pühapäev, 27. detsember 2015

Jolki-palki vol 4 ehk Näärilaks 2015

Kui hiljuti jõudis kinno film "Etturi ohverdus" skandaalsest malegeeniusest Bobby Fischerist ja tema tiitlimatšist Boris Spasskiga 1972.aastal Reikjavikis, siis oli kohe selge, et tahan seda filmi ja kohe(!) näha. Male oli siis ülemmäng ja maletajad erilised inimesed. Palju mälestusi ja üleelamisi oli sellest aastast ja sellest loost.

Nii oli ka Näärilaksuga, millest lihtsalt pidin osa võtma. Sest tegemist on alati olnud põneva seiklusega, vürtsitatuna pimeda ajaga. Juba väike ajalugugi on tekkinud ja hulk pilte Tallinna ümbruse teedest, metsadest ning põnevatest objektidest mälusse salvestunud. Ei ole ununenud ka huvitavad mõtlemisülesanded ning tehtud lollid vead - neid oli siis, tuli nüüd ja saab olema ka tulevikus. Nii kaua, kui tegijatel jaksu seda üritust korraldada ja osalejail tervist võistelda.

Seekord olin enne starti natuke mures, sest 2 päeva varem lõi jooksu ajal jälle valu vasakusse säärde, nagu ka eelmisel aastal. Lootsin rattavalikule, ehkki ka jooksuvarianti oleksin riskinud. Jalg oli teibitud ja valuvaigisti sees. Tegime Mati Pretofiga siiski rattavaliku, see tundus terviklikum ja ahvatlevam, füüsiliselt vähenõudlikum. Olen viimase kahe kuu jooksul vähemalt 3 korda haige olnud, mistõttu on füüsiline vorm kehvapoolne ja kaal kontrolli alt väljas. Borrelioosi-laadne värk istub endiselt sees.

Pulli sai rajal ka seekord. Me pole Matiga küll seiklusvõistluse meeskonnana kõige teravamad pliiatsid, kuid meile mõlemale meeldib selline tegevus.

Algus läks kenasti, sest mõistatuse vihjed saime rahulikult autos ära lahendatud. Vaguni alt (42V) roomasime läbi koos Manni ja Viffiga, Siselinna kalmistusse tormasime Aadli ja Abrami järel. Mati võttis kalmistu kaardi, mina paberilehed juttudega, et sealt õiged vastused jooksu ajal välja lugeda. Ja nii me liikusime, Mati otsis mingeid punkte (hauakohti), mina vastasin paberil küsimustele. Kui leidsime SI-jaamaga hauakoha, siis täitsin tekstilünga vastava numbriga. Nagu korralik koolipoiss õppetükke tehes.

Mati ei küsinud minult midagi (ehkki kaardil oli kirjas, kuidas saab vihjeid 7 haua asukoha kohta), mina jälle ei saanud aru õigete vastuste järel olevatest numbritest. Kriipsutasin õiged vastused alla, et küll need Eensaared neid hiljem kontrollivad. Esimeses leitud punktis käis Mati kaks korda, kuid mõlemal korral unustas komposteerida. Seetõttu külastasime seda hauda veel ka kolmandal korral.

Kahte hauda sellel pimedal kalmistul ei leidnud, tagantjärgi imestan, et üldse midagi leidsime. Sest Rain polnud meie paberitest huvitatud ja ütles, et need olid vaid abiks (??). Abist sain aru finišis. Kuid selles polnud midagi uut, sest ka esimese Näärilaksu ajal leidsime punktid üles ilma abistava legendita...

Edasi sõitsin mina KP22-e ja Mati 41V-sse. Üks rääkis ühte ja teine teist, kokku need jutud rattasõidu ajal ei saanudki. Kuni lõpuks keeras Mati bussijaama juurest SOSi mäele. Seal sain talle öelda, et jätsime KP22 vahele, Mati oli üllatunud. Aja kokkuhoiu mõttes ei läinud seda enam võtma. Peale võistlust selgus, et me kumbki polnud näinud KP35 olemasolu. Ka see punkt jäi vahele.

Vähe sellest, Mati oli ära kaotanud rajalegendi ehk roadbooki.

Jõudsime KP47V juurde, tegin kaasvõistlejate rajalegendist nutitelefoniga pildi, vaatasime vihjet, mis midagi ei täpsustanud ja hakkasime edasi liikuma. Selgus, et Mati oli ka kaardi ära kaotanud. Otsisime seda siit ja sealt, ei kusagil.

Punktide 46 ja 28 vahel saime jalad vesisel heinamaal märjaks. Teevaliku tegime lampide järgi, kuid metsa seest oleks saanud ka mööda rada sõita 27V-sse.

Näärilaksul on alati meeldiv jõuda mehitatud punkti, seal saab süüa, seal saab juua ja lõbus on ka. Seekord olid ees paadimees Ott ja Hiiekas, paras paar, vanad sõbrad, nagu öeldakse. Tegime väikesed vana-tallinnad ja õlled ning jätsime sõbraliku duetiga hüvasti.

Ei tea, oli see liköörist või millestki muust, kuid kohtusime "tänu" minu navigeerimisele Oti-Hiiekaga veelkord, seekord kanali erinevatel kallastel. Hiiekas oli valmis meile üle kanali paadiga likööri tooma, kuid kuna aeg surus peale, loobusime lisadoosist. Vana-Tallinn on Näärilaksu firmajook ja imestan, miks ma seda ise poest ei osta. Maitseb väga hästi, eriti kuuma teega. Mainima peab ka, et finiši uhkes nääripakis on alati sees olnud ka üks väike Vana-Tallinn (Eensaarte lemmikjook?).

KP44 oli trikikas, tiirutasime puud otsides päris kaua. Legendi ei viitsinud ka kohe vaadata, sest see oli seljakotis asuvas telefonis. Kui lõpuks puu leidsime, oli ka jooksev Neeme Loorits krapsti kohal.

Sama oli ka KP25V-ga. Väikese tiirutamise peale leidis Mati paneelide alt koopast punkti, ehkki ma olin mõni aeg enne seda teisel pool paneeli, samuti tunnelis, sealt mööda roninud. Nägin vaid mingit rippuvat sinist klaaspärlikeed. Ja nii kui punkti leidsime, oli Neeme jälle õiges kohas kohal.

KP26V asukohta mäletasin hästi ühelt päevakult, kui sealt üle ujusin.

KP32-ga läks kiireks ja see punkt jäigi leidmata. Arvasin olevat punkti pätsikeste vahel, kuid see oli palju kaugemal. Finišisse jõudsime 2 min enne aega.

Mõnus pingevaba võistlus, füüsiliselt kerge. Palju meeleolukaid kaadreid jälle mälusopis juures, mitmed uued ja huvitavad kohad registreeritud.

Läbisime GPSi järgi 38,9 km (3,5h).
GPS jälgimine
Tulemused

Ootan järgmist Näärilaksu - juubelilaksu.

Varasemad viited:
Jolki-Palki vol.1  2012
Jolki-Palki vol.2  2013
Jolki-Palki vol.3  2014


3 kommentaari:

Unknown ütles ...

Vanakas on minu lemmik matkajook ja minu õpilased Eensaared kuulavad treeneri sõna:) Ott

Armo ütles ...

Klaaspärlikee KP-s 25V oli tegelikult lambikestega ja pidi valgust andma, aga ilmselt oli keegi punkti võttes toiteploki lüliti vastu läinud ja lambid välja lülitanud, sest kui punkti ära toomas käisin, siis need ei põlenud. KP 44 osas oli legendi lugemine ikka hädavajalik. "Jälgi pingsalt rajaraamatut" oli ju selgelt ees! Aga jah, selle KP 35 osas nõus, seda oli raske kaardilt välja lugeda, numbri taust vaja teha eri värvi või trükkida fotolt loetava värviga.

eduardp ütles ...

KP44 juures võtsin legendi, st mobiili kotist, välja alles siis, kui teisti enam ei saanud. KP35 oli puhtalt oma süü, oleks võinud ikka näha. Kuid eelnev segadus ja punkti vahelejätmine hägustas meeled. Korralduse osas oli kõik ok.