Dovgulevitš (4850m, 3A) ja hõbemedalid

"Täna 25 aastat tagasi" oli saade, mida teab vist küll iga keskeast vanem inimene. Seda on peetud aegade parimaks ETV telesaateks. Kuid juttu ei tule legendaarsest Valdo Pandist, Isamaasõjast ja sellest saatest, vaid hoopis ühest väikesest lahingust Matša mäesõlmes, mis sidus kokku kaks inimest ja on hoidnud neid koos juba 25 aastat.

Oli aasta 1987, kui plaanisime minna kuuekesi Matša mäesõlme mägimatkale, võttes eesmärgiks ka 600m kõrguse Raigorodski jäämurru läbimise koos tehniliselt nõudliku 3A raskuskategooria Dovgulevitši kuru ületamisega. Kuuendaks liikmeks ja teiseks naisterahvaks grupis leidsin Sinu, tänu paljude juhuste kokkulangemisele ja Urmase abivalmidusele.

Mägikogemusi Sul polnud, ehkki mõnedel matkadel olid käinud: vanade matkahuntidega Kesk-Aasia ja Kasahstani kõrbetes, Kamtšatkal ja Komandöri saartel ning parvega Siberi jõgedel. Tundus, et saad hakkama, õigemini, pidid hakkama saama, sest miski pöördumatu oli juba alge saanud.    

Matka alguses olid kotid väga rasked, sest seljas oli 18 päeva toit koos mäetehnilise varustusega. Matkarajooni sisseminekul oli võimalus pisikese veoautoga jalavaeva vähendada, kuid selleks pidime natuke ootama. Istusime, lobisesime, kuni Sinu juurde astus üks vanaätist tadžikk, ulatas roosi!? ja lahkus. Kas see oli mingi märk.

Dovgulevitš (4850m, 3A)

  

Matkal areneb kõik kiiresti ja 8.päeva hommikul, kui alustasime tõusu Raigorodski jäämurrus, oli midagi tõsisemat juba tekkinud. Kuid see selleks, liikumine liustikul vajas tähelepanelikkust, kõrgelt kaljudelt kukkuvate kivide jälgimist, kitsaste jääsildade ületamist, sügavatest lõhedest ülehüppamist, lõputuid serpentiine ja manööverdamisi lõhede ja serakkide vahel. Meie seast lahkunud alpinist-matemaatik Täht Toomas pidi aastaid varem mitmete lõhede ületamiseks laskuma sügavatesse jäälõhedesse, et teiselt poolt uuesti üles ronida. Meil õnnestus selliseid trikke vältida ja leida labürindist lihtsam väljapääs.

Raigorodski 600m kõrguse jäämurru ületamine võttis aega 6h. Üleval oli mõnus väsimus ja peale väikest einestamist lasime end päikse käes pikalt lebosse. Puhkus venis tundidepikkuseks ja õhtune "lühike jalutuskäik" Dovgulevitši kurusadula alla osutus pikaks laugeks tõusuks ja oodatust palju väsitavamaks.

Laagrisse jäime ca 1-tunnise tee kaugusele kurust, sest eespool oli mingi vene grupp ja meil polnud tahtmist nende lähedusse sattuda. See aga tähendas planeeritud tõusutaktikast loobumist, sest Toomas Tähe nõuande järgi pidime hommikul koos päikesetõusuga kurul olema. See aga oleks eeldanud tõusueelsel õhtul ülijärsule lumeseinale astmete ja kirka julgestuspunktide tegemist ning hommikul pimedas mööda "treppi" taevasse ehk kurule tõusmist.

Tegelikult poleks me suutnud ei füüsiliselt ega ka ajaliselt sel õhtul astmeid ette valmistada. Ja kasu poleks sellest samuti olnud, sest öösel sadas korralikult lund ja ümberringi mürisesid laviinid.

See öö oli matka jooksul kõige külmem. Oli minu kord hommikuses toimkonnas olla ja plaanisin kella neljaks kahe priimusega kuuma joogi valmis teha. Süüa meil suurt midagi polnud, sest kahe liigse matkapäeva tõttu oli toit otsas. Teisel pool sügavas orus oli kivi all nii piiritust kui pekki, kuid sinna oli veel pikk maa. Seegi omaette lugu.

Niisiis alustasin vee keetmist kell 4 öösel. Oli parajalt külm ja priimused ei hakanud kuidagi tööle. Jamasin nendega ca 1,5 tundi, ühega sain lõpuks eelmise õhtu teepära kergelt soojaks tehtud. Rahvas sai küll pikalt magada, kuid väga vähe juua - igaühele pool kruusi teed, millest Ilme osa aeti veel ümber. Polnud just parim algus sellele väga raskele ja ohtlikule päevale.

Liikuma hakkasime kell 6 ja saime Iževski V kategooria grupi varsti kätte. Koos ajasime rada  kuruni, kohati puusadeni lumes. Nemad jäid kuru alla puhkama, meie aga alustasime kohe tõusu, üritasime veel päästa aega, mida enam polnud. Päike oli ammu väljas, lumi sulas ja laviinikesed alustasid tegevust. Otse lumeseinast üles saada polnud mingit lootust. Jäljed poleks enam kandnud ja kui olekski, siis laviinikestega allasõidust poleksime pääsenud. Neid sahises mööda kogu aeg.

Venelased alustasid tõusu vasakult ja hoidsid keskmise ribi peale. Andsime oma köied ka neile, millest tehti 250m kogupikkusega julgestus. Samal ajal, kui venelased töötasid,  ootasime meie mitu tundi järsul nõlval ja praadisime ning kuivasime päikese käes. Vene naised olid tõusul suurtes raskustes, nad ei saanud kuidagi üles ühest 4m kõrgusest siledast kaljust.

(pildil: tehniline väljakirjutus kurule tõusust, selliseid perfokaarte oli kaasas päris palju)

Viimaks ometi tuli ka meie kord tõusu alustada ja kõigepealt traverseerisime ühekaupa laviiniohtliku nõlva. Venelaste pandud trassile jõudes kinnitasime end paarikaupa kaljunaelaga  madala vertikaalse kaljunuki külge ja ootasime oma järjekorda. Olime seal kinni, kui äkki tuli laviin, mis pööras kuluaari laviinirennist välja ja tuhises otse meie suunas. Surusime end järsul nõlval vastu kivi, hoidsime naelast kinni, kuniks laviin oli üle läinud. Suur seljakott surus lumeraskuse all kõvasti vastu maad, kuid see oli ka kõik. Laviinikene kihutas täie hooga sügaviku suunas, saadud tugev adrenaliinilaks tekitas selge ning erksa enesetunde, väsimus ja  tuimus olid hoobilt kadunud.

Ka Sinule oli see 3-4m kõrgune silekalju raskeks kogemuseks, kus peale iseenda polnud kellegi peale loota. Seljakott seljas tuli end käte jõul üles vinnata, põlved said tagasikukkumisel veriseks.

Lõpuks olime kõik eluga üleval ja kui Väints viimasena koos julgestusköitega kurule jõudis, oli kergendus väga suur. Pinged olid maas ka venelastel ja me saime eduka tõusu puhul üksteist õnnitleda ning koos rõõmustada. Laskumine sellelt kurult oli juba lihtne.

Veel samal aastal abiellusime, 19.detsembril 1987, Tartus. 

Täna saime hõbemedalid.