Rajameister

Kolmapäeval Keila Terviseradadel, kus toimus Tarmaku üks-ühele sprint.

Sellise formaadi jaoks on radade tegemine paras pähkel, eriti, kui maastik palju valikuvõimalusi ei paku. Meeste täisprogrammis oli 5 erinevat rada, naistel 4.

Menüüs olid siis kiired rajad, mitmete rajavalikute ja üksikute pidurdamiskohtadega. Legendi pidi hoolikalt vaatama.

Õnneks oli ilm suurepärane, sest võistlus venis pikaks. Alles punktide ärakorjamise ajal läks taevas mustaks ning algas välgutamine-paugutamine, vihmasadu siiski viibis. Vedas ropult.

Näitena siin ka mõned rajad:

Meeste kvalifikatsioon, ühtlasi edetabelijooks: teevalikud, hoolikas kaardilugemine.








3.jooks: kiirus ja tähelepanelikkus. NB! Vastane jooksis vastupidises suunas.
Etapil 2-3 oli kolm valikut: vasakult, paremalt ja otse läbi võsa. Suur osa sportlastest panid üllatuseks otse. Kiirused olid enam-vähem sarnased. KP5 oli väike trikikas, sest asus orvandi ülaosas.

Meeste finaal: kiired jalad, vastupidavus ja mõned teevalikuülesanded. Pealtvaatajad said jälgida jooksu Tunnelisillalt (KP 1/9).
Kahjuks ei läinud pingeliseks lõpurebimiseks kummagi finaalipaari juures, Lauri võitis Kauri ja Timmo Sergeid.


Huvitav küsimus tekkis KP32 võtmisega (2.jooks). Nagu pildilt näha, komposteeris Tarmo Klaar punkti läbi aia. Teised jooksid ringiga alt ümber aia (vt PILTE), sest võistlusinfos oli öeldud, et aedu ületada ei tohi.
Minu arust oli see lubatud ja kui Timmo Tammemäe samalt poolt küsis, kas võib, ütlesin, et võib küll. Ta läks ikkagi väikese ringiga alt, sest järsk nõlv oli üsna vastik.

Kui mul oleks olnud vaiaga punkt, oleksin selle legendi järgi pannud ca 1m kaugusele aiast (lõuna suunas), kuid trossiga punkti pidin siduma aia külge.
Legendiga mõtlesin nii, et punkt on lõuna pool aeda, kuid põõsa juures (sest punkt oli aia sirgel).
Tarmo sai aru nii, et punkt on põõsa ja aia vahel, Rein Rooni arvas, et nii ei saa aru, kumma objekti lõunakülg on ja sprindis ei oleks tohtinud läbi aia punkti võtta (tavaorienteerumises võib).

Kas legend oli valesti tehtud, ja kui, siis kuidas peaks sellist olukorda legendis kirjeldama?


Imetlust väärib Jüri Tarmaku tahtmine ja sihikindlus teha selliseid võistlusi. Töö- ja ajakulu on ikka üsna suur ja rahaliselt on kindlasti tegemist kahjumiga.

Pildil maestro ise



Tänud klubikaaslastele Mardile, Helgele, Marele ja Jutale, kes aitasid õuealade ületamisi kontrollida.

Rogaini EM 2011 Raunas, Lätis

Google Translation into English

Euroopa MV 24h rogainis toimusid seekord, nagu ka 4 aastat tagasi, Lätis. Võrreldes 2007.aasta Smiltene EM-iga oli tase tublisti tõusnud, meie aga natuke vanemaks saanud. Kuid sellegipoolest lootsime absoluutarvestuses jõuda heale kohale, sest Marje (Viirmann) tundus olema väga heas seisus. Nädalatagune Kõrvemaa 8h treeningrogain läks tema jaoks täiesti valutult ning motivatsioon oli samuti kõrge. Reeglina oleme läinud ikka maksimumi peale välja, mõnus matkamine peab veel ootama.

Ööbisime neljakesi (+ Mati Preitof ja Lilian Keskküla) Priekuli olümpiaettevalmistuskeskuse hostelis. Tavaliselt laagerdavad seal laskesuusatajad ja hokimängijad, nüüd magasid ka mõned rogainijad. Õhtusel vestlusel üllatusin, et mitte keegi kaaslastest ei tea näiteks sellist laulu nagu „Трус не играет в хоккей“. Lubasin Matile lingi saata, siin see on.

Planeering

Nagu ka videoklipist näha, oli meie võitlusvaim kõrge. Planeerisime sisse kõik kõrgete väärtustega punktid, ilusama, lihtsama läbitavuse ja odavamate punktidega põhjaosa jätsime lõppu. Kasutasime esmakordselt nööpnõelte ja niidiga planeerimist, mis oli ülevaatlik ja mugav.

Kaardil on planeeritud tee ja tehtud muudatused (punasega)

Teadsime, et maastik tuleb raske läbitavusega, kuid et see nii ränk oli, ei osanud uneski karta. Ehkki rajameister ja hea konkurent Valters Kaminskis mainis veebilehel läbi lillede, et vastavalt räigusele on punktidele antud ka väärtused.

Üks oluline teema planeeringus oli ka öiste etappide paikapanek. Me jätsime pimedale ajale pikkade tee-etappidega kagu- ja idaserva. Väga tahtsime alguses sisse planeerida keskuse külastamist (et jätta osa varustust (lamp) ja sööki maha ning süüa midagi sooja), kuid ühtegi head varianti selleks polnud. Seega tuli kõik kohe selga võtta ja külma toiduga 24h läbi ajada.

I osa ehk siit võib midagi tulla

Alustasime nii nagu väga paljud teisedki tiimid – edelasse. KP24 juures toimuv meenutas natuke Jukolat, kuid verd seal polnud. Sain mingil hetkel kompostrile lähedale, kuid võimatu oli käepaelaga seotud SI-pulka auku panna. Raiskasin seal nii meie kui sadade teiste aega.

Piiksud käes, edasi. KP68 lähedal asuvale tammile lähenedes pidi nutt kurku tulema - nii ilusa pildi oleks saanud kopratammil liikuvatest inimestest. Mul aga fotokat polnud. Selles punktis oli palju rahvast koos, kuid edasi kadus seltskond meie jaoks ära. Vahepeal tekkis plaaniväline mõte võtta ka KP73, kuid kuna ühtegi loha sinna ei viinud, loobusime lõpuks. Ja väga õigesti tegime.

Edasi liikusime natuke koos moskvalannadega – naisteklassi võitjate Galkina-Miheejevaga (pildil). Üks neist sarnanes Rain Londiga, ainult natuke suuremad rinnad olid :) Viskas esimeses sügavamas kraavis seljakoti maha ja hüppas üleni sisse. Liikusid väga agressiivselt, ei tea, kaua (punkte said meist natuke vähem). Järgnevad keerulisemad etapid 83-88-96 läbisime enam-vähem koos soomlaste Prittinen-Nurmisega (MV 3.koht). Olid Marjele tuttavad, kunagised klubikaaslased. Soomlased liikusid hästi, ehkki kohati saime neist ette. KP96 juures tegime mõlemad väikese vea, nemad kaldusid vasakule, meie läksime küll õigesti, kuid lagedad kaardil polnud päris sellised nagu maastikul.

Sealtpeale meie teed lahknesid (läksime KP82-e). Olime selles piirkonnas ilmselt esimesed, sest mingeid jälgi ega lohasid polnud. Ka edasi liikusime tunde täielikus üksinduses. Suurepäraselt läbisime etapi 98-85, kuid punktipiirkonnas oskasime suurema vea teha (üle 10min). Otsisime punkti nö aheliku otsast, viimane oli aga oruga läbi lõigatud ja jätkus teisel pool oja. Reljeef oli selles kohas ebatäpne, mistõttu orienteeruja noriv mõtlemine pigem segas kui aitas.

Kui 3. tunnil olime plaanist 30min ees, siis mõne vea tõttu olime 6.tunnil graafikus. Olime liikunud hästi, ehkki palavus mõjus vahepeal üsna roiutavalt. Marjel hõõrusid kannad, KP48 lähedal asuvas puhtas tiigis tegime riietega ühe ujumise, tema plaasterdas jalgu. Kõik tundus veel hea KP100 juures, kui olime liikunud 9:40. Üks osa minust mõtles juba saavutatud heast tulemusest, teine pool aga jahutas esimest maha ja fikseeris, et selline mõtlemine on ohu märk. Ees oli veel öö ja suur-suur töö. Ja täielik tundmatus keeruliste punktide virvarris.

Etapil 100-80 sattusime, nagu enamus teisigi, lõputuna näivasse mahasaetud pajuvõsa rägasse. See oli Marje jaoks raske minek, lisaks kurnavale ronimisele tegid valu hõõrutud kannad. Šokeerituna sellest etapist üritasime vältida rohelisi viirutusi ja järgmisse punkti läksime ringiga mööda teed. Nõlval enne KP80 panime lambid pähe. Sinna nõlvale jäi ka mu suhteliselt uus SILVA pöidlakompass. Märkasin seda alles üleval punktis. Üritasime küll samasse kohta tagasi tulla ja üle 10min otsida, kuid see oli lootusetu üritus.

Seda polnud nüüd küll vaja. Tagavara vene plaadikompass oli küll olemas, kuid sellega olen üsna koba. Ka nooleke liigub seal rohkem kui täpseks suunahoidmiseks vaja.

II osa ehk suuremate lootuste purunemine ja Marje piinad

Öö pole meie tugevamaid külgi kunagi olnud. Nüüd lisandus sellele ka pimeduses näivad läbipääsmatud metsad – tohutu tihedad ja mahalangenud puid ning muud riga-räga täis. Kohutavad metsad, ehkki ega lohadeta lagedad ka paremad polnud, sest kõrges heinas oli samuti raske liikuda.

Seepärast lähenesime KP 92-le ringiga lõunast, kuid seal oli samuti kohutav räga ees. Liikumine oli üliaeglane. Olime ajagraafikust maha jäänud juba ca 2 tundi ja seepärast jätsime ära 70 ja 94. Mõlemad etapid tundusid pimedas kohutavad. Nagu hiljem selgus, asus KP94 üsna ebamäärases asukohas, kus paljud tegid viga.

KP61 juures, kus plaani järgi pidime olema keskööl, hilinesime graafikust 1 tund. Seega oli kõik veel OK, ehkki Marjel oli juba tõsiselt raske. KP84-st panime üllatuslikult väga tugevalt mööda ja tagasitulek piki soist ja roostikulist järveäärt oli veidi demoraliseeriv. Märkamatult astusin kell 2 öösel põhjatusse kraavi ja sain soovimatu supluse osaliseks. Natuke hiljem olime hädas veepunki leidmisega, teede virvarr ajas pea sassi.

Marje ütles, et tal on väga halb olla. Suunasin talle lambi näkku ja sealt vaatas vastu kahvatuvalge, täiesti kurnatud nägu. Vett pidime igal juhul saama, sest kõik varud olid otsas.

Ja ennäe, joogipunkt ehk kaev oligi meist vaid 15m kaugusel. Seal oli kanistris ka lahjat Isostari, panin seda joogikoti täis. Natuke liigsoolast (ehkki tugevalt lahjendatud) Vytautas mineraalvett olin juba vastikuseni joonud, sama ka puhta veega. Marje jõi küll, kuid süüa ei suutnud eriti midagi. Midagi andsin, vist ka tüki pannkooki, kuid seda mälus ta kogu järgneva pooltunni. Mingil hetkel läksid mängu turgutid, kokku tarbis ta 2 Blue Shine’i ja 2 Shlehat.

Kuid ees olid pikemad tee-etapid ja seal pidi ka jooksma. KP57-s kohtusime Liblik-Roopõlluga, kellelt saime rikkis SI-jaama numbri üleskirjutamiseks tindipliiatsi. Urmo ja Riho olid tegutsemistahet täis ja liikusid sealt KP94 suunas. Meie jätkasime tee-etappi.

Mingil hetkel ütles Marje jälle, et tal on tohutult halb olla ja kannad teevad jubedat valu. Siia võiks lisada, et sokid olid tal täiesti katki hõõrdunud ja alt paistsid veripunased hõõrutud jalad. Mul ei olnud talle midagi muud lohutavat öelda, kui seda, et minu vanaemal oli enne surma täpselt sama seis.

Väike naerupahvak näitas, et kõik pole veel kaugeltki lootusetu. Tegelikult ei kartnud ma Marje pärast üldse, olin kindel, et ta võitleb lõpuni. Mingil hetkel liikusime suurema pundiga, koos Raul Oleski ja Urmas Tammemäega mitu rõvedat etappi ning leidsime ei-tea-kuidas KP 99. Viimase ümber oli kaart natuke mäda ja seegi oli paljudele suure vea allikaks.Kohtusime Salomoni tiimiga, kes liikus väga imelikult edasi-tagasi. Tõnu oli nende pundis täiesti läbi ja loksus teistest natuke tagapool.

Tööpäev tundus nii-nii pikk ja kangesti oleks tahtnud seda lühendada KP95-st otse KP40-sse mööda teed minekuga. Eelkõige seepärast, et kaardi põhjaosas paremat maastikku läbida. Kuid õnneks või mitte tegime siiski oma planeeritud töö ära ja õudusest väljatuleku kulminatsiooniks oli etapp 69-40, kus lõpuosa mets oli eriliselt räige. No ei vedanud meil sellel võistlusel lohadega, pidime nii alguses kui lõpus neid sageli ise ajama.

III osa ehk 2-tunnine lõpuspurt finišini

KP34 juures kohtasime Marianni ja Neemet. Seega olime nendega samas seisus, st 2h lõpuni ja võtta veel nii palju punkte kui võimalik.

Meie muutsime esialgset plaani ja ebamäärasema läbitavusega etappidele 34-66-58-22 (kuhu Mariann ja Neeme läksid) eelistasime pikemaid teejookse 34-47-58-42. Nemad jõudsid natuke enne finišisse, punkte saime mõlemad kokku 24. Kuid pea kõik need 2 tundi jooksime, viimased 4km vedasin Marjet nööris. Kohtusime vendade Eensaartega, Rain oli Silveril kergelt nööris ning enne lõppu läksid veel ka etapile 43-55-24. See tundus mulle tol hetkel lootusetuna. Kuid supermeeste sooritus oli perfektne ning veel lõpus võeti näiliselt kergejalgselt 7 väärtuslikku punkti. Täiuslik võistlus supervormis orienteerujate-seiklussportlaste poolt.

Üldse tundus, et see rogain sobis enam seiklussportlastele, sest nemad on õudustega rohkem harjunud ning isegi seda maastikku võtsid kui enam-vähem normaalset. Niimoodi Silver end väljendas.

Kokkuvõttes eestlaste nelikvõit oli muidugi väga magus. Vene vinged naised aitasid tuua kullad nii segade kui naistiimide arvestuses Venemaale.

Tulemused

Meie olime üldjärjestuses 24., segadest 7. ja segaveteranidest 2. Kokku oli 282 võistkonda 17 riigist. Olime selle tulemusega rahul, sest vahepeal hakkas võistlus juba aia taha kiskuma. Kuid töötasime lõpuni ja selle autasuks hõbemedal. Lohutab ehk see, et meist vanemaid eespool polnud ning Marje sai nüüd MMi sprindi hõbedale ka rogaini EM-i hõbeda lisaks.

Läbisime linnulennult 76,9km, tegelikku maad on raske hinnata (tohutult sik-sakitamisi), kuid 100km võis kokku tulla küll.

Üllatavalt hea enesetunne oli vahetult peale 24h tööd, lihastes polnud erilist kangust ega mingit valu (nagu näiteks Ylläsel). Ka päev-kaks hiljem oli enesetunne täitsa normaalne. Järelikult oli raskel läbitavusel ka hea külg olemas - tempo oli madal ja see ei kurnanud organismi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga vinge maastiku ja rajaga, mille ettevalmistamiseks oli kulunud ilmselt tohutu hulk väli- jm töötunde. Selle töö kõrval on ühe 24h võistluse läbitegemine pisiasi.

Teisi muljeid:

Zazibea

O-Tõnis Asso
Kadri
Eensaared (üldvõitjad)
Tiit
HP-Sport
TutiVaps
TA

Laupäeval lahingusse

Rogaini EM Lätis, Raunas, hakkab tasapisi kätte jõudma. Foorumis arutatakse mitmesuguste nüansside üle, midagi eriti uut seal pole, kuid võistlejail soovitan siiski info üle vaadata. Ainuke kohustuslik ese on vile. Usun, et sellega saab veel pulli, sest kindlasti paljudel viled puuduvad. Kes tahaks teha vileäri, võiks laupäeva hommikul neid sinna müüma minna.

Tõsine teema on igasugu GPS-id, mida on nii telefonides, kui spordikellades. Kuidas tulevikus seda valdkonda kontrollida, on paras pähkel. Kogu mäng kipub jääma aususe peale.

Milliste plaanidega siis?
Kohti seekord ennustama ei hakka, konkurents on igas klassis tugev. Tuleb teha oma sooritus, eks pärast paistab. Kui võtta aluseks Smiltene EMil ja Karula MMil tehtud rogainid, siis teeks plaanid ehk nõndaviisi:

Smiltenes (2007) läbisime 100,5km, linnulennult 81,6km, koefitsient 1,23
Karulas (2008) läbisime 123km, linnulennult 91,4, koefitsient 1,34 (!).

Raunas võiks eesmärgiks võtta max 120km, arvatavasti tuleb 10-15km vähem. Koefitsiendiks arvestaks 1,25.

Rajaplaneerimisel kasutame esmakordselt KAPA-plaati ja erineva värviga nööpnõelu. Niidi pikkus on koefitsienti 1,25 arvestades järgmine:
120 km = 274 cm
115 km = 263 cm
110 km = 252 cm

Kaardi mõõtkava on 1:35 000 ja mõõt 50x58cm.

Teatud vahemaade tagant tegin niidile sõlmed, mille järgi saab planeeringut kergesti mõõta ja vajalikke kontrollaegu kaardile panna. Eks näis, kas sellisest süsteemist ka kasu on, teistmoodi oleks 79KP-d keeruline planeerida, eriti mõõta vahemaid.

Võistluskeskus asub kaardi keskel, mis teeb asja eriti huvitavaks. Pole võimatu ka nö "8"-planeeringu tegemine, sellele vihjab kodulehel rajameister.

Allolevas loos on kolme tüüpi motomehi. Esimene ehk macho-mees ma pole, rekordimehes tunnen end isegi natuke ära (eriti rogainimisel), mõnusalt tunneks end lõpuosas olevas keskkonnas.

Kõrvemaa rogain 2011 - herilased, kollased "lagedad" ja krambid

Täna tegime Marjega nö treeningrogaini Kõrvemaal. Võistluskeskus asus Järvi järvede juures. Kaardi unustasin supilauda, fotokat kaasas polnud, seega ei olegi esialgu midagi näidata.

Tegime plaani ca 7 tunni peale (kuid läbisime seda peaaegu 8h). Idapoolse osa jätsime kohe välja, paistis teine kuidagi igavavõitu, ehkki Hiieka jutu järgi oli sealt saada rohkem punkte kui läänepoolses osas.

Kaart oli kohati paras müstika, kollased alad (sh ka tumekollased?!) olid üsna sageli tavalised metsad, reljeefijooned tundusid kohati 10m või 20m lõikevahega. Mõni punktikoht oli täiesti arusaamatu (numbreid ei oska praegu nimetada, loodetavasti hiljem). Kuid see ongi rogain ja läbi väikese häda saime kõik vajaliku kätte. Tõsi, ühe tiigikese nurgast punkti ei leidnud (KP30), ehkki seisime seal kõrval kaks korda. Tegemist oli ulatusliku vesise alaga, kus tiigikesest või kõlvikupiiridest ei saanud mitte tuhkagi aru. Loobusime mingil hetkel ja suundusime tõelisse kloaaki, kus arhitektid Vallner ja Peil üllatusid, et me seda punkti ei leidnudki (nägid meid punkti lähedal). Selle info peale läksime tagasi ja saime 3 punkti kogusummale lisaks. Kloaaki läbides oli tõeliselt kahju, et fotokat polnud kaasas.

Oti pilt oletatavast situatsioonist

Esmakordselt kohtusin rogainil herilastega. Kõigepealt sai minu järel kõndiv Marje 3 pistet sääremarjadesse, mõni tund hiljem sain Marje taga kõndides 5 pistet, samuti sääremarjadesse. Ka vasak reis leidis mingi aja möödudes kontakti herilasega.

Muret tegi vana probleem - krambid ja seda sõltumata rahulikust tempost. Krambid hakkasid märku andma kusagil 3 tunnil ja tõeliselt ohtlikult käitusid päris lõpus, pärast seda, kui alustasime käimist peale ühtlast laudteel jooksmist (ca 3km). Ka Rein Taaramäel saabuvad krambid peale pika tõusu võtmist just laskumisel. See lohutab. Alati on olnud jama seiklusspordis kanuusse istumisel, rütmivahetus ei mõju hästi.

Pean tunnistama, et arvasin end paremas seisus olevat ja ei võtnud krambiohtu tõsiselt. St, ei teinud krampide vältimiseks enne rogaini mitte midagi. Lätis tuleb ettevaatlikum olla. Valulävi tundus olema ka üsna madal, 24h rogaini sellisena hästi ei tee.

Ebaõnnestunud valik oli Vichi spordijook, mis sellisele üritusele ei kõlba - lääge ja söögiisu peletav. Õnneks saime 5 tunnil puhast vett, see oli tõeliselt maitsev.

Tarbisin ca 3l jooki, kuid näiteks Mati Preitofi kaaslane Kaja Vals ei joonud 8-tunnise rogaini ajal (NB! Ilm oli palav) mitte tilkagi! Mitte tilkagi! Sõi kokku 2 metsmaasikat ja 3 murakat, üks murakas oli vist ülearu.

Ah jah, kaks medalit saime ka. Ja tänud korraldajatele, et viitsisid ja tegid. Kõik oli tore.

Kokku läbisime 44,8km.

Tulemused

Kõrvemaa nädal

Järgneva nädala sees saab Kõrvemaal sportida nii et tapab.

Kõigepealt on homme Orioni 8h rogain Kembas. Meie jaoks saab see olema pikaks treeninguks. Mõni rogainija teeb täna kaasa veel ka Kõrvemaa triatloni.

Teisipäevak ja neljapäevak on samuti Kõrvemaal. Kuid kas sinna jõuab, on kahtlane.

27.juulil algavad jälle Tarmaku päevakud, sedapuhku Sprindikarika sarja üks-ühele võistlusega Keilas. Võistluskeskus on Keila suusastaadionil (jalgpalliväljaku parklas). Võistlus on heaks ettevalmistuseks augustikuu teiseks tippürituseks Prantsusmaa MMi järel, so Keila neljapäevakuks.

Eelnevalt planeeritud kohta - Keila Jõeparki ei tahaks täna kedagi viia. Loodetavasti alustatakse seal sügisel vasakpoolse jõeharu puhastamisega ja muuhulgas korrastatakse ka park. Ehk siis.

Nädala pärast on tähtis võistlus Lätis - 24h rogaini EM. Korraldajad on asjaga kõvasti vaeva näinud ja võistlus tõotab tulla väga huvitav. Vaheldusrikkale ja kohati üsna tehnilisele maastikule on viidud 80 (!) punkti (näit Karula MM-il oli 63 punkti). Kaarti pole magnetilise põhja suunas pööratud, suunajooned on 7,5-kraadise nurga all.

Laevasõit Ili jõel

Ei saa kuidagi vait olla, kui kuuled koledast laevaõnnetusest Volgal või loed huvitavaid lugusid Venemaast (näit Tiidu seiklusvõistlus Karjalas).

„Bulgaria“ tüüpi laevaga olen sõitnud Obi jõel kuni Salehardini välja. Meenuvad sadamate näljased koerad (pildil) ning pidev vangide transport – ühest sadamast võeti retsid automaaturite valve all peale, teises pandi maha, kolmandast jälle peale jne. Vangilaagreid oli teisel pool Uraale palju, Labõtnangi linn oligi üks suur vangilaager.

Kuid sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest eksootilisest laevasõidust Ili jõel Kasahstanis.Seal polnud võimalik laeval (õigemini puksiiril) uppuda, kuid sellegipoolest probleeme jagus.

Olime Priidiku ehk Priit Tammik'uga jõudnud Valgetest mägedest hirmjanustena üle kõrbe Ili jõe äärde, kus õnnestus elada paar päeva jäägrite juures ja käia piirivalvuri naise sünnipäeval. Edasi tahtsime minna Laulvate Barhaanide juurde, mis asusid 50-60km allavoolu.

Vene inimesed olid väga külalislahked ja kõrberännuvaeva vähendamiseks aitasid meid ühe väikese puksiiri peale, mis liikus allavoolu ja mille ülesandeks oli suure tühja rauakolaka ehk praami vedamine ning kinnijäänud laevade väljatõmbamine. Meeste tööd iseloomustavad märkmed päevikus:

P 17.aprill 1983

/---/ No nii, 50 min autoga sõitu allavoolu ja vastu tuult ning olemegi „теплоход’i“ peal. See oli väike mootorlaev suure praamiga. Laevameeskonda pole, ootame. Puhub tugev läänetuul, jõe peal parajad lained. Paati peksab nii, et oi-oi-oi. Liivasaared on kõik (liiva)udus, vastu tuult vaadata ei saa. Kui oleksime praegu jala läinud, mäluksime kogu aeg liiva ja savi.

13:30 Tuli üks poiss – Saša. Natuke hiljem sööme juba soolalatikat. Kahe ajal saabusid ka teised – paraja jota näoga kapten Ivan, šturman Viktor ja motorist. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmid, suhtlemine nendega on lihtne ja probleemitu.

Piirkond asub Alma-Atast ca 240km NWW suunas, üsna Hiina piiri lähedal.

14:33 Liigume

15:15 Hakkasime neljakesi „tuhandet“ mängima.

15:50 Avarii. Praami vedav tross läks laeva vinti. Mehed püüavad jõest trossi, kaardimäng on pooleli, minu seisud head. Puhub kõva vastutuul, jõgi on madal. Igavene häda, sest liikumiskiirus on väga väike.

16:30 Paistab, et saame minema

17:05 Hoopis nüüd saame minema, kuid...

Praami viisime allavoolu ja jätsime maha, ise sõidame ülesvoolu ühele rikkis laevale appi.

18:30 Just lõpetasime söömise, vennad on tõelised õgardid. Mul ka magu ääreni täis. (NB! Olin siis taimetoitlane).

Paistab, et laev on jälle põhjas kinni. Ise laman all koikus ja kirjutan, üles ei viitsi minna. Niipea me küll kohale ei jõua. /---/ (jätan looduskirjeldused vahele).

Kurat, laev ikka mässab madalikul, kõik müriseb ja vibreerib täiega. Seda lootsikut juba nii ei lükka nagu eile hilisõhtul Ili jõel vintis peaga mootorpaati, kus Priidik tiris nööriga eest (vesi alla põlve) ja mina lükkasin tagant.

Eh, oleks Repin, siis maaliks pildi „Бурлаки на Или“.

19:00 Jõudsime teise mootorpraami juurde, nimi „60 Лет Октября“. Kaks meest tõmbasid kaldale faasanijahile. Tuul on kohati 25m/s.

19:05 Kohe hakkame praami tõmbama, kõik on udus, liivatorm igal pool.

19:32 Lugu on tragikoomiline, üritame oma praami kaldasse lükata, viimane teeb igasugu vigureid, kuid kalda poole ei taha minna. Mehed on kaldal, tirivad nöörist, seal aga paras džungel.

Paistab, et praamiga saab korda, kuid veel on vaja 2 sassi jahilt ära tuua. Ja selleks tuleb uuesti tagasi sõita (!)

Huvitav, kas said ka midagi. Enne olime jahi-luuremängu pealtvaatajateks - kolme faasani hirmutamine kahe lasuga kutsus kahes laevameeskonnas esile üleüldise naeru.

20:05 Sõitsime jahimeestele järele, neid aga polnud. Kapten arvas, et teine laev võttis nad peale ja nüüd sõidame jälle allavoolu.

20:09 Istusime all kajutis ja just saime alustada „tuhandet“, kui käis kohutav pauk! Põrkasime teise laevaga kokku, vana ei saanud pidureid peale.

22:30 Istume neljakesi all kajutis ja lahendame igasugu nupuülesandeid. Meie laevuke on juba pikemat aega kinni, mässab juba üle poole tunni.Uni kipub peale tulema vaatamata hirmkõvale mürinale ja värinale. Vana pani ilmselt gaasi põhja.

E 18.aprill

Hiljem tuli ka vana ehk kapten alla. Otsustati siiski öösel magada.

6:15 mootor pandi käima

7:05 mitu pauku järgemööda. Vaatasin välja – „паржа“ ehk meie puksiiritav praam ujus eespool laeva.

7:30 Oleme jälle kõvasti kinni, liiv lausa sahiseb põhja all. Kapten rassib ja laev väriseb – no on ikka töö! Nende jutt ilmselt õige, et Ili on üks raskemini laevatatavaid jõgesid NLiidus. Sügavused ja madalike asukohad muutuvad iga päev.

7:47 Hakkame kohe kuhugi kaldasse minema. Priidik on üleval, mina istun kajutis, pea õrnalt valutab. Lähen ka üles.

Ups, sõidame jälle ülesvoolu, aga kuhu ja miks?

8:20 Praegu tõmmati kaldal üks „петух“ vintpüssiga maha, Sanja jooksis järele. Kapten lohutas meid sellega, et täna õhtuks jõuame kohale.

9:45 Lõpuks tirisime „60 Лет Октября“ madalikult välja. Meie „Ермак“ jõuab igale poole, ainult mitte ...

9:55 Randusime, olemegi kohal.

Sassid tõmbasid jälle tagasi teist laeva välja tirima. Praami jätsid maha. Minul aga jäi plasku laeva peale. Küll nad praamile järgi tulevad.

10:25 Alustasime lühikest teed barhaani poole, mis aga osutus üllatavalt pikaks (kohal 10:55). No on ikka „mine perse“ barhaan, kohutavalt suur /---/

Pildil: Laulva Barhaani peal, kaugemal paistab Ili jõgi

Playlist kogu päevaks

Vihm ja jahedus. Mõnus. Ka arvuti taga.
Taustaks viimase aja lemmik Zbigniew Preisner.
Playlistis 100 lugu.

Ruuterid

Vanadest Vene sõjafilmidest meenuvad sakslaste autod, mis peilisid tänaval sõites välja raadiosaatjaid. Hädas olid nii Stirlitz'i abilised, kapten Kloss jpt.

Eile Tartust välja sõites proovis poiss GPS-iga välja peilida ruuterid, mis jäid piirkonda Pepleri tänavast Ilmatsalu tänavani. Neid ruutereid jooksis arvutisse 415, millest 137 olid sellised, mida oleks väga lihtne ka ise kasutama hakata (sissemurdmine võtab aega alla minuti). See tähendab ka seda , et praeguse kasutaja kogu tegevus netis on nähtav ja kättesaadav (veebisaitide paroolid, Facebooki kontod... jpm)

Need 137 olid sellised, kes pole oma ruuteri originaalnime ja -parooli muutnud (Thompson, SpeedTouch) või omasid nõrka krüpteeringut (WEP).

Pildilt on näha, kellel on Thomson või SpeedTouch, võib-olla on sinu ruuter ka üks neist?














Anekdoot:
Stirlitzil on elektriarve maksmata ja talle tuleb koju teatis:
"Seoses Teie tasumata elektrivõlaga lülitame alates 15. oktoobrist teie raadiosaatja välja".

Täna, 30 aastat tagasi

Leidsin kapist juhuslikult oma vanad päevikud. Üks oli Kamtšatkalt (juuni-september 1981, sissekirjutus iga päeva kohta), teine aasta hilisemast Kesk-Aasia soolorännakust. Üllatavalt huvitav lugemine, ehk seepärast, et pidasin neid igavateks argikirjeldusteks ning polnud seetõttu paarkümmend aastat sinna sisse vaadanud.

6.juuli 1981

Lõpuks ometi marsruudile ja hobustega! Sõitsime 4km ülesvoolu mööda Vernõi jõge. Umbes kella 1 ajal tegime lõuna, mille järel läksime mägedesse. Hobused jäid alla Ustinõtši hoolde.

Juba marsruudi algul ütles radiomeeter (СРП-68-01) üles. Otsustasin ta lahti võtta. Kokku pannes hakkas jälle tööle ja olgu ette öeldud, et järgmise päeva hommikuni.

Ilm lubas kogu aeg vihmale ja kui me üleval aheliku harjal (ca 1400m) olime, siis läkski lahti. Tuul oli tugev, puhus Belogolovaja oru poolt. Tuli tihedat vihma ja rahet läbisegi, ligi tund aega järgemööda. Ületasime tipu, mis oli üle 1500m kõrge. Üleval oli näha lumelammaste jälgi ja peremeest haaras kohe jahikirg. Tükk aega otsisime neid, kuid asjatult. Vihma kallas kogu aeg, peremees ei saanud kaarti joonistada. Laskudes nägime huvitavaid daike. Ülevalt vaatasime, kuidas Jura oma kaaslasega (paksu pruudiga) hobuste juurde läks. Viimane lonkis 50m taga, vahe suurenes pidevalt.

Unustasin huvitava juhtumi, kui sõitsime ülesvoolu. Saša oli Ugoljokiga kõige ees, šeff järel. Mina olin eelviimane. Äkki tõusis ca 15-20m kauguselt põõsast päris jurakas karu ja polnud sugugi rahul, et teda üles aeti (arvatavasti magas). Siiski püüdis kähku varvast lasta. Jõe teisel kaldal keeras korra ümber, sõimas meid kõige rõvedamate sõnadega ja jooksis edasi.

No oli alles rasvane elukas!

Tagasi laagrisse sõites erilisi juhtumeid polnud. Migratsijal (temal sõitis Ženja) polnud ka aega pikali visata, sest lasksime pidevalt traavi. Paksu sõitu vaadates ei saanud kuidagi naeru pidada.

Tagasi jõudnud, tahtsin Gagaraga natuke looduses ringi sõita, kuid hobused on kõik ära rikutud. Nad ei oska ennast enam vabalt tunda, sõidavad ainult koos teiste hobustega ja ei taha rajalt kõrvale minna. Nii et, sõit erilist rahuldust ei pakkunud.

Pildil: Läbimärjana pikalt marsruudilt.

Kui jutt juba karudele läks, siis 9.juuli kirjelduses on selline lõik:

/---/ Nimelt šeff, laskudes orust alla, oli sisse võetud paremal pool asuvast kaljust. Niimoodi üles vahtides ja šalamainikus (?) edasi minnes pidi äärepealt karule sülle jalutama. Too oli lolli näoga jäänud ca 10m kaugusele vahtima, et kas tõesti keegi julgeb talle otsa kõndida. Kui šeff äkki karu nägi, siis ehmatas ja tõmbast kabuurist TT...

Siiski midagi ei juhtunud. Karu keeras otsa ringi ja vantsis rahulikult minema. /---/

Rogainiuudiseid

Juulikuus tuleb üle pika aja jälle rogainida. Kõigepealt 17.juulil kergelt Kõrvemaa rogainil, nädal hiljem, 23.-24.juulil rogaini EM-il Lätis Rauna's.

Läti EMi üks korraldajatest, rajameister, väsimatu rogainija Valters Kaminskis käis nädal tagasi Tšehhi rogaini MV-l, kus saavutasid koos Anita Liepinaga absoluutarvestuses 2.koha. Lätlasi oli seal järgmise aasta MMi silmas pidades luurel õige palju, eestlasi vist mitte ühtegi.
Valtersil ja Anital olid mingid tervise- vm probleemid, mistõttu veetsid osa aega ka keskuses. Läbitud 24h rogain ei takistanud neid mõlemaid nädal hiljem osalemast KAPA-3-l ja Kaminskisel ülekaalukalt võitmast M35 klassi sprinti.
Tšehhi MV tulemused ja kaart võitjate teevalikuga

Rajameister Kaminskis käis nädala sees Läti EMi punktikohti vaatamas ja oli sunnitud rada natuke lihtsamaks tegema. Tõsine reljeef, raske läbitavus (eriti mahalangenud puud) ja kobraste poolt üleujutatud ojad teevad rogaini EMi parajalt karmiks katsumuseks. Tuleb tõsine Läti seiklus, kus ka paduvihm ei tohiks puududa (meenutus 2007. aasta Smiltene EM-ist).

Võib juhtuda, et 2012.aasta Tšehhi MM-ile lubatakse kuni 1000 osalejat. See lahendaks nii mõnedki probleemid.

Hiljuti hääletasid IRF-i (Rahvusvahelise Rogainiföderatsiooni) nõukogu liikmed 2014.aasta MMi võistlusmaastiku osas. USA pakkus välja kaks piirkonda, millest võitjana väljus Black Hills Lõuna-Dakota osariigis.

Ilmus ka järjekordne IRFi infoleht (nr. 169), kus on antud koondülevaade osalejate arvamustest 2010.aasta Uus-Meremaa MMi kohta (küsimustikule vastas 118 inimest). Keda huvitab, leiab lehe SIIT.

Ai kui hea võistlus ehk KAPA-3

Esimest korda paljukiidetud KAPA-3-l, Mati ka. Teised olid juba varem käinud.

Seal oli:
- vahvalt suur telklinnak, kus kõik mõnulesid nii võistluse ajal kui selle järel. Ei kiirustatud kohe koju, vaid nauditi kena suvepäeva veel peale võistlust
- lahtine külm õlu, pannkoogid moosiga, kontsert, sääsevabad soojad suveõhtud
- väga head maastikud ja rajad, sh sprint Smiltene linnas.

1.päev - "Ära tahavad tappa"

Tõsine palavus ja füüsiliselt ning tehniliselt väga nõudlik rada. Teejooksu praktiliselt polnud, etapid olid pikad, kogu aeg pidi kaardis olema. Palju mahalangenud puid, pidevad kukkumised. Selle päeva maastik asus 2007.aasta rogaini EM-i kaardi lõunapoolses osas, just selles rõvedikus, kus paljud nooremad härjad murdusid.
Sixten ütles peale jooksu ja enne dušikraani avamist, et ära tahavad tappa ja täpselt selline tunne oligi. Raske oli, väga. Ma ei tea, mis ta pärast dušikraani avamist ütles, sest kuum vesi pidi karvad maha võtma.

Jooksu algus läks kehvasti, sest esimesse punkti minnes ei suutnud ma kaarti ja maastikku kuidagi kokku viia. Kiirus oli väike, ettevaatlik, kuid pilti ikkagi ette ei saanud, st ei suutnud vahet teha positiivsetel ja negatiivsetel pinnavormidel. Möödajooks, viga 5min.
Ka 2. ja 7.punktiga minutilised vead ning kokkuvõttes 5.koht. Igors Bužs oli tublisti ees, teised üsna koos.
Tulemused

2.päev - konkurentsist välja

Jällegi palavust 26 kraadi. Kohe alguses 3.punktiga möödajooks ja lisaronimine. Ja siis 4.-ndaga 7-minutiline viga, millest ei saa siiani aru. Kas läbitavus ja seega ka kiirus olid eilsega võrreldes nii head, et jooksin hullult üle. Ehkki ma ei kiirustanud üldse???

Peale 4.-ndat panin nö pillid kotti. Motivatsioon oli kadunud, sest medalikonkurentsist olin väljas ja sellega muutus ka liikumine ülivaevaliseks. Otsustasin hoida jõudu õhtuseks sprindiks, raja läbisin peaaegu jalutades. Kuid seegi polnud palavusega kerge. Trikikas oli KP13, mida näiteks Kalle Ojasoo peale pooletunnist otsimist ei leidnudki. Mul läks sellega veel hästi, kuid järgmise (KP14) tunnistasin leidmisel valeks ning otsisin tulutult 5min teise numbriga punkti, mida polnud. Lugesin legendist KP-numbrit valesti ja tegin seda isegi jalutades!

2.päeva rada oli rohkete tõusudega ning seetõttu jällegi füüsiliselt väga raske ja samas ka tehniliselt nõudlik. Ühesõnaga, koos palavusega eraldati terad sõkaldest ja mina sattusin rämpsu hulka.

Peale jooksu turgutasin end (nagu eelmisel päevalgi) õlle ja Coca-ga, sest enesetunne oli üsna vilets. Mõnus oli istuda ja lobiseda, kuid füüsiline vorm oli alla igasugust arvestust.
Tulemused

Sprint

Õhtul kell 18.00 Smiltene linnas.
Kergel soojendusjooksul hakkas magu või maks Coca-joogist kõvasti pistma. Enesetunne oli küll juba parem, kuid uus probleem tegi enne starti murelikuks.

Stardist minnes hoidsin kontrollitud head kiirust. Kuid etapp 1-2 osutus natuke keeruliseks. Esimese hooga hindasin vasak- ja parempoolsed variandid ära ning vaatasin veel, et ehk saab otse üle jõe. Selle mõttetöö ajal liikusin otse nõlvast alla ja natuke paremale minnes kaotasin veelgi kõrgust. Siiski hakkasin jõe sinises äärejoones kahtlema, st, et kas sealt üldse ongi lubatud üle minna ja pöördusin tagasi vasakpoolse variandi juurde. Uuesti väike tõus ja suur laskumine, viga kusagil 20sek.
Etapil 2-3 jooksin majade vahelt. Ühes kohas oli must joon ees (väike paekividest laotud astang/müür), jäin jälle kõhklema. Kuid lähedalasuv Kolla ütles, et teisedki läksid siit. See oli peenike must joon, ehkki jooksu pealt raskesti jämedast eristatav.

6.KP-s olin liider, 7.-ndaga kaotasin ühe positsiooni. Alt ringiminek polnud vist kiireim variant.

Medali- või ka esikohajooks lõppes 8.-ndas punktis. Looduslik heinamaa, mitmed lohad jne. Kaotasin seal terve minuti.

Üks pisike kõhkluseviga veel 10.-ndaga, ränkraske staadioniring ning oligi läbi. Kokkuvõttes 7.koht.kaotust M45 klassi võitjale 1:12. Tenno Alamaa sai 3.koha.
Tulemused

3.päev - enesetunne nagu parematel päevadel

Õhtul läks jahedaks ning hommikulgi polnud palav. Tundsin eneses värskust ja jõudu, eilne sprint oli hästi mõjunud. Nädalaalguse haigusevimm hakkas vist ka taanduma.

Olin tegemas väga head ja kiiret jooksu kuni etapini 19-20, kus läksin hooletuks. Tundus, et lõpuni jäi veel ainult teejooks ning läksin suunaga vasakule, lugesin oja kraaviks, olin kurat-teab-kus, lõpuks mõistsin lollust ning tegin tagasiparanduse. Otsisin veel valest süsteemist punkti ka. Viga 2 min.
Edasi vajutasin Mamisest mööda nagu postist, sattusin tee pealt kogemata võsarajale ning olingi jälle seisus, kus arvatav asukoht kaardipildiga kokku ei läinud. Ootasin punktiküngast vasakul, kuid see oli hoopis paremal. Kuna olin ägedas panemise hoos, siis tegin soos veel ühe lisaringi. Viga alla 2min ja olingi kokkuvõttes esikohalt langenud viiendaks.

Lõpp tundus lihtne, hakkasin konkurentidele ära panema, läksin hooletuks jne. Ma tean, et nii ei tohi. Suurepärane jooks läks aia taha. Tulemuseks 5.koht.
Tulemused

Kõik tulemused ja graafikud

KAPA-3 oli suurepärane võistlus, o-nauding. Täiuslikust elamusest jäi puudu ainult hea tulemus. Seda siis teine kord.