoleval pildil olev kogukas tegelane saadeti Afganistani. Küsimus: KES?

Kõva tegija peol oli geoloogidest koosnev punkbänd Eterniit, kelle loomingu ehedaks näiteks on allolev lugu "Fosforiiti rahvale!". Ei puudunud ka sellised lood nagu "VKG argipäev" (sõnad allpool, video ka olemas) ja "Tartu vaim".


Õhtu venis pikaks, Tartu kesklinna erinevad söögi-joogikohad olid õnneks kaua avatud.

Kuid tiheda programmi vahel õnnestus teha ka üks nostalgiajooks nooruspõlve radadel. Väikese otsimise järel leidsin üles Tissa augu, mis oli lapsepõlves üks teravamaid suuskadel mäest allalaskmise kohti. Auk oli väike ja enne, kui keegi alustas laskumist, hõikas "Tulen!". Vastasel korral oleks võinud all augus kellegagi kokku põrgata. Siis olid augu nõlvad üsna võsas, nüüd pargilaadselt lagedad.
Küsimus: Kus asub Tissa (pildil)?

Järgmiseks tuleb geoinformaatiline nädalavahetus. Sportlikud tegevused peab kahjuks jälle edasi lükkama.


VKG argipäev (Eterniit)

Seisan üksi toas ja viina pole
Sõbrad ammu läind ja koer on kole.
Köögi uksest puhub sisse tuhk
Akna taga maailm paistab tuhm

Juba kolmas kuu ei ole raha
Talve riided juba müüsin maha.
Sule sappa sai ka onu Dima
Enam hommikul ei võta viina.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.

Vennas Sandor kaevab palju tahab
Aga meile selle keelas ära.
Ütleks Rohumaale „Ära vassi“
Muidu saad ka Sina halli passi.

Tundub vist, et homme lähen tööle
Tehases on vaske terve koorem.
Mis ta vaiksena seal ikka seisab
Emeksist saab kätte aasta leiva.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.

Bike Xdream Keilas

Selle aasta Bike Xdream oli kahtlemata üks oluline spordisündmus Keila linnas, ehkki tavaelanikule jääb see mõne korvpallilahingu, taipoksi matši, Keila poolmaratoni vmt võistluse  kõrval arusaamatuks alaks. Vaadata pole ka justkui midagi. Ometi oli osalejate ja korraldajate seas nii mõnigi maailmameister, rohkem või vähem tuntud Eesti rattaäss, Soome rattaorienteerumise tipptegijad. Kokku osales 140 võistkonda 420 liikmega.

Stardis oli põnevamaid hetki kaardi avamine, et näha, kuhu seekord rada viib. Korraldajad oskavad seda infot kenasti saladuses hoida, vaid üksikute fotode järgi võis aimata, kus võistlus toimub. Samas pole maastiku etteaimamine oluline, tulemused pannakse paika ikka vaid rajaplaneeringu ja tagajalgade tööga. Vigu tehti seekord omajagu, millest ei pääsenud ka ülekaalukalt võitnud soomlased. Xdreami ässad Aibast, Malsroos ja Pekk (Team Nike/SIS Go), tuntud kui tugevad rattamehed, üritasid seekord võitu ujumisega koju tuua (KP46), kahjuks pidi kahel korral kaelani vette läinud Erik tunnistama Vasalemma jõe üleolekut. Ilm oli üsnagi jahe, külma kurtsid päris paljud osalejad.

Ise läksin Vaude Bike Xdreamile ainuüksi juba seetõttu, et võistluskeskus asus kodust 150m kaugusel ja Keila lähiümbruse avastamiseks ning uute trenniteede leidmiseks oli see parim võimalus. Superboonuseks muidugi ka uus rattakaart. Eesmärgiks oli rahulikult kulgeda, sest trennitegemisega on praegu nii nagu on. Võimaliku krambiohu tõttu sõitsin kogu aeg jõudusäästvalt, äkilisi tõmblemisi vältides. Kaaslased olid samad, mis eelmisel aastal - Mati Preitof ja Raul Olesk (võistkond Lendoravake).

Esimesse punkti (KP44) panime siiski üsna kiiresti, sest tee oli kohalikuna selge. Paljudest ässadest, loomulikult ka Heiti Hallikma'st, saime ette, kuid esimesena loomulikult punkti ei jõudnud.

Ohtusse viival kruusateel hakkasid minu ratta pudelihoidja kruvid logisema, õnneks olid Matil kuuskandid kaasas ja viga sai parandatud.

Esimese vea tegime peale KP51, kus kaardil olevat otserada KP54 suunas ei näinud (seda õieti polnudki). Seal oli enamus tiime segaduses. Põhiliselt tänu Raulile saime vead parandatud ja segasemad etapid kenasti läbitud.

Kahjuks ei juhtunud sellel võistlusel midagi erilist, lollusi ei teinud, külma vette ei roninud. Krampe ka ei olnud. Kuna fotoaparaat oli kaasas, kulutasin  kitsa silla juures mitu minutit pildistamiseks.

Kes järjekorras seista ei tahtnud, sõitis rattaga läbi jõe.

Pulli sai KP46 juures, kus lai kraav oli kaardile trükitud musta jämeda joonena (GPS-träkkide aluskaardil oli kõik õige) ja enamus tiime sai seal edasi-tagasi sõitu teha.

Läänepoolne osa kaardist oli idapoolsest aeglasem, aeg kulus seal üsna ruttu. Ehkki tundus, et KP38 juures oli veel aega piisavalt, võttis läbimurre KP33-e omajagu aega (oodatust siiski vähem). Tahtsime kindlasti ära võtta ka ülejäänud 5 punkti Keila o-kaardilt, KP39 juba väikese riskiga. Kahjuks jäimegi finišisse paar minutit hiljaks, mistõttu kaotasime mitmeid kohti lõpuprotokollis. Kuid see polnudki oluline, kodumaastikul sai kihutada nii, et kaarti ei pidanudki lugema.

Läbisime 73km, saime 30. koha (ca 140 tiimi hulgas), jalutuskäiguks täiesti ok.

Tulemused
GPS-träkid

Alumine on Meelis Toomi pilt. Teised tema pildid on SIIN.

Ametlik video ka (YouTube-is)

Ei saa lisamata jätta ka ühe jahimeeste loo (sündmused toimusid KP55 ja 53 vahel):

Teeme lühikokkuvõtte laupäevasest jahilkäigust.

Meie võidukas meeskond koosseisus A, B ja C suutsid jahimeeste toel metsast välja tuua 2 põtra, kellest üks on nüüdseks Linnamäe lihatööstuse hellades kätes.

Päev oli põnev, sest samal ajal algas suur ratastel orienteerumisvõistlus. Nii jahi- kui ka rattaseltskonna marsruudid ühtusid. Hea, et meie enne metsa jõudsime. Kütiliin sai paika ja mõningase karge õhu, metsavaikuse ning hiliste sügislinnukeste jälgimise järel kostus metsast jälgi ajava koera heledat haukumist ja siis… kolm pauku …. Esimene põder oli käes! 

Aga hommik oli veel varajane ja jäime edasi oma positsioonidele, et äkki tuleb veel! Oodates hakkas veidi jahe, liikusime ringi ilma suurema lootuseta, aga loodus oli sel korral helde ja tuli veel teinegi põder. Samal ajal ilmusid põõsastest jalgratturid, andsime raadiosaatjatega häiret, et uued loomad laskeulatuses. Aga küll siis hakkas aga tulema! Ikka üksi, kaksi ja üldjuhul kolmeste puntidena. Kui aru said, et käimas on jaht, hakkasid paluma, et neid ei lastaks ning soovitasid tule konkurentide pihta avada. Sel korral neil vedas peale ühe piiga, kes rattaga põõsasse kinni jäi, ülejäänud pääsesid kaotusteta. Üks võõrkeelt (vene) rääkiv rattur sattus põõsastest sööstes meie auto peale ja pahandas: „Tšego stoiš na dorooge, blin!“ Aga tal oli nii kiire, et ei jõudnud temaga keskustellu astuda.

Kaks põtra tuli metsas ka puhtaks rookida ja meie põdra puhastamine jäi Tõnu teha (olime talle moraalseks toeks). Põtrade metsast välja toomine käis Ämaris baseeruva logistikapataljoni reipa laulu saatel. Üle metsa kajas: “Jää vabaks Eesti meri…“

40 aastat hiljem, püstoliga märklauda

Julgesin end pakkuda Firmaspordi õhupüstoli laskmisvõistlusele, sest täpselt 40 aastat tagasi olin tuhandeid kuule siluettidesse tulistanud ja kümneid tunde püstoliga kuiva trenni teinud. Viievõistluse üks ala oli siis pööravatesse siluettidesse tulistamine, mis hiljem vahetati ära seisva märklaua vastu.

Nüüd siis seisin jälle püstoliga laskejoonel, Audentese keldris, sobiv käepide pihus ja harjumatu õhupüssitina rauas. Proovilasud läksid kenasti kobarasse ja lõpetasin soojenduse juba viienda lasu pealt. Ei tahtnud kätt väsitada, sest võistlus koosnes 2x10 lasust ja polnud õrna aimugi, kuidas kuulid lendama hakkavad või kui kiiresti käsi väsib. Märklaud oli 10m peal üsna tilluke ja tundus väikese imena, kui kuulid musta alasse lendasid.

Pildil omaaegse talvise VTK äss Ants Pertelson aktsioonis.

Kuid võistluslaskudeks tuli ärevus sisse. Õnneks kontrollisin esimest 10 lasku päris hästi, kuid teine kümme lagunes jällegi ära. Käsi väsis ja värises natuke rohkem, tundus küll, et kõik läheb normaalselt, ometi lendasid kuulid piima ja hea tulemus jäi saavutamata.

Vahetult peale laskmist oli sees väike pettumus (85+71 tiheduse peale), kuid üsna pea asendus see mõnusa nostalgilise tundega, saades toitu kaugest lapsepõlvest. Rohkemat polnudki vaja. Tehtud.

Tulemused

Õhtul vaatasin arvutist Ilmar Raagi filmi "Ma ei tule tagasi". Hea, väga hea.