Põlula bermuda kolmnurgad

Suunto Gamesi läbiviimine Põlula kaardil Lääne-Virumaal oli julgustükk korraldajate poolt, sest sellel võistlusel, kus tavaliselt on palju välismaalasi, pakuti nõudlikul ja tehnilisel maastikul üsna vastuolulise kvaliteediga kaarti.

Egas midagi, tugevad saavad igal pool hakkama ja kui esimesel päeval ei õnnestu, küll siis teiseks päevaks on piisavalt kogemusi varutud.

1.päev
Päris kaardilt ära ei kadunud, kuid pimesi kobamist tuli ette küll. Esimese punktiga kohe paar minutit viga, kuid see ilmselt omal süül (nagu ka Talil ja Preitofil). Teine oli bingo, sest läksin suunaga enam-vähem õigele kaugusele (sooserva ei tuvastanud), seisatasin ja pöörasin PT tunde järgi 90 kraadi vasakule, kus 30m kaugusel oligi punkt.

PT-ga liikusin ka 4.KP lähedal, õnneks tuli teisest suunast julgestuseks kampa Eleri Hirv . Punkt oli seal kuhu liikusin.
Teine otselõige etapil 6-7 oli vale, läbitavus oli hõredas viirutuses üsna kehv.
Lõppkokkuvõttes tuli aga üsna enam-vähem jooks - 3.koht. Aga vahed olid parajad, nii ees kui taga.
Tulemused

Tugevaid orienteerujaid kadus sel päeval metsa päris palju ja üsna pikaks ajaks. Naiste eliidist veetsid mitmed mõne punktiga 15 min ja enam, võitja Viivi-Anne Soots kadus ühes punktis pildilt 6 minutiks. Meeste eliidi parim Kristo Heinmann kammis ühte punkti 8(!) minutit, ka soome ja vene tugevad veteranid ei saanud kaardi ja maastikuga alati hakkama.

2.päev

Keegi ei saanud enesekindel olla, va Minn, kes ka vigu tehes on enesekindel.
Ise olin stardis rahu ise ja esimesed punktid tulidki kenasti suunajooksuga. Kaardilt ei osanud midagi lugeda. KP4 oli punkt metsas, kuhu esimese korraga pihta ei saanud, KP5 paras trikikas, kus nõlval oli justkui mitu orvandit. Läksin peale esimest õigesse ja kutsusin ka sõbrad kaasa. Peale KP7 läks aga asi kontrolli alt välja. Etapil 7-8 kaldusime Maido Kaljuriga ei-tea-kuhu, kaardi ja maastiku kokkusobitamine hästi ei õnnestunud. Ka etapp 8-9 oli täiesti arusaamatu, sh ka punkti asukoht. Väikeseid probleeme tekkis veel, kuid siis oli aeg-ajalt kaart abimeheks.
Pihkva venelased tegid 2.päeval hea jooksu, Ando Post ja Mati Preitof samuti. Jäin kokkuvõtteks 5.-ks.
Tulemused

Nüüd tuleb väike LIDARi töötlus ära teha ja mõningaid piirkondi võrrelda. Päris huvitav.

Vihm

Kummitab üks vana hea DDT lugu - "Дождь". Väljas sajab, kohati päris kõvasti. Neljapäeva õhtul oli äike ja tugev tuul, nii mõneski kohas sai pulli. Keilas natuke ka, kuid kuna üks töö tahtis arvutis tegemist, siis looduse stiihiaga kontakteeruda ei jõudnud. Naise tungival soovil arvutit siiski välja ei lülitanud, sest välgu ja müristamise vahele jäi 8 sekundit, seega ca 2,5km. Palju.

Vihma on elu jooksul sadanud palju ja mõni lugu võiks ju ka sellega seostuda. 

Lapsepõlves oli suure vihma järel Tartus Riia tänava raudteesilla all alati suurvesi. Seal juhtus mõndagi põnevat.

Sõber Aksiga seisime kunagi suure vihma ajal katuseräästa all ja võistlesime, kes suudab kauem olla. Kaua olime, lõpuks tuli päike välja ja seis jäi viiki. 

Kamtšatkal 1981 valas taevast 6 päeva järjest ja Moroška jõgi tõusis paar meetrit, kuid Márquez’i "Sada aastat üksilduse" vihmasajust oli asi kaugel. Mingi taifuun Jaapanist oli meid siiski külastanud.

Orienteerumisel meenub 2003.aasta O-Ringen, kui ühel päeval tuli stardis selline padukas, et esimesse punkti jooksmine oli kui absurdihuumor. Veel rohkem tegi nalja, kui järskudel savistel nõlvadel vanurid taguotsa peal hooga alla libisesid, üritades möödaminnes nõlva keskel asuvat punkti komposteerida. 

Reeglina tulutult. Väga-väga vaevaliselt roomati  seejärel üles tagasi.

Kõige tõsisemate tagajärgedega oli vihmasadu 2000.aastal Kaukaasias, kui elasime mägimatkal üle äikesevalingu, mille tulemusel hukkus palju inimesi. 

Laskusime udus Kölli kurult Baran-Koši platsidele. Selja taha olid jäänud imeilusad päikesepaistelised ja palavad päevad Bezengi piirkonnas, tipuüritus 2km kõrguse Bezengi seina vastas ja radiaal Tsanneri kurudel sissepõikena Gruusiasse. 

Piltidel: Bezengi sein Köli kurult, Baran-Koši laagripaik

Udus tekkisid probleemid, sest kuidagi ei leidnud kaljude vahel laskumisteed. Ikka tulid seinad ette, ehkki enne udu tundus kõik imelihtne. Ainult hetkeline selginemine aitas laskumisrada leida, sellist vedamist on varemgi juhtunud. Udus on mägimatkaja väga abitu. 

Õhtu oli ilus, käisin pisikeses veekogus ujumas ja vihmast polnud haisugi. Ilm oli olnud ebatavaline Kaukaasia jaoks, kus pealelõunal tavaliselt sajab. Juba kuus päeva oli olnud kuiv ja päikeseline palav ilm. 

Ja siis see algas, öösel. Välgu ja müristamise vahel polnud sekunditki, vihma surve vajutas telgi laiaks, kartsin, et Arvo Müürsepa 700-kroonine Maksimarketist ostetud telk ei pea vastu ja varsti oleme vee all. Magada ei saanud, kontrollisin ja kohendasin magamiskotti jm varustust, et need märjaks ei saaks. Natuke siiski said. Samas magasid telgikaaslased Raivo Plumer ja Urmas Lest väga rahulikult. Nii vähemalt tundus. Head närvid olid neil.

Lõpuks võimas äike lõppes ning hommikul matkasime Bezengi alpilaagrisse. Seal valitsesid aga sünged meeleolud. Tihedas udus asuv laagri lipp oli pooles vardas, sest käimasolevatel Venemaa meistrivõistlustel alpinismis olid keerulistel marsruutidel juhtunud traagilised sündmused. Eelmisel päeval oli Mizhirgil 5B-marsruudil 2 alpinisti jääseinalt lahti kukkudes hukkunud ja sellel ööl saanud äikesetormi kivivaringus surma veel 2 Koshtan-Tau 6A-marsruuti teinud alpinisti. Lisaks olid 2 meest vigastatutena raskes seisus seinal, kus poolteist päeva hiljem üks neist suri. Hukkunu jäi rippuma kuuks või enamaks, sest varem polnud võimalik teda kiviohu tõttu alla tuua.

Omaette teema oli päästetööde korraldamine, milles vanad staarinstruktorid-kohtunikud olid üsna abitud. Vähemalt selline mulje jäi ühe Moskva alpinisti kirjutisest, kes oli valmis üleval sõpru päästma, kuid vajaliku varustuse saamine võttis ilmatu aja ja kui helikopter lõpuks köiehunniku jm varustuse alla viskas, osutus see vanaks ja kasutuks. Nooremate ässade nõuandeid ei tahetud eriti kuulda. Tõsi, helikopteriga oli ka jama, sest see oli ametis Tõrnõauzis (pildil), kus hommikul oli suur mudavool ehk seli linna peale tulnud, elumaju hävitanud ja Baksani jõe üles paisutanud. Suur osa linnast jäi vee alla.

Üks kehva kvaliteediga video Tõrnõauzi katastroofist: SIIN

Viis päeva hiljem ööbisime Golubevi kuru (3765m) all. Öösel algas samasugune hirmutav äike kui Baran-Košis, olin jälle ärkvel ja asju valvamas, kaaslased magasid üsna rahulikult. Ärevaks tegi ka see, et ööbisime moreenvalli taha kogunenud järvekese all (nii vähemalt kujutasin ette), kartsin, et järv võib vallist üle voolata ja kõik endaga kaasa viia.

Meiega ei juhtunud jälle midagi, ainult vale-Golubevi kurult laskumine oli järgmisel hommikul kiviohtlik. Tegelikult olid kõik kurud sellel aastal ohtlikud, liiga soe ilm oli kivid jääst lahti sulatanud ja veerema pannud.

Võnnu Sügis - supersupersupergood

Cēsu Rudens 2012 ehk läti klubi Meridians poolt korraldatud võistlus Cēsises oli üle prahi. Ja seda eelkõige maastike ja radade poolest. 

Laupäeval toimunud tavarada Rakšupe kaardil oli parim o-maastik, millega on sel aastal tulnud kokku puutuda. Reljeefivormid olid suured, samas pidi olema täpne detailides; kaart oli roheline, aga joosta sai kenasti; pea igal etapil oli tegemist teevalikutega, kaarti tuli hoolikalt jälgida, natuke hooletum jooks sai karistatud. 

Minule tehti IPPON, õigemini 5 IPPONIT. Algus läks ettevaatlikult ja kenasti, kuid juba 3. ja 4.punktiga tehti ära. Erinevad vead.

Kuid esimese suure paugu sain 6.-ga, kus oma arust olin õiges kohas ja nii kolm korda järjest. Otsisin punkti kõrge nõlva alt soo nurgast, ei midagi. Üle soo ei tahtnud minna, sest seal paistis liiga madal seljandik. Lugesin aga kaardilt 1,5 joont ja eeldasin kõrguseks üle 5m. Alles finišis õpetas Rein Rooni, et lugema peab mitte jooni vaid joonevahesid(!). Sel juhul võis seljandiku kõrgus olla ka 2,5m. Nii umbes oligi.

Kõikide teevalikutega olin rahul, aga punktivõtuga oli probleeme. Suur viga veel 8. ja 9. punktiga ning kalendriga kaotus oli ilmselge. 8.punkt oli lausa tee peal ja 9.punkt tasasel maal. Ühtegi orvandit ma seal küll ei näinud. Aga teised said kätte, ju hoidsid õiget suunda ja kõrgust.  

Tulemused

Sprint

Pühapäevane sprint Cēsise kindluse ümbruses oli üks huvitavamaid sprinte elus, kui mitte kõige huvitavam. 
Kohe 1. punktiga pidi hoolikas olema, et mitte tupikusse joosta. Teise etapi pidi ka ette lugema, muidu tuli ringijooks. Sain nende ülesannetega hästi hakkama. sekundeid kaotasin etapil 5-6 (sai minna lühemat teed pidi läbi sisehoovi) ja 6-7 (võis hüpata ka otse üle heki). 

KP9 võtsin üle kõrge künka, orvandit ei lugenud välja. Pisiviga. Olin kindel, et juhin. Teel 10-dasse lugesin etappe ette ja jäin hätta 13-14 lahendamisega. Nagu ka etapi 9-10 teevaliku leidmisele, läks ka siin palju tähelepanu aiaaukude otsimisele kindlusemüüris, selle tõttu vähenes oluliselt jooksukiirus. Ei mõelnud välja. Alles etapil 12-13 tegin järgmise etapi teevaliku ära. Aga siis pidin juba jõuga kaarti põhjasuunas hoidma, pilt hakkas kergelt vibelema. 

Kõik oli siiski kontrolli all, ehkki legendi lugesin 14. asemel (orvand) 15.punkti oma (hoone edelanurk). Seepärast tõusin üles valli peale, seisin segaduses ja kaotasin vähemalt 15 sek.

Kuid katastroof tuli järgmise punktiga. "Elementaarne" - ütleks igaüks. Lõikasin nõlva liiga kõrgelt, ei saanud treppidel end paika, jooksin punktist mööda ja tegin ühe pika trepitõusu asemel kaks. Sinna läks võib-olla isegi esikoht, sest selle hetke liider ja kiireim jooksja Eriks Ūdris tegi sama etapiga suure vea ja võimalik, et sarnase.


Sprindi võitis Girts Mamis, kes pole kõige kiirem, küll aga tegi ühtlase soorituse (vt graafikut). Lätlastel oli siin kindlasti väike eelis olemas, sest eelmisel aastal toimus samal kaardil Läti MV sprindis. Nemad ei pidanud aiaauke otsima, teadsid, et neid pole ja said keskenduda vaid ümberjooksuvariantide arvestamisele.

Tulemused 


PILDID sprindist

Korraldajate pildid:   TAVA    SPRINT


Üks huvitav leppemärgi probleem ka:
Nimelt etapil 13-14 jäin korra seisma enne tavalist kivisilda, mis oli kaardil märgitud paksu musta joonega - et kas võin piki joont üle joosta või mitte? Jooksin, nagu ka meie klassi võitja Girts Mamis ja ilmselt paljud teised. 
Aga kas piki sellist joont võib ikka joosta?
(ehk oleks seal pidanud olema hoopis silla märk?)

Jookseme veel

Kõigepealt muidugi ARWC ja Seagate'i võimas võit. Pingelised 125 tundi ja lõpus lühike pingevaba kanuusõit finišisse - kõrvalolev pilt ütleb kõik. Meie omad on veel paar ööpäeva rajal.

Pilte ja videolõike seiklusspordi MMilt leiab SIIT.

Oma tegemistest:

22.-23. sept - Lätimaale Cesisesse kaklema, vastaseks 21 lätlast ja Raul Laas. Laupäeval tavarada (6,3km ja 275m tõusu!), pühapäeval sprint Cesise linnamäel

29.-30. sept - Suunto Games Põlulas, maastikul ja kaardil, millega ma pole veel hakkama saanud

6.okt - TAOK rogain Lindoras, ilusal ja huvitaval maastikul.

Lemmikmaastik orienteerumiseks ja olen end seal alati hästi tundnud. Aga tulemused on jälle aia taha läinud, nagu viimane kord Ilves 3-l, kui superjooks lõppes DQ-ga (lugu SIIN). 

13.okt - Westi pikk rada, 50/50

19.-21.okt - soov oleks minna Saaremaa 3-päeva jooksule. Kui keegi oskab pakkuda head ööbimisvõimalust või ühendada kohalesõit, oleksin väga tänulik. 

27.okt - KOKU jooks, 50/50 

KÜSIMUS: millise järvega on tegemist?  (1 punkt)

Sügiselaul

Edetabelitest ja muust

Medalijaht

Järgneva kahe päeva jooksul saab selgeks, kes võidab kõige rohkem EMV medaleid orienteerumises, kui jagatakse välja viimased 2 medalikomplekti ratta-o-s. Kuldplaadi pretendentidest on rajal 3 osalejat (nimekirjas rasvaselt), kellest kahel veteranil, Saima Värtonil ja Siiri Poopuul on õigesti läbitud raja puhul 2 medalit kindlustatud (N50 klassis osaleb vaid 3 võistlejat). Marianne Haugil on konkurents tihedam, Kerstin Uiboupin, Tõnis Laugesaar ja Evely Kaasiku võistlevad Soome MV-l.

Medaleid  Kulda  Nimi

9   5   Marianne Haug
9   5   Kerstin Uiboupin
8   8   Tõnis Laugesaar
8   4   Saima Värton
7   5   Jana Kink
7   4   Rene Post
7   4   Kristiina Himma
7   4   Airi Alnek
7   4   Siiri Poopuu
7   2   Evely Kaasiku
Kogu tabel on SIIN

Viktoriin

Tasavägine on ka selle aasta viktoriini seis:

3 sinisaba/lehtsaba
2 Marek
2 SR
2 Karli
1 MK
1 Anonymous
1 Heiti H
1 RR
1 andres
1 LL
1 Armo
1 Alar

Ühe küsimuse vastus selgub nädalavahetusel, st mitme medaliga võidetakse kuldplaat? Küsimus ja vastusevariandid on SIIN

Homme algab seiklusspordi MM ehk ARWC Prantsusmaal, kus 1,5 tiimi on eestlasi: Twister Adventure Team ja taanlaste segatiim eestlastega Adventureracers.dk. Parim info tuleb ilmselt Eensaarte TPMV ja Facebooki lehelt

Live tracking (alguseosa on paras mägimatk)
Leaderboard 

Rogaini MM Tšehhis - spagettide vastu medaleid ei vahetata

Rogaini maailmameistrivõistlused Tšehhis olid kõigi aegade konkurentsitihedamad. Tegemist oli huvitava mägise maastikuga, loota oli head korraldustaset ja lisaboonusena oli Tšehhi turisti jaoks meeldiv paik – tsiviliseeritud, odava toidu ja hea külma õllega maa.

Väike hõrenemine tipus oli  - seiklusspordi maailma eliiti kuuluvad 2 võistkonda ehk uus-meremaalased ja rootslaste Silva tiim olid läinud seiklusspordi rahavõistlusele Hiina ning XV tegija Kaminskis-Liepina mängust väljas Anita Liepina borrelioosi tõttu. Kuid see ei teinud  kellegi elu kergemaks ega andnud medaleid niisama kätte.

Modelipäeval oli kena ilm. Hommikusöögi ajal uuriti internetist ilmaprognoosi, mis näitas järgnevaks ööks ülitugevat vihmasadu, kergemat jätku ka võistluspäeval. Nii oligi, õnneks tuli võistluse ajal vihma üsna mõõdukalt, sai hakkama vihmakeebita. Eestlasi oli Nove Hamry hotellis päris palju, isuga söödi ja rõõmsalt vesteldi, vaid vennad Eensaared olid kuidagi vaiksed ja kahvatu-loppis-paistes nägudega. Nagu oleksid enne viis päeva järjest joonud. Ehk jõidki, spordijooki.

Pooleteisttunnise modeli käigus sai selgeks, et mäenõlvad võivad olla järsud, tõusud kõrged, kaart ebatäpne ja maastik kohati raskesti läbitava kuusetihnikuga. Üsna palju oli maas risu-räsu, nagu Lilli metsas. Midagi kerget polnud järgmisteks päevadeks loota ja hakkasin juba kahtlema, kas prognoositud liikumiskiirus polnud mitte liiga optimistlik.

Modeli järel oli 89(?) elanikuga Prebuzi linnavalitsuse hoones IRFi ehk rahvusvahelise rogainiföderatsiooni 4-tunnine nõupidamine, kus võeti sõna mitmetel diskuteeritavatel teemadel tegemata kindlaid otsuseid. Vähemalt muutusid selle ürituse kaudu paljud virtuaal- ehk internetiinimesed minu jaoks pärisinimesteks. Ja vastupidi.

Planeerimine

See on üks olulisemaid etappe rogainis, kus suuremaid vigu pole hiljem võimalik parandada. Meie kinnisideeks oli, et kui on vähegi võimalik keskust ehk Hash House'i enne ööd külastada, siis teeme seda. Oleksime saanud osa toidust ja pealambid hiljem kaasa võtta, samuti oli väga oluline süüa sooja toitu esimese 8 tunni jooksul. Marjel on olnud söömisega hiljem raskusi, mis on otseselt mõjutanud enesetunnet ja liikumiskiirust.

Kaardile vaadates välistasime sügavate orgude piirkonnas asuvad punktid, selleks kasutasime ka korraldajate poolt antud ruumilise reljeefikujutisega võistlusala postkaarti. Saksamaa ebatäpsemale ja orgusid läbivale teevalikule eelistasime Tšehhimaad, kus kaart oli palju täpsem. Leidsime ka variandi 8-tunniseks esimeseks ringiks, mille tõttu jäi kergekäeliselt välja hea kallis punkt 96 kaardi lõunaosas. Aga seda taipasin küll alles järelanalüüsi käigus.

Ööd ja päeva polnud eraldi mõtet planeerida, kõik tundus olema ühesuguse raskusastmega.

Planeeringuga saime üsna kiiresti valmis, aega jätkus lobisemiseks ja muuks. Kahjuks läks aga nii, et unustasin kaardile kanda 2-tunni kontrollmärked, mistõttu puudus pidev ülevaade läbitud maa vastavusest planeeritule.

I ring – planeeritust palju kiiremini Hash House’i

Võistlus algas meie jaoks masside liikumisega KP80 poole. Suureks rabelemiseks polnud esialgu põhjust, kuid see oli vale. Nimelt tekkis punkti juures hiigelpikk saba, kus meie olime kusagil 25m peal (seismist ca 7min). Järjekord liikus väga aeglaselt, sest punktis oli vaid üks komposter ja seegi kinnitatud ebamugavasse kohta. Kui jõudsime punktile üsna lähedale ja selja taha jäi veel vähemalt 30m saba, tuli metsast 2 ukraina vanameest (üks osales eelmisel päeval IRFi koosolekul) ja rahva suure kisa ning vilistamise saatel asusid üsna julmalt järjekorra etteotsa. Manasid ette tuima kalanäo ja varsti olidki seal nö täieõiguslikud liikmed. Idablokil on oma tugevad küljed olemas.

KAART suuremana

Liikusime planeeritust palju kiiremini ja oleksime keskusesse jõudnud alla 6 tunni. Seepärast võtsime veel teravnurgaga juurde KP76 (72-76-44). Keskuses veetsime 20minutit ja kui juurde lisada 20min etapp 44-keskus ning odavam 40-ne punkt ka väljudes (43), siis võib arvestada, et kaotasime seal käimisega ca 100 punkti. Aga võitsime ka üsna palju. Peale söömist oli eriliselt hea olla ja peab ütlema, hea tunne kestis minul lõpuni – igatahes pole  mul nii valutut rogaini veel kunagi olnud. Raskeks ei läinud kordagi, ei vaimselt ega füüsiliselt, tahtejõudu polnud seekord vaja proovile panna.
Esimesel ringil läbisime 6-tunniga 38,0km.


II ring – öö ja hommik

Orienteerumine enne pimedat oli olnud üsna lihtne, teid ja radu esines piisavalt ja kaart oli üsna täpne. Pimedas hakkasid aga väikesed vead tulema. Kõigepealt KP49, kus nõlval kohtasime veel täistuledes Reha-Klementsovi. Ajasime paar sõna juttu ja keerasime nende tuleku suunas tee pealt otsetõusule. See oli viga, mis lõppes ca 10min veaga. Läksime punktist paremalt mööda.

Etapi 49-90 läksime turvaliselt ringi, kuid ikkagi kaldusime natuke paremale. Viga ca 3min. Enne punkti kohtasime Leppikuid.

KP46 pidi olema idapoolse kaljuastangu juures, oli aga läänepoolsel küljel. Viga ca 4-5min. Enne punkti kohtasime Rämmanneid.

KP63 juures, mille leidsime erinevalt mitmest teisest konkurendist kenasti, tulid vastu Liblik-Roopõld. Küsimusele „Kuidas läheb“, tuli vaikne mõmin, millest ei saanudki aru. Tundus, et läks kehvasti - ei teagi, kas oli kellelgi kumm tühi või mingi muu jama.

Kusagil kella 2 ajal öösel läks Marjel raskeks. Istusime korraks maha, sel ajal vahetasin pealambi patareid ära. Püsti tõustes oli keha jahtunud ja jalad valusad ning kanged. Kuid liikudes sai jälle hea rütmi kätte, ebameeldivad aistingud kadusid.

Ebameeldivaid etappe polnud palju, üks näiteks 71-53, kus lähenesime 53-le põhja poolt mööda nõlva läbi vihmamärgade madalate kuusetihnikute. Huvitav etapp oli 55-47, kus läbisime paljude kõrgusjoontega karjamaid, kõrguse tõusust ei saanud aga muhvigi aru. KP47 tundus ka olema mingis suvalises kohas väga tasasel künkal. KP60 oli samuti ümbritsetud tihedate kuusevõsadega, vaid ringi minnes ja sihte leides sai normaalselt kulgeda.

Lisapunktidena võtsime hommikul veel KP78 (edasi-tagasi jooks) ja KP31 (mingi sürr mahajäetud sõjaline objekt, raketibaas vms.).

Lõpetades oli enesetunne hea, sest olime oma plaani järgi kõik võimaliku ära teinud. Midagi maha ei jätnud, alla ei andnud, võitlesime lõpuni. Finišisse jõudsime 15 min varem. Jäi ainult oodata tulemusi, mis pika ootamise peale kahjuks rõõmu ei valmistanud - 4.koht polnud see, mida oleksime soovinud. Teisest kohast jäi puudu vaid 30 (ehk üks 3-ne punkt) ja kolmandast kohast 20 punkti. Parema koha oleksime saavutanud vaid teistsuguse planeeringuga, jätnud välja keskusesse tuleku või käinud ära KP96-s.

XV klassi võitjad David Baldwin ja Julie Quinn (AUS) olid klass omaette, Julie oli just sel aastal saanud 40. Lätlastele Actins-Lapinale kaotasime jälle, ehkki Tšehhi MM-i rogain oli sel aastal ainuke, kuhu sai tõsiselt võistlema tuldud.

1. Baldwin-Quinn (AUS) 3040
2. Straka-Prochazkova (CZE) 2610
3. Actins-Lapina (LAT) 2600
4. Pukkonen-Viirmann (EST) 2580
5. Nagelis-Ozola (LAT) 2470

Kokku läbisime 114,5km, linnulennult 83,8 (ametlikult siiski 86,95km), mis tegi koefitsiendiks 1,37. Kõrgust võtsime 3100m.
Vaadates etappide läbimise aegu, siis olime ikka päris kiired (lõpuni ei jõudnud tabelit vaadata)

Teistest niipalju, et lisaks Rain ja Silver Eensaare supertulemusele (intervjuu ETV Ringvaate saates) tegid väga hea võistluse Erik Aibast ja Andreas Kraas. Koht tuli küll vastik (nagu meil - 4.), kuid absoluutarvestuses siiski vägev.
Suurepärane oli samuti Arvo Kivikase ja Juku Tasa hõbemedal. Nende venelasest konkurent Kopelevitš pani meist alguses hooga mööda, ju ei kestnud lõpuni. Arvo ja Juku liikusid rahulikult, kuid ühtlaselt ja kindlalt ning punktisumma tuli suurepärane. Jooksime neist lõpus 3x mööda (nagu „postist“), kuid punkte ei saanudki palju rohkem.

Imetüdrukud olid Kadri Sepalaan ja Marju Villak 2380 punkti ja naiste põhiklassi 7.kohaga. Supertulemus! Kes nad on?

Uskumatu oli kogenud Lauri Lahtmäe juhtum, kes rajal ei söönud ja end pildituks jooksis. Uskumatu tahtejõud!?

Arusaamatu oli kogenud rogainijate Reha-Klementsovi lampide kustumine ja katkestamine. Meil olid lisaks võimsatele ja kauakestvatele pealampidele kaasas ka väikesed pealambid, igaks juhuks. Kasutasime neid teejooksudel.

Tulemused

Kaks pilti on võetud WRC kodulehelt.
Minu PILDID

ETV Ringvaade vendade Eensaartega

Teiste muljed:
TPMV (Silver ja Rain Eensaar)
Zazibea (Tiina Kangilaski)
Minu spordijutud (Marju Villak)
Mõtlepositiivselt (Kadri Sepalaan)

Raul teadis juba enne starti, et ...