Kuidas mu äi Soome suusatas

Mu äi oleks eile saanud 113 (!) aastaseks. Vikipeedia lühiartikkel temast algab nii:

"Mait Maameele (1934. aastani Mart Eiert; 24. detsember 1910 Pada vald, Viru-Nigula kihelkond, Virumaa – 1. veebruar 1987 Tartu) oli eesti kunstnik-dekoraator ja karikaturist ning kujutava kunsti kaugõppekursuste ellukutsuja.

Ma pole ise teda näinud, sest kohtusin oma tulevase abikaasaga vaid paar kuud peale Mari isa surma. Matkagruppi oli tookord vaja naisliiget ja nii sattus juhuslikult üks mägikogemuseta tütarlaps ületama 3A kuru (LUGU).
Edasine on Mari teadmine jutuajamistest ja isa arreteerimistoimikust.  

Mart Eiert töötas 1931-1935 Rakveres ajalehtede „Viru maaleht“ ja Uus Virulane“ juures, 1935-1939 Tallinna ajaleheles „Vaba maa“, 1930-ndate lõpupoole Soomes spordilehe toimetajana, kus võttis nimeks  Mait Maameele (Soome hümnist, mille avasõnad on: Oi maamme, Suomi...). Enne suure sõja puhkemist andis koos kahe soomlasega välja ajakirja „Suomi-Eesti“, mis jõudis ilmuda 3 numbrit. 

Eestisse lõksu jäämine

Mait oli korraks Eestis vanematel külas, kui 30. nov. 1939 tungis Nõukogude Liit Soomele kallale ja algas Soome Talvesõda. Piir suleti päevapealt, tagasi Soome ei lastud. Talvesõja ajal proovis ta 2 korral minna jalgsi üle jää tagasi Soome. Ühel korral Aegna ja ühel Suurupi juurest (kaart on illustratiivne). Mõlemad korrad ebaõnnestusid. Teisel korral jõudis päris kaugele, kuid piirivalve sõitis mootorsaaniga järele ja sundis tagasi, meres olid tekkinud ka lahvandused. 1940 sügisel oli Mait vist organisatsiooni „Põhjakotkas“ liige, mis ehitas mingit raadiojaama.

Järgmiseks katseks Soome jõuda tegi ta vähe pikema plaani. 

12. märtsil 1941 alustas kodust Varudist suusateekonda läbi Läti-Leedu-Poola Saksamaale, et sealtkaudu minna Soome. (Eesti oli okupeeritud NL poolt, kes oli sel hetkel aga suur sõber Saksamaaga). Läti läbis suuskadel 8 päevaga, edasi oli sihtkohaks Memel (Klaipeda) Leedus, kuhu jõudis märtsi lõpuks. Kohapeal kuulis, et NL koondab piirile vägesid ja piiril on koertega 10 km laiune patrullvöönd. Kohalikud soovitasid suunduda lõunasse, et minna läbi Kaunase Mariampoli peale. 

Mariampolini jäi 8 km, kui ta suusatas mööda ühest majast ja vaatas sisse aknast. Punanurgas läbiviidud komsomoli koosolekul märkas keegi teda ja võõrast kahtlustades tuldi Maidule õhtul järele ning võeti kinni 13. aprillil 1941 ühes talus vahetult enne magamaheitmist. 

Seejärel viidi vallamajja, kus oli üks nahktagis tegelane kontoriametnikust daamiga. Miilits tahtis ta esialgu külmkartsa panna, kuid peale seda, kui nahkkuub ajakirja „Suomi-Eesti“ sirvis, käskis viimane selle ajakirja toimetaja ööseks enda poole viia. Kahjuks leiti hilisemal läbiotsimisel ühe õmbluse vahelt raadioside šiffer, mis oli jäänud hävitamata, ja ta anti üle NKVD-le ning viidi Kaunasesse. Kinnipidamise järel istus 2 ööpäeva toolil püssivalve all. Püsti tõusta ei tohtinud, peldikusse ei saanud. Süüa-juua ei antud kuni ülekuulamiseni. Peale seda viibis 3 ööpäeva kartseris, mille põrandal laius vesi. 

Edasi viidi Kaunase keskvanglasse. Seal hoiti kinni 1 kuu, edasi saadeti Riia vanglasse, kus istus 8 päeva. 19. juunil 1941 toodi Tallinna Patarei vanglasse (oli ühes kambris Valga piirivalve kordoni ülema, majoriga, ühe Valga raamatupidajaga ja 4 Eesti sõjaväevormis mehega). 10-12-le inimesele mõeldud kambris oli 70-90 inimest, kelle hulgas palju vargaid. Kambri aknast avanes vaade Sõjasadamale. 

22. juunil algas II maailmasõda ja Saksa lennukid pommitasid Sõjasadamat. Vangid moodustasid salga, et võimaluse korral põgeneda. Valmistuti vastuhakuks, juhuks, kui tullakse mahalaskmisele viima. 2 satsi vange viidi ära ja need teadsid, et ees on sõit Siberisse. Juurde toodi uusi vange ja Mari isa kamber sai teada, et öösel läheb neilgi ärasõiduks. 5. juuli 1941 kell 1-2 öösel aeti vangid Patarei vangla õuele kokku ja suruti seina äärde. Keset õue toodi laud toimikutega. Väljahõigatu pidi minema püssimeeste väravast läbi, laskuma väljaspoole aeda põlvili, käed kuklal (ringi vahtimine oli keelatud). Kui nii koguti kokku 120 meest, aeti need üheskoos vagunisse. Hoiatati –  samm kõrvale, avatakse tuli. Inimesed suruti loomaliku peksmisega vagunisse. Oli surmamõistetu tunne. Samas paistis Tallinna siluett, meri oli vaikne, suveöö soe. 

Loomavaguni uks lükati kinni, viimased tulijad ei saanud liigutadagi. Pimedus, õhupuudus.Vangid tagusid meeleheitlikult vastu seina ja karjusid. Tšekist ähvardas kogu vaguni maha lasta, kui vait ei jää. Lõpuks nõustuti võtma akende eest lauad, uks jäeti suletuks. Mait sai üles lae alla 3. polkale, üks tema naabritest oli leitnant Siht, teine majandustegelane Espe.

Esimene kohtumine Siberiga

Sõit Siberisse kestis kuu aega. Süüa anti soolakala ja lombist ämbriga vett. Rongis tekkis düsenteeria, paraskid ajasid üle ääre. Mari isa mälestused: 2 meest proovisid põgeneda - olid lauad lahti kangutanud ja käänaku peal, kui rong aeglustas, hüppasid rongi katuselt pimedusse. Üks jäi elektritraatidesse kinni, valvur märkas ja lasi põgeneja maha. Rong peatati. Teine visati pekstuna ja oigavana vaguni põrandale, järgmises peatuses lasti temagi puuriida taga maha.

Kirovi lähedal sõitis mööda rong naiste ja lastega. Mehed nutsid.

Irkutskisse kohale jõudes ei kandnud jalad pikast liikumatusest ja näljast. Vagunist alla astudes vajusid vangid põlvili. Püssipäradega peksti püsti. 

Irkutskis oli ta 8 kuud uurimise all, kuni juunini 1942, Irkutski Aleksandrovskaja keskvanglas. Seaduslikku alust (paragrahvi) ega vangistuse tähtaega polnud. Seejärel oli vangilaagris Taišetis kuni juunini 1943, pärast vigaseks peksmist 3 nädalat kolhoosis „Taišet“. Pidev nälg, skorbuut, elu eest võitlemine kriminaalidega. Kuna Mait ei suitsetanud, vahetas oma tubakaportsjonid leiva vastu.

Üksikud juhtumid, millest oli juttu:

- Kriminaalid nõudsid näljapajukist leivast sundosa endale. Kogu kambriga otsustati vastu hakata. Relvadeks haarati naridelt, kes kust mida sai. Kui krimkad nõudma tulid, hakati nari juppidega andma nii, et verd lendas. Krimkad lubasid nad vastuhaku eest maha tappa. Karistuseks aeti vastuhakkajad ööseks kütmata külmkartsa. Üks vanem mees oli seal ära surnud. 

- Baraki ühes otsas oli ahi, mille ümbruse hõivasid blatnoid, kriminaalid. Seinapoolsetel oli nii külm, et öösel külmusid narilaudade külge kinni.

- Ämbritega tõrva kandmisel kukkus üks tilk kriminaali vildi peale, kes tuli talle kallale. Mait, kes oli poksi harrastanud, tõmbas ta lõuahaagiga maha ja päästis end sellega, et hoidis kogukat retsi löökidega siruli maas kuni valvurid tulid vahele. Mait sai karistuseks 10 min lumes istumist (aga temperatuur võis seal ulatuda 50 külmakraadini).

- Vagunist laaditi 50-kiloseid kotte. Öeldi, et kui vagun tühi, lõpeb töö. Siis aga aeti uus vagun ette ja pandi tühjaks laadima vagunit 100-kiloste kottidega. Kott lasti ülevalt õlale, Mait kukkus kurnatusest kokku. Valvur tõmbas jalaga mullale ringi, pani Mari isa keskele. Kott tõsteti õlgadele ja püstol pandi meelekohta - seisku. Kukkus uuesti. Siis peksti jalgadega ja kätega kuni teadvuse kaotuseni. Sai selgroovigastuse. Pärast tööd viisid teised vangid ta laatsaretti. Mitu kuud ei suutnud end sirgu ajada ja kõndis laus küürus. Töötegijat temast sellisena polnud ja määrati kolhoosi valvuriks. Väljaspoolt vanglaväravat tõi põue sees salaja sisse hapuoblikaid  (skorbuudi vastu). Tal oli endalgi skorbuut ja kaotas hambad. Vangla territooriumil polnud ühtegi rohelist liblet. Roheline oli nii hinnas, et seda sai vahetada leiva vastu. Skorbuut ja sellest tulenev hammaste väljalangemine oli üks laagri ränkadest haigustest, mis lõppes sageli surmaga.

Punaarmeega Eestisse

1942 edenesid sakslased ja Stalin lubas taas rahvuskorpuste moodustamist Punaarmee koosseisus. Pärast enam kui 2 aastat vanglapõrgut taotles Mait end Punaarmeesse, mis oli ainus võimalus saada tuhandete kilomeetrite kauguselt tagasi Euroopasse. Juunis 1943 mobiliseeriti Punaarmeesse, Eesti tagavarapolku. Oli sidetöötaja, vedas mingeid kaablirulle.

1945. aasta veebruaris Eestisse jõudes anti 2 kuud puhkust, edasi liikus väeosa Kuramaa lahingutesse. Mait otsustas jääda Eestisse ja deserteerus 11. veebruaril. Tema isa ja ema olid sõja ajal surnud. Ka Maitu ennast peeti kadunuks-surnuks, mistõttu ei osanud keegi teda Eestis oodata. 1942 peeti talle Viru-Nigula kirikus hingepalvegi ära. 

Eestis lasi Mait teha endale sõjaväepileti ja valedokumendid 1940 surnud vend Peetri andmetega, Mait Maameele nimele.

1945 Tallinna jõudes oli linn võrreldes vangistuseelsega 1941 muutunud nagu öö ja päev. Linn oli olnud võõrastav, linnapilt täis Vene sõdureid ja vene keelt.

Pärast deserteerumist vahetas ta sageli elukohti ja ööbis, kus sai. Mais-juunis 1945 ööbis sageli Tallinnas kunstnik Ilmar Ojalo ateljees. Nii kuni arreteerimiseni 19. juunil 1945, kui Ilmar Ojalo ateljee pööningul Suur-Ameerika 18a ärkas näkku suunatud valgusvihu peale. Püssimehed küsisid dokumente, võtsid kaasa nii Maidu kui päeviku Siberisse saatmise teekonna algusest.

Sellesse kodutusse perioodi jäi tõenäoliselt ka juhtum, kui ta ööbis metsavendade juures (Raasiku lähedal?). Hommikupoole ööd oli keegi tormanud sisse, äratanud kõik ja teatanud haarangust, mis käis juba küla teises servas. Ta põgenes ühe kaaslasega, jaamast mindi esimese hommikuse rongi peale. Pärastlõunal tulid nad tagasi olukorda uurima. See hoiataja oli olnud mingi metsavennasalga liige, kes teistele hoiatust tuues jäi ise haarajate kätte. Mait ütles, et mehe tääkidega läbitorgitud surnukeha leiti kuskilt aia äärest, ainult riidetükkide järgi tunti ära.

Teist korda Siberisse

Algas teistkordne sõit orjalaagrisse Siberisse. Seekord Krasnoturinskisse, Bogoslavlagi (Uuralites), kus Eriosakonna otsusega sai 1946 jaanuaris nõukogudevastase tegevuse eest 5 a parandus- ja töölaagrit. Töötas maa all vasekaevanduses, rõskuses, pahkluuni vees. Niiskest šahtist maapinnale tõustes külmusid vangid teel barakki jäise tuule käes kõvaks ja ragisesid nagu vihmaveetorud. Enamik vangidest sai seal poole aasta või aasta jooksul mingi kopsuhaiguse, millesse surid. Mari isa pääses tänu  joonistamisoskusele maa peale kulturnikuks ehk loosungeid joonistama. Kaevandusest pääsemine päästis ta elu. 

(Selles piirkonnas matkasin ka ise kunagi, lugu on SIIN.)

Lõpuks, 1950 vabanedes, oli ta 40-aastaselt paljas nagu püksinööp. Esimese endale kuuluva isikliku asja, milleks oli pruun villane tekk, andis talle Tartus jurist Robert Tasso ema. Endisel vangikaaslasel jäi aga veel aastaid Siberis istuda. 

Elu Tartus

Tartus juhendas ta kunstiringi, kus kohtas tulevast abikaasat Maimut, loogika-psühholoogia osakonna tudengit, kellega abiellusid 1958. Sündisid poeg ja tütar. Mingi aeg juhendas rahvakunstiringi Autoremonditehases, hiljem, kuni surmani oli kunstnik-dekoraator Tartu Vee- ja Kanalisatsioonivarustuses. Tema ateljee asus Vanemuise pargi kõrval veetornis.

Mari isa oli loomult ülirõõmsameelne inimene, mitte iialgi pahur ega mossis. Vene korda ei sallinud, vene keelt ei rääkinud põhimõtteliselt. Loomult oli alati väga abivalmis. Ja armastas palju sõpradega kohvikutes istuda. 

Elu lõpupoole kippus kohvikus napsu võtma ehk natuke sagedamini kui vaja. Tütre etteheite peale liigse napsitamise kohta ütles ükskord: 

„Tead, kui mõtled, millest kõik oled läbi tulnud, millisest külmast ja näljast, siis kusagil baaris, kus on head sõbrad, kus on ilusaid naisi, kus on soe, ja pits konjakit....“

***

PS

Kui Mari läks Vanemuise pargi kõrval asuvasse perekonnaseisuaktide büroosse matuste jaoks isa surmatõendit saama, ei tahetud seda välja anda, sest isa ühes dokumendis oli õige sünniaasta 1910, teises vend Peetri sünniaasta 1907. Ametnikuga pikalt vaieldes vaatas Mari samal ajal seinal rippuvat isa maali, mingid astrid vaasis ja isa signatuur seal all.

Kaval Antsu iseloomu tal küll polnud, kuid Ants Viidalepale sobis.

.