Tümpsuga ja tümpsuta

Tümpsuga:
Keila Tervisekeskuse jõusaalis. Kuna joosta ei saa ja väljas on põhiliselt vihma sadanud, siis polegi muud üle jäänud, kui sõuda ja rattaga sõita. Avalikust tümpsust on meelde jäänud I'm an Albatraoz (ligi 30 miljonit kuulamist). Eriti ei inspireeri, ehkki väntamise jaoks sobib.

Tümpsuta:
Reede õhtul ja laupäeval EOLi juhatuse koosolekul Lutsu talus. Volli juures on ikka mõnus olla, eriti siis, kui maad katab valge lumevaip. Laupäeval tegime Mihkliga Kekkosele ringi peale. Haigusevimm surus vägisi ligi ja libiseminegi oli raskepoolne. Kuid peale Harimäge hakkas kergem, nagu Kekkose rajal ikka tundub, st, et alguses on raske ja siis juba lõpp paistab.

Tümpsuga:
Laupäeva õhtul paari sõbraga Tartu Kelleris õllesid degusteerimas, IPA-sid ja kõike muud, üsna suures valikus (et mitte öelda, koguses), esimest korda. Ei mäletagi, kas seal muusikat ka lasti, igal juhul tuli keskmiselt kõvema häälega rääkida. Siiski talutava müraga koht. Rahvast oli väga palju, tuttavaid kohtas ka. Sellele tuli ootamatult järg, Maasikas, jällegi esmakordselt. No seal oli ikka väga kõva tümps.

Tümpsuta:
Esmaspäeva õhtul Keila suusarajal, lumesajus ja lambiga. Mõnus.

Jääks vaid lumi alles, vihmane talv võib küll mõnusalt inspireerida (nagu allpool olev "Vihmase Jõulu Valss", ligi 320 kuulamist), kuid sportimiseks hästi ei sobi.

Näärilaks 2014 ehk never say never

Jah, nädal enne näärilaksu olin 100% kindel, et seekord osaleda ei saa. Parem kannakõõlus ei lubanud hästi kõndidagi. Kuid siis kirjutas Silver FB-s, et laksul võib ju ka kõndida... !? Selle peale poleks ise tulnud, ausõna. Ja nagu nõiaväel, hakkas jalg järjest paremaks minema, nädala lõpus oli seis juba väga ok.

Küsisin Indrekult, et kas ta on nõus rajal ka kõndima ja kuna vastus oli "miks mitte", siis oligi otsus tehtud - kolmas jolki-palki taliralli tuleb ära teha. Näärilaksul on mingi masohhistlik võlu, mida Pullerits ei oska uneski oma pehmo-testidesse sisse panna. Öös on põnevust, külmas ja lumises talveöös eriti.

Tegelikult ma muidugi teadsin, et tegemist on rumala riskiga, mis võib jala paranemist pikendada nädalaid.

Kuid mu enda jalahäda tundus sel hetkel tühine võrreldes vanema tütre kukkumisega päev enne jõuluõhtut Ronimisministeeriumi boulderingi seinalt. Seal läks nii õnnetult, et enne, kui kaaslased kohale jõudsid, väänas ta viisakuse mõttes labajala ise 90° õigesse asendisse. Ja kiirabi saabumiseni hoidis teistel meeleolu üleval. Nüüd on jalas poldid ja metallplaadid, kõike hoiab koos kips.

Laupäev õhtuks ennustas ilmateade pehmet ilma, sest Inglismaa kohalt pidi saabuma madalrõhkkond ja tooma lumesaju ning külmakraadideks -2°C. Suurepärane.

Tegelikkus osutus natuke karmimaks. Külmakraade oli vähemalt -8, ja vedas, et sain Arturilt enne starti laenata LSFi kileka ning bufi.

Seekord algas üritus Eesti Vabadusvõitluse muuseumist, kus energiast ja elujõust pakatav, ligi 75 aastane Johannes Tõrs rääkis nii enda kui mitmete rohkem ja vähem tuntud eestlaste karmidest elusaatustest. Tunnistan ausalt, et olin selles muuseumis esimest korda ja see oli tõeliselt hämmastav, mida ta on suutnud sõjanduse ja vabadusvõitluse teemal kokku koguda. Suur maja oli täis igasugust atribuutikat, lugudest ja piltidest kõikvõimaliku relvastuseni. Seda viimast nägime õhtusel üritusel maja keldrikorrusel. Sealt võiks otse rindele minna ja seda on ka tehtud - nii filmis "Nimed marmortahvlil", kui hiljutise Sinimägede lahingu filmimisel, kus kasutati ka õues seisvat ja täiesti omal jõul liikuvat T-34 tanki.

Võistlusest.

Proloog oli oodatust lihtsam. Pidi jooksma maja taha, siis tanki taha ja võtma 1.etapi kaardi. Natuke segadust tekitasid veel teisedki proloogi kaardile kantud punktid, mis olid justkui ülearused. Võib-olla oligi eelinfos just selle kohta öeldud, et ei maksa üle mõelda.

Esimesel rattaetapil otsustasime välja jätta idapoolsed punktid. Sama tegid ka Heiti ja Elo, mis kinnitas, et valik polnud paha. Huvitaval kombel saime lisaülesandega KP5 juures kokku ida poolt alustanud tiimidega, seega ei jäänud mul muud üle, kui siia-sinna jooksvaid näärilaksulisi  filmida. Indrek luges hoolikalt lisaülesande legendi ja jooksis esialgu samuti vale värava juurde, sinna, kust oli äsja suur seltskond tulnud.

Seekordne piirkond polnud küll nii atraktiivne, kui eelmise aasta Maardu ja Kallavere ümbrus, kuid sellegipoolest oli rajameister leidnud põnevaid (punkti)kohti: mahajäetud mõisa keldrikäigud, betoonist maa-alune blindaaž, Pilpaküla "suvilad", Pirita jõesaar ja koht metsas.

Ehkki KP7 ja KP8-ga läks planeeritust natuke rohkem aega, otsustasime siiski võtta ka boonuspunkti 11B. Vastava legendi leidsime keldripunktist KP7 (vt pilti). Jätsime kaardipildi ja künka asukoha meelde ja leidsimegi peale väikest möödasõitu vajaliku koha justkui üles (videos jäädvustatud). Kuid mida polnud, polnud jälgi ja KP tähist. GPSi träki järgi sõitsime natuke hiljem punktist läbi (?), kuid tol hetkel ei osanud küll vasakule(?) vaadata, ega taibanud fikseerida tee ääres suurt Räägusilla elamurajooni reklaamtahvlit.  Tähelepanu viga, esimene.

Suures ajahädas jõudsime esimesse vahetusalasse, kuid enne saime tünga ka KP10-ga, mis asus kusagil võsas. Teiste tulede järgi jõudsime kohe punkti (?), kuid seal oli vaid tähis. SI-jaama polnud.

Jalgsietapp oli niisiis jalatestiks. Kõigepealt pidi pikalt piki kanalit jooksma o-kaardile, kusjuures ei saanud mõhkugi aru, kus asume. Esimest silda võis ju pidada kaardil olevaks sillaks, kuid selles ei saanud olla kindel. Läksime edasi, et alustada ringi tagantpoolt (8-7-5K jne). Kui sirge alguses oli jalg väga ok, siis lõpus hakkasid esimesed ohumärgid ilmnema. Hoidusin pöiatõukest ja liikuda sai veel kenasti. KP8-st loobusime ajapuuduse tõttu, läksime kohe lihtsat KP7-t võtma. Kolmas kraav vasakult ja oleks pidanud punktini jõudma. Oleks. Kuid ei saanud punkti kätte ei kolmandast ega ka teisest kraavist. Jälgi ka suurt polnud, vaid sõbrad Artur ja Kristjan aitasid neid juurde teha. Lõpuks jõudsime tagasi teele ja edasi suundusime 5K-sse (alles järgmisel päeval kaarti vaadates, selgus, et KP7 juures oli see 180° pööratud (!!). Elegantne tüng!).

Esialgu ei saanud aru, miks me liigume piki kraavi, samas kui kaardil olid kraavid risti. Kuni keegi 3-tiimilisest seltskonnast ütles, et kaart on pööratud. Oh sa pagan! Muidugi, seda oli ju eelinfos mainitud.

Liikusime küll piki õiget kraavi, kuid punkti ei leidnud. Panime kõvasti mööda, tulime tagasi. Siis vaatasime kraave siin- ja sealpool õiget, ei midagi. Kuni leidsime punkti väljatuleva raja järgi.

Järgmine punkt 9K oli "koht metsas". Hoidsime suunda ja jälgisime radu ning jõudsime sinna kenasti. Täiesti müstika, kuidas esimesed selle pimedas metsas üles leidsid. Pealegi oli kaart selles kohas pööratud ning mõõtkava teadmata. Kuid see ongi Näärilaksu fenomen.

Et mitte jääda lõpparvestuses joone alla, pidime ära võtma ka kolmanda kohustusliku punkti (1K), mille asukohaks oli jällegi "koht metsas". Pikkade turbaaukude ületamine hirmutas, sest maa polnud külmunud ja jalgu ei tahtnud märjaks teha. Hoidsime natuke põhja poole. Samas ei pääsenud mitmel korral vette astumast ja tulemuseks olid lirtsuvad jalad ning vee all käinud sõrmik. Viimane kippus hiljem ära külmuma, eriti järgmisel etapil, kus rattasõidu asemel tuli ratast pikalt käe kõrval lükata. Kuid enne seda pidime jõudma veel ajalimiidi sees vahetusalasse. Kuna hilinemist tuli 15 minutit, siis saime sellelt öiselt jalgsietapilt -1 punkti :)

Järgmisel etapil plaanisime võtta vaid kohustusliku punkti R15. Liikusime koos Eleri ja Kadriga, olime viimased lahkujad esimesest vahetusalast. Jalg oli kehvakene, vastavalt ka liikusin.

Mingil hetkel oli lootust jõuda elamurajooni, kus kaardil majad ja tänavad. Miskipärast ei näinud ei maju ega ka teid. Kuni lõpuks olime lennuvälja betoonmüüri vastas ja sealgi ei saanud rattaga lumerajal sõita. Vähemalt mina, sest pedaalile ei saanud parema jalaga tugevalt vajutada.

Ja selle betoonmüüri ääres, talves olematu Pilpaküla serval, kus järgmisel hommikul põlesid kolm inimest ühte "suvilasse" sisse, lõppes ka minu selle aasta võistlus. Paremasse säärde lõi noa sisse ja edasine (võistlus)liikumine osutus võimatuks. Teises vahetusalas oli koos suurem seltskond korraldajaid ja pealtvaatajaid?, roosa telk helendas vahvalt öös.

Indrek läks gepsu ja SI-ga võtma jooksupunkte ühest selle Näärilaksu kõige põnevamast piikonnast - Pilpakülast, mina sättisin rattaga koduteele (VA2-> FINISH). Õnneks oli tee muuseumisse hea, jõudsin sinna valutult, tund enne lõppaega. Olin muidugi esimene, vastuvõtjateks rõõmsad Tõrsid. Jalad õnnestus tossudest vabastada alles saunalaval, sest paelad olid paksu jääkooriku all. Nagu lapsepõlves õuest tulles.

Edasi jätkus õhtu mõnusa koosviibimisega. Maailmameistrid Eensaared panid end pidulikult riidesse ja läksid sporditähtede galale, vanad o-kamraadid viisid läbi autasustamistseremoonia, naeratav Anu Teppo pidi mehi ja olukorda kontrollima. Ja vastutama. Polnud tulemusi ega selgitatud välja parimaid, kuid kõik said nüüd juba "traditsioonilise" pakikese Vana Tallinna pudelikeste ja kommidega ning olid rõõmsad ja tänulikud.


Kultuuriprogrammi eest kandis hoolt Johannes Tõrs ise, kes laulis paar laulu, rääkis anekdoodi ning tutvustas kümneid kuulipildujaid ja püstoleid.

Video rajalt ja lõpubanketilt
GPS träkid

Alumisel pildil jälgitakse viimaste tiimide liikumist. Ehkki kontrollaeg hakkas juba lõppema, oli eliittiim SK100 ikka väga kaugel finišist. 

Mängust väljas

Selleks aastaks on jooksud joostud ja seda juba pikemat aega.

Olen säärelihaste(?) probleemi tõttu olnud juba 5-6 nädalat jooksuvõimetu. Algas kõik väikese pausi järel tempokatest Nõmme tõusudest ja lõppes millegi katkemisega vasakus säärelihases. Aeg parandas selle vea, kuid seejärel otsustas paremasse säärde hoopis pistoda sisse tungida. Kusagilt seestpoolt, teadmata kohast. Viimane looduses käimine oli ca 4 nädalat tagasi, kui tegime naise ja tütrega Tänavjärvele ringi peale. Oli -10°C ja rogainitossudes jalad terve matka läbimärjad.

Arsti juurde, nagu tavaliselt, minekuga ei kiirustanud, seda veel hooaja lõpus, kus suuri võistlusi polnud jäänud. Kerged vigastused paranevad tervisesportlasel aja jooksul ise, peab vaid mingiks ajaks hoo maha võtma.

Kuid nüüd on läinud teisiti ja viimased 5 päeva kõnnin valu tõttu kõvasti longates. Esmaspäeval lähen ortopeedi vastuvõtule.

Mis aga väga kurvaks teeb (lisaks kehakaalule), on see, et sellel aastal ei saa osaleda kuulsusrikka traditsiooniga Näärilaksul, samuti Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusel. Enam imet ei juhtu, ehkki siiani veel lootsin.

Kuid see ei tähenda, et järgmine hooaeg peaks vahele jääma. Olen end kirja pannud WMOC-ile ehk orienteerumise veteranide MMile, mis toimub 26.juulist 1.augustini Göteborgis.

Samuti oleme Marjega  registreerunud ja ära ostnud Tallinn-Ivalo-Tallinn lennukipiletid 22.-23. augustil Saariselkäs toimuvale rogaini MMile ehk WRC2015-le. Praegu saavad end registreerida eelisjärjekorras olevad võistlejad, kuid 15.jaanuarist on seda võimalik teha kõikidel soovijatel. Urho Kekkose rahvuspargis toimuvale võistlusele on seatud osalejate piirmääraks 1000, loodetavasti on see piisav, et kõik huvilised rajale pääseksid. Kuid kindel on, et rogain tuleb põnev, soomlased oskavad ja maastik on huvitav.

Kui näiteks Ylläse rogaini EMil 2009 oli idapoolne kaardiosa kaetud suurte soodega, siis Saariselkäl tuleb üks kõva turnimine. Suurtel nõlvadel on lõpmatult palju pisikesi orvandeid ja ninasid, kuhu rajameistril on hea punkte panna ja orienteerumine tehniliseks teha. Lisasin kõrvalolevale kaardile oletusliku võistlusmaastiku asukoha (must ruut), pindalaga ca 240km2. Eeldan, et Suomujoki jõge ei pea ületama, Kulasjoki jääb kaardi keskele. Ehkki võistluskeskus asub Kiiltopääl, võib kaardi loodenurka jääda ka Saariselkä asula. Selleks, et võistlusmaastik poleks ühtlaselt mägine, võib rajameister pikendada maastikku edela suunas, kus on natuke tasasem reljeef ja lõunaosas ka rabalaiguke. Seega võib kaardi lääneserv piirduda suure maanteega.

Lisan siia juurde mõõtkavas 1:50 000 kaardi samast piirkonnast, kust leiate sobivaid punktikohti nii et tapab (avada parema hiirenupuga).

Medalitele meil seekord suurt lootust pole, vaid 23 päeva jääb puudu, et saaksime võistelda superveteranide ehk XV55 klassis. Kuid rogainiks valmistume kindlasti korralikult.

Seega ei tähenda "Out of the Game" veel "Game Over".

PS. Kaardid laadisin alla SIIT. Tegemist on Soome Maanmittauslaitos-e (nö Maa-ameti) kaardiandmetega, mis on kõik tasuta kättesaadavad. Sellelt lingilt saab alla laadida ka LIDARi kõrgusandmeid ja -mudeleid, ortofotosid, topograafilisi andmekihte jm nii ESRI kui ka osaliselt MapInfo formaadis. Tellimine käis lihtsalt kaardiruutude järgi, allalaadimise link tuli paarikümne minuti jooksul e-meilile.
Oh jah, millal meie ükskord sinna jõuame...

Matkataktikast

Sattusin juhuslikult Youtube'i värskelt üleslaaditud matkavideole, kus grupp eestlasi käis suvel Altais mägimatkal. Väga mõnus ja ilus kokkuvõte ning kõik oluline oli olemas: 5 päeva rongis, 1 päev bussis, 3 päeva hobustega + 8 päeva kergemat laadi mägimatka.

Altai on väga ilus mäestik, kuid asub kahjuks Venemaal ja sinna praegu ei kisu.

Seoses selle matkavideoga meenus meie Altai matk 2001. aastal, kus kaks matkagruppi sõitsid koos kohale, planeerisid ja sooritasid sama marsruudi ning saabusid üheskoos koju. Ometi oli tegemist kahe, justkui täiesti erinevas kliimavöötmes sooritatud matkaga, kus taktika, õigemini kogemused ja distsipliin, mängisid kandvat rolli. Meie grupp koosnes kogenud mägimatkajatest, teine grupp aga üsna toorest materjalist, ehkki grupijuht Boriss oli vana matkahunt. Nüüd on neist mitmed käinud Lenini (7134m) otsas, vähemalt üks ka Aconcagual (6961m).

Ühine rongi- ja bussisõit läks lõbusalt - naabergrupi Fred mängis kitarri ja koos Monikaga hoidsid lauludega meeleolu üleval. Pikal rongisõidul õppisin ära sõnad laulule "Постой паровоз!", mis on meeles siiani. Tuttavatest geoloogidest olid naabergrupis Tarmo ja Tuuli.

Matka alguspunkti Tjunguri jõudsime öösel, järgmisel päeval otsisime hobuseid, kes aitaks osa kandamit ette vedada. Suure hädaga leidsime, miskipärast osutus hobustele pakkide selgapanek tõsiseks katsumuseks.

Veel samal õhtupoolikul otsustas meie grupp ca 4 tundi edasi liikuda. Poolel maal kuruni jäime laagrisse. Teisest grupist ei teadnud midagi.

Hommikul alustasime liikumist 6.30 (kokkadel äratus kell 5) ja olime varakult lihtsal kurul. Päike oli juba kõrgel ja ilm palav. Ees ootas kiire laskumine ja siis pikk ning aeglane tõus suurest orust üles. Tegime pika lõuna sooja supiga, õhtul saime ka oma ettesaadetud varustuse kätte. Tõsi, vahepeal oli mul närviline ja väga ebameeldiv vestlus hobusemehega, kes soovis raha juurde saada. Ei saanud.

Õhtupoolikul alustatud matka ja hommikuse varajase tõusmisega olime juba esimese päevaga saanud teise grupi ees edu peaaegu terve päeva!

Edasi kulges matkagruppide liikumine umbes nii: meie alustasime varakult (ca 6.30) ja jäime varakult ka laagrisse, reeglina tegime pikema lõunapausi. Tavaliselt hakkas õhtul peale kolme-nelja sadama vihma, nagu mägedes on üsna tavaline. Sel ajal olid meie telgid üleval ja matkajad mõnusalt vihmavarjus.

Naabergrupp ei saanud hommikuti varakult minema, mistõttu jäi lõuna lühikeseks ja õhtul liiguti pikalt vihma käes. Hommikul kuivatati riideid, õhtul jäädi jälle vihma kätte ja hommikul kuivatati jälle riideid. Ja nii samamoodi edasi. Meie saime esimest korda märjaks alles matka lõpus.

Mõlema grupi eesmärgiks oli Beluhha mäetipp (4506m). Kui me jõudsime Berelli sadulale (3520m), mis oli tiputõusu laagripaigaks, leidsime sealt eest 4-5 venelaste telki. Naabertelgi venelased olid kehva ilma tõttu viibinud seal juba 3 päeva, lumi telkide ümber oli pehmelt öeldes "määrdunud".

Meil aga vedas, sest järgmisel päeval oli suurepärane ilm ja õnnestus koos ühe külgehaakinud vana mägihundi Juraga kogu grupiga tipus ära käia. Mägihunt tegi üksinda 4-päevast paastumatka, millesse kuulus ka tipus käimine. Suurte kaetud liustikulõhede tõttu poleks ta sinna üksi läinud.

Tipupäeva õhtul peesitasime mõnusalt Berelli kurul, ilm oli ilus. Kohale jõudis ka naabergrupp, koos teistest pikalt mahajääva Borissi ehk "Silmapiiriga". Kolm liiget oli puudu, nemad hindasid teele jäävat Delone kuru liialt järsuks ja kõrgeks. Mida see ka oli.

Tegime plaane järgmiseks päevaks - meie allaminekuks, nemad tiputõusuks.

Ilm viis aga plaanidesse korrektiivid sisse. Järgmisel päeval läks tormiseks, sadas vihma. Olime pilve sees. Üks vene grupp koos Juraga läks vaiksemal hetkel alla. Kuna Mardil oli midagi tervisega, magasime selle hetke maha. Natuke hiljem tõusis uuesti tugev tuul ja öösel hakkas sadama lund. Istusime telgis, mängisime kaarte.

Järgmisel päeval jätkus lumetuisk. Pidime ootama, sest halva ilmaga laskumiseks oli Delone kuru liiga ohtlik, julgestus nõudis 5x40m tugiköisi.

Keskpäeval sai teise grupi närv otsa ja nad sättisid lahkumiseks. Vaatasin neid ja pildistasin seda ülesrivistatud kampa. Mõtlesin tõsimeeli, et kas kõik tõesti ikka eluga alla saavad. Tundusid kärsitud ja rumalad, meie nõu kuulda ei võetud. Samas oli neil varustus hea, uus ja kvaliteetne, nagu algajatel tavaks.


Öösel kell 2 tundus, et tuul oli vaibunud. Läksin välja, taevas särasid tähed, tuult polnud, kõik oli paksu valge lumevaiba all. Justkui jõulurahu oleks maa peale saabunud.

Hommik oli imeilus - päike, udu ja udus pikad varjud. Polnud mingit tähtsust, et telgikinnitused olid jääs ja sügava lume all, kehal külm ja ebamugav, saapad märjad - imelised vaated varjutasid kõik ebamugavused.

Delone kuru all asuvas Tomski onnide juures kohtasime naabergrupi liikmeid, kes asusid hilisele minekule. Olid toibunud eelmise päeva laskumisest ja kuvatanud riideid. Kõik olid elus ja terved.

Ei möödunud tundigi nende lahkumisest, kui hakkas sadama vihma. Meie pugesime telkidesse, nemad liikusid piki liustikut alla Akkemi meteojaama poole.

Kohtasime neid jälle järgmise päeva lõunaajal. Meie jõudsime kenasti Akkemi, nemad sättisid minekule. Jällegi vihmas.

Seega oli ühel grupil ilm ühtlaselt vihmane, teisel päikeseline. Ometi olime samal ajal samas kohas.

Naisega kodus

Nädalavahetusel kodus, naisega. Kuhugi minema ei pea, kiiret pole. Lapsed on mööda ilma laiali - üks on hetkel Amsterdami lähedal, teine pesitseb Frankfurtis, kolmas sõidab Tallinna ja Tartu vahet.

Tegin eile kerge jooksu (ca 10km), täna jälle Tervisekeskuses ratast. Rohkem kui kolm nädalat tagasi katki läinud lihaskiud hakkab tasakesi paranema. Siis oli juba päris hea tunne, mõtted käisid isegi Haanja 100 juures, Pääsküla maratonist samuti. Lahendus tuli kiiresti ja valulikult. Nimelt vajutasin Nõmme nõlvadest 4x kiirelt üles, misjärel otsustas miski vasakus säärelihases katki minna. Väga valus, 3-4 päeva oli raskusi isegi kõndimisega.

Eelmisel nädalavahetusel oli Nelijärvel EOLi üldkogu, töine ja meeldiv kokkusaamine. Tore oli vaadata sportlikke noori, samuti elukogenud aktiivseid vanakesi, suhelda lemmikteemadel, plaksutada tegijatele, kuulata ettekandeid ja jälgida aasta parimate pressikonverentsi. Parimate autasustamine toimus seekord Pääsu Villa õdusates ruumides ja jättis mõnusa tunde. Kõik said istuda, mis pika tseremoonia juures polnudki vähetähtis.

Iseenda panus EOLi jaoks on viimasel ajal olnud seotud mitmesuguste toimkondade teemadega, vastuse koostamisega Mustla-Nõmme piirkonna kaevandamise loa taotluse keskkonnamõju hindamise aruandele (suur tänu Age Poomile), Orienteeruja kalendrile piltide otsimise ja valimisega, ajakirja Orienteeruja digitaalversioonide täiendamisega EOLi kodulehe ja DIGARi jaoks, artikli kirjutamisega Orienteerujasse... Seda pole muidugi palju. Ah jah, kolmapäeval tegin ettekande ka Rahvusraamatukogus toimunud GIS Päeval, kus ei unustanud mainimast aasta parimat o-kaarti (Küttejõu) ja reklaamimast orienteerumist ning seiklussporti (Aidu näitel).

Linnateatris käisime koos tütardega. Väga meeldis Tšehhovi ainetel kirjutatud "Igatsus" (Nüganeni lavastuses), Gogoli "Surnud hinged" (Toompere) ei meeldinud eriti.

Aga kodus on mõnus, naisega (pilt on aastast 1988). Temal uus metsavenna teema, uued materjalid tahavad läbitöötamist.

Mis joonistamisoskusesse puutub, siis ise jaotaksin inimesed 4 gruppi:
1. Oskavad väga hästi - nii näevad kui valitsevad tehnikat
2. Oskavad - näevad ja oskavad, kuid mitte päris
3. Ei oska - kui natukenegi püüavad keskenduda ja harjutada, ehk siis ka midagi võib lauasahtlisse tekkida (kuulun siia gruppi)
4. Вообще ei oska - kriipsujukud olid ja jäävad

Ise joonistasin viimast korda ca 25 aastat tagasi (ülemine pilt), enne seda katsetasin natuke ülikooli ajal (üle 30 aasta tagasi). Kuid sisemist põlemist, soovi end igal juhul väljendada, pole eriti olnud. Tõsi, üks kord oli küll selline tunne ja kui koju sain, sättisin end suure peegli ette ning hakkasin sisemist põlemist joonistama. Vaasi, purgi ja kätega ei saanud kuidagi hakkama, kuid näoga olin järgmisel päeval üsna rahul.

Poisid

Selle aasta TAOK rogainilt sõitsime tagasi läbi Elva. Kuna satun sellesse väikelinna harva, siis meenus üks seik lapsepõlvest, mille nii abikaasale (ilmselt mitmendat korda) kui Sulevile rääkisin. Sulev on lapsepõlvesõber Väikese kaare tänavalt (ühe peategelase Agu kõrvalmajast), kuid seda lugu polnud enne kuulnud. Elvat olen blogis põgusalt meenutanud ka varem.

Tartu 5.Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium), mille juubel leiab aset järgmisel nädalavahetusel, korraldati 1969.aastal 2. klassi ekskursioon Elvasse. Hommikul kogunesid nelja paralleelklassi lapsed (kokku ca 130) Tartu raudteejaama, et koos õpetajatega sõita "kapsaussi" rongiga sihtkohta. Mida Elvas plaaniti vaadata või kuhu minna, ei mäleta. Kuid sellest päevast, mis kujunes kolmele poisile väga muretuks ja mitmele õpetajale väga murelikuks, on meeles järgmised mälupildid:

1. Lamame kolmekesi koos klassivend Jüri Susi ja naabripoisist sõbra Agu Milleriga Vapramäe peatuses, väikese valli taga, ja ootame, millal "kapsauss" liikuma hakkab. Oleme kolmekesi rongilt maha hüpanud. Pead ei julge hästi tõsta, äkki mõni õpetaja rongi aknast näeb. Praegu ei mäleta, kes põgenemise mõttega välja tuli, kuid otsuse tegime kiirelt ja rongilt saime minema märkamatult.

2. Peedu tammi ületamine Elva jõel.
Piki raudteed me edasi ei läinud, vaid hoidsime jõe lähedale. Niipalju oli vist 8-aastastel poistel aimu, et Elva jõge käsipuuna kasutades peaks kunagi ka Elvasse jõudma. Väga palju aega ei läinudki, vähemalt tundus nii. Aega oli lõputult palju, nii palju, et sellist mõistet nagu "aeg" polnudki. Olime valinud vabaduse, seikluse, kõik tundus hirmus põnev ja lõbus.

3. Verevi järv.
Jällegi on võimatu meenutada, kui kaua me järve ääres olime või mitu korda ujumas käisime. Ilm oli päikeseline ja soe, linnukestel muret polnud. Järve ääres oli jäätiseputka ja seda külastasime sageli. Arvestades, et Agu sõi selle aja jooksul ära 14 munajäätist (see arv on täpselt meeles), veetsime järve ääres kindlasti tunde. Mina üle 8 jäätise süüa ei suutnud.

4. Tagasisõidul Tartusse.
Agu ja Jüri kõõluvad aknal, pea ülemisest vahest väljas, juuksed tuule käes lehvimas. Tuul on tugev, sest rong sõidab kiirelt. Agu tahtis vaadata, kuidas pilet tuule käes lehvib, Jüri samuti. Möödus hetk ja üks pilet lendas minema. Veel paar sekundit ja teinegi pilet lendas minema. Nalja kui palju.
Möödusid veel mõned sekundid, kui vagunisse astus piletikontroll. Poistel olid pead ja käed veel aknast väljas, suud naerul. Nüüd oli vaja rääkida, mis juhtus ja tõestada, kuidas juhtus. Mina näitasin kontrollile oma piletit ja üritasin teda veenda, et me kõik ostsime ühtemoodi piletid. Aga vot, just hetk tagasi läks natuke pahasti... Vana jäi uskuma.

5. Liivahunnik raudteerööbaste vahel, raudteejaama lähedal asuva rongidepoo kõrval.
Otsetee koju viis üle paljude raudteerööbaste. Kahjuks või õnneks jäi tee peale suur liivahunnik, kuhu unustasime end tundideks mängima. Aeg möödus märkamatult ja hakkas kergelt hämarduma.

"Poisid, me peame vist koju minema?" ütles üks meist. Kolme väikemehe pilgud kohtusid. Need pilgud polnud ühtäkki enam nii lõbusad ja muretud nagu enne.

Mida lähemale me kodudele jõudsime, seda painavamaks enesetunne läks. Aimasime halba, mõistsime, et olime midagi väga valesti teinud ja suur pahandus on tulemas.

Jüri kodu oli natuke kaugemal, tema läks edasi. Kusagilt saime teada, et Agu kodus on õpetajad ees. Mina igatahes ei julgenud kohe koju minna, peitsin end kõigepealt puukuuri. Passisin seal mingi aja, kuni jõudis tasakesi kohale, et põgenemisega seda probleemi ei lahenda. Kõht oli ka tühi. Läksin koju.

Õnneks polnud vanemaid kodus, 7 aastat vanem õde muidugi karistama ei hakanud.

Mis Agust ja Jürist sellel õhtul sai, ei tea. Kuid Agu on hea sõber siiani (pildil koos, kunagi keskkooli ajal joonistasin), Jüri läks peale põhikooli teise kooli ja hilisemat sidet pole olnud.

Kui Agu tolleaegne klassijuhataja õp. Tenn järgmisel nädalavahetusel kooli kokkutulekule tuleb, siis meenutab ta kindlasti ka seda juhtumit. Nii oli see 10 aastat tagasi, nii oli ka 5 aastat tagasi, ehkki õpetaja on päris kõrges vanuses.
(Jüri on pildil paremal, foto internetist)

Mehed

Täna sai üks mees 5 aastat vanaks. 2009.aasta lõpus tuli lumi varakult maha ja püsis kaua. 2010 talv oli väga valge, valge oli ka 5-aastaseks saanud mees - Lumi.

Teine mees saab kahe päeva pärast 25. Sündis lastebuumi ajal, nagu aasta varem õdegi. Iseseisvumise lootust polnud, kuid maailm oli muutumas avatumaks. See andis lootust.

1991.aastal saime vabaks. Kuid aeg oli keeruline - tühjad poed, Savisaare talongid. Elasime neljakesi 1-toalises korteris, ruumi jäi ülegi. Polnud siis ei nuti- ega mobiiltelefone, arvuteid väga vähe. Lapsed pidid mängud ise välja mõtlema, paps istus aeg-ajalt poole ööni töö juures arvutis (Prince of Persia).

Tordisöömise aeg

Kaks viimast nädalavahetust on möödunud suures osas istudes, kuulates, rääkides, veelkord rääkides ja lõpuks tordisöömises. Ah jah, saunas sai ka käidud ja mõlemal korral tuli teemaks ...seadus, vähem ja rohkem kirglikult.

Nädal tagasi toimus Jänedal X geoloogia sügiskool, kus viibisin esmakordselt. Teema oli huvitav - fosfor. Säravaid ettekandeid oli õige mitu - professoritelt Kalle Kirsimäelt (...mitte ainult fosforist) ja Juhan Sedmanilt (ATP-st), kuid eriliselt meeldejäävaks sai TÜ teadusprorektori Erik Puura esinemine, seda nii show kui sisu poolest. Sõnum pani mõtlema fosforiidi kaevandamise vajadusest maailmas ja mõistlikkusest Eestis.

Laupäevase ekskursiooni Ülgase koopasse vahetasin pikema jooksuotsa vastu tuttaval Jäneda-Nelijärve maastikul. Vaatasin üle ka Bike Xdreami sooületuse etapi KP47-sse, mis osutus pea kogu ulatuses rattaga sõidetavaks. Meie valitud etapp 56-63 oli mahalangenud puude tõttu kordi hullem.

Eile-täna toimus Narva-Jõesuus neljas ESTGISi aastakonverents, mis sattus jällegi samale nädalavahetusele Libahundi jälje ja KOKU jooksuga. Ilm oli ilus ja süda tilkus natuke verd, kuid konverentsilt saadud emotsioon kaalus kõik üles. Geoinformaatikud on nooruslik, tore ja väsimatu seltskond, kellele sooviks jätkuvat hoogu ka tulevikus, seda nüüd siis uue juhatuse eestvedamisel. Muljetavaldavatest ettekannetest mainiks Regio StreetView-d, mille peal on võimalik nii andmeid sisestada, kui olemasolevaid, näiteks tehnovõrke ja katastripiire,  kuvada (Gaspar Anton).

Einar Kivisalu (Harku vallavalitsus) ettekanne ei jõudnud küll tehniliste probleemide tõttu ehedas ilus vaataja ette, kuid hoolimata sellest oli esitlus lahe ning isetehtud rakendus äge - kinnistuinfo, EHRi jt andmete otsekasutus ArcGISis X-tee kaudu.

Muljetavaldava ettekande tegi töökaaslane Henri Kersna, seda nii sisulise, tehnilise teostuse kui laheda esinemisega.
Lühike klipp:

Natuke lauatennist

Eesti Energias korraldati esmakordselt lauatennise turniir, "Tuline vint 2014".

Panin end kirja, sest huvi oli eelkõige näha, mis tasemel mängijad kokku tulevad. Enam-vähem tean, kuidas mängivad reitingus 400-500. kohal asuvad mängijad, ise jääksin ehk kuhugi 500 ja 600 vahele. Tõenäoliselt on selliseid pallikeerutajaid Eestis palju ja nendega oleks olnud põnev lahinguid pidada.

Veteranide M40 klassis oli 6 mängijat. Sain kaks kaotust ja 3 võitu, kõik 3:0. Seega asusin kusagil suures tühimikus klassiga mängijate ja lihtharrastajate vahel, ühtegi pingelist matši polnud. Ainult üks sett M40 võitja, turniiri kõige vanema mängijaga, läks seisule 10:10 ja tema võidule.

Noori mehi oli natuke rohkem, kuid seal oli vist ka ainult üks reitinguga mängija, tõsi küll, 45. Supefinaalis võitis ta üsna põnevas kohtumises 3:1 vanameest, kes hiljuti oli esisajast välja langenud (parim on olnud vist 67.). Teise koha sai meie klassis Eesti 127. reket, mina olin niisiis kolmas.

Siin on näide M40 kahe esimese mehe kohtumisest:

Sussanini lõikega Bike XDream Nelijärvel

Loomulikult ei läinud me ratta-Xdreamile võistlema, loomulikult plaanisime veeta mõnusa päeva sügiskuldses looduses, loomulikult ...

Kuid kui käis stardipauk, läks muidugi kiireks, liikumine kaardi kagunurka  suurema seltskonna keskel ei lubanudki tirri lasta. Esimesel tunnil oli kõik veel väga mõnus, ehkki meie tiimi rattatase oli üsna ebaühtlane. Raul Olesk oli enesekindlus ise, sest kogutud treeningkilometraaž ja hulgaliselt rattamaratone andsid selleks ka piisava põhjuse. Mati Preitof polnud sellel aastal veel ühtegi kilomeetrit rattaga sõitnud, lisaks oli ta ka natuke tõbine. Mina jäin siis sinna kahe vahele, mis eeldas samuti pingevaba päeva, ehkki kerge haigusevimm oli samuti 3-4 päeva sees istunud. Lootsin siiski oma  suuremale kopsumahule ja hapniku tarbimise võimele, kuid ilmselgelt peavad 4-tunniseks kiireks rattasõiduks olemas olema ka vajalikud lihased.

Sobiva teekonna planeerimine polnud üldsegi lihtne, sest kuidagi pidi ära lahendama nö 3-tee ülesande. Nimelt sai Valgehobusemäelt Nelijärvele mööda 3 paralleelset teed, mille lähedusse oli rajameister punkte visanud. Edasi-tagasi ülesandena seda lahendada ei saanud, sest üks tee jäi sel juhul puudu, või üle. Seega pidi kusagilt üle soo läbi murdma või keskmisel teel pikemaid edasi-tagasi sõite tegema (KP 53 ja 49 võtmiseks). Sooületusi sundis tegema ka KP 47 ja 56 paiknemine tupikteede kaugetes otstes.

Meie plaan sai kenasti paika siis, kui otsustasime läbimurde 56-53 kasuks. Maastik oli iseenesest hästi tuttav, sest orienteerutud-rogainitud-xdriimitatud on selles piirkonnas palju, teravalt meeles veel eelmise aasta TAOK rogain ning kevadine Jüriööjooks. Valgehobusemäe kaardil olen ka ise o-võistlust sõpradele korraldanud. Raul oli neid radu rohkem rattaga läbinud, seda nii rattaorienteerumise MMi ajal, kui rattamaratonidel. Seega tuli iga nurgatagune koht kohe värvikalt meelde ja seostus kas mõne punktivõtu, tookordse meeleolu või füüsilise seisundiga. Orienteerumisel tekkiv liikumise emotsionaalne mälu on väga tugev (vähemalt minul) ja ei kao ka aastatega. Võin kümneid kordi uuesti ja uuesti läbi elada olukordi kaugest minevikust ja seda tüütuseni näidata-rääkida pereliikmetele. Hiljuti tulime abikaasaga hiliselt kontserdilt Jaani kirikust ja Rahvusraamatukogu juures ei saanud kuidagi mainimata jätta, et vot siit ma jooksin tookord pimedas ja läksin sinna, seal astangu peal oli punkt, kus ma ei suutnud kiiresti valida, kummalt poolt punktile läheneda jne. See on mõnes mõttes isegi päris õudne, sest maastik muutub aja jooksul liigagi o-keskseks.

Õnneks näen geoloogina pinnavorme ka teisest küljest ja see kindlasti rikastab maastikupilti. Võib-olla isegi rohkem, kui arvata oskaks. Samas on minu taimestiku tundmine kehvapoolne ja suur osa loodusest jääb seetõttu kättesaamatuks. Piirkonna ajaloo ja kultuuri tundmine oleks samuti lisaboonus, kuid selle peale seikluse ajal suurt ei mõtle. Ehkki mine tea, sest näiteks keset metsa asuvat sügavat auku üritan aeg-ajalt ikka seostada mõne metsavenna punkriga...

Seega näeb igaüks täpselt seda, milleks tal teadmisi ja oskusi on. Lisaboonuseks on ruumi tajumine, ruumi- ja emotsionaalse mälu olemasolu jm. Kõigil vist pole, näiteks Hardo Aasmäe ütles paar päeva tagasi, et 20% inimestest ei suudagi maailma ruumiliselt tajuda (?!).

Kui tulla tagasi võistluse juurde, siis meie allakäik algas minu poolt initsieeritud Sussanini lõikest etapil 48-58. Rogainijana ja o-jooksjana üritasin otse minna ja kaardile vaadates tundus, et mis see paarsada meetrit peale KP48 sealt mäest alla läbi metsa minek ikka ära ei ole. Kaaslased küll tõrkusid natuke, kuid siiski järgnesid. Kole tõde selgus kohe 30m järel, kui tuli üsna räiges metsas laskuda ja siis pikalt tõusta. Ja nii kolm korda järjest. Totaalsest risust ja mahalangenud puudest ei julgegi kirjutada.

Pildil: Raul vahetult enne Sussanini lõiget (autor Meelis Toom).

Lõpuks jõudsime tee peale, otse ühe vene turismigrupi ette, kes kiljus vaimustusest, nähes esialgu ühte, siis teist ja lõpuks ka kolmandat meest väljumast metsas, kus liikumine oli võimatu. Kuid vähe sellest, igal mehel oli kaasas veel ka ratas!

Meist tehti ohtralt pilte, palusime, et nad pilte internetti ei paneks, piinlik oleks...

Kaotasime selle teevalikuga 4 minutit. Järgmine lõige läbi soo (56-53) oli jalgratturi jaoks samuti kehvapoolne, sest mahalangenud puid oli palju. Läbisime etapi ajaga 13:48, Suprema näiteks 12:07 ja eliittiim SIS GO 9:34. Tasemete erinevus oli selge siingi.

Peale teist tundi hakkas meie tempo langema ja lõpus läks üsna aeglaseks. Peas hakkas miskipärast ringi käima üks lugu, ehkki mingit otsest seost Xdreamiga otsida pole vaja. Lihtsalt sobis laulu rütm meie tempoga.

Siin see lugu:

Peale võistlust tõusis küll väike palavik, kuid pühapäevaks oli kõik jälle ok. Elu läheb edasi.