Akvarell "Kobru"

Eilsel neljapäevakul üritasin järjekordselt testida oma füüsilist seisundit. Mis tähendas korralikus tempos raja läbimist, samas hoolikalt kaarti lugedes.

Kui õhtul Keilast väljudes oli ilm päikeseline, siis Rummu kohal olid taevas sünged äikesepilved ja tumehall värv valgus kogu horisondi ulatuses maa peale. Kohale jõudes ei pidanud looduse stiihias pettuma, auto kojamehed ei suutnud vihma eemaldamisega hakkama saada, sõita tuli aeglaselt ja ettevaatlikult. Maailm nägi välja nagu akvarellimaal (vt pilti).

Samas tolmas kruusatee Kobru päevaku keskuse lähedal. Kuid mitte kauaks, esimesed piisad jõudsid kohale just siis, kui startisin. Joostes ei saanud enam aru, kui kõvasti vihma sadas, kohati oli üsna märg olemine.

Niisiis, püüdsin teha head jooksu, hoidsin tempot. Suuri vigu ei teinud, välja arvatud olematu tumeroheline võsa KP14 juures, mille tuvastamise tõttu tuli ca 3 min viga. Jooksu lõppedes olin kindel, et M50 klassis peaksin hea tulemuse saama.

Hilisõhtul tulemusi vaadates pidin aga pettuma. Koht oli alles 7. ja kaotust üle 6 min Margus Esnarile, kõvasti ka Mati Preitofile, Veiko Pakile jt.

Milles siis asi? Kas tõesti oli seisund petlik, oma arust justkui liikusin kenasti. Või lugesin kaarti liiga ettevaatlikult, kaotades seisakutega palju aega? Või tegin halbu teevalikuid ja jäin teistest rohkem võssa kinni?

Tagantjärgi hinnates tundub, et vilets olin olnud igas faasis. Matist suurt kiiremini ei jooksnud, ka etappidel, kus seisakuid ja vigu ei teinud (näit etapid 2-3, 7-8, 8-9). Teevalikutest lahendasin valesti etapi 5-6, kus oleksin pidanud tagasi lõunasse tee peale jooksma. Otseminekul oli kohati üsna räige võsa vastas. Ebaõnnestus ka etapp 9-10, kui tihedast võsast püüdsin mööduda ida poolt ja kaldusin liiga ära (siin katkes GPSi teekond, vist jooksin kellanupuga vastu oksa). Etapp 4-5 polnud samuti parim.

Valge sellel kaardil pole mitte alati hästi joostav mets, tumeroheline aga tihe võsa. Üldjoontes oli kaart siiski täiesti ok ja kaardi- ning rajameister Tiit Tatteri poolt tehtud huvitavad rajad.

Egas midagi, päris huvitav on edaspidi jälgida organismi seisundit. Vanasti oskasin hinnata oma võimeid, nüüd käib omamoodi peitusemäng. Seetõttu on huvitav isegi päevakutest kirjutada, varem seda ei teinud.

Tulemused

Homme siis 3h treeningrogain Kaberneemes.

50's coming back

Vist on möödas päris pikk periood, kui tundsin end 70 aastase vanamehena. Joosta ei tahtnud, pingutamine ei tulnud mõttessegi. Antibiootikumide kuuri ajal olin justkui kehast väljas, pidev heinapalaviku tunne, vastumeelsus päikese, higistamise ja võsa vastu. Mõtlemine oli segatud selle ebameeldiva tundega, arusaamatud vead o-võistlustel polnudki väga arusaamatud.

Nüüd, kus möödunud on 6 päeva tabeltikuurist ja tehtud mitmeid pikki ja lühikesi trenne, on keha jälle omal kohal tagasi. Tagasi on tulnud tahtmine sporti teha, pingutamine pakub rahuldust.

Seda muutust on väga selgelt tunda, mistõttu tundub natuke kummalisena. Lootust on, et saan ehk veel kahe nädalaga MMi vormi ja kuu ajaga seisu, kus 24h rogain pole vaid pikk ebameeldiv pingutus. Kaks nädalat tagasi oleks tahtnud mõlemad võistlused cancel-dada, niivõrd kehv olemine oli.

Esmaspäeval otsustasin peale nädalavahetuse kahte pikka trenni Nõmmel sprintida. Linnaorienteerumise tiim ja rajameister Tomi-Andre Piirmets pakkusid selleks parajat 3,3km-st rada. Veteranide MMi sprindiks on vaja mitmeid kordi pulssi üles ajada ja selle pulsiga mõttetegevust arendada ning kaarti lugeda.

Ehkki Nõmme sprindil oli väsimus sees ja trepitõusu erietapp (8-9) tuli üsna raskelt, sain siiski kindlust, et keha tahab töötada ja suudab pingutada. Seisund oli üllatavalt hea, ka eelmiste päevade trennide järel taastus organism kiiresti. Kas tõesti on tulnud haigena või ravimikuuri ajal rahulikus tempos joostud rasked võistlused kasuks? Või mäletab keha veel Xdreamide ja mõne rogaini pikka ebameeldivat pingutust?

Kuid see pole enam tähtis, oluline on, et praegu enam vigastusi ei tekiks.

Täna, st teisipäeval, otsustasin teha kiiremat jooksu Vääna-Jõesuu päevakul. Rajameister Siiri Vallner oli teinud huvitava seiklusliku raja, kus vana jõesoodi ületamine tekitas mitmeid kordi tõelist peavalu, mõni punkt oli ka üsna hästi peidus. Kaardi pealt ei osanud sootide läbitavuse osas vajalikku infot välja lugeda, mistõttu olid etapid 9-10-11 üsna bingolikud. Etapil 9-10 kaotasin ca 4min, omal süül. Samas ei puudunud ka kiired ja pikad etapid, kus sain jooksuaegu võrrelda teistega. Ja see näitas, et asi pole üldsegi lootusetu.

Tunnen end jälle 50-sena.

Vaheldusrikas ja palav KAPA 3

Peale baltikaid otsustasime Matiga, et läheme ka KAPA 3-le, sest Läti maastikud tundusid tehnilised ja huvitavad. Selle peale otsustas ka Marje, et tuleb samuti KAPA-le, sest meie Taevaskoja XT Suverogaini tiim oli laiali.

Eesmärgiks oli kolm päeva rahulikku orienteerumist nautida, sest möödunud teispäevak Keila-Joal näitas, et nii füüsiline kui o-mentaalne seisund oli masendavalt kehv. Kuna palju oli kõrvade vahel kinni, siis lootsin, et suure võistluse ajal on keskendumisvõime parem.

Liikusin varakult Võrumaalt Cêsise poole, et rahulikult poole kolmeks starti jõuda. Ilm oli hullult palav ja see tegi ka natuke murelikuks. Olin kolmas kord KAPA-l, sellel Baltikumi suurimal ja uhkeimal o-üritusel, ja jälle tuli võidelda eriliselt palavate ilmadega.

Kuid starti jõudmine ei läinud väga libedalt. Nimelt läks peale seda, kui olin Valmiera lähistel teeauku sõitnud, esimene rehv katki. Kohe ei saanud arugi, sõitsin sellega natuke edasi.

Kuna rattavahetuse tööriistad osutusid ebasobivaks, hääletasin sõiduautot, kus pereisa abistas rehvivahetusel. Asenduseks oli Mazda pisike kollane rattake, mida kaugemalt vaadates polnud nähagi.

Nüüd oli vaja rehvi parandada. Cêsisest leidsin remonditöökoja, kus selgus, et katkine rehv oli rikutud. Uue rehvi ost ja pealepanek võttis üsna palju aega ja kui võistluskeskusesse jõudsin, oli seal ees lõputu rivi autosid, mis kõik pidid leidma endale koha kusagil tee servas. Aeg liikus, autod põhiliselt seisid, tekkis ärevus stardi osas.

Lõpuks keerasin auto mingile kõrvalteele ja parkisin ära. Kiire riietevahetus, keskusest number ja starti. Esialgu küll valesse, mis asus 500m kaugemal.

Esimene päev - tavarada

Peale kaardi võtmist sain aru, et olen orienteerumislainelt täielikult väljas. Esimesse punkti sain õnnelikult, kuid see oli ka väga lihtne minek. Edasi läks suund totaalselt käest ära, lugesin vägisi valesid objekte ja sattusin kurat teab kuhu.

Etapp 2-3 oli sarnane, kuid nüüd juba 30 kraadi vasakule. Pärast peata ringijooksmist sain kindlalt paika alles küsimise järel. Asukoht tundus uskumatu.

Nüüd oli ka see väike jõud kehast kadunud, kusjuures pikk ja tehniline rada alles ees. Kõik käis väga aeglaselt, kuusetihnikud muutusid ülimalt vastumeelseteks, kaardilugemine oli suure üldistusastmega. Samas vajas see Amata tippmaastik detailset ja kontsentreeritud kaarditööd, milleks minu aju polnud sellel päeval võimeline. Kas oli see haigusest tingitud nõrkusest, kuumusest kaotatud keskendumisvõimest või kõigest kokku, igal juhul polnud tegemist parima päevaga "banaanikala püügiks".

Aeg tuli 7,0km peale vägev - 1:49h! 39 mehe konkurentsis andis see 34.koha, mis polnudki viimane!

Teine päev - lühendatud tavarada.

Keha oli endiselt nõrk, seda tundsin just tõusudel, kuid vaatamata suurele palavusele oli mõttetöö paigas. Liikusin rahulikult ja ühtlaselt, vanade papide ja noorte naispensionäridega samas tempos. Kaks viga tuli ka sisse - KP4 ja 5-ga. Esimesel juhul ei lugenud legendi, teisel juhul oli tegemist rajameistri osava trikiga. Sattusin valesse punkti (nagu ka mitmed teised jooksjad). Rajad olid huvitavad ja osavalt omavahel läbi põimitud, maasikateks punktid rohelises, kus pidi olema eriliselt täpne.
Lühidalt, selle päeva sörk tuli enam-vähem välja, kuid eriliselt üllatav oli päeva 5.aeg (!), hulk Läti ja Leedu ässasid selja taga. See tundus arusaamatu.

Kolmas päev - tavarada

Ilm oli natuke jahedam, ehkki samuti soe. Võtsin stardist kaardi ja liikusin kenas tempos esimese KP poole. See oli ca 1km kaugusel, kolme sügava oru ja paksu metsa taga. Tundsin, et täna võib isegi võistelda, tõusud tulid suhteliselt kergelt ja ka taastumine oli kiire.

Jõudsin täpselt esimesse punkti ja tegin SI-märke. Viskasin veel pilgu KP numbrile ja ootamatult selgus, et 33 asemel oli 39 (!??). Tundus küll imelik, kuid ikkagi kammisin tihniku ja selle serva mõlemalt poolt läbi, kuni jõudsin samasse augupunkti tagasi. Igaks juhuks vaatasin nüüd legendi kaardilt (mitte lisalegendi käe pealt), kus selgus, et seal oli KP number õige (39). Vale lisalegend ajas tigedaks ja jõudsin seda väljendada ka äsja punkti jõudnud Kaupo Järvele.

Jooksin teise punkti suunas, kui tekkis väike kahtlus, et kas kaart oli ikka õige. Pöörasin lehte ja ... kurat, 45L. Jooksin 50L klassis ja ei saanud kuidagi aru, kuidas olin sellise kaardi "sahtlist" võtnud.

Esimene mõte oli, et jooksen 45 klassi raja läbi ja kogu lugu. Samas oleks tahtnud jälle Matiga aegu võrrelda ja DSQ-d vältida. Otsustasin seega kaugelt starti tagasi minna ja uue kaardi võtta. Selleks läks kokku ca 28 minutit.

Kuid vaatamata sellele paarikilomeetrisele soojendusele oli jalg kogu järgneva võistluse ajal päris hea. Jooksuväsimust ei tekkinudki.

Üldjoontes läks jooks kenasti, kuid mõned suuremad vead tulid ikkagi sisse. Olin juba kogenud ja otsisin väiksemaid rajakesi, valget metsa, st paremat läbitavust. Tuli nii teevalikuid teha, täpselt kaarti lugeda, kui ka hoolikalt punkte võtta. Orienteerumiselamust anti seega täiega.

Tulemused

Ühetaktilisega Koprakarikal

Sisepõlemismootoriga on lood kehvad, isegi väga. 3-päevase Koprakarika eesmärgiks oli rajad pingutuseta ja tervisele ohutult läbida. Omast arust isegi jooksin, kuid võrreldes nendega, keda liikumiskiiruses enam ammu konkurentideks ei pidanud, olin masendavalt aeglane. Kõvadest meestest pole mõtet rääkidagi, need möödusid nagu postist. Mõnes mõttes üsna uskumatu ja ebatavaline seisund, ehkki sellel aastal juba korduvalt kogetud. Ja ilmselt pikaks ajaks nõnda jääv, väljatulek tervisejamadest võtab aega.

Seepärast soovisin eelkõige veatult joosta, nautida orienteerumist ja ilusat ilma.

Rajad olidki huvitavad - esimesel päeval rohkete punktidega lühirada, teisel tavarada pikemate etappidega rohelises, kolmandal lisaks ka füüsiliselt rasked sooületused.

1.päev

Kohe esimesse punkti minekul valisin parempoolse variandi soo äärest, kuid kahjuks polnud võimalik õigest kohast punkti poole pöörata, sest tihe kuusikusein oli ees.

Kaardist ei saanud aru etapil 5-6, kus tumerohelise asemel oli hõre oksarisune noorendik, millest jooksin vaevaliselt läbi, soovides tumerohelist seina kohata.

Paljud kammisid punkti 79 (minul KP15), tegin seda samuti.

2.päev

Suuremaid vigu ei teinud, kuid ometi kaotasin parimatele 14(!) minutit. Maido, kes startis 4 min hiljem, sai mind juba 4. KP-s kätte! Kuid edasi ta enam kaugele ette ei jõudnud, sest tegi päris palju suunavigu, mis meie liikumiskiirused võrdsustas.

3.päev

Sellel päeval kõndisin päris palju, peamiselt just soode ületusel. Muidu tegin samuti rahulikku sörkki. Ka kaardilugemine käis aeglaselt, sest aega ju oli.
Üks suurem viga tuli, etapil 10-11, kus läksin tumerohelise nurgast üles mäkke ja sattusin 100m kaugusele valele künkale!?? Sama vea tegid ka Rooni ja Julge M55 klassis. Tahaks norida kõlvikunurga asukoha osas.
Tulemused kokku

Põlva sprint

Laupäevaõhtune meelelahutus Põlvas oli samuti nauditav. Toreda korraldusega, huvitava rajaga. Jooksin hästi rahulikult ja tugeva piduriga, ometi tegin etapil 8-9 midagi arusaamatut. Esiteks üritasin kõrgust mitte kaotada, minna väikese ringiga (?), seejärel võtsin kaardi 180 kraadi valesti ette. Viga ligi 2 minutit.
Tulemused

Lisaks kogu korraldusele, mis oli hoolega ja hästi tehtud, jättis sügava elamuse toitlustaja. Pakuti väga erinevaid toite, praed olid suured ja väga maitsvad. Lisaks sai külma vaadiõlut, -kalja ja -siidrit, jäätist jäätisemasinast jm. Ja kõik toimis kiiresti ja mõnusalt. Super!

Toidulisand 20 päevaks

Mingigi seletus viimase 7 kuu terviseprobleemidele - liigese- ja lihasvaludele, sagedasele väsimusele ja soovimatusele trenni teha.

Kunagi panin blogisse vastava sissekande klubikaaslastest. Selle järel selgus, et suurem osa orienteerujaist on olnud nakatunud borrelioosi. Haigus on mõjunud inimestele üsna erinevalt. Ise olen üritanud mõningaid pikki võistlusi teha, saanud enam-vähem hakkama, kuid mõnus pole kunagi olnud.

Jukola järel tekkinud haigusevimm on kergelt maha murdnud. Tõsi, Tabasalu sprint polnud selles reas kõige mõistlikum tegu, kuid kunagi ei tea, kas on õigem aktiivselt edasi tegutseda või aeg maha võtta. Tagantjärgi saab öelda, et seekord oleks vist pidanud sprindist loobuma. Nüüd jääb Suvejooks ära. Kahju.

Järgmisel nädalavahetusel Kopra Karikale. Loodetavasti.
Ja siis KAPA 3-le. Loodetavasti.

Autopiloodiga lendamisest o-sprindis (Tabasalu sprint)

Sprindiorienteerumine Tabasalus oli üks huvitav nähtus. Kõik oli lihtne, võta kaart ja jookse rada läbi. Rajameistril polnudki eriti võimalusi keerulisi ülesandeid ja lõkse seada.

Kuid ometi tehti vigu nii et tapab. Põhiklassi esikolmik paugutas kohe esimese punktiga, meie klassis (M50) ei pääsenud pea keegi suurema veata. Vähe sellest, üritati läbida keelatud barjääre, kaotati aega, saadi DSQ-sid. Viimaseid oli Mercury poolt korraldatud Tallinna MV rajal kõvasti. Kuid kordan, rada oli lihtne ja arusaadav.

Mis siis ikkagi toimub võistleja peas, kui ta läbib sprindirada?

Kõigepealt on vaja saada sprinditunnetus kätte ja säilitada külma pead. Selle tõttu tulevad esimeste punktidega vead.

Seejärel saab kätte sobiva rütmi ja kõik on justkui ok. Punktid tulevad kenasti, toimib ettelugemine, kaart on veel selge ja objektid asuvad seal, kus peavad. Kiirus on kontrolli all.

Kuid võistluse teises pooles hakkad tajuma, et mõttetegevusel tekivad üksikud lüngad. See on esimene ohumärk, et hapnik hakkab peast kaduma jalgade suunas. Aeg oleks tempo mõneks hetkeks alla võtta.

Aga ei, tuleb panna samamoodi edasi. Hooned ei asu enam nii selgelt omadel kohtadel, kaart muutub häguseks. Läbipääsude leidmine võtab aega ja kõiki võimalusi enam ei näe ka. Piloodist saab autopiloot, kuid viimasega lendamine on suur õnnemäng. Mõnikord veab, reeglina siiski mitte. Sest autopiloot arvestab ainult kõige üldisemaid andmeid, detailid pole tema jaoks.

Ja siin tuleb mängu rajameister, kes on peale kiireid ja lihtsaid etappe planeerinud raja teise poolde natuke keerulisema ülesande. Nö seab lõksu üles.

Kukkusin minagi sinna, põhiliselt küll endale ise seatud lõksu.

Rada oli lihtne ja kõik oli kontrolli all. Kuni tuli etapp 12-13.

Juba varakult otsisin läbipääse ja tegin rajavaliku vasakpoolse sissepääsu kaudu. Kõige otsemat sissepääsu õuealale ei näinud. KP12-st väljajooksmisel ei allunud suund kontrollile, mis oli selgeks märgiks, et autopiloot oli tööle hakanud. Suunasin autopiloodi paremapoolse läbipääsu poole. Jooksin õuealal KP13 poole, kui ühtäkki avastasin end mingi metsa servalt. Vahepeal oli toimunud täielik blackout, ei suuda ka hiljem taastada, mida sellel ajal mõtlesin.

Keerasin ringi ja nägin minut varem startinud Jaanus Reha punkti võtmas. Tore, sain Reha kätte. Kuid kui punkti juurde läksin, selgus, et see oli hoopis KP14. Seega olin KP13-st mööda jooksnud ja tuli tagasi minna. Viga ca 1:20.

Edasi oli kõik jälle kontrolli all.

Tulemused
SI

Louna-Jukola 2015

Seekord oli Jukola üsna lähedal, vaid paari tunni autosõidu kaugusel Helsingist Paimios (Turu ja Salo vahel).

Meie klubil seekord osalemishuvi polnud. Mul olid jalaga probleemid ja keegi ei viitsinud ka lahja huvi taustal talvel organiseerimist enda peale võtta. Kuid nüüd oli enda seis juba täitsa ok ja liitusin Mercury toreda seltskonnaga, kellel oli puudu mitu meest.  Klubikaaslane Maido Kaljur oli nõus jooksma viimast vahetust.

Sõitsime laupäeval välja üsna varakult, 7.30 Tallinki laevaga, sest naistel algas start kell 14. Polegi ammu naiste starti näinud ega kogu võistlust jälginud. 

Start oli võimas ja liigutav. Huvitavaks läks siis, kui Annika Rihma jõudis Hiidenkiertäjät võistkonnas teise TV punkti teisena ja lõpetas esiotsas 9-ndana. Teises vahetuses viis Jenny Patana võistkonna liidriks ja lõpetas vahetuse koos Leksandsi Gustafssoniga. Siis läks Anu Åkerman, kuid temal ei läinud algus vist kõige paremini. Viimane kolmandik tundus ok ja ta tõi võistkonna vahetusest 8-ndana. Vahe esimestega oli kasvanud üle 5 minuti. Julia Novikova kaotas lõpuvahetuses samuti kohti ja tõi võistkonna finišisse 14.-ndana, kohe KooVee ehk teise eesti-lõhnalise võistkonna (põhiliselt meeskonna) järele. 

Ilusat jooksu tegi TV ekraanil keegi JOKA tiimist, hiljem selgus, et see oli Sigrid Ruul, kes tõi võistkonna avavahetusest 52.-na. 

Enne meeste võistluse starti käisin modeli kaardil. Läbisin ca 6 km ja selgeks sai see, et midagi lihtsat sealt metsast oodata ei ole. Üsna raske oli aru saada küngastest-astangutest-kividest, kõik olid natuke sarnased ja korralikult segi visatud. Tehnilisele maastikule viitasid ka naiste poolt tehtud rohked vead. Ainult Mercury tiimi naised ei kurtnud vigade üle (!?), vaid füüsilisest võimekusest jäi puudu. 

Ise läksin starti avavahetusest. See oli tõeline mustangide galopp, kus mehi kukkus ees ja taga, vasakul ja paremal. Endal õnnestus pääseda. Võtsin stardist rahulikuma rütmi, aimates, et jooksukiirus selles metsas pole määrava tähtsusega. Rada oli avavahetuse jaoks üsna pikk, 13,8km. 

Kuna stardis oli üle 1700 võistkonna, siis oli mets pikkade rividena mehi täis. Jooksin minagi mingis rongis, mis läks üllatavalt otse üle mägede. Polnud vaja palju mõelda, ehkki kaardiga pidi mingi kontakt olema. Ise oleksin kindlasti ümber mägede nikerdanud.

Etapil 1-2 nägin, et rong kaldub minu jaoks vasakule, kuid parandust ei teinud. Liiga vähe mehi jooksis kusagil paremal. Ühesõnaga, lasin end valesse punkti vedada ja suur viga oligi käes.  

Massipsühhoos kiskus ka 4.KP juures valesse piirkonda, koos mitme mehega, kes läksid minu punkti. KP numbreid hõigatakse omavahel üsna palju, kuid kui seltskonna tase on nõrgapoolne, siis ei tohiks kedagi usaldada. Saab vaid aimu, kas ees on tulemas hajutus või mitte. 

Seega  tuli juba teine korralik viga, kus paika sai vaid kaasvõistlejatelt asukohta küsides. Õnneks on soomlased reeglina sõbralikud ja abivalmis, sest sellisel tippmaastikul võib igaüks hätta sattuda.

Järjestikused korralikud vead tulid 11. ja 12. KP-ga. Etapil 12-13 oli ees põhikonkurendi LSF-i särk. Selge, Kaupo Järvel polnud samuti kõige paremini läinud. Tempo oli nõrk, sest tase oli selles tagumises grupis vastav ja möödaminekuvõimalusi nappis. 

Suurema vea tegin veel KP16-ga, kus kõik oli kenasti kontrolli all, neli minu punkti meest veel selja taga. Ühel hetkel tundsin, et olin liiga kaugele jõudnud ja hakkasin kõhklema. Ka kõik teised olid peale minu peatumist segaduses ja suundusid teistesse suundadesse punkti otsima. Ringikestega jõudsin samasse kohta tagasi ja võtsin 20m kauguselt punkti ära. Ja nii lihtne see oligi... 

Ühesõnaga, avavahetus läks sinnasamusessegi, nii palju vigu ühel rajal ei mäletagi. Jätsin tiimikaaslastele võimaluse kohti parandada, mida nad ka kõik toredasti tegid. Lõpuks saime koha alla 500, kuid siiski kaotasime LSF-ile.

Kahjuks ei saanud ka orienteerumiselamust. Massid viisid keskendumise, pimedas ei saanud aru detailidest, ei kaardil ega maastikul. Seisakuid tegin vaid siis, kui asi oli kontrolli alt väljas, seega liiga hilja. 

Jukola võistlust jälgisin suurelt ekraanilt, ka vihma käes, mis algas kusagi 5 paiku. Timo ja Lauri Silla KooVee oli kogu võistluse jooksul tippkonkurentsis, ehkki medaliheitlusest oldi kindlalt väljas peale 6. vahetust. Lõpuks saadi 9.koht, kohe Sildade eelmise kodutiimi Hiidenkiertäjat järel. (Timo kommentaar FB-s: SIIN)

Kogu rada ka.

Tulemused

Ametlik video Jukola stardist

Kui keegi arvab, et pole piisavalt osav Jukolal osalema, siis SIIN näeb ühe tiimi aegu - kokku 27 tundi, teine vahetus 9h 23m. (leidsin Tiina blogist).

Tere kodulinn ehk Tartu Xdream 2015

Pühapäeva hommikul, kui läks lahti teist korda Xdream Tartus, oli mitu tundi varem antud  Svaasimaal start 3-päevasele seiklusspordi võistlusele Expedition Africa, kus meie eliittegijad Silver, Rain, Timmo ja Mann läksid läbimurdesooritust tegema. Mingitest märkidest õhkus enne võistlust läbi, et tiim oli enesekindel ja heas löögihoos, ka Mann eelnevast Hiina piinast taastunud ja vormi kogunud. Esmakordselt elasime nüüd eestlastele kaasa, ka läbi Postimehe, kui maailmatasemel tiimile, kes on võimeline võistlema võidu nimel. Tõsi, kõige kõvemaid tipptiime Svaasimaal polnud, kuid Merrell, Sweco, Peak Performance jt koosnesid liikmetest, kes on tegusid teinud ARWC maailmameistrivõistlustel, st võistelnud esikümnes.

Kui enne starti küsisin Heiti Hallikma käest, et kas ta teab uudiseid Aafrikast, siis vastuseks oli, et eestlased pidid 2 tundi peale starti koos Sweco-ga juhtima. Ja sellise teadmisega läksime oma "sprindile", mis sellel päeval kestis 8h20min.

Olin ise natuke mures, sest tervisega on olnud pikka aega erinevaid probleeme ja treenitus seetõttu üsna vilets. Samas oli Indrek Aarna samuti natuke mures, sest tema jaoks langes Xdream tugevale treeningnädalale. Sellel aastal plaanitud Iroman vajas ja vajab suuremahulisi treeninguid, mida Indrek sihikindlalt ka teeb. Meist kõige noorem töökaaslane, Karmo Kübarsepp, ei muretsenud vist millegi üle, sest ka tema oli kenasti treeninud ja valdas hästi kõiki alasid, mida seiklussport pakkus.

Start sarnanes mõnevõrra eelmise aasta Tartu etapile, kui tiimiliikmed pidid ülesande efektiivseks sooritamiseks lahku minema. Seekord lugesime erinevate graažide uksi (kaardil punased hooned), peale mida saime omavahel jälle kokku KP2-s. Kõige kaugemad 2 garaaži jätsime lahtiseks, sellele, kes esimesena jõuab.

Natuke läks plaaniga viltu, sest Indrek ja Karmo lugesid neid mõlemad, kuid Karmo ootamisega lahkusime KP2-st üsna viimaste seas. Karmo ei leidnud kuidagi läbipääsu viimasest garaažist kokkusaamiskohani, seal tuli minna suure ringiga.

Edasi liikusime tõusvas joones. Eelmise aasta rehvimäe asemel oli seekord Raadi lennuväljal suur punasest liivast mägi, pildistamiseks jällegi suurepärane koht. Sealt hakkas rattaga legendiorienteerumine, millele mina  suurt pihta ei saa ja ei saanud seekordki. Alguses ekslesime õige raja peale saamisega (nagu ka paljud teised tiimid), kuid kui juba otsa kätte saime,siis tegi Indrek legendilugemisega suurepärast tööd. Tõusime selle rattaetapiga päris kenasti. Leidsime ka KP13, mis meie ajaks oli juba tagasi toodud (selle punkti võtmise aeg lahutati hiljem kõikidel protokollist maha).


Peale Vasula järve, kus mõnikord käisime lapsepõlves isaga mootorrattaga ujumas, pidime KP16 hoone keldris päris pikalt sabas seisma, sest kokku said väga paljud A- ja B-raja tiimid. See oli väike rajameistri näpukas, kuid kogu raja kohta sai öelda vaid kiidusõnu. Põnevalt vaheldusrikas, füüsilist jõudu ja taibukust nõudev ning ilma bingo-punktideta.


KP20 juures oli lisaülesanne, mida me kohe läbi ei hammustanud. Oleksime pidanud rahulikult asimuudi ja pikkusega 3 etappi paberile joonistama ja leidma KP asukoha üsna algpunkti lähedalt. Selle asemel tormasime kohe metsa ja koos naiste esitiimiga (Sandberg Reisid) kaotasime võsas palju aega. Eleri tiimiga vahetasime pidevalt kohti ja konkureerisime samamoodi nagu eelmise aasta Tartu etapil. Seekord võitsime meie.

Rulluisuetapp oli piisavalt pikk ja tõusude tõttu kohati ka raske, selle sees olev Lähte mäluorienteerumise lisaülesanne väga vahva.

Jalgsietapp 42-47 vajas hoolikat navigeerimist, kus mitmed tugevad tiimid olid parajalt hädas. Saime paljudest konkurentidest natuke ette, samas kaotasime positsioone järgneval kanuuetapil.

Amme jõgi oli minu jaoks suur üllatus, sest polnud kunagi selle jõe ääres käinud. Kenasti sõidetav, ilusate kärestikega ja tehnilist paadijuhtimist nõudev. Olin viimasega üsna hädas, paat ei tahtnud sujuvalt liikuda, ikka kaldus järsult vasakule, siis paremale, jälle vasakule jne. Pööramistega läks hoog maha ja kaotasime kanuuetapil vähemalt 5 kohta.

KP49 leidmisega läks Karmol päris palju aega, kuid hiljem selgus, et see asus 300m vales kohas ja etapp võeti lõpuajast maha.

Kanuuetapile järgneva rattaetapi sees oli orienteerumine Vorbuse mäel, kus liikmed pidid võtma erinevaid punkte. Kindluse mõttes jagasime rajad nii ära, et mina läksin koos Karmoga ja koos võtsime B- ja C- rajavariantide punktid, Indrek läbis A-variandi. See oli hea mõte, sest eksimise võimalust Vorbuse reljeefikaardil oli piisavalt. Eriti segane oli 64B/C, mis asus justkui ebaõiges kohas, nii suunalt kui vahemaalt, samas tagantjärgi analüüsides vist siiski õigesti (ehkki kivi asemel oli känd). Selles punktiga tegi ACE tugevasti viga.

Imestan aga, et väikeste poistena käisime mõnikord sellel Vorbuse mäel suuskadega alla sõitmas, eelnevalt sinna suustades (ca 7,5km) ja sageli pimedas tagasi koju jõudes. Mäletan, kuidas Tähtvere metsas kihutasin sportlikust hasardist pimedas mööda mingist mehest ja kui hiljem suusaprobleemi tõttu see mees minust mööda sai, nähvas ta üle õla: "Ei maksa niimoodi rabeleda". Olin südamest solvunud ja jätsin mehe näo hästi meelde. Poisikesena kohtasin teda orienteerumispäevakutel, see oli Kalle Kalm ehk Säga, üks tugevamaid orienteerumiskaartide tegijaid.

Jänese raudteesilla all olev KP66 seostus samuti paljude kalalkäikudega lapsepõlvest, ühest kirjutasin kunagi ka siin blogis (pettumuse valmistamisest).

Peale Jänese silda hakkasid rattasõidul krambid, peatusin ja võtsin sisse 2 Magneslife-i. Kaaslased kihutasid kaugele eest ära, natuke juba kartsin, et läheme erinevaid teid pidi KP67-sse.

Jällegi lõppes Tartu etapp Supilinna ja kaarsillaga. Ämblikuvõrgu punkt Tähtveres oli väga lahe, kahjuks pidin krambiohu tõttu ettevaatlikult ronima ja mitu tiimi mööda laskma.

Kartsin krampide pärast kaarsilla ja finišieelset lisaülesannet. Õnneks leevendas külmas Emajõe vees suplemine krampe ja suurepärane oli ka see, et viimast köieronimise ülesannet pidid sooritama vaid 2 liiget.

Aitäh, rajameister, inimliku raja eest, kus ka nõrgematel anti võimalus ellu jääda.

Kokkuvõttes saime 18.koha. Rahul.

Tulemused
Pildid

Karmid krambivalud sain siiski kätte, autos riideid vahetades ja öösel magamise pealt. Kuid see oli juba peale võistlust ja ebaoluline.


Samas oli kõik ebaoluline võrreldes sellega, mis toimus Eesti alpinistidega Peruus. Väga-väga halb ja valus lugu, suur šokk paljudele tuttavatele.

Videokokkuvõte:

Väsimuse kiuste

Käisin täna esmakordselt Audevälja (praegu Kobru) kaardil, mille Tiit Tatter oli juba kolmandat korda kaardistanud, kuid kus pole väga ammu ühtegi o-jooksu tehtud. Eelmine kord kaardistas ta seda aastal 1991 ja 1992 toimus seal Suvejooks?. Samal päeval, kui käibele läks eesti kroon (Urmas Laev, 2015).

Maastik ise oli lahe, ehkki huvitavat reljeefi jagus üsna piiratud alale. Lühiraja osas sai koore põhiklass, kuid kuna ise lähen homme (pühapäeval) Tartu Xdreamile, valisin M50 klassi raja.

Kuid ka sellel rajal oli raske, sest kõva väsimus oli sees nii enne jooksu kui pärast. Loodetavasti saan homseks rivisse, sest tiimikaaslased on füüsiliselt heas seisus.

Tänane jooks algas vale teevalikuga, kus lihtsa teejooksu asemel valisin esimesse punkti otsemineku. Helerohelise metsa piiri ei tajunud, kaldusin suunaga paremale (nägin seda jooksul, kuid tahtsin püüda rohelise piiri, mille sees tegelikult olin).

Kui esimese KP piirkonda jõudsin, ootas seal ees 2min varem startinud Savinov ja punkti juures 2min hiljem startinud Rämmann. Ja nii me kolmekesi lõpuni jooksime. Etapil 7-8 lasksin Andruse ette, et ta viga teeks. See õnnestuski etapil 8-9, kus sain KP9-s kahest konkurendist ca minuti ette. Kuid nad tegid selle vahe kiiresti jooksuga tasa, jäin ise võsasse kinni. Ja nagu ennist ütlesin, oli minek väga raske.

Tulemused

Nüüd peab siis homse päeva üle elama, taastuma ja järgmisel nädalavahetusel Mercury tiimis Jukola avavahetuses lahingusse minema.

Kuid homme on ka Norra MK lühirada,  tänane sprint tühistati puutevaba SI seadistuste tõttu.

Ja veel, pühapäeva hommikul algab Svaasimaal 3-4 ööpäevane Expedition Africa, kus osaleb ka Estonian ACE Adventure Team (nr 16). Pöidlad pihku!

Vigadeta neljapäevak Kloogal

Täna oli huvitav orienteerumine selles mõttes, et jooksust pole mitte midagi kirjutada. Ükskõik, kuidas rajameister Priit Överus ka ei püüdnud vigasid välja meelitada, see tal ei õnnestunud. Jooksin suunaga sirgelt punktist punkti ja that's it. Nagu vennad Sillad.

Mõtlesin, et olen äss, kuid Tarvo Avaste käest sain ikka minutiga :)

Tulemused

Kaks päeva tagasi nägin Balti jaama parklas autot, mille kojamehe vahel oli juba 5 trahvikviitungit. Volvol oli rehv tühi ja tundus, et lähiajal ei plaanita ära sõita. 

Midagi põnevat orienteerujatele:
Meil Eestis on olemas selline metsamaastik (1,5km², suhtelised kõrgused kuni 20m)!