Spordilinn. Vol 2 - spordirajatised

Juttu tuleb jälle Keilast ja ülevaade ei pretendeeri Keila spordirajatiste kõikehõlmavaks ülevaateks vaid annab isikliku lähenemise kodulähedastele sportimisvõimalustele. Spordilinna esimeses osas oli juttu Keila korvpalli meistrivõistlustest (SIIN).

Natuke kummaline on kirjutada spordirajatistest praegu, kui kõik sportimiseks sobivad hooned on suletud ja nende ümbrus inimtühi. Samas ei saa selline olukord lõputult kesta. Mul isiklikult pole probleemi, sest häid suusa-, uisu-, ratta- ja jooksuvõimalusi oli ja on piisavalt. 

Kui astun koduuksest välja, siis kohe maja kõrvale jääb Keila Noortekeskus, mille ehitas üle 30 aasta tagasi Eesti Geoloogia Valitsus oma töötajatele võimlaks. Selle hoone idapoolses küljes oli veel ujumisbasseini betoonist vann, mis pole kunagi vett näinud. Infoosakonna juhatajana lasin siis sinna ehitada  lauajuppidest riiulid proovidublikaatide jaoks, kaks vanglast vabanenud meest said sellega kenasti hakkama. 

Oli hetk, kui Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, kes siis haldas kõiki hooneid, tahtis teha võimlast puursüdamike hoidlat. Linnavalitsusel õnnestus see plaan nurjata ja igavesti mõnus ning senini kasutatav spordisaal jäi alles. 

Viimati mängisin seal lauatennist 5 aastat tagasi. Kasutada oli 3 lauda, mehi käis tavaliselt kuni 7-8. Tase oli harrastajale sobiv, noor Dima alles arenes ja oli veel kaugel praegusest reitingust (54.). Siis oli ka ainuke kord kui filmisin mängu (GoPro'ga) ja ainuke kord, kui õnnestus Dimat võita (VIDEO). 

Diagonaalis üle tänava on Keila Tervisekeskus. Kaua-kaua seisis selle koha peal pooleliolev Harju KEKi spordihoone (pildil). Majja pidi tulema ujula, spordisaal ja lasketiir. Objekt anti Keila linnale üle kusagil 90ndate alguses ja võttis veel 10 aastat, enne kui 2001. aasta mais, st 20 aastat tagasi, avati uues Tervisekeskuses kõigepealt ujula. Hoone arhitektideks olid Ain Padrik ja Kristi Alamaa

Tervisekeskus maksis kokku 100 miljonit krooni, millest 12 miljonit andis riik. See summa sai linnale 15 aastaks tõsiseks laenukoormaks ja takistas uute laenude võtmist, näiteks aastaid hiljem Keila Kooli jaoks. 

Kõrvaloleva pildi tegin uhiuuest hoonest 2001. aastal.

Tervisekeskuse rahastamine, planeerimine ja ehitamine vääriks kindlasti eraldi peatükki inimestelt, kes selle tegevuse juures olid, eelkõige tollase linnapea Leino Mägi poolt (pildil). Ta oli suurte ideedega ehitus- ja arendusprojektide mees ja kuna raha oli vähe, siis suutis igasuguste kombinatsioonide ja abirahadega neid ideid ellu viia. Tegevused käisid sageli eespool igasugu planeerimisi ja linnavalitsuse või volikoguga kooskõlastamist. Abiliseks kõiksugu spordiprojektide taotlemisel ja elluviimisel oli Keila linna tõeline spordihing Jaanus Väljamäe, kes jätkab sama tööd ka praegu. Ehkki Reformierakond on enam-vähem pidevalt olnud Keilas võimul ja jätkab tervisespordirajatiste hooldamist ning edasiarendamist siiani, pole Leino Mägi enam nende ridades ja on Keila aktiivsetest tegemistest väljas. Olid ajad, kus julge pealehakkamine, bürokraatiast eemalehoidmine ning, mis seal salata, ka autoritaarne juhtimine, lubasid ära teha suuri asju. Leinole oli sport oluline ja selle kõrval kannatas natuke ka muu, näit haridus ning kultuur.

Keila Tervisekeskuse täituvus on olnud vahelduv. Viimasel ajal sattusin ujulasse tavaliselt hilja õhtul ja siis sai pea alati olla ujumisrajal ning teinekord ka basseinis üksi.

Jõusaalis käisin siis, kui joosta ei saanud ja ainsaks  trennivõimaluseks oli velotrenažöör. Üleval, täismõõtmetega korvpallisaalis, sai kunagi korvpalli ja saalihokit mängitud, kuid viimasel ajal pole sinna asja olnud.

Tervisekeskusest ja ka kodust üle tänava asub Keila Kooli uus hoone ja selle taga hiljem ehitatud 300 m ovaaliga staadion. Olin kunagi kriitiline kooli asukoha suhtes pargi serva, kuid arhitektid suutsid projekteerida väga sobiva madala hoone, mis ei võtnud enda alla suurt osa metsapargist. Koolile rahastuse leidmine oli karm ettevõtmine, sest linna laenukoormus oli riigi arvates üle lubatu kõrge. Manipuleeriti erakooli ja sihtasutusega, lõpuks saadi vajalikud laenusummad kätte. Seegi on huvitav peatükk linna arengus ja sisepoliitilistes kemplemistes ning pingetes. Üheks keskseks persooniks oli siis tollane linnavolikogu esimees Andrus Loog.

Kooli oli esialgu kavandatud mitu suurt spordisaali, kuid prioriteetide ümberhindamine kohalikul tasandil tõi sellesse majja Keila muusikakooli ning ühest võimlast ehitati hoopis suur kontserdisaal. Ja see polnud üldse paha lahendus.

Keila kooli spordisaalis pole ma käinud, kuid kontserdisaalis palju kordi. Koolis on veel 6 lauaga lauatennisesaal, mida olen viimastel aastatel päris sageli kasutanud. Mängijate tase on päris korralik, mõni on reitingus esisajas, mõni teises jne. 

Mõned orienteerujad mäletavad kindlasti Tallinna MV sprindiorienteerumist Männiku pargi kaardil, korraldajaks LSF Pronoking Tiim. Võistluskeskus oli siis praeguse kooli alal. Kooli taha ehitati hiljem linna rahade eest tartaankatte ja kunstmuruväljakuga staadion ning väikesed, piiretega palliplatsid. Oi pagan, kui oleks selliseid lapsepõlves olnud... Siis piirdusime väravapostideks asetatud kahe kiviga tänaval. 

Keila terviseradade või suusastaadioni poole liikumine on eriti mugav mööda kergliiklusteed, mis kulgeb Ehitajate tee kõrval ja mis rajati kusagil 2009-2010 ühe Norra projekti rahade eest. Ühe miljoni euro eest pandi alus praeguste suusaradade võrgule, rajati 3 km asfaltteid rulluisutamiseks, ehitati jalgpalliväljak, abihooned, discgolfi rajad, BMXi mägi.  

Selle Norra rahaga vedas, sest rahastati 10 projekti. Keila projekt sai vastava riikliku komisjoni poolt 11. koha. Kuna norrakad praakisid ühe projekti välja, siis osutus õnnelikuks ka Keila oma. Ja selle raha eest tehti väga palju ära.

Enne veel, kui Norra raha Keilasse tuli, jõuti Leino eestvedamisel teha suuri asju. Kõigepealt puhastati praeguse suusastaadioni ala tohutust hulgast  prügist (pildil, mille sain Valdur Vachtilt. Autor teadmata). Suured olme- ja tööstusprügi mäed jäid ka Harju KEKi poolsesse serva, kuid seda korrastati hiljem. Ühe asemel on praegu Keila kõige kõrgem mägi. Vana Tankimägi oli praegusega võrreldes üsna väike ja sellestki kruusahunnikust oli jõutud pool minema vedada. Ka teised tankimäed olid maastikult kadunud. 

Suusaradade ja mägede kontseptsioon muutus linnapea peas pidevalt, igal hommikul olid uued ideed. Keila lõunaosa vee- ja kanalisatsiooniprojekti kaevis jõudis uutesse mägedesse, samuti tankipolgu lammutusjäätmed. Seitsme tõusu mägi on ehitatud Saku Õlletehase pruulikoja lammutusjäätmetest. Ka Saku vee- ja kanalisatsioonirajatiste kaevis jõudis Keila mägedesse. Mõlemal omavalitsusel olid kasud sees - Saku ei pidanud maksma jäätmete ladestustasu ja Keila sai endale positiivseid pinnavorme. Saku poolt oli mägede peal ka suur buldooser, mis ladustatud materjali laiali lükkas. Harju KEK andis kasutamata jäänud ehituspaneele ja betoonist soojatorustiku karpe. Nendest ehitati suusasildu ja piirdeid. Lühidalt olen Keila suusaradade ajaloost kirjutanud SIIN.

10 aastat tagasi läksid suusarajad selliselt. Ei saa mainimata jätta, et esialgse plaani järgi ulatus suusarada veelgi enam ida poole, kusjuures ehitati annetustest valmis ka valgustus. Kahjuks ütles seepeale üks maaomanik "mu mua" ja et selle peale ei ehita te mitte mingisugust suusarada. Postid tuli üles võtta ja teise kohta viia. Üks siht rajati juurde.

Kahel kõrvutioleval fotol on Loodeosa elamurajooni kurv enne 2000. aastat ja praegu.

Leino läks vahepeal oma suusaradade planeerimisega nii hoogu, et tahtis Keila terviseradadele ehitada ka suusatunneli. See oli küll hull mõte ja hea, et asi seisma jäi. Suur lage ala jäi alles ja sinna sai hiljem rajada 2 jalgpalliväljakut. Esialgu tundus küll, et jalgpallistaadioni asukoht kaugel metsas pole kõige parem mõte, kuid tänane pilt kinnitab hoopis vastupidist - vahemaad pole suured ja inimesed on leidnud tee tervisradadele ning staadioni juurde. Alles see aeg oli, kui võisid metsas suusatamise ajal  "kokku põrgata" tankiga, inimesed kartsid seal liikuda ja võttis palju aastaid, kui Keila mets sai linlastele omaseks. Nüüd on suur läbimurre tehtud ja iga atraktsioon ainult suurendab terviseradade kasutust.

Populaarne on discgolf, kasutust leiavad ka staadioni kõrval asuvad jõumasinad.

Maailma esimene mobiilse orienteerumise ehk MOBO rada rajati Keilasse. Tarmo Klaari idee ja tarkvara on jõudnud vähemalt 13 riiki, kus on üle 430 erineva raja. Kuna Keila orienteerumisest tuleb loodetavasti eraldi sissekanne, siis piirduks orienteerumise ja orienteerumiskaardi kui spordirajatise ülevaatega siinkohal. 

Terviseradade areng pole ka praeguse linnapea Enno Felsi juhtimisel seisma jäänud. Keila Terviserajad on regionaalseks tervisespordikeskuseks Harju maakonnas ja riik rahastab seda iga-aastaselt. Rajamisel on uus suusastaadion, lastele juba ehitatakse madalat seiklusrada (pildil). Rattamehed on metsa teinud palju põnevaid ja ka tehnilisi rattasingleid ning heietavad mõtteid edasiste arengute suunas.