Wednesday, July 27, 2011

Rogaini EM 2011 Raunas, Lätis

Google Translation into English

Euroopa MV 24h rogainis toimusid seekord, nagu ka 4 aastat tagasi, Lätis. Võrreldes 2007.aasta Smiltene EM-iga oli tase tublisti tõusnud, meie aga natuke vanemaks saanud. Kuid sellegipoolest lootsime absoluutarvestuses jõuda heale kohale, sest Marje (Viirmann) tundus olema väga heas seisus. Nädalatagune Kõrvemaa 8h treeningrogain läks tema jaoks täiesti valutult ning motivatsioon oli samuti kõrge. Reeglina oleme läinud ikka maksimumi peale välja, mõnus matkamine peab veel ootama.

Ööbisime neljakesi (+ Mati Preitof ja Lilian Keskküla) Priekuli olümpiaettevalmistuskeskuse hostelis. Tavaliselt laagerdavad seal laskesuusatajad ja hokimängijad, nüüd magasid ka mõned rogainijad. Õhtusel vestlusel üllatusin, et mitte keegi kaaslastest ei tea näiteks sellist laulu nagu „Трус не играет в хоккей“. Lubasin Matile lingi saata, siin see on.

Planeering


Nagu ka videoklipist näha, oli meie võitlusvaim kõrge. Planeerisime sisse kõik kõrgete väärtustega punktid, ilusama, lihtsama läbitavuse ja odavamate punktidega põhjaosa jätsime lõppu. Kasutasime esmakordselt nööpnõelte ja niidiga planeerimist, mis oli ülevaatlik ja mugav.



Kaardil on planeeritud tee ja tehtud muudatused (punasega)


Teadsime, et maastik tuleb raske läbitavusega, kuid et see nii ränk oli, ei osanud uneski karta. Ehkki rajameister ja hea konkurent Valters Kaminskis mainis veebilehel läbi lillede, et vastavalt räigusele on punktidele antud ka väärtused.


Üks oluline teema planeeringus oli ka öiste etappide paikapanek. Me jätsime pimedale ajale pikkade tee-etappidega kagu- ja idaserva. Väga tahtsime alguses sisse planeerida keskuse külastamist (et jätta osa varustust (lamp) ja sööki maha ning süüa midagi sooja), kuid ühtegi head varianti selleks polnud. Seega tuli kõik kohe selga võtta ja külma toiduga 24h läbi ajada.


I osa ehk siit võib midagi tulla


Alustasime nii nagu väga paljud teisedki tiimid – edelasse. KP24 juures toimuv meenutas natuke Jukolat, kuid verd seal polnud. Sain mingil hetkel kompostrile lähedale, kuid võimatu oli käepaelaga seotud SI-pulka auku panna. Raiskasin seal nii meie kui sadade teiste aega.

Piiksud käes, edasi. KP68 lähedal asuvale tammile lähenedes pidi nutt kurku tulema - nii ilusa pildi oleks saanud kopratammil liikuvatest inimestest. Mul aga fotokat polnud. Selles punktis oli palju rahvast koos, kuid edasi kadus seltskond meie jaoks ära. Vahepeal tekkis plaaniväline mõte võtta ka KP73, kuid kuna ühtegi loha sinna ei viinud, loobusime lõpuks. Ja väga õigesti tegime.


Edasi liikusime natuke koos moskvalannadega – naisteklassi võitjate Galkina-Miheejevaga (pildil). Üks neist sarnanes Rain Londiga, ainult natuke suuremad rinnad olid :) Viskas esimeses sügavamas kraavis seljakoti maha ja hüppas üleni sisse. Liikusid väga agressiivselt, ei tea, kaua (punkte said meist natuke vähem). Järgnevad keerulisemad etapid 83-88-96 läbisime enam-vähem koos soomlaste Prittinen-Nurmisega (MV 3.koht). Olid Marjele tuttavad, kunagised klubikaaslased. Soomlased liikusid hästi, ehkki kohati saime neist ette. KP96 juures tegime mõlemad väikese vea, nemad kaldusid vasakule, meie läksime küll õigesti, kuid lagedad kaardil polnud päris sellised nagu maastikul.

Sealtpeale meie teed lahknesid (läksime KP82-e). Olime selles piirkonnas ilmselt esimesed, sest mingeid jälgi ega lohasid polnud. Ka edasi liikusime tunde täielikus üksinduses. Suurepäraselt läbisime etapi 98-85, kuid punktipiirkonnas oskasime suurema vea teha (üle 10min). Otsisime punkti nö aheliku otsast, viimane oli aga oruga läbi lõigatud ja jätkus teisel pool oja. Reljeef oli selles kohas ebatäpne, mistõttu orienteeruja noriv mõtlemine pigem segas kui aitas.

Kui 3. tunnil olime plaanist 30min ees, siis mõne vea tõttu olime 6.tunnil graafikus. Olime liikunud hästi, ehkki palavus mõjus vahepeal üsna roiutavalt. Marjel hõõrusid kannad, KP48 lähedal asuvas puhtas tiigis tegime riietega ühe ujumise, tema plaasterdas jalgu. Kõik tundus veel hea KP100 juures, kui olime liikunud 9:40. Üks osa minust mõtles juba saavutatud heast tulemusest, teine pool aga jahutas esimest maha ja fikseeris, et selline mõtlemine on ohu märk. Ees oli veel öö ja suur-suur töö. Ja täielik tundmatus keeruliste punktide virvarris.


Etapil 100-80 sattusime, nagu enamus teisigi, lõputuna näivasse mahasaetud pajuvõsa rägasse. See oli Marje jaoks raske minek, lisaks kurnavale ronimisele tegid valu hõõrutud kannad. Šokeerituna sellest etapist üritasime vältida rohelisi viirutusi ja järgmisse punkti läksime ringiga mööda teed. Nõlval enne KP80 panime lambid pähe. Sinna nõlvale jäi ka mu suhteliselt uus SILVA pöidlakompass. Märkasin seda alles üleval punktis. Üritasime küll samasse kohta tagasi tulla ja üle 10min otsida, kuid see oli lootusetu üritus.

Seda polnud nüüd küll vaja. Tagavara vene plaadikompass oli küll olemas, kuid sellega olen üsna koba. Ka nooleke liigub seal rohkem kui täpseks suunahoidmiseks vaja.


II osa ehk suuremate lootuste purunemine ja Marje piinad

Öö pole meie tugevamaid külgi kunagi olnud. Nüüd lisandus sellele ka pimeduses näivad läbipääsmatud metsad – tohutu tihedad ja mahalangenud puid ning muud riga-räga täis. Kohutavad metsad, ehkki ega lohadeta lagedad ka paremad polnud, sest kõrges heinas oli samuti raske liikuda.

Seepärast lähenesime KP 92-le ringiga lõunast, kuid seal oli samuti kohutav räga ees. Liikumine oli üliaeglane. Olime ajagraafikust maha jäänud juba ca 2 tundi ja seepärast jätsime ära 70 ja 94. Mõlemad etapid tundusid pimedas kohutavad. Nagu hiljem selgus, asus KP94 üsna ebamäärases asukohas, kus paljud tegid viga.

KP61 juures, kus plaani järgi pidime olema keskööl, hilinesime graafikust 1 tund. Seega oli kõik veel OK, ehkki Marjel oli juba tõsiselt raske. KP84-st panime üllatuslikult väga tugevalt mööda ja tagasitulek piki soist ja roostikulist järveäärt oli veidi demoraliseeriv. Märkamatult astusin kell 2 öösel põhjatusse kraavi ja sain soovimatu supluse osaliseks. Natuke hiljem olime hädas veepunki leidmisega, teede virvarr ajas pea sassi.

Marje ütles, et tal on väga halb olla. Suunasin talle lambi näkku ja sealt vaatas vastu kahvatuvalge, täiesti kurnatud nägu. Vett pidime igal juhul saama, sest kõik varud olid otsas.

Ja ennäe, joogipunkt ehk kaev oligi meist vaid 15m kaugusel. Seal oli kanistris ka lahjat Isostari, panin seda joogikoti täis. Natuke liigsoolast (ehkki tugevalt lahjendatud) Vytautas mineraalvett olin juba vastikuseni joonud, sama ka puhta veega. Marje jõi küll, kuid süüa ei suutnud eriti midagi. Midagi andsin, vist ka tüki pannkooki, kuid seda mälus ta kogu järgneva pooltunni. Mingil hetkel läksid mängu turgutid, kokku tarbis ta 2 Blue Shine’i ja 2 Shlehat.

Kuid ees olid pikemad tee-etapid ja seal pidi ka jooksma. KP57-s kohtusime Liblik-Roopõlluga, kellelt saime rikkis SI-jaama numbri üleskirjutamiseks tindipliiatsi. Urmo ja Riho olid tegutsemistahet täis ja liikusid sealt KP94 suunas. Meie jätkasime tee-etappi.

Mingil hetkel ütles Marje jälle, et tal on tohutult halb olla ja kannad teevad jubedat valu. Siia võiks lisada, et sokid olid tal täiesti katki hõõrdunud ja alt paistsid veripunased hõõrutud jalad. Mul ei olnud talle midagi muud lohutavat öelda, kui seda, et minu vanaemal oli enne surma täpselt sama seis.

Väike naerupahvak näitas, et kõik pole veel kaugeltki lootusetu. Tegelikult ei kartnud ma Marje pärast üldse, olin kindel, et ta võitleb lõpuni. Mingil hetkel liikusime suurema pundiga, koos Raul Oleski ja Urmas Tammemäega mitu rõvedat etappi ning leidsime ei-tea-kuidas KP 99. Viimase ümber oli kaart natuke mäda ja seegi oli paljudele suure vea allikaks.Kohtusime Salomoni tiimiga, kes liikus väga imelikult edasi-tagasi. Tõnu oli nende pundis täiesti läbi ja loksus teistest natuke tagapool.

Tööpäev tundus nii-nii pikk ja kangesti oleks tahtnud seda lühendada KP95-st otse KP40-sse mööda teed minekuga. Eelkõige seepärast, et kaardi põhjaosas paremat maastikku läbida. Kuid õnneks või mitte tegime siiski oma planeeritud töö ära ja õudusest väljatuleku kulminatsiooniks oli etapp 69-40, kus lõpuosa mets oli eriliselt räige. No ei vedanud meil sellel võistlusel lohadega, pidime nii alguses kui lõpus neid sageli ise ajama.


III osa ehk 2-tunnine lõpuspurt finišini


KP34 juures kohtasime Marianni ja Neemet. Seega olime nendega samas seisus, st 2h lõpuni ja võtta veel nii palju punkte kui võimalik.

Meie muutsime esialgset plaani ja ebamäärasema läbitavusega etappidele 34-66-58-22 (kuhu Mariann ja Neeme läksid) eelistasime pikemaid teejookse 34-47-58-42. Nemad jõudsid natuke enne finišisse, punkte saime mõlemad kokku 24. Kuid pea kõik need 2 tundi jooksime, viimased 4km vedasin Marjet nööris. Kohtusime vendade Eensaartega, Rain oli Silveril kergelt nööris ning enne lõppu läksid veel ka etapile 43-55-24. See tundus mulle tol hetkel lootusetuna. Kuid supermeeste sooritus oli perfektne ning veel lõpus võeti näiliselt kergejalgselt 7 väärtuslikku punkti. Täiuslik võistlus supervormis orienteerujate-seiklussportlaste poolt.


Üldse tundus, et see rogain sobis enam seiklussportlastele, sest nemad on õudustega rohkem harjunud ning isegi seda maastikku võtsid kui enam-vähem normaalset. Niimoodi Silver end väljendas.

Kokkuvõttes eestlaste nelikvõit oli muidugi väga magus. Vene vinged naised aitasid tuua kullad nii segade kui naistiimide arvestuses Venemaale.


Tulemused


Meie olime üldjärjestuses 24., segadest 7. ja segaveteranidest 2. Kokku oli 282 võistkonda 17 riigist. Olime selle tulemusega rahul, sest vahepeal hakkas võistlus juba aia taha kiskuma. Kuid töötasime lõpuni ja selle autasuks hõbemedal. Lohutab ehk see, et meist vanemaid eespool polnud ning Marje sai nüüd MMi sprindi hõbedale ka rogaini EM-i hõbeda lisaks.

Läbisime linnulennult 76,9km, tegelikku maad on raske hinnata (tohutult sik-sakitamisi), kuid 100km võis kokku tulla küll.

Üllatavalt hea enesetunne oli vahetult peale 24h tööd, lihastes polnud erilist kangust ega mingit valu (nagu näiteks Ylläsel). Ka päev-kaks hiljem oli enesetunne täitsa normaalne. Järelikult oli raskel läbitavusel ka hea külg olemas - tempo oli madal ja see ei kurnanud organismi.


Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga vinge maastiku ja rajaga, mille ettevalmistamiseks oli kulunud ilmselt tohutu hulk väli- jm töötunde. Selle töö kõrval on ühe 24h võistluse läbitegemine pisiasi.


Teisi muljeid:

Zazibea

O-Tõnis Asso
Kadri
Eensaared (üldvõitjad)
Tiit
HP-Sport
TutiVaps
TA


13 comments:

Karli said...

Hei! Õnnesoovid eduka kannatamise puhul!

Ma küll ei saa päris täpselt aru, et mida Sa mõtled meie "väga imeliku edasi-tagasi liikumise" all. KP-ss 99 liikusime otse itta üle seljandiku suurele teele. Seal kusagil kohtusime. Teie läksite 99-st ilmselt ära kirdesuunalist sihti pidi, ma jälle kartsin, et siht ei ole soos läbitav. Me püüdsime eelistada pikemaid tee variante, sest nii liikus meie võistkond natuke kiiremini.

Küll me pisut tiirutasime KP-s 86, sest ajasin punkti piirkonnas lõuna-põhja suuna segamini, aga seal me vist ei kohtunud.

Maastik vastas ootustele, aga kaart oli suurepärane. Lätis pole kunagi nii täpse paberiga liikuda saanud.

eduardp said...

Teile samuti õnnesoovid järkekordse pronksi puhul. Kahju, et ära läksite, tore oleks olnud kõiki kolme Eesti tiimi näha korraga pjedestaalil.

99-s tundus, et lähete 86-de, aga kui pärast Teid tee peal nägime, siis natuke üllatusin. Seega polnud Teie ringiminek vist parim variant.

Kaart oli rogaini jaoks tõesti väga hea ja olulistes kohtades olid viirutused kenasti peale pandud. Kuid eks ka arusaamatuid ja ebatäpseid kohti oli omajagu, foorumis käib lätikeelne arutelu 99, 94... osas, ise kaardistasime natuke KP91 kraave, mis polnud päriselt sellised nagu kaardil. Kuid need on kõik pisiasjad ja käivad rogainikaardi juurde. Põhiline oli see, et peaaegu kõik punktid asusid selgetel objektidel ning polnud tehniliselt lihtsad võtta.
Kiidaks siinjuures veel Kaminskist.

Anonymous said...

Õnnitlused.
Tegelikult oleks vist teil ikkagi õigem olnud 89-70-94-77 teha. 89-70 vahel oli tegelikult jupp metsateed, sama lugu oli 70-94, kus lausa 2 paralleelset teed viisid punkti välja. Aga noh, kaardil neid teid ei olnud ja sellega arvestada ju ei saanudki.
99 marssisin ise ka 2m kauguselt mööda, aga õnneks vaid paarikümne meetri kaugusele. 100 mägi oli ikka tõsiselt jälk, jalga maapinnale panna ei saanudki. Kõige hullem minek oli meil 89-92. Sattusime liiga idasse ja nii rõvedatesse kohtadesse, et 92 jäigi võtmata. Tulime varem tagasi, sest jalatallad lõid tuld välja.
TA

Karli said...

Vabandan siis siin ka kõigi ees, et enne autasustamist lahkusime. See ei olnud nõnda mõeldud. Meie viimased 10 tundi (eriti vahemik 14-20) olid niivõrd õnnetud, et poodiumi peale ei olnud mingil moel võimeline mõtlema.

Anonymous said...

very funny !
Raul and Urmas Olesk Tammemäe

Karli said...

Mõtlesin, et kommenteerin jalgade hõõrdumist ja villide profülaktikat. See teema vist jääbki aktuaalseks.

Kindlasti on niisuguste probleemide tekkepõhjused piisavalt individuaalsed ja tagajärgedega võitlemine samuti persoonis kinni, aga minu meelest on oluline, et kes vähemalt korra on niisuguse probleemiga kokku puutunud, siis tal on mingisugune läbimõeldud strateegia, kuidas taolisi vaevusi vähendada. Endal läks asi kehvaks eelmise aasta kuuepäevasel Explore Swedenil ja rohkem ma seda enam ei taha.

Mida siis mina teen?

1. Pikal võistlusel peavad jalanõud olema 1-2 numbrit suuremad. Kui jalg paisub võistluse käigus, siis peavad ka suuremad jalavarjud võtta olema:)
2. Hiljemalt 3 päeva enne võistlust alustan jalgade igaõhtust kreemitamist.
3. Võistluseelsel õhtul teibin jalad ära. Jalad peavad olema värskelt pestud ja kuivad. Küüned loomulikult lõigatud. Kasutan pikki ribasid korralikust teibist (orienteerujad teavad küll). Pikki tükke sellepärast, et siis on kleepumise pind suurem. Teibin ära kõik varbad ja tallad ja kannad. Pärast on peaaegu nagu sokk jalas.
4. 24h võistluse ajal ma jooksusokke ei vaheta. Mulle isiklikult ei anna kuiv sokk midagi.
5. Kui võistluse ajal kuskil algab kihelus või väike valuaisting, tuleb koheselt murekoht üle vaadata. Puhastada, kuivatada ja pika ribaga üle teipida.
6. Kui muidu ei saa, siis teibin kõik viis varvast kokku, et nad üksteise suhtes ei liiguks ja nende vahele ville ei tekiks.

Nüüd saan täiesti hästi hakkama.

Marje jalgade hõõrdumist ma ei kommenteeri. Ei tea põhjusi. Aga meie enda kaduma läinud aeg (1 tund?) oleks minu meelest küll suures osas välditav olnud.

eduardp said...

Ma arvan ka, et 24h võistlusel ei peaks jalgu lahti võtma. Selleks on liiga vähe aega :)
Marje niivõrd suur jalahõõrdumine oli halb üllatus, Salomoni tossud on selles suhtes üsna head. Minul oli ainuke hõõrdumine Ukrainas, kuid seal oli 33 kraadi kuuma ja mäed.

Arne said...

Milline on hea teip? Jõuab veel homseks Xdreamiks varuda. Mis moodi see pika ribaga teipimine välja näeb? Ütleme näiteks, et väikse varba välisküjele on vill tekkinud - kuidas seda teipida?

Karli said...

Hea teip on see, mida Mati Poom orienteerumisvõistlustel müüb:) Nali naljaks, aga sealt ma ostan ja marki küll ei tea. Ilmselt keegi teine teab. Aga homseks lühikeseks võistluseks sobib mõni apteegiteip vist ka.

Väikese varba jaoks võtaksin ühe cm laiuse ja 4-5 cm pikkuse riba, mille siis ca kaks korda ümber varba mässiksin.

Pika riba mõte on selles, et vältida tuleb väikesi tükke ja plaastreid - nende kleepumispind on liiga väike.

Nina said...

Could you explain what is Rain Londiga? I would be glad to see the part of the text being translated into Russian or English. We remembered your team, too. My congratulation for your team and all Estonian teams!

eduardp said...

Dear Nina,
it was something like a inside joke :)
Your running was so agressive and impressive (incl swimming in the small stream) at the beginning, that I remembered you very well. You resembled a little with the famous Estonian AR-man - Rain Lond (only breasts were bigger (excuse me for that comparison :).
Rain Lond is HERE (on the left)

Big congratulations to you for the WO title, the 303 points were impressive.

Nina said...

Do you mean swimmimg on the way to 68 cp? It was Marina. I agree they have something common. There is her book on this site. Only Russian:(

eduardp said...

Exactly in the way to 68.
Thank you for the very interesting link. Marina is a great adventurer, 1000km in Tchukotka... Hm! And all other trips...

Russian language is not problem for me, so I can easily read these publications. I have also been in hikings in many places in the former Soviet Union territory (from 4 months in Kamtshatka up to Karpathian mountains in the West, incl Altai, Kuznetski Alatau, Pamiro-Alai, deserts on Kasahstan, Central Asia, Kaucasus etc.), mainly in the mountains (you can find the latest links also in the internet(by the name).
Some short stories you can find also in this blog:
Kamtcshatka and horses
Kamtcshatka 30 years ago
Ferry-adventure in the Ili river
About the freezing during the hikes
, etc.
By the way, this Rain Lond crossed with a friend Greenland by skies...