Väsimus

Tundub, et hooaeg on lõppemas. Peale tänast vaevarikast OK Westi pikka rada olen plaaninud veel järgmisel nädalavahetusel osaleda Saaremaal 3-päeva jooksul, kuid pole selles enam kindel. Eks näis, kas vahepeal miskit muutub.

Tänane jooks näitas, et seis on väga vilets. Nädalatagusest rogainist pole taastunud, ehkki polnudki millestki taastuda. Väsimuse ja raskuse põhjused on ebaselged, ehk saab üht-teist paika novembri lõpus.

Alustasin normaalselt, kuid 2.punktiga tuli hiigelsuur viga - 8 minutit. Ei saanud soos auku kätte, ilmselt polnud veel ka mõõtkavasse sisse saanud ja jooksin üle. Seal aga valge kaart ja paika ei saanud. Punkti sain kätte vahetult enne Maido Kaljurit ja Jaanus Reha, olin neile heaks orientiiriks.

Edasi üritasin Maidol järel hoida, ehkki tempo oli natuke kiire. Lõpuks läks Maido eest ära, Jaanus tegi 7.-ga viga ja jäi maha. Sain kätte Mati Preitofi, kelle tempo sobis esialgu, kuid hiljem hakkas ka see vaevaliseks muutuma. Raskelt joostes ei viitsinud end pidevalt kaardis hoida ja nii panin KP14-st kõvasti üle. See võttis motivatsiooni veelgi alla ja jõud ning tahtmine kadusid päris ära.

Edaspidi kulgesin koos Tõnu Loogiga, tundus, et kohati oli ka tema tempo tüütavalt väsitav. Palju kõndisin, võsas ei teinud ühtegi jooksusammu. Lõpuks kõndisin Tõnul eest ära.

Ei mingit mõnu, peale jooksu olin väsinud nagu oleks 8h rogaini lõpetanud.

Kuid teised osalejad olid rõõmsad ja rahulolevad. Ainult üks registreerunu (pildil) ei saanud rajale minna, jalutas niisama valge koeraga, sest tegeles eelmisel õhtul mingi hobiga ja vigastas kubemelihast.

Tulemused  SI

Rahustavat muusikat

Filminäitleja joonistused. Küsimus

Naine käis eile keldris ja leidis täiesti juhuslikult terve hulga joonistusi, sh ka mõned minu pildid, mis olid 15 -20 aastat kadunud. Väga huvitavaks leiuks tuleb pidada aga ühe tuntud Eesti filminäitleja akvarelle ning pliiatsi- ja tušijoonistusi. Panen neist mõned siia üles.

KÜSIMUS: Kes on piltide autor? Pildid on joonistatud ilmselt sõjaväes.

Haiglas tehtud joonistus meenutas ka ühte enda skitsi, mille tegin Pelgulinna haiglas täpselt 30 aastat hiljem (1985).

Olin siis jooksmisega end tõsiselt üle pingutanud ja sattusin haiglasse uuringutele. Esialgu olin ühes palatis kahe noormehega, sportlike tüüpidega, kellest üks oli vist korvpallur Kipper? Kuid pärast nende lahkumist sain palatikaaslasteks vana vene polkovniku ning jutuka tumeda peaga vene noormehe. Viimane oli vaatamata oma noorusele käinud juba paljudes välisriikides, sh Lõuna-Ameerika maades. Ja rääkis sellest elavalt.

Ühel hetkel, kui noormeest toas polnud, tuli polkovnik minu juurde ja ütles vaikselt, et ma oleksin selle mehega ettevaatlik, ta on KGB-st. Alumisel pildil magabki see "polkovnik v otstavke".

Meest neljaks tunniks - TAOK rogain Jänedal

Peale Jäneda 8h rogaini arvan teadvat, mida endast kujutavad sünnitusvalud...

TAOK rogain on meile Marjega alati olnud oluline võistlus, üks pikem pingutus hooaja lõpus. Lootsime ka seekord heale tulemusele, sest septembris olime mõlemad olnud heas füüsilises seisus, samuti lisas optimismi Jäneda-Aegviidu tehniline maastik. Kaks orienteerujat tiimis on sel juhul suureks plussiks.

Planeerimine

Planeerimine võttis vähe aega. Valida oli kahe variandi vahel - kas minna esialgu põhja või siis lõunasse. Põhjaosa oli tehniliselt lihtsam, pikemate teejooksudega, lõunaosa aga vastupidi - mitme keerulise punkti ning soo ja võsaga. Lõunaosa läbitavus oli raskemini prognoositav ja hilinemise korral ei jäänud sinna palju valikuvõimalusi. Seepärast alustasime lõunast nagu ka Pallo-Tammemäe ja Hiie-Lahtmäe.


Meest 4 tunniks

Stardist suundus lõuna poole vähem võistkondi. Liikusime esialgu esimeses grupis, kus segapaaridest olid veel Helle ja Kaido Hallik. Tasapisi läksid eliittiimid eest ära, kuid kuna me jätsime ära KP31, siis KP54 juures, mille märkisime esimestena, kohtasime Hiiekat ja Laurit (Tiim 68). Seejärel jooksime mööda KP28-st, sest ootasime punkti seljandiku peal (tegelikult oli põhjanõlva all). Tiim 68 läks mööda. Kuna nemad läksid võtma ka hulludele mõeldud edelaosa punkte, siis meie teekonnad erinesid. Seetõttu olime esimesed, kes märkisid mäetipu punkti KP53 Mägede külas. Kohtusime seal Dima Švedi tiimiga, kellega olime silmsides veel etapil 51-38.

Aega oli möödunud vaid paar tundi, kuid enesetunne polnud hea ja paremaks ka ei läinud. Jalad olid töntsid ja kere raske. Jooksime siiski veel normaalses tempos. Jõudsime iga tunniga ajagraafikust 10min ette ja seda ka soisel ning raskesti läbitaval maastikul. Nelijärvel olime graafikust ees juba üle poole tunni ja kõik tundus minevat kenasti. Raskuse eemaldamiseks võtsin geeli ja Blue Shine'i, enesetunne läks küll natuke paremaks, kuid kõhus hakkas kõvasti ja pikalt pistma, esmakordselt rogainil. Sügava hingamise ja tugeva väljapuhumisega hoidsin valu kontrolli all, ehkki paar korda pidin ka rahulikult Aegviidu aleviku vahel kõndima. Kuna tunda andsid kerged krambiilmingud, siis võtsin veel magneesiumit, esialgu ühe ampulli, seejärel veel 2.

Rehesaare rabas KP56 juures olime täpselt neljandal tunnil ja kogunud 62 punkti. Kõik oli läinud hästi, välja arvatud raskepoolne enesetunne ja pidev krambioht. Peale KP59-t kohtasime vastutulevat Heiti Hallikma tiimi. Heiti fikseeris vanamehe seisundi kiirelt ära, Marje oli rõõmus ja optimistlik.


Sünnitusvalud

Ja siis see algas, esimese kraavi ületamisel. Mõlemad reied tõmbasid räigelt krampi. Lamasid kraavi serval ja karjusin, pikalt ja kõvasti. Valu oli metsik ja kestis kaua. Teadsin, et ükskord annavad krambid järele, kuid seekord võttis see kõvasti aega. Krambi taandumine polnud seekord nagu tavaliselt - kiirelt pehmenev, vaid vastupidi, väga aeglane ja pideva valupingega. Kui lõpuks valust toibusin, olin üleni higine. Seejärel algasid külmavärinad.

Liikusin ettevaatlikult edasi pidevas krambiohus. Säärelihased säutsusid isegi kõndides. Midagi oli organismis totaalselt katki.

KP25 oli kõrge Linajärve mäe otsas. Sain teha vaid esimese tõususammu, kui olin jälle pikalt reiekrambi valus. Ütlesin Marjele, et ma ei saa selle mäe otsa, no mitte kuidagi ei saa. Marje ei öelnud midagi. Minu mõtted käisid lõpetamisest, kuid me olime liiga kaugel keskusest ja kojuminekuks polnud otseteed.

Toibusin valuhoost ja hakkasin tasakesi mäkke ronima, küljega mäe poole. Varsti olime punktis.

Järgmine punkt oli jälle mäe otsas, KP37. Jõudmata veel oksarisuse lageda mäe nõlvale, katkes teekond ühest puuoksast üleastumisega. Piinlesin jälle pikalt reiekrampidega, Marje vaatas vaikselt pealt. Ei, polnud võimalik enam edasi minna, sest lisaks tõusule oli mägi ka puuoksi täis. Ma ei saanud mitte kuidagi jalgu tõsta.

Pikapeale läks valu üle, hakkasin tasakesi punkti poole astuma. Õnneks oli seal sissekäidud teerajake, kus oksarisu polnud. Võtsime punkti ja sama rada pidi tulime tagasi.

Aega oli veel palju ja suundusime järgmise punkti - KP57 ja järjekordse mäe poole. Mg söömine enam ei aidanud, lihtsalt oli vaja olla eriliselt ettevaatlik. KP57 juures pidime plaani järgi olema 6.tunnil ja seda ka olime, ehkki peale krambirallit olime maha mänginud kogu ajalise edu. Olukord oli siiski tõsine, sest otseteed koduni polnud ja kõndides võis jääda ka kahest tunnist väheks.

Järjekordselt piinlesin krampides enne KP24, kui tõusime järveäärsest nõlvast üles. Siin tegi Marje kojumineku plaani, mina olin juba pikemat aega olnud keskendunud vaid oma jalalihastele. Loobusime jalutuskäigust 24-39-40, üritasime suunduda kõige otsemat teed pidi (just mööda teed) 24-st 40-sse. Tegime huvitavaid lõikeid, korra pidime ületama ka laia oja. Külm vesi mõjus krampidele hästi, mistõttu õnnestus raskustega ka järsust ojanõlvast üles saada.

Nüüd hakkas enesetunne kergelt paranema, sain juba natuke sörkida. Võib-olla aitas KP57-s võetud valuvaigisti, võib-olla lihtsalt pikk kõndimine. Lõppude lõpuks pidi ju ka kergemaks minema. KP23-st finišisse jooksime juba pidevalt, jalg oli iseenesest kerge, sest puhatud oli piisavalt.

Finišis olime 10min varem, rõõmustamiseks polnud eriti põhjust, sest tulemus oli ebatavaliselt kehv (89 punkti). Samas polnud põhjust ka suureks kurvastuseks, sest tegime rogaini ikkagi lõpuni, ilm oli olnud suurepärane ja maastik huvitav. Rajameister Raivo Pellja pakkus huvitavaid kohti ja keerukaid etappe. Ainult planeerimine polnud keskuse asukoha tõttu raske. Samas oli mitmeid punkte, mida lihtsurelikud poleks iial pidanud võtma, ometigi jätkus neid isegi KP30 jaoks. Üllatuseks oli oma poeg esimene, kes selle punkti võttis.

Ennustust võiks kommenteerida niipalju, et Anita Liepina oli haige (põskkoopapõletik) ja duett Kaminskis-Liepina oli sel korral tavapärasest võimsusest kaugel. Samas olid ettearvatult tugevad Mariann Sulg ja Kait Vahter, kellele ma suurt edu ei ennustanud, seda just ühe orienteeruja tõttu. Nad tegid küll mitu viga ja lõpus KP50-ga ka suure, ometigi kogusid võimsad 119 punkti. Vägev!

Tulemused

Pildi autor Lauri Leppik (võetud SIIT)

Jäneda rogaini eel

Ühiskondlik surve on tugev ja ei saa ka seekord jätta ennustamata TAOK rogaini maastikku ning kaarti. Võitjate ennustamine on kerge, teiste kohtade väljatoomine aga hoopis keerulisem. Toon siin ära vaid põhiklasside võitjad:

MM  ACE Salomon    - Timmo Tammemäe, Rait Pallo
MN  Kaks märga särki  - Anita Liepina, Valters Kaminskis
NN   Eesti meistrid         - Edit Kannel, Viivi-Anne Soots

Rogaini maastik on seekord parajalt tihe. Aegviidu-Nelijärve oos ja seda ümbritsevad mõhnastikud on huvitava reljeefiga, samas kohati üsna kraapivad. Parema läbitavusega pole ka Jänedast lõunasse jääv madal mõhnastik Kõrveküla kandis. Liikumist kergendavad küll matka- ja suusarajad, kuid nende peale palju loota ei maksa.  

Tõenäoliselt on kaardil ka Mägede reljeefne mõhnastik. Punktid on nii Valgehobusemäe nõlval kui ka Rehessaare rändrahnu juures. Kõrveküla ja Mägede küla eraldab soine tasandik, kus midagi lõbusat eest ei leia. Seal sai 2008.aastal Winter Xdreamil joostud koos  Armo ja Ilmariga. 

Jänijõe soine tasandik Mägede külast põhjas jääb kaardikirjade ja legendide alla, sinna rajameister punkte ei vii. Küll aga leiame mitmeid punkte Nelijärve lähedalt ooside pealt. Selleks, et maa-ala oleks piisavalt suur ja samas ka huvitav, on sisse võetud ka Piibe maanteest ida poole jäävad alad Ännijärve ja Linajärve kandis. Seal on korralikult võssi ja suuri mägesid - häid kohti rogainijate kiusamiseks ja vigade väljameelitamiseks. 

Nagu näha, jääb võistluskeskus kaardi serva ja liikumissuunad stardist lähevad valdavalt põhja ja lõunasse. Head varianti justkui polegi, kusagil tuleb ikka teed rajada. Õigel ajal tagasijõudmine saab olema keeruline ülesanne, sest keskuse ümber palju varuvariante punktide ärajätmiseks ei jäeta. Seega peab juba varakult tagasiteed plaanima ja varuma natuke aega ootamatute takistuste ja vigade vastu. Muidu tulevad miinused. 

Tõenäoliselt läbime kusagi 50-52km, seega vähem, kui eelnevatel rogainidel. Mis kohaks selleks piisab, ei tea. Tugevaid vastaseid MN40 klassis on päris palju. 

PS. Kirjutasin selle jutu enne lisainfo lugemist. 

Laukapiljard Suuntol

Suunto Games on juskui Eesti-Soome maavõistlus, kus värvi lisavad ka veel mõned idanaabrid. Huvitav, et see kaubamärk töötab kenasti ja on korraldajatele üks ihaldusväärsemaid võistlusi, mistõttu saab EOL sobivat korraldajat/maastikku valida tavaliselt mitme pakkumise seast.

Seekord olid korraldajad OK Kooperaatorist juurde kaardistanud laukarohke Koitjärve raba - ebatavalise maastikutüübi orienteerumiskaardil. Seal lõppes täna nii mõnegi mehe võistlus, sealhulgas ka minu oma.

1.päev

Etapp 2-3. Hoidsin 2.KP-st väljudes natuke vasakule, kaks minutit varem startinud Sass (Aleksander Pritsik) järel, Tarmo Klaar natuke paremal. Peale suuna polnud midagi pehmes sfagnumsamblas vaadata, ootasin laukaid, et nende vahel end paika saada.

Aga laukaid ei tulnud ega tulnud. Mingi pisike plekk soos oli ja seal lähedal mitu ekslevat orienteerujat. Arvasin end olevat liiga lõunas ja keerasin põhja. Ekslevad soomlased? järgnesid, kuid peagi said aru, et miski oli ka sealpool mäda.

Kuna ühtegi laugast ei tulnud, siis keerasin ise ka tagasi ja hoidsin läände, arvates, et polnud piisavalt sügavale rabasse sisenenud. Jooksin edasi-tagasi, kui nägin kaugemal lõpuks KP-tähist. Koht ei sobinud kaardiga, oleksin pidanud olema laugaste vahel. Tarmo Klaar võttis kaugemalt selle punkti ja ütles, et on 36 (vajasin 75-t). Kuna Tarmo oli kaugel, siis ei saanud punkti asukohta küsida. Liikusin natuke tagasi, kui kohtusin ühe orienteerujaga, kes näitas ligikaudselt KP36 asukoha.

Ups, olin ikka üsna kaugele jõudnud. Tagasiteel kohtasin Sassi, kes ütles, et võistlus on läbi. Mõne aja pärast kohtasin Mati Preitof'it, kes startis minust 23(!!)min varem. Ei noh, minu 20min seiklust polnudki veel kõige hullem. Liikusin põhja, kuid Mati arvas, et peab hoopis lõunasse minema. Jõudsin lõpuks saarega lauka äärde ja sain end paika. Seejärel jälle sama teed tagasi, kuni lõpuks paistis ka ihaldatud 3.KP. Selle punkti leidmiseks vajasin 38(!) minutit.

Kuid see polnudki rekordite rekord, sest Mati läbis sama etapi 58(!!) minuti ja kogu raja 2:24-ga. Väga visa sell see Mati, rogainija ikkagi, nagu ka meie Sassiga, kes me kõik seal rabas treeningtunde suurendasime.

(Hiljem SI-aegu vaadates, selgus, et olin rabas olnud siiski ainult 20min. Seega viga ca 16min)

Kohati vajutades, kohati tujutult joostes (sest jalad olid pehmed), kohati säärelihase valu tõttu kõndides, sain lõppajaks 1:28, mis polnudki 30-minutilise vea juures kõige hullem aeg.

Tulemused (1.päev)

Homme lähen siiski jooksma, ehkki vasaku sääre alumine osa teeb muret. Kui valu jätkub, tulen rajalt ära. Nädala pärast on TAOK rogain, seal peab terve olema.

2.päev

Tänasest päevast pole midagi kirjutada. Saan nüüd aru neist tippsportlastest, kellel on harva mõne punktiga viga 10 sek, teisega 15 sek, ehk veel mõni vale teevalik ja ongi kõik.

Nii täna minulgi. Mõni seisak, mõni kaarega jooks ja ongi kõik. Ei ühtegi viga nagu oleks jooksnud mõnd lihtlabast rada. Panin tänase päeva kinni (aeg 44:49), valusa (rebestatud?) säärelihasega Maido kaotas minutiga, teised rohkem. Hea oli joosta, hea on alati joosta, kui sellele ei eelne 40 minutit soojendusjooksu rabas. Jalg ei teinud samuti valu, seega pole kõik veel kadunud, sh orienteerumisoskus.

Tulemused (2.päev)
Tulemused (2 päeva kokku)

Totaalne kaos vihmases öös ehk XT öörogain Kuusalus

Marje oli ostnud uue väikese pealambi.
Ütles enne starti: "Võta, pane kotti, võib vaja minna".
"Arvatavasti ei lähe, meil ju mõlemal peas korralikud lambid " - vastasin ja hoidsin sellega seljakoti kaalus mõnikümmend grammi kokku.

Raja planeerimiseks anti XT öörogainil Kuusalus aega 5 minutit. Saime oma töö tehtud 3 minutiga, eelistasime suurema väärtusega punkte, alustasime põhjaosast ja piki idaserva suundusime kaardi lõunaossa. Lõpu jätsime lahtiseks. Sellele variandile läksid paljud tiimid, sh konkurendid Mati &Co (Heidi Sild, Aleksander Pritsik ja Mati Preitof) ning Andres ja Aari Talver.

Alguses oli suur tee- ja põllujooksmine, punktid olid lihtsates kohtades. Paar apsu tegime, kuid KP90 juures olime koos Mati ja Co ning Talveritega. Kerisime kenas tempos, peale KP54 rebisime neist lahti. Kõik läks kenasti, vahepeal tuli viga KP43-ga, kuid mitte suur. KP53 otsisime 4 tiimiga, pimedas ei saanud asukohast põllu servas aru.

KAART suurena

Etapi 53-72 otsustasime minna lääne poolt, meiega oli ka Team30+. No ei leidnud ühtegi vihjet vasakule viivale sihile, kuid kuna läbitud vahemaad ei mõõtnud, siis ei saanud ka aru, kui kaugel olime. Team30+ ei kahelnud vaid pani meist mööda, leidis vajaliku teeotsa ja peagi olime punktis. Miski ei klappinud, kuid ega seda kaarti ka kõiges usaldada saanud.

Nüüd suundusime lõunasse, et läheneda KP42-le lääne poolt. Teised tiimid panid miskipärast idasuunas punuma. Kõik justkui klappis, siht läks õiges suunas, oli vaja vaid õigest kohast ära pöörata. Jälgisin pimedas parempoolset lagedat, et millal küll see ära lõpeb. Ei lõppenud.

Ja siis kustus Marjel lamp. Olime olnud rajal 2:20 ja asusime kaardi lõunaotsas. Marje pahandas, et varulampi kaasa ei võtnud, kuid nüüd polnud enam midagi teha. Hakkas sadama vihma, kohati päris korralikult. Mingil hetkel jõudsime ühele teele, mida kaardil polnud. Mitte midagi ei saanud aru. Mul oli tahtmine lõigata läbi metsa läände, et igal juhul KP42 juures asuvale lagedale jõuda, kuid Marje oli vastu. Mets oli paras võsa ja tema jaoks ilma lambita kottpime. Meenus midagi tuttavat meie esimeselt 24h rogainilt, 2005.aasta Nõva EM-ilt. Tagantjärgi oli see õnn, et lõikama ei läinud. Oleksime sattunud ei-tea-kuhu, sest me olime tulnud mitte KP72-st vaid 42-st!! Sellest vihjas meile alles järgmisel päeval Riika, kes oli uurinud punktinumbreid. See oli tõeline pomm-uudis!

Läksime mööda teed edasi, st edelasse. Olime aru saanud, et asusime väljaspool kaarti, kuid metsa polnud enam mõtet keerata. Kuhugi pidi see tee viima ja viiski, teisele teele. See keeras läände ja järgmisest teeristist põhja. Jooksime normaalse tempoga, kaarti ja maastikku ei osanud kuidagi kokku viia. Pime, vihm, kaugele ei näinud.

Võistlus oli ebaõnnestunud, see oli selge, kuid tühja sellest, kuidagi pidi ju ka kaardile ja koju saama. Lõpuni oli ca tund, polnud hullu.

Viimaks kohtasime Kosu lähedal teel kahte võistlejat, kes tulid meile vastu. Ütlesid, et tulid just jubedast KP72-st ja nüüd liiguvad KP63 poole. See oli ellujäämise info, pöörasime tagasi, et leida KP63-e viivat kraaviotsa.

Saime võistlusesse tagasi. Aega oli KP63-s veel 47 minutit, piisavalt, et tagasiteel võtta igasugu punkte.

Ja siis tuli ootamatu pomm. Kadus ära tee KP63-st loodes, ümberringi olid vanad risused raiesmikud, tihe võsa, ühesõnaga - täielik jama. Keerutasime kaaslastega ringi, otsisime võimalikke lohasid, ei osanud-julgenud kuhugi minna. Tagant tuli Jaak Väärsi  pojaga ja väga otsustavalt murdis otse edasi. Järgnesime, sest ega muud targemat ka polnud teha. Muide, Marrandid keerasid sellest kohast tagasi tee peale.

Mingil hetkel võtsin paraadi juhtimise üle, kõigepealt liikusin kirdesse, et kaotatud teerajale jõuda. Jõudsime hoopis soo äärde. Võtsin idasse ja siis jälle kirdesse, kuid teed ei tulnud. Seejärel keerasin läände, et mõnelegi sihile jõuda. Ei jõudnud. Siis panin jälle põhja, vähemalt võistluskeskuse suunas. Olime totaalselt "in the middle of nowhere".

Lõpuks sattusime kraavile, vist ainsale kaardil, mis sellesuunaline oli. See pidi viima KP62-e. Saimegi boonusena selle punkti kätte, kuid sealt jäi lõpuni vaid 20 minutit. Olime lootusetult hilinemas, arvestasin, et maksimaalselt 15min.

Järgnev jooksutempo oli väga kõva. Ei läinud tee äärest võtma KP34, lootus oli veel KP45-le ja KP21-le. Kuid kõik läks teisiti. Pimedas pöörasime kruusateele, panime esimeses suures teeristis end valesti paika ja kuna liikusime väga kiiresti, siis jooksime kõikidest vajalikest teeotstest mööda.

Lõpetuseks tegime korraliku ekskursiooni Kuusalu alevikus ja jõudsime paraja ringiga vajaliku maantee-aluse läbipääsuni (KP21).

Hilinesime 11 minutit ja kogutud napist 119 punktist jäi järele vaid 108. Totaalne häving, kuid olime lõpuks kodus! Marje liikus viimased 30min väga võimsalt.

Kuid nendest punktidest jagus, et tulla MN40 klassis kolmandaks. Mati tiim ja Talverid tegid väga hea tulemuse ja olid üldkokkuvõttes 4. ja 5.! Kuid Team30+, kellega pikalt koos liikusime, tuli 3.-ndaks!

Olime teinud hea planeeringu ja olles heas füüsilises seisus, poleks korralik tulemuski kaugel olnud. Paraku läks seekord teisiti. Läbisime 33,2 km (OCADi järgi).

Protokolli pilt on võetud Team30+ Facebooki lehelt.
Tulemused

Pulli peab saama.

Rogaini MMi protestid said vastuse

Reeglite üle arutelud pole tulised olnud mitte ainult siin, vaid ka IRFi ehk Rahvusvahelise rogainiföderatsiooni töögrupis, kus lahendati kahte kaebust/protesti Aloli MMil toimunud juhtumitest (minu blogijutt MMist).

Kaebused olid järgmised:
- võistluse ajal nähti võistlusmaastikul kahte autot, seal, kus nad kuidagi poleks pidanud olema
- kahel võistkonnal olid peal GPS-id, mille träkid olid avalikult internetis nähtavad
- kahe võistkonna GPS träkkingut kasutati teekonna planeerimises
- need võistkonnad läbisid veetakistuse, mis oli kaardil näidatud kui läbimatu
- ühe (tipp)tiimiga jooksis võistluse alguses kaasas tugiliige, kes kasutas tiimi GPS-träkki selleks, et hiljem nendega kokku saada
- joosti mööda keelatud sõiduteed, mida näitas GPS-träkk

Kaebused olid peamiselt suunatud Eesti tipptiimide vastu (välja arvatud autoteema).

Võistluse žürii tuli järeldusele, et süüdistused polnud põhjendatud ja võistkonnad ei saanud antud tehniliste vahendite kasutamisest mingit kasu. Leiti, et GPS-träkkide näitamine internetis oli ala populaarsusele vajalik, kuid seda valdkonda peab täiendavalt reguleerima.

(Pildil IRFi president Richard Robinson)

Žürii aruande leiab SIIT.  IRFi reeglid leiab SIIT.
See materjal on esitatud aruteluks laiemale rogainijate kogukonnale.
Seal on ka Gea poolt toodud põhimõte, et ... was important for the sport that justice was not only done but seen to be done.


Minu esimesed mõtted:
- GPS träkkide näitamisele internetis (sotsiaalmeedias) pole alternatiive. Rogaini populaarsuse kasvuks on see vajalik. Küsimus on selles, millist aluskaarti träkkide all näidata ja kui suur peaks olema ajanihe tegeliku olukorraga. Kui aluseks on võistluskaart, siis on olemas pidev ülevaade, kui suure vahemaa on võistkonnad läbinud ja kui palju on nad kogunud punkte igal ajahetkel. See võiks olla lisateave rajal olevatele tiimidele, kui reegleid eirates kasutada info saamiseks telefoni. Kuid kas näiteks jooksev punktiarvestus (nähtav veebis ja võistluskeskuses) on rogaini põhimõtteid välistav?
- Palju suurem probleem on nähtamatute abilistega - GPSiga kellad, abilised rajaplaneerimisel, abilised kusagil rajal (rajaluure) jm. Neid "abilisi" pole üldjuhul võimalik kontrollida.
- jah, tegevused võiksid olla sellised, mis ei tekitaks kahtlusi reeglitevastases käitumises, kuid kes tahab kahtlustada, teeb seda nagunii.

Seega on väga oluline üleüldine arusaam Fair Play´st ja reeglite järgimisest. St, et kui sul on GPS-kell käe peal, siis sa sealt pealt näiteks vahemaade läbimist ei vaata jne.

Samas tundsin MMil näiteks natuke süümekat, kui mitteametlikust veevõtukohast, tänava keskel olevast pumbakaevust, võtsime joogivett. Ei läinud järve ääres lõbusa seltskonna juurde, ehkki oleks ju möödaminnes võinud paar sõna vahetada ja 100g hinge alla visata...
St, kui tekivad juhuslikud  lahedad kontaktid, kas peaks nendest kaugelt mööda minema. Ilmselt peaks.

Aga täna siis XT öörogainile Kuusallu, 4-tunnisele jooksule pimedas männimetsas.

Küsimused

Kohe mitu küsimust.

Täna nägin huvitavat tarbe(?)eset. Millega on tegemist?
Õige vastus annab punkti.

 Lisatud hiljem:
Auto on õige vastus, aga mis marki, seda küll ei oska öelda. Toyota?

Huvitav lugu ja filmiklipp, mõjuv dialoog. Kas keegi teab, mis filmiga on tegemist?
Punkti ei saa.

EMV pikk rada - kõva võidujooks kaardiga

Möödunud esmaspäeval hääletas EOLi juhatus 2017.aasta orienteerumise maailmameistrivõistluste (WOC-i) korraldamisõiguse taotlemist. Otsus oli ühehäälne: poolt. Natuke hirmutav oli, et suurüritused toimuvad kahel järjestikusel aastal (veteranide MM on 2016), kus korraldustöö käib samaaegselt. WMOCi peakorraldaja on SK100, WOCi hakkavad vedama Lõuna-Eesti klubid eesotsas Markus Puusepaga. Keskne roll on EOL-il, kes on vastutav mõlema ürituse läbiviimise eest, kaasates selleks EOLi klubisid, otsides sponsoreid ja toetusi, koordineerides sise- ja välissuhtlust. 

Tulemas on tõsised aastad ja kui tippvõistlused saavad edukalt läbi viidud (ehk tuleb medaleidki) ja korraldajad pole finantside jm pärast tülli läinud, ning kui veel mõni eurogi tuleb klubide ja EOLi arvele lisaks- no siis on küll kõik hästi ja Eesti orienteerumine kõvasti võitnud. 

ERR UUDIS

Järgmise aasta kalenderplaanis pole SEBi Tallinna maratoni ajal olulisemaid o-võistlusi ette nähtud, mistõttu tuleb sügisene maraton plaani võtta ja selleks ka natuke valmistuda. SEBi Tartu 23km jooksumaratoni aeg on samuti o-vaba, seegi suurepärane.

EMV pikk rada

Eile oli siis EMV pikk rada Kitsemägede kaardil Setomaal. Võistluskeskuses üllatas ilm vaid 13 kraadiga, kusjuures Tallinnas oli üle 20. Pikaks jooksuks oli see aga igati sobiv.

Üheks eesmärgiks oli Tiit Tali võitudeseeria katkestamine, sest ta oli sellel aastal kinni pannud kõik M50 klassi EMV o-jooksud. Siiski oli selge, et ei jooksuvõime ega o-tehnikaga polnud võimalik Tiitu lüüa, loota sai vaid mõnele suuremale veale. Kavalusega teda juba ei tõmba, Tiit on ise üks suuremaid taktikuid ja kavalpäid orienteerujate hulgas. Seega pidi temast kõvasti kinni hoidma ja üritama ära kasutada iga viga. Seda teadsid ka teised kiirema jalaga mehed - Maido Kaljur, Jaanus Reha ja Tõnu Ilves.

  

Kohe alguses läks korralikuks tulistamiseks. Mehed jälgisid üksteist, peamiselt Tiitu, keegi maha jääda ei soovinud. Kaarti sain lugeda fragmentaarselt, usaldasin eespool liikujaid, kuid kontrolli siiski säilitasin. Lähenemisel KP2-le vaatasin, et Tiit kaldub koos rongiga liiga vasakule ja hoidsin paremale. Tulemuseks minu poolt väike kaar ja ca 30m-ne kaotus. See tuli siis tagasi joosta.

KAART suurena

KP5 oli kaval, viimasesse rohelisse sisenes Maido liialt paremalt, hoidsin Tiidu selja taha. Siiski ka tema oli paremale kaldunud ja hetkeks oli suurem punt peata. Lageda järgi sain kiiresti paika ja võtsin KP5 esimesena, teised kümmekond meetrit tagapool.  

Etapil 6-7 läks Tiit ees ja miskipärast üle soo ning kõik mehed tema järel. Ise plaanisin küll paremalt ringijooksu, kuid kambast võistluse algstaadiumis veel eralduda ei tahtnud. Soo oli pehme ja jalgadele väsitav. Hiljem tuli välja, et Tiit testis soo läbitavust lõpuetapi 22-23 jaoks! Soost maismaale jõudes ei saanud aga aru, miks Tiit rohelisse mäe peale läks. Tempo oli aga nii korralik, et mul ei jätkunud otsustavust ega hapnikku ise oma plaani soo serva kaudu teostada ja järgnesin talle. Põhiline oli mitte maha jääda. Punktile lähenemisel nägin, et Tiit laskub natuke liiga paremale ja hoidsin vasakule, kus kohtusin soo servast rahulikumalt liikunud Maidoga. Saime punkti kenasti kätte ja hakkasime suruma tee peale. Ja nagu sageli juhtus, jäi resoluutne pööre tegemata ja rammisime pikalt rohelist paralleelselt teega. Tee peale jõudes oli Tiit ca 20m tagapool. 

Etapil 8-9 oli veel 5 meest koos (Tiit, Maido, Jaanus, Tõnu ja mina). Kohati hargneti, kuid lõpuosas olime kõik jälle rongis. Kiirus oli korralik: 6.04min/km. Etappi 9-10 vajutati juba kõvemini (5.33min/km) ja Reha jäi siin maha. Edasi pandi enamasti otse, liikusin pidevalt ebamugavustsoonis. 

Etapil 14-15 oli Maido initsiatiivikas ja kihutas ees. Tiit hoidis teisena ja töötas läbi lõpuetappe. Nägin seda tema selja tagant, kuid ise kaarti keerata ja analüüsida ei suutnud. Etapp 15-16 oli ohtlik, kuid Maido hoidis kõige paremini suunda, sattus vajaliku kivi peale ja sealt siis ka punkti. Ise kontrollisin veel sooserva orvandit punktist idas, kaotatud vahemaa tegin kiiresti tagasi. 

Pikk etapp 16-17 oli Tiidul mõeldud lahtirebimiseks ja ta tõstis tempot. Kõigepealt jäi maha Tõnu ja seejärel ka Maido. Suutsin raskustega Tiidust kinni hoida, ehkki kiirus oli 5.49min/km. Järgmine etapp oli veel kiirem, kuni vahetult enne KP20 tekkis väike seisak. Tiit kaotas järje, liikusin edasi ja punkt oli kohe nõlva taga.

Kuid nüüd toimus minu jaoks midagi arusaamatut. Tiit suundus rohelisse ja mäkke, tegelikult oleks võinud otse mööda nõlva joosta. Peagi keerasin punasele joonele tagasi ja suundusin üle kõrgema seljandiku. Maido oli selja taha tekkinud!?? Laskusime otse alla punkti, kui nägime, et Tiit märkis selle ca 30m eespool. No kurat!

Edasi õnnestus mul jälle Maidost natuke ette saada ja Tiidu selja järgi joosta, kuid natuke kaotasin teevalikuga ja 22-se punkti jõudsin koos Maidoga. Seejärel ei näinud teevalikut põhjasuunas ja sealt mööda rada viimasesse KP-sse, mistõttu rammisime pikalt lääne suunas rohelist. No ei suutnud jälle kiiresti tagasi tee peale keerata ja seal juba vabalt joosta. Tiit oli teinud sarnase teevaliku, kuid läbis selle minuti võrra agressiivsemalt. Plaanis algul samuti KP22-st otse lõunasse valgest metsast tee peale joosta, kuid ei tahtnud meile lisavihjet anda ja ragistas samuti pikemalt võsas.

Lõpuspurdis ei suutnud ma Maidole vastu hakata ja lõpetasin rahulikult ning rahulolevalt kolmandana.

Aeg: 1:34:55

SI-pulga mahalugemisel selgus, et mul oli üks märge puudu. See ei tulnudki suure üllatusena, sest teadsin kohe, et probleem oli KP15-s. Nimelt lähenesime sellele punktile neljakesi ja Tiit koos Maidoga kaldusid natuke liiga vasakule. Sain neist punktis ette ca 10-15m ning panin pulga esimesena auku. Signaali ei tulnud. Hoidsin pulka veel ja veel, ei midagi. Siis aga olid teised juba ümber, käed ja pulgad SI-jaama kohal ja ma ei näinud enam, kas signaal tuli või mitte. Siiski arvasin, et selle 4-5sek peale pidi märge olema tehtud ja ei tahtnud enam teiste märkimist kinni hoida. Lahkusin, ehkki väike kahtlus jäi hinge. Ja nagu lõpus selgus, põhjendatult. 

Kirjutasin žüriile selgituse, kõik jooksukaaslased kinnitasid samuti olukorda. Korraldajad ja žüriiliikmed olid nii tublid, et tõid SI-jaama kontrollimiseks metsast ära. Kahjuks polnud ka jaamas minu SI-pulga numbrit, need algasid Tõnu SI-ga. Seega magas jaam ikka väga sügavalt ja mul ei õnnestunudki teda äratada. Juhtub.

Žürii tegi õige otsuse, sest pretsedenti luua ei tahetud. 

Seega läks pronks Tõnu Ilvesele ja mul oli selle üle hea meel. Tõnu tegi peale hiljutist Tallinna maratoni (3:22:16) väga head jooksu ja üllatas meid kõiki vastupidavusega. Kuid kui side veduriga katkes, tuli tal kohe 9-minutiline kaotus. Pole kahtlust, et Tõnu koos Eliniga, kes jooksis Tallinna maratoni ajaga 3:22:33, saavad olema TAOK rogainil väga tugevateks konkurentideks (eelmisel aastal olid meie järel 3-ndad).

Ma poleks üksinda iial sellise kiirusega suutnud orienteeruda. Ehk ka seepärast õnnestus näiteks Sixtenile  kaotada vaid 30sek. Häbenedes tuleb tunnistada, et M45 klass oli seekord M50-st kõvasti üle. Andrei Nikitini 1:25 oli omaette klassist, kuid Toomas Masti 1:32, mis oli minut parem kui Tiidul, oli üllatav. Kuid kui võrdlesime Toomasega SI-vaheaegu, siis oli ta koos Arnicasega pea kõikides vaheaegades märkimisväärselt kiirem. Mnjah, Hiiumaal tehakse ikka endiselt trenni.

TULEMUSED

 PILDID (ilusad sügisesed kaadrid)

Eestikate nädalavahetus

Kanepi-Saverna-Kanepi-Otepää: EMV öine ja sprint, proloogiks laupäevane sprinditeade.

Sprinditeade Kanepis

Sprinditeade võeti kavva seetõttu, et järgmisel aastal toimub EMV ka sellel alal. Võistkonnas on 2 meest ja 2 naist, kusjuures jooksujärjekord on N-M-M-N. Me pole seda ise välja mõelnud, vaid selline sprinditeade on 2014 maailmameistrivõistluste kavas Itaalias.

Tegemist on vahva võistlusega, oleks vaid piisavalt teravat konkurentsi. Meilt oli Kanepis 2 veteranide võistkonda, Marje ei saanud kahjuks osaleda. Seevastu oli tugevaid mehi ülearu ja Maido andis oma stardikoha Karile.

Kanepi alevik oli üsna lihtne sprindimaastik, kus peamurdmist eriti vaja polnud. Siiski tekkisid mitmed väiksemad vead. Näiteks kaarega jooks etapil 2-3 või 12-13. Viimase juures olin parajas segaduses, sest vahetult enne starti kontrollisin KP-de arvu üle - see oli 12. Kuid 12-sse KP-sse jõudes oli ees veel 13 ja 14, ka 15...isegi 18. Hakkasin kahtlema, et kas olin ikka õige kaardi võtnud. KP14-s uurisin segast olukorda natuke pikemalt, rütm läks segi. Taivo sai siin mulle jälle järele. Oma 15-20 sekundit võis segaduse peale kuluda.

Finišis selgus, et meil olid nooremate veteranide kaardid, 6 punkti ja 0,5km rohkem. Õnneks olid kõik vahetused siiski sarnaste kaartidega.
Tulemused (veel pole)

EMV öine Lajavangus - ilma suurema veata

Olin natuke mures lambi pärast. Sain Tennolt juba varakult hea lambi, millega olin ka Venemaa rogaini MMil käinud. Miskipärast ei saanud seda aga laadida (laadija roheline tuli ei läinud põlema). Läksin siiski riskile, sest uskusin, et ehk on aku siiski täis, et midagi oli viga indikaatortulega. Rääkisin murest ka teistele ja võistlusele minnes oli Maido mulle pisikese varulambi ette valmistanud. Liigutav abivalmidus. Rajale läksingi nii, et otsa ees oli kaks erinevat lampi, suur ja väike. Väike kippus küll aeg-ajalt silmade peale vajuma, kuid oli väga vajalik, sest alates 15 minutist tuli see sisse lülitada. Kaugele ei näinud, kuid 5m raadiuses oli kahe lambiga valgust küll.

K-punkti joostes komistasin tee peal kivi otsa, kuid jäin püsti. Arvatavasti tehti seal palju kukerpalle ja nii mõnigi varvas sai siniseks. Üleminekul teisele sihile oli ees palju metsaveoteid ja olin parasjagu segaduses. Lõpuks sain siiski sihi kätte, kuid viga paar minutit. Järgmistega püüdsin hoida tähelepanelikult suunda ja õnneks sain punktid ilusti kätte. Suurem segadus/viga tuli 6-ga, mis oli parajalt keeruline punkt. Selle etapi lõpuosas üritasin tumerohelisest paremalt ümber joosta, kuid roheline ei lõppenud ega lõppenud ära ja niiviisi ma liialt paremale kaldusin. Ühe teise jooksja suuna järgi oletasin ligikaudse asukoha metsas, mis osutus õnneks õigeks. Oli kõige ebakindlam hetk rajal.

10. punktis sai mind kätte 9 minutit hiljem startinud klubikaaslane Kari Lehto (pildil). Natuke üllatusin, sest ma polnud väga suuri vigu teinud (ehkki rada oli olnud tehniliselt nõudlik). Aga kui nägin, millise agressiivsuse ja kiirusega Kari pimedas metsas liikus, ei üllatunud enam millegi üle. Üritasin tal järel hoida, sest minu lamp oli juba ammu üsna niru.

Etapil 11-12 läks Kari läbi tumerohelise, mina aga ringiga ümber. Kokku saime täpselt ühes kohas ja jälle olin tal mitu etappi kannul. Enne 13-ndat kahtlesin tee ja sihi vahel ja jäin Karist ca 30m maha. Siiski otsustasin ta uuesti kinni püüda, sest Kari liikus väga enesekindlalt, justkui oleks teadnud, kus asub. Teadiski.

Olin oma tulemusega rahul, sh ka 4.kohaga. Kolm esimest olid omaette klassist - võit jälle Tiidule, Kari oli 2. ja Maido 3. Samal rajal jooksnud M45 klassi võitja Sixten Sild oleks M50 klassis saanud pronksi.

Tulemused

EMV sprint Otepääl - hõbe

No siin lootsin korralikule tulemusele ja miks mitte ka võidule. Oleme (Tiit, Kari, Maido ja mina) kiiruses enam-vähem võrdsed ja lõpptulemus sõltus eelkõige tehnilisest sooritusest. Must hobune oli seekord Mart Külvik, kellele oli Tehvandi sprint selle aasta esimene tõsisem orienteerumisvõistlus. Samas on ta tehniliselt alati tugev olnud, füüsiliselt tundus olema samuti heas vormis.

Stardist läksin liiga kiiresti minema ja kaotasin lihtsas kohas kontakti kaardiga. Jooksin õigesti, kuid uuesti kontakti leidmine enne 1.punkti võttis 10-12 sek. Uskumatu kadu tagantjärgi analüüsides.

Üks võtmeetapp oli 1-2 ja selle jaoks võtsin aja 5 sekundiks maha. Tegin õige rajavaliku ja edasi läks ainult kiireks andmiseks. Enne 9-ndat sain kätte 2min varem startinud Raul Laasi ja varsti jäi ta maha. Lõpp hakkas lähenema, vaid 3-4 punkti jäi võtta. Väljajooksul KP14-st läksin Haabneeme sprindi viga parandama, st silla alt läbi jooksma. Minu ees tegid seda veel kaks jooksjat, sh Priit Truusalu. Kui olime kinnisele staadionile jõudnud, vabandas Priit viisakalt: "Sorry". Viga ca 10-12sek.

Pidurit enam ei pannud ja kaart hakkas häguseks muutuma. Etapil 15-16 nägin läbipääsu helehallis ribas hoonete sees, kuid kui sinna tormasin, selgus, et aed oli ees. Järgnevalt jooksin silla alla ja ei saanud esialgu aru, kuidas üleüldse 16-ni jõuda. Hetk seismist, pööre paremale üles sillale ja tuld! Viga kusagil 12-14 sekundit.

Tulemus oli kena - hõbemedal, kaotusega Tiit Talile 15sek. Kolmandaks tuligi must hobune Mart Külvik. Alguses tegi ta ühe vea, kiirus oli ka natuke aeglasem kui meil Tiiduga. Kari tegi vea metsas, Maido läks täiesti segi KP14 juures. M45 võitja Sixten oleks meie klassis saanud jälle 3.koha. Seega olid rajameistrid seekord väga tublid, et nii öisel kui ka sprindis panid M45 ja M50 samale rajale. Meil on alati põnev omavahel mõõtu võtta ja üritada tõestada, et M50 mehed on ikka kõvemad kui M45 mehed :)

Tulemused  SI