Keila poolmaraton – positiivsete emotsioonidega

Keila poolmaraton on minu jaoks üks tähtis jooks - ikkagi koduukse taga, mõnusa koduse raja, hea korralduse ja piisava konkurentsiga.

Ootasin duelli Peeter Vennikasega, kuid see jäi kahjuks ära. Vennikas oli nädal tagasi Mulgi maratonil reielihase rebestanud, kus oli poolel maal veel ajaga 1.33 kenas graafikus. Vaatamata järgnenud vigastusele sörkis maratoni siiski lõpuni!

Rajal vaatasin, et mingi jalgrattur lehvitas. Ära ei tundnud, lehvitasin viisakalt vastu. Lõppude lõpuks ei pea ma ka kõiki rattap..sid tundma. Kuid nagu hiljem selgus, polnudki tegemist rattamehega (vt pilti).



Stardis oli üle 100 poolmaratoonari. Sattusin esiritta, kõrval üks sinise särgiga jooksumees.











Matkakaaslane Ülo ütles, et see on sinu konkurent, plaanib samuti 1.26-1.27 joosta. Aimasin, et tegemist on Lauri Valdmaa’ga, keda olen varem tavaliselt võitnud.

Stardist võtsin rahulikuma tempo, ei tahtnud korrata eelmise aasta viga, kui reielihased läksid kangeks juba esimese 5km-ga. Vaatamata madalale pulsile (esimesed 2km keskmiselt 147) oli kiirus üsna korralik – täpselt 4min/km. Peale 3 km läks Stamina mees Alar Savastver eest ära, talle järgnes üks must särk (Peeter Ojasaar?). Hoidsin endale sobivat tempot, sest organism polnud veel päris töövalmis.

Peale 5km (aeg 20.12) tundsin, et mootor töötab. Vajutasin natuke juurde (tegelikkuses hoidsin tempot ca 4.05 min/km), sain kätte Savastveri ja möödusin. Ilm oli üsna mõnus (22-23°C), tuul puhus küljelt-tagant. Varsti hakkas tagant samme kostma ja kohal ta oligi – Siim Vinter. Tore, järelikult oli Siim viimase aastaga jooksus kõva arengu teinud. Pani oma jõulise suusataja sammuga edasi ja varsti kadus koos musta särgiga mehega silmapiiri taha.

10km aeg oli 40.33, seega natuke üle 4min/km. Süda tuksus 160 juures. Palju jooksjaid tuli pöördepunktist vastu, vahtisin neid huviga. Järelikult oli selleks jõud olemas. Vastujooksnud MAVESe Madis innustas edasi võitlema.

Pöördepunktis oli aeg 42.55, enam-vähem graafikus. Tempo oli ca 4.10min/km, mis kestis lõpuni. Raskem osa oli ees - rohkem ülesmäge ja tuul.






Tagasitee algas ühtlase pingelise surumisega. Pilk läks asfaldile, aeg-ajalt tuli trotsida tugevamat vastutuult, mõnes tuulevaikses kohas oli jällegi palav. Kestev normaalne kannatamine, kus ka pulsikella nupule vajutamine väsitas tublisti.

Aeglaselt hakkasid kaugel eespool olevad seljad lähenema. Tegelikult üliaeglaselt, kuid kümnete minutite jooksul siiski märgatavalt. Karjaküla surnuaia juures (16km) sain kätte musta särgi, kes ütles, et pane aga edasi, esimene naine paistab. Nooruke Julia Bulina Sillamäelt oli ca 50m ees ja hoidis head tempot. Samas aga lähenes tagant üks tundmatu kollane särk (Kaido Ogulas), kes möödus Mudaaugu teel ja vedas ka mind Juliale lähemale. Evelin Kärnerit jooksmas polnud. Julia piinles kõvasti, pakkusin abi, et kõrvuti ühes rütmis lõpuni tempot hoida. Mina sain sellest tublisti jõudu juurde, kuid tema ei suutnud kaasa tulla. Lõpuni jäi ca 2km, ees vastik betoonaia-äärne tõus. Viimane tõus.

Kuid asi sellega veel ei lõppenud, nagu ka aasta tagasi.

Lähenes sinine särk, Lauri Valdmaa. Selge, Lauri oligi konkurent ja üritas seda tõestada. Tõstis tempot, vahe oli 20m. Ka mina lisasin tempot, et väikest vahet hoida. Tema tõstis veel, mina ka. 700m enne lõppu sain kätte ühe noore jooksja (Villu Eller, geoloog Eiki poeg), Valdmaa oli natuke tagapool. Algkooli juures tegin kiirenduse, et kohe-kohe lõpuspurdile minna. Kuid vaatasin pöördekohta valesti (kodukant :) ja pidin veel 200m mööda Pargi tn jooksma. Oi kui valus. Lasksin korraks tempo alla, et siis uuesti kiirendada. Ma ei teadnud, kes täpselt seljataga on, keerasin lauluväljaku poole ja vajutasin nagu jõudsin. Veel see 100m...

15m enne lõppu heitsin kiire pilgu tagasi. Oi-oi, seal oli tegemist kellegi hirmsa spurdiga. Panin kõik mängu ja võitsin Villu ees 1 sekundiga. Lauri Valdmaa jäi maha 5 sek.
Pulsikell näitas 180 (minu max on 179!), hing oli kinni. Aga hakkama sain.

Pildil laiutab Valdmaa käsi: "No ei saanud järele". Paremal noor orienteeruja Arvi Alamaa (esimene poolmaratoni kogemus)






M50 esikolmik: kaks geoloogi ja ... (ei vaja vist tutvustamist)








Kokkuvõtteks

Oli hea ülesehitusega jooks, vaid väikese tempolangusega 2.pooles ja ühtlaselt kõrgeneva pulsiga. Lõpp oli küll väga valus, kuid edukas. Traditsiooniline tasuta pääse Tervisekeskusesse oli taastumiseks super – saun, ujula, mullivann. Lobisemine.
Kunagine ammune konkurent alla 4min/km aegadel, 52-aastane Galina Bernat, kes jooksis täna 1.32-ga (!), kiitis väga Keila rada.

Vennikas rääkis ka põnevaid lugusid (ta peaks hakkama blogi pidama).
Näiteks seda, et on sellel aastal juba 3 ultrajooksu teinud (see on siis 24h või 44h vm distantsi). Põhiline start tuleb Spartathlonil (246km), 2 nädalat peale Sügisjooksu maratoni. Kreekas tahavad ka perede arvestuses tugeva tulemuse teha. Mistõttu tegi tema abikaasa sel ajal, kui Peeter ise mõnules Tervisekeskuses, lisaks Keila poolmaratonile veel 27km otsa.
Vennikal endal on üks 26km jooksuring Keila-Joa ja Tornimäe kandis. Ühel päeval tegi ringi, siis teise ja kolmandagi. Ja veel natuke peale, et ikka 80km täis saaks...
Mul vedas, sest talle poleks ma täna kuidagi vastu saanud. Liiga hea nägi välja, st heas vormis olevaks, ehkki vigastuse tõttu on nüüd mingi aeg sunnitud ratta selga jääma.

Ja veel. Tore, et Keilas on nüüd üks tugev pikamaajooksja - Priit Aus, kes sai üldkokkuvõttes 3.koha. Ammusest ajast mäletan, kui Keila 5km linnajooksul tegi "come-back'i" Sergei Ustintsev, kunagine väga andekas jooksumees. Ka nüüd nägin teda laululava vallil kõndimas, jooksumehe hing ei anna rahu.

Aeg: 1.27.10
Koht: 14.
Keskm. pulss: 159
Tulemused

Fotod: Valdur Vacht (va esimene).
.

Plaaniväline üks-ühele

Siis eile õhtul (link).
Ehkki nädalavahetusest oli keha parajalt väsinud (vaatamata esmaspäevasele puhkusele ja teisipäevasele kergele 15km taastusjooksule), otsustasin kolmap õhtul ikkagi sprintima minna. Eks see väike risk oli, sest üks-ühele võistlus on vanale organismile üsna kurnav tegevus ja Keila poolmaratoniks jääb ainult kaks päeva taastumiseks. Eks laup paistab, kuidas mõjus.

Plaanisin joosta M35 klassis, et mitte konkureerida M50 klassis 70-aastase Küttimiga.

Eeljooksul, mis läks ka edetabeliarvestusse, oli kõikidel klassidel sama rada. Põnev, sai põhiklassi tippudega aegu võrrelda.

Jooks läks kenasti, paaril korral jäin rägasse kinni, ühest sügavast kraavist ei saanud hästi välja. Kuid viga ei teinud ja aeg 11.53 oli üldkokkuvõttes 11., eespool ainult põhiklassi härjad.


Poolfinaali said veel edasi Kuldma (11.53), Rõigas (12.11) ja Širokov (12.22).

Esimene üks-ühele jooks Širokovi vastu läks kehvasti. Kohe korralik viga esimesega (10m ülejooksu ja siis edasi auku otsima), lisaks suur viga kraavide vahel.

Kolmanda koha peale jooks Martti Kuldma vastu oli juba väga raske liikumisega. Lõpu eel kustus palavusega ka aju ära ning minutiline viga tuligi. Siiski napp võit.

Jooksude vahel oli tublisti aega sääski toita ja niisama jorutada.

KÜSIMUS: Kelle tagumik on pildil?

Müristas, kuid vihma saime vähe. Tauts soovis millegipärast tugevat vihma, kuid see tuli täpselt 24h hiljem:

Tulemused (mida veel pole)

Siit ja sealt

Järgmine väike väljakutse on laupäeval toimuv Keila poolmaraton. Ühtlasi saab selle jooksuga täis aasta blogipidamist.
Mida siis jooksust oodata?
Huvitav on jälle "ristata mõõgad" ultramehe Peeter Vennikasega. Siiani on tema kõik pikemad distantsid võitnud. Kuid enda seisundit hindaksin paremaks kui mullu. Sooviks oleks joosta 1.26-1.27, 4 min/km pole vist enam reaalne. Vanadus. Õnneks on lootust, et põrgukuumus läheb laupäevaks üle. Evelin Kärnerit tahaks muidugi ka võita :)

KÜSIMUS:
Kuidas Vennikasega omavaheline seis jääb, kes võidab ja kui palju?

Aasta mälumängu hakkab otsa saama, seis on praegu selline:
7 RR
5 Gea
4 Marek
4 KE
3 AL
3 liina
2 LL
2 Erik (2 Erikut?)
2 TA
1 Heidi
1 Jürgen
1 Laevuke
1 RO
1 M.
1 Ott
1 h.p.
1 Margus
1 Jaan
1 Priit
1 Martti
1 Hillar
1 TimmiT
1 Jaagup
1 Kristo
1 A

Rogainist ka.
Ukrainasse plaanime minna 8-kohalise väikebussiga. Loodetavasti on Marje ja Mati Šveitsi WMOCilt edukalt ja puhanult tagasi ning kõik on terved.

Kõrvemaa rogain läks Marjel ja Matil kehvasti. Põhjuseid mitmeid.
Armo Hiie ja Lauri Lahtmäe said järjekordse võidu. Armo on vist ka ainuke, kes sellest üritusest kirjutanud on (panen tema aruande siia üles): tekst ja kaart

Möödunud nädalavahetusel oli Soomes 24h Retki Rogaining, kus osales ka eestlasi. Toreda ülevaate on sellest teinud Tiina Kangilaski . Järjekordse tubli tulemuse tegid Läti veteranid Lucans ja Mihhailovs (2.koht).

Värske infona tuli see, et kaks Eesti võistkonda osalevad tuleval nädalavahetusel ICEBUGi 24h rogainil Hemavanis, Põhja-Rootsis. Meie tegijatest on seal Hiie-Lahtmäe, teistest näiteks venelased Dombrovski-Kalinin. Viimased on ühed põhitegijad novembris Uus-Meremaal toimuval rogaini MMil.

Koprakarikas - valus astumine rehale

Stardis olin rahu ise. Ilm oli mõnusalt palav, enesetunne hea. Edu Tali ees oli 6min, Kaljuri ees 6,5 min, Reha ees üle 7 min. Turvaline. Oodata oli, et Tali on palavusega mängust väljas (nii ka juhtus), mistõttu kartsin eelkõige Kaljurit, kelle võitlustahet oli lausa kaugelt tunda (ööbisime ühes kohas). EMV lühirada ja eilne sprint näitasid, et see mees võib väga kiiresti joosta. Ehkki üldse trenni ei tee (!??).

Niisiis võtsin kohe alguses kontrollitud tempo ja igal võimalikul juhul püüdsin riske vältida. Turvalised teevalikud, punktile pealeminek kindlast kohast nii lähedalt kui võimalik.

Teises punktis juhtisin, edu Reha ees 30sek. Siis tuli agressiivsuse etapp raskesti läbitavas rohelises. Ka viirutusega raiesmik polnud parem variant. Agressiivsust aga polnud, soov oli ühtlaselt ja rahulikult liikuda, tulemuseks kaotust Rehale 1 min.

4-sse läksin suunaga ettevaatlikult. Jällegi liiga ettevaatlikult. Kaotust Rehale 40 sek, kuid Kaljurile 1,5 min. Kaljur leidis juhuslikult punasest joonest paremal sihi pikenduse, mida kaardil polnud. Õnnelik juhus ja kõva võit.

Etapp 4-5 oli võtmeetapp. Rohelisse sohu minna ei tahtnud, pealegi oleks tulnud väga hoolikalt suunda hoida. Näiteks kaldumine paremale lõpetas nii Rein Rooni kui Toivo Toomase võistluse (vt kaarti). Otsustasin alt ringi minna, vajutasin 400m hoogsalt mööda teed, siis keerasin paremale. Kuid liiga vara keerasin ja sattusin pikalt läbima takistustega sood. Kerget metsa sain joosta vaid natuke, siis tuli jälle soises tihnikus ragistada, kuni jõudsin lõpuks korralikule rajale ja sealt poollagedale. Reha oli valinud soo ületamise, kuid seda natuke lõuna poolt ning võitis mind 2,5 minutiga. Sel hetkel juhtis 3.40-ga, ei midagi hullu.

Siis tuli väike suunaviga 8-ndaga, leidsin esimese augu ja hakkasin kõrvalt teisi otsima. Aga õige oli kaugemal paremal. Ikka polnud midagi hullu.

Piinlikult kontrollitud minek 11-sse tõi ikkagi lisakaare ja 1 min vea. No ei istu mulle kuidagi need punktid tumerohelises.

No täielik OI RAISK viga tuli 13-ga. Kõik oli lihtne ja kõik oli kontrolli all, kuid kuidas ma punktiaugust mööda läksin... no ei saa aru. Kaugele nähtava punkti kõrvalt läksin mööda. OI RAISK. Viga 1,5 min.

Edasi oli OK. Vajutasin lõpus, aga mitte tervistkahjustavalt. Mis see mõni sekund ikka loeb, kui vead tulid minutilised. Pidasin jooksu siiski üsna õnnestunuks, sest suurt ämbrit ei tulnud ja 6-7min edu pidi olema piisav.

Kell üks kutsuti rahvast autasustamisele. Kolla ütles mikrofoni, et M50 klassis on kolm esimest Reha, Pukkonen ja Kaljur.

"Mis, Reha?" oli esimene mõte. Ja muidugi kaasnes sellega väike pettumus, eriti siis, kui selgus, et ta võitis kokkuvõttes vaid 4 sekundiga...
Kuid lõppude lõpuks oli Reha teinud väga hea jooksu ja esikoht tuli muidugi teenitult. Mind jäi häirima see müstiline viga 13-ga. Muu oli OK, väikesed vead sellisel rajal ikka tulevad. Teevalik etapil 4-5 polnud parim, kuid suunaga üle soo minnes oleks võinud järgneda Rooni-Toomase saatus. Reha varianti ma ei näinud. Tempo polnud agressiivne, kuid siiski piisav, et lõpus olla korralikult väsinud. Palju kiiremini poleks tahtnud joosta. Palavus mõjus ka.

Tulemused
Fotod: Andy Karjus

Kuid oluline oli see, et jalg pidas palavusele vastu ja on tasapisi paranemas. Vahepealne puhkus tuli kasuks, mistõttu kuumus ei häirinud ja joosta oli kerge.

Põlva sprint – õhtune meeldiv linnajooks

Ehkki kaks päeva Koprakarika jookse oli seljataga, väsimust polnud. Ilm oli jätkuvalt päikeseline ja soe, sprindiks täitsa OK. Esmakordselt jooksin sprinti mitte M35 klassis, mistõttu ei osanud võrrelda konkurentide taset. Põhilisteks vastasteks olid Kaljur, Tali, Reha ja Rooni, nagu ka Koprakarika jooksudel. Tase oli seega M50 klassis kõva, põhilised tegijad kohal.
Stardikohaga justkui vedas, olin viimane. Kuid siiski päriselt mitte, sest kahele viimasele startijale (sh ka Paul Poopuule) ei jätkunud kaarte. Tuli oodata, kui korraldajad kõikide punktidega kaardil vajalikud punktid ühendasid. Startisin 6min ametlikust ajast hiljem.

Stardist hoidsin tempot natuke tagasi, et pea oleks selge ja kohe viga ei teeks. Esimese punkti teevalik osutus aga selle jooksu kõige tehnilisemaks ja siin pandi enamasti lõpukohad paika. Eriti kiirelt ja hästi sai selle punkti kätte Kaljur, 22sek minust kiiremini, teised kaotasid veel rohkem (näit Reha ca 1min). Maido jooksis osavalt mööda nõlva, ei läinud liiga alla ega takerdunud ka aianurkadesse.
Edasine jooks oli lihtne, kuid liiga kõvasti gaasi vajutada ei tahtnud. Poolel maal polnud pulss veel 155-st kõrgemale läinud, edasi tõusis. Arvasin, et korraliku ja veatu jooksuga peaksin võitma, kuid alahindasin Kaljurit.
Kahtlane koht oli etapil 10-11, kui esialgu kavatsesin pikast hoonest vasakult mööda joosta. Kuna hoone koosnes laiade läbipääsudega garaažide reast, vaatasin hoolikalt kaarti ja nägin hoone kontuuri ümber karvaseid katkendjooni. Ju siis oli lubatud ja panin otse. Sama oli teinud ka Tali, sest tema kaardil oleva punase joone ümber olid heledamad servad ja ta arvast, et punane joon katab läbipääsu ära (nagu see oli Koprakarika 1.päeva lõpus, kus Tali hävis 2min).
Lõpus suutsin suunaga siiski viga teha ja 10-15sek läks ka sinna kaduma.
Peale lõpetamist ei teinud konkurendid minust väljagi ja ei küsinud ka lõpuaega. Olin ju lootusetult hilja kohale jõudnud. Ise arvasin küll, et olen võitnud, kuid siiski jäin teiseks, 6sek kaotust Kaljurile.









Võitja lõpuspurt - jalad ei puuduta maad

Ümberjoonistatud kaart segadust ei tekitanud, rada oli lihtne ja mõnus. Suunajooksud on minu nõrgaks kohaks, oleks pidanud lõpus tempot kaotamata hoidma vasakule teekesele ja sealt punkti (nagu tegi Tali). Metsas suunajooksuga tempo langes ja viga tuli ka.
Keskmine pulss oli 155, mida oli sprindi jaoks natuke vähe. Agressiivsusest jäi puudu, M35
klassis oleksin vist teisiti jooksnud.

Tulemused

Koprakarika 2.päev – veatult lihtsal rajal

Ilm oli palav, aga talutav.
Tagasihoitud tempo, õnnestunud teevalikud ja korralik kaardilugemine olid selle päeva märksõnad. Tegin jooksu nii lihtsaks kui võimalik, kasutades selleks teid ja kindlaid objekte punktile lähenemisel. Abistavad “käsipuud” olid üldjuhul igal pool olemas. Kohti nö “vajutamiseks” oli pidevalt olemas, kuid siiski hoidsin end tagasi. Raske polnud kordagi, ainult lõpus sai tee-etapil kiirust lisatud.

Jooksu kirjeldada polegi vist mõtet, sest ühtegi viga ei teinud. Pikk etapp 3-4 andis erinevaid teevalikuid, sealt sain otseminekuga Reha ees 2,5min edu. Umbes selline vahe oli ka lõpuaegades. Rada oli 7,2km, aeg tuli 50.56 (7,05min/km).
Kuid sõbrad-konkurendid tegid igasugu vigu, seepärast on enne homset, so kolmandat päeva teisel kohal oleva Tiit Tali ees edu 6 (!) minutit.

Loodetavasti suudan homme rahulikult raja läbida, kuid enne tuleb veel täna sprinti joosta. Mõnus olek on, väsimust pole ollagi. Jalg pole ka hullemaks läinud.
Ptüi-ptüi-ptüi.

Koprakarika 1.päev

No ei lähe see ilm jahedamaks. Ei lähe.
Hommikul kell 7 oli Antsla lähedal 26 kraadi vilus, keskpäeval 32. Lisaks lämmatav, äikese-eelne õhk.

Koprakarika 1.päeva startide algus oli kell 15.00. Selleks ajaks oli äike ja vihm kohal, sadu polnud õnneks tugev. Hea oli see, et temperatuur oli langenud 10 kraadi. Jooksmiseks mõnus.

Jooksust.

Rada oli huvitav, mitu korda oli õnne, et punkt ikka kätte tuli. Paar suunaetappi läks aia taha, ühe korra tõmbas ette jäänud Jaanus Reha liiga paremale (KP13) (esimesel kokkusattumisel tõmbas liiga vasakule, aga sellest ei lasknud end häirida-KP6). Lühikesed etapid tundusid kuidagi liiga pikad, ilmselt mõjutas kaugusetunnetust eelneval nädalal tehtud kaardistamistöö mõõtkavas 1:5000.

Ehkki rada oli lühike (4km), tekkis mingil hetkel ebakindlus. Loodetavasti mitte väsimusest. Ridamisi vigu (KP 8,9,10). Ehkki KP14 oli sihi peal, tahtsin minna kõrval olevasse lohku. Sama mõte oli ka teistel. Sellest ka seisakud ja kõhklused paljudel.

Sellest punktist viimasesse jooks oli aga üsna omapärane. Kaardil oli tee kahe aia vahel punase etapijoonega kaetud. Peas oli suur küsimark, kuid kuna ees jooksev Klementsov pani otse ja kõhkluseta, siis tulistasin tema järel. Tuli välja, et punase joone all oli hea tee ja tegemist oli lihtsa nööriraja jooksuga.

Kuid vanameister Tiit Tali oli jooksnud ümber aedade ja sellega kaotanud ca 2min. Tiidu nägu oli peale jooksu üsna tusane.

Päeva võitis Maido Kaljur (34.50), Tiit kaotas ca 30 sek, mina 1.30. Kuid minust ees oli veel 9 sekundiga Raul Laas. Tubli jooks Raulilt.

Täna siis pikem rada (7,5km) ja õhtul Põlvas sprint. Loodetavasti jõuavad ka tulemused internetti.

Parim rand

See on Tallinna lähipiirkonna parim rand.

Kus asub?

Erilised tundemärgid:

- läheb kiirelt sügavaks

- puhas vesi kuni vetikate õitsemiseni (veel ei õitse)

- ca 10 aastat tagasi oli üsna inimtühi koht

- mobiil suunab end EMT-i asemel Sonera või ...GS2 võrku

6,5 päeva järjest rajal!!!

Seda olid eestlased Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Silver Eensaar ja Elo Saue võistkonnas Salomon Ace Logistics Explore Sweden seiklusspordi rajal (loe ISCi blogi).

Endalgi tuli lõpuks suur kergendus, kui GPS trackist avanes järgnev pilt (eestlased on nr.9):















Aga leedukad/läti naine on veel rajal ja neil läheb üle 7 ööpäeva. Aga lõpuni lähevad!


Ise müttan natuke Keila metsas. Eile leidsin suusaradade keskelt ülitiheda tihniku seest korrastatud poollageda platsi vana lõkkeasemega. Puuoksalt rippus alla tugev köis, mis oli noaga katki lõigatud... Paras punktikoht seiklussportlastele.

Aeg antud joosta, aeg antud ...

Nädalavahetusel oli plaanis Lõuna-Eestis tublisti sporti teha, vaatamata kuumale ilmale. Võtsin maale ka ratta kaasa.

Kuid laupäeva hommikul tekkis mõte joosta Ilvesteate avatud rada, huvitav Kantsi maastik oli ju ainult 30km kaugusel. Ainuke mure oli vasaku jalasäärega, kus veenilaiendisse tekkinud põletik oli hommikul esimesi samme tehes küll väga valus, kuid pikema kõndimise peale valu taandus.













Mingil hetkel helistas Arthur Raichmann ja pakkus joosta LSF II tiimis. Ta oli oma jala esimesel päeval tõsiselt välja väänanud. Võistlusjooks oli mulle huvitavam variant ja muidugi nõustusin.

Läksin rajale teises vahetuses, natuke eespool Lauri Ollist LSF I võistkonnast. Jooks läks kenasti kuni 5. punktini. Vaatamata sellele, et lugesin väga hoolikalt kaarti ja läksin punktile peale kindlast lohust, suutsin siiski teha 10-minutilise (!) vea. Jäin kõhklema 20m enne punkti, sest sammude lugemise järgi pidi 100m täis olema, aga punkti polnud (tegelikult oli vaja minna ca 130m). Ei usaldanud suunda ja nii proovisin kaheksatega punkti leida, lõpuks olin punktipiirkonnast kaugel. Naisterahvastest hädalisi oli seal teisigi.

Kahju, et nii lühikese ja hoolikalt kontrollitud suunalõigu pärast jooks aia taha läks. Etapil 9-10 läks ka suund natuke käest ära ja hoidsin vale soo serva. Kuid seal tuli viga suht vähe (2min). Palavus hakkas juba ajule mõjuma, kuid õnneks tuli ka lõpp.

Pühapäeva hommikul oli jalg juba palju kehvem, kuid kuna lubasin I vahetust joosta, läksin kohale. Maastikuks oli eriti põnev Aheru järve edelaosa. Ilm oli veel palavam, 30 kraadi kindlasti. Raja pikkus 7,5 km ja ühisstart.

Algus oli OK. Rongisjooks häiris küll tugevast kaardilugemist, kuid mingil hetkel sain vabasse vette ning kaardiga ka parema kohtakti. Kõik läks kenasti, kui ühel hetkel tuli tossupael lahti. Vajalikud oma grupi mehed kadusid eest. Peale seda tegin 7.punkti hajutusega vea, Tarvo Avaste mõjul kaldusin liiga paremale.

Vaatepunktini oli jooks enam-vähem OK, kuigi kuumus mõjus juba tuntavalt -nii kehale kui ajule. Pärast vaatepunkti oskasin jälle ebakindluse tõttu lihtsas kohas viga teha. Kuid siis tuli tõsine etapp 10-11. Üritasin kasutada valgeid ribasid rohelises ja kaldusin (pidingi kalduma)paremale. Ühelt suurelt nõlvalt alla vaadates tundus, et olen kusagil kaugel Siberi taigas. Nägin korraks veel Kaljo Julget, hiljem selgus, et tema oli teinud selle etapiga 20min viga. Ronisin minagi ühe vale tõusu, kuid peagi korrigeerisin suunda ning sain end kaardil jälle paika. Suurt viga ei tulnud, kuid liikumiskiirus oli väga vilets. Põhjus: kuumus-tehniline maastik- väsimus - ebakindlus- jne. Ebakindlus järjest süvenes. Järgmisel etapil läbisin kõrvetava päikese all tõusu raiesmikul, jällegi suurt viga ei tulnud, kuid jooksmisest ka rääkida ei saanud. Eelviimase 15.punktiga juhtus sama, mis oli juba mitu korda juhtunud, läksin kindlalt objektilt 100m suunaga punkti, kuid viimast ei leidnud. Tiirutamine ja 4min viga. Liikumiskiirus oli pea olematu, ei olnud see Ilvesteade vanemale mehele lihtne. Mis sest, et vorm oleks pidanud olema justkui hea. Raske oli, väga raske. Just psüühiliselt.

Pärast lõpetamist oli aga üks asi selge - jalg oli totaalselt hukas. Õhtul ei saanudki muud teha kui poollamades istuda, rabarberi-, paiselehe või takjalehed ümber sääre. Harjusin tasakesi mõttega, et hooaeg on selleks korraks läbi. Veenipõletik pole naljaasi.

Esmaspäeval üritasin kätte saada tuttavaid (veresoone)kirurge, esialgu küll tulutult. Siis aga helistas dr. Andrus Loog Keilast ja andis väga põhjaliku tegutsemisjuhise. Lohutuseks mulle oli see, et trombid välistes veenides ei ohusta südant. Ja et asi on siiski ravitav.

Natuke pärast seda sain põhjalikku teavet Tartu kirurgilt dr. Toomas Ellerveelt, tuntud orienteerujalt, kes ka Ilvesteatel arstina tegutses. Ja kuna Toomas oli esmaspäeva õhtul valves, siis sain kätte vajaliku süsti ning retsepti süstidele, mida olen juba endale ka teinud. Nagu narkomaan.

Nüüd on siis kätte jõudnud aeg ravimiseks. Läheks vaid kuumus minema, siis oleks paranemine kiirem. Kõrvemaa rogain jääb ära, ilmselt nii mõnigi teine võistlus. Ja trennid ka.

Blogi läheb igavaks.

Päevakust, parkimisest ja koerast

Eilne Keila-Joa neljapäevak oli meie klubi korraldada. Nagu tavaliselt, tegelesin autode parkimisega. Õnneks oli Andrus suurema ettevalmistuse ära teinud, seega oli asi lihtne.

Ega selles tegevuses palju huvitavat pole, Kalmeri Renault-d ei suutnud tuvastada. Ainult üksikuid juhte oli ehk liigagi palju. Õnneks on Keila-Joa suht hea parkimisvõimalustega koht, kuid mõnes kohas ei tahaks küll sellega tegeleda.

Üks tädi tuli ca kella poole 6 ajal juurde ja küsis, et kas ta võib nüüd ära sõita.
- Ei noh, ikka võib ... ???
Selgus, et ta polnud orienteeruja, kuid allus hästi käskudele ja parkis oma auto kenasti ritta. Hea, et ma teda põllule heinte vahele ei saatnud.

Siinkohal meenub juhtum, kui väga keerulisel metsavaheparkimisel Väänas sai suunatud üks rohelise numbrimärgiga 2,5-miljoniline Audi aukude ja kändude vahelt kenasti paika. Kuid juht ei olnud eriti rahul ja tahtis kuhugi edasi minna. Selgus, et ta pole mingi orienteeruja, oli vaid uudishimust metsa vahele autorongi sattunud ja sunniviisiliselt kogu parkimistsirkuse läbi teinud. Välja pääseda polnud lihtne, kuid minema ta siiski sai.
(äkki oli mõne "sõbraliku" riigi luuraja?)

Jooksin ka, rahulikult, sest jalad olid väsinud. Üritan koguda vormi Keila poolmaratoniks, tahaks joosta 4min/km. Ilm peab selleks muidugi jahedam olema.

Tehispinnavorme tekib Keila metsa juurde.
Kuid KÜSIMUS on hoopis selline:

Mis on pildil oleva koera tõug? Et küsimus liiga lihtne ei oleks, siis lisan, et tegemist on kahe tõu seguga. Et küsimus liiga raske ei oleks, annan vihje: võti on ühes Kuldse Trio laulus.




Allolevat veekogu ei tea ilmselt ükski Keila elanik. Küll aga võib seda teada mõni orienteeruja (see pole küsimus).

Ja abipalve:
Kas kellelgi on raamatut "Uskumused ja bioloogia : teadvuse, mateeria ja imede jõu vabastamine" / Lipton, Bruce H; [Tallinn] : Pilgrim, 2009
Ostaks ära ja vastu annaks sama raamatu, aga pooliku tagakaanega. Nimelt sai koer selle kätte ja tegi 1:0. Tegemist oli raamatukogu raamatuga, mida müügil enam pole.

Kõva mehe jooks

Ostustasin testida jooksuvormi laupäeval toimunud III Kõva Mehe Jooksul. Kuna osalesin esimest korda, siis uurisin reedel jooksu eripärasid Lauri Malsroosilt. Ühtlasi sai kokku lepitud ka ühise tiimi moodustamises, sest peeti ka tiimide arvestust. Juurde saime veel Timmo Tammemäe ja Grete Gutmanni. Arvestusse läks kolm aega.

Mõtted enne starti:
- esimesed 10min hoida natuke tagasi, et takistuste ületamine oleks kontrolli all. Tuli arvestada ka palava ilmaga (27-28C), ehkki see sobis mulle.
- mitte kaotada parimale naisterahvale (seega Evelin Kärnerile)
- eelmise aasta järgi arvasin distantsi läbimiseks kuluvat ca 38-39min, viimase 10min jaoks peaks jätma jõudu

Start.
Alguses pandi muidugi hooga minema. Esimene "ring" oli lühike, põhiliselt joosti mööda loha ja põllul. Olin 15.kohal, kõige ees Sander Vaher. Esimesel veetakistusel üritasin vasakult mööda poolvertikaalset seina minna. Selle olin eelluurest nii otsustanud. Võistluse peakorraldaja Urmo Raiend väitis küll, et ei maksa proovida, pole võimalik. Kuid keelatud see polnud. Sellel veetakistusel õnnestus mööduda ca 4 võistlejast, lõpus lendasin küll alla vette, aga siis oli vesi juba madal. Filmiti ka.

Hoidsin kogu aega natuke tagasi, ikkagi 9km ja takistused. Pikalt joosti mööda palavat heinamaad, jooksumehed liikusid seal päris hästi. Aga kui tee läks ebatasaseks või metsa vahele, siis oli orienteerujatel pidu. Ühel kenal metsarajakesel, mida kirjeldati enne starti kui tihedat võsa, oli isegi üks puuoksake risti ees. Mingil kohal siiski komistasin ja kukkusin, püsti tõustes ei näinud rajatähiseid - linte. Seisatasin ja hõikasin ca 20m taga jooksvale vennale, et kus lindid on. Tema vastas, et jookse aga edasi. Jooksin, varsti tulid ka lindid.

Mingil hetkel möödus Timmo, ohoh! Selgus, et Timmo oli orienteerujana rajalt eksinud :)
Suhteliselt raja alguses nägin üht meest valesti jooksmas, tundus, et see oli Lauri. Kena tiim, mõtlesin (õnneks see polnud siiski Lauri).

Jõkke üritasin kaldalt hüpata nii kaugele kui võimalik, et rinnuni vees vähem sumada. Pidin peaaegu jala murdma, sest vett oli ca 20cm. Kohe selle järel oli okastraadi all mudas roomamine, kuid muda õieti polnud ja traat oli ka üsna kõrgel. Lihtne. Siis 6m pikkusesse plasttorusse, kus tugeva äratõukega sai pool maad mudase särgi peal libiseda. Veel mõned laudseinad, kus sai kasutada seina toestust äratõukeks ning siis veel uuesti veetakistus, teistpidi. Vett õnnestus jällegi suures osas vältida seina pidi joostes.

Pulss hakkas juba tõusma ja olemine võistluse jaoks oli väga hea. Olin üksi, ees ja taga parajad vahed. No nii, mõtlesin, nüüd läheb lõputirimiseks, aega jäi ca 6-7min.

Jooksin stardikohast mööda, kui kuulsin hõikeid, et olin valesse koridori läinud. Egas midagi, tagasi ja siis õigesse koridori. Võtsin kiiruse üles, kui öeldi, et ongi lõpp.

Mis, alla 32 minuti... Torisesin kommentaatori Margus Aderiga, et kas nii lühike oligi, et just tahtsin jooksma hakata :)

See oli justkui lõpetamata kopulatsioon, mõnus oli, aga purakas jäi sisse.

Tegelikult oli üritus väga vahva, mõnus koht, normaalne rahvarada, ei mingit sadismi. Vene saun oli ka suht normaalne, ainult pesemisel tekkisid järjekorrad (väljas üks külma veega voolik, sees üks jaheda veega dušš).

Auhinnad olid vägevad. Võitsime tiimide arvestuses paraja ülekaaluga, igaüks sai Salomoni komplekti, mis koosnes ilusast seljakotist ja vöökotist koos joogipudeliga. Lisaks ka 6-pakk Saku õlut. Veel anti heast materjalist "Kõva Mehe Jooksu" särk ja muud nänni. Samuti oli palju loosiauhindu, peaauhinnaks sauna- või dušinurk. Loosiga pole mul kunagi vedanud. Aga Arthur Raichmann sai küll midagi, kuid kuna ta kohal polnud, siis ei saanud ka.

Keskmine pulss tuli 162, 32min jaoks natuke vähe.

Tulemused

Võimalusel jookseks järgmisel aastal jälle. Loodetavasti on siis võistkonnad Orienteerujad 1, Orienteerujad 2, ... Orienteerujad 12.