Mootor on auto süda ja süda on inimese mootor

See lugu sobib hästi eelmise postituse jätkuks. Siis oli üks sportlik ettevõtmine, mis jäi lõpuni viimata, kuid nüüd, tagantjärele, loen seda lugu hoopis teise pilguga. Kogenumalt.

Eelmise aasta oktoobris sõitsin oma 13 aastat vana Mazdaga Võrumaalt koju. Kui koer on 13 aastat vana, nagu näiteks meie Lumi praegu, siis ta oleks ehk kusagil 70+ kandis, ehkki näeb välja päris nooruslik. Mazda on ilmselt noorem - pakuks nii umbes 61 nagu ise praegu olen.  

Kiirteel oli lubatud sõita 120-ga ja võtsin sealt maksimumi, kui ühtäkki oli mootoris kõva kilin-kolin. Õnneks oli kohe tee ääres tasku ja sain auto sinna keerata. Tallinnani jäi 40-50 kilomeetrit. Kutsusin puksiiri ja lasin auto viia Kadaka tee Eurostautosse. Olen seal alati teeninduses käinud. 

Mootoriploki seest tehti pilt ja selgus, et selle mootori eluaeg on läbi - keps või kolb, pole vahet, oli vigastanud silindrit. Jama lugu, sest auto oli muus osas veel päris sõidukõlbulik ja kohe kahju oli teist niisugusena maha kanda. Tahaks ju asjad ikkagi lõpuni ära kasutada. Samas oli ka uue või kasutatud auto ostmiseks väga ebasobiv aeg, sest polnud teisi eriti saadaval, vähemalt mõistliku hinna või kättesaamise aja mõttes.

Kurtsin oma muret ühele tuttavale, kes soovitas asjalikku remondimeest Keilas, mõnesaja meetri kaugusel kodust. Mis seal ikka, läksin kohale ja näitasin talle pilti mootori sisemusest. Mees ei hakanud palju juurdlema, oli tallegi kohe selge, et selle mootoriga pole enam midagi teha. Ja pakkus huvitava diili - vahetame mootori ära! Mootor autolammutusest, kohalevedu ja vahetus kokku alla 1000 euri. 

Tundus päris uskumatu, et kas kõik nii lihtsalt käibki. Varsti oli autol uus mootor peal, 165 000 km vähem sõitnud kui minu vana, väljanägemiselt nagu uus. Mootori hääl oli tihedam ja tõmme parem. Auto sai paar aastat lisaaega ja täiesti korras mootor autolammutusest oma missiooni edasi täita. 

61-aastase mehe süda peaks olema samuti üsna kobe, eriti veel, kui on eluaeg sporti tehtud ja null suitsu tõmmatud. Nagu Tarvo Jõeste ei väsi kordamast, võiks veel "panna" küll.

Kaks aastat tagasi pidin läbi tegema ühe suurema remondi, väga tõsise opi pika taastumisajaga. Aasta hiljem õnnestus siiski spordiellu tagasi tulla. Ja mitte ainult, kõige krooniks oli superveteranide kuld 24h rogaini EMil koos Jaak Väärsiga. 

Möödunud neljapäeval kutsuti EOK ja Spordiveteranide Liidu poolt veteranide tiitlivõistluste medaliomanikud austamisõhtule Toompeale, Teaduste Akadeemia majja. Polegi varem sellist tunnustamist pakutud, ehkki medaleid on kogunenud aja jooksul päris palju. 

Enne Toompeale minekut läksin värskenduseks lühikesele jooksuringile. Polnudki enam ammu jooksnud, sääreprobleem oli takistuseks. Individuaalse Keila 54 km suusamaratoni südameprobleem oli ka justkui lahendatud, sest tegin peale seda Võrumaal imeilusate ilmadega kolm lumekooriku suusatamist. Tõsi, iga väiksemgi pingutus tegi südamepiirkonna raskeks, mistõttu üritasin nautida pingevaba, suurepärase libisemisega sõitu. 

Selline suusatamine on tavaliselt ülinauditav, eriti päikeselise ilmaga kena looduse keskel. Siiski oli täielikust vabaduse tundest midagi puudu, sest korralik piiraja oli peal Seda olin tundnud juba 3-4 viimast kuud. Isegi pisike pingutus on olnud vastumeelne, hea märk sellest, et nüüd on tulnud aeg võtta sporti kergemalt. Normaalne.

Jooksma läksin mõnuga, kuid see tunne kadus üsna kiiresti. Kõris hakkas pitsitama nagu oleksin 800 m jooksu finišisirgel. Siis tuli raskus rindkeresse. Jooksin kergelt edasi kuni Karjaküla tee alguses sai selgeks, et enam ei taha. Kohe üldse ei taha. Jalutasin rahulikult koju. 

Südame kohal olid valud, ootasin, et need mööduvad sarnaselt Keila suusamaratoni järel toimunuga. Ei möödunud. Panin end siiski korralikult riidesse, et vastuvõtule minna, kuid uksest siiski ei väljunud. Liiga ebameeldiv valu oli rinnus. Ja kurk pigistas tugevalt. Naine ja EMO medõest noorem tütar soovitasid tungivalt kutsuda kiirabi. Ei kuulanud neid, sest ei tahtnud end narriks teha põhjuseta väljakutse eest.

Helistasin perearstile ja sain järgmise päeva lõunaks aja. Naine tõi apteegist nitroglütseriini tablette, kuid need ei võtnud valu ära. Hommikuni kestis ebameeldiv tuim valu, mille võttis ära Ibuka tablett. Olemine oli peale seda täitsa ok. 

Perearsti juures tehti kardiogramm ja otsus tuli kiirelt: kohe on vaja kutsuda kiirabi. Ei jõudnud kodus asjugi kokku panna, kui Keila kiirabi ootas maja all. Piinlik oli minna autosse. Loodetavasti naabrid ei näinud, kellele see väljakutse tehti. Naabrimees on ju üle 90, ehk temale.

Kõik see, kuidas minuga edaspidi toimetati, näitas Eesti meditsiiniteenuste kõrget taset. Ei läinud palju aega, kui olin PERHis šuntimise laual. Diagnoos: südamelihase infarkt. Dr. Laanoja ajas kubemearterist traadi südame pärgarterisse. Koroonast olin suutnud hoiduda, kuid terminiga "koronaar" tuli nüüd kokku puutuda. Mootori jaoks vajalikust kolmest suurest küttevoolikust oli üks täiesti umbes. Vigastuse suurus ummistuse taga oli selgusetu. Ilmselt oli siin tegemist keerulise otsusega arsti poolt, kes siiski avas selle pärgarteri, surus ballooniga laiali ning asetas sinna stenti. Tegi ta seda kubemearterist, ilma valuta, kaugjuhtimise teel. Kogu kino sain vaadata suurelt ekraanilt. Põnev, ehkki pikaleveninud protseduuri ajal (kestis umbes 2h) oli ka raskemaid hetki. Arst sai selja päris märjaks.

Küsimus: Mis raamat on fotol?

Miks ma seda kõike nii detailselt kirjeldan? Eks ikka seetõttu, et mõni järgmine tervisesportlane teadvustaks teatud sümptome ja poleks nii isepäine. Isegi kerge valuaistingu puhul südame piirkonnas (stenokardia) tuleb kohe EMOsse pöörduda. Iga tund on äärmiselt oluline, sest verevarustuseta, st hapnikuta jäänud südamelihase piirkond kärbub ja ei taastu kunagi. Minul läks juhtunust operatsioonilauale jõudmiseni üle ööpäeva. Kahjustus muidugi tuli, kuid mitte väga suur. Sest probleem oli kestnud ilmselt pikka aega ja kuna oli vaja võistlustel "panna", siis ahenenud pärgarteri kõrvale olid tekkinud lisakapillaarid, mis kütust natukenegi enam mootorisse andsid (nii oletan, eks arst selgitab homme täpsemalt). Seega olin pikalt sõitnud kolme töötava silindriga nelja asemel, kui inimese mootorit autoga võrrelda.

Nüüd läheb mitu kuud aega tavapärase sportliku tegevuse taastumiseni. Ravimeid tuleb aga võtta väga kaua. Eks näis, kui kiiresti taastumine läheb, igal juhul on kaasvõistlejatel sellel aastal üks konkurent vähem. Vist. Samas, äkki hakkavad nüüd kõik neli silindrit tööle ja mootor saab hoopis jõudu juurde. Kriimud on aga silindril peal. Kuna süda on bensiinimootorist vastupidavam, siis, erinevalt autost, ei tule veel meest maha kanda. Kogu lugupidamine osavatele remondimeestele, olgu siis automehhaanikule või invasiivkardioloogile.