Klubi üldkoosolek

Iga-aastane Harju KEK RSK klubi üldkoosolek oli seekord Treppoja puhkemajas (nagu ka aasta tagasi). Kui eelmisel aastal olin samal ajal just lõikuslaualt tulnud ja lebasin haiglas, siis seekord jooksime koos Atsi, Meelise ja Andrusega Keilast Treppojale. Rait ja Marje otsustasid Keila radadel suusatada, ülejäänud matkasid mere ääres. Mati ravis end autosõiduga.

President Valju Tali oli lisaks kohustuslikule aruandlus-ettekandele koostanud viktoriini 15 küsimusega, mille võitjaks tuli Toomas Naelapää.

Üks KÜSIMUS oli näiteks selline:

Millise tuntud orienteerumismaastiku kaardiga on tegemist? Kaardi nimesid oli seal lausa kolm, kõiki oli vaja nimetada.
(viktoriinis osalenud klubikaaslased võiksid mitte vastata)


.
PILDID
.

Head isu

Meilile tuli ports pilte. Üksikult oli kehv vaadata, panin veebi üles SIIA.

Päritolu: teadmata

Winter Xdream 2010. Lugu ise

24.jaanuar 2010, Jõulumäe. Viide
Võistkond: Alaska Forever (Liina Palu, Erik Saarts, Eduard Pukkonen)
Koht: Sega III, üld 18.
Läbitud 29,0 km, keskm. pulss 135, 2940kcal
Pildid (9)

Kaart rajaga (1,4Mb)
Kaart punktidega 150DPI (3,1Mb)

Rattameestele näidati seekord keskmist sõrme, nii ilmataadi, kui rajameistri poolt. Olime ühed vähesed, kellel olid rattad kaasas. Igaks juhuks, et pärast ei peaks kahetsema (vt. eelnevat ennustust). Suusad oli samuti kaasas.

Ratastega sai asi kohe selgeks, sest kaaslastel olid trossid ära külmunud ja käiguvahetused ei töötanud. Temperatuur oli hommikul –28°C, mistõttu sai ka see selgeks, et me ei hakka suuskadega jändama. Jooksmine sobis kõigile hästi, ehkki Liina oleks parema meelega soovinud suusatada.

Rajaplaneering võttis aega sekundeid. Alguses üleval ring ära ja siis juba aega küll jooksu peal edasi vaadata. Kuid kõigepealt tuli keskuse juures lisaülesanne sooritada, sealt võis ka rajaplaneeringuks aega juurde saada.

Start oli nagu 100m jooks, ETV klipis oli see üsna ilmekas. Kaheksa võistkonda sai korraga lisaülesannet teha, pidime olema nende hulgas. Õnnestus.

Lisaülesandeks oli jääkeegel, mida olen Jeti jäähallis tunnikese harjutanud. Vise tuli õrn ja tundlik, kerge vindiga paremale.... Kuid kivi libises edasi vaid paar meetrit!? Külm, kurask. Kohtunik hõikas: “Järgmine”. Sain aru, et see oli ka mulle. Niisiis kiiresti trahviringile, mille sooritasime kindlalt esimestena. Võistlusjärgses söögilauas sain teada, et oli lubatud teha kolm viset. Esimene viga oli seega tehtud.

Erik sidus Liina endale kummipaelaga taha, mina üritasin pilte teha. Selle sebimise peale põrutasime teisest punktist (KP33) natuke mööda. Viga ca 1,5min. Kaarti ei viitsinud eriti lugeda - teed, lumelohad, kaasvõistlejad – küll kohale jõuab.

Esialgu planeerisime KP44 kohe ära võtta, siis mõtlesime ümber ja siis mõtlesime jälle ümber. Seepärast ka tobe kaar, mille üks osa koosnes asfaldijooksust. Lisades siia veel minu initsiatiivil tehtud vea, olime 5min jälle kaotanud.

Joogipunktist KP54 edasine tee oli esialgu justkui selge (mööda asfalti lõunasse), kuid siis hakkas variantides miski logisema. Erik ja Liina arvasid, et võtame enne KP55 ja suutsid selle mõtte läbi suruda. Kuid üsna pea sai selgeks, et olime astunud ämbrisse. Tegime omapärase kaheksa (55-56-57-58-53). Kaotust kokku ca 5-6min.

















Raba oli ilus ja päikeseline, lumekiht mõnusalt õhuke. Kuid KP52 ja 50 vahel astusin ühe jalaga vette. Tundus, et keegi oli seal juba varem käinud (kas Maku?). Külm ei hakanud, ehkki La Sportiva CrossLite külmus parajaks jääkangiks.

Lõpuosa tahtejõu-etapid olid rajameistri poolt hästi välja mõeldud. Tüütule ja kurnavale pikale rabaotsale järgnes psüühiliselt veelgi valusam teejooks. Liikusime Liina kannatuste arvelt. Vedamiskumm ahistas tal hingamist, rinnakorv tegi valu, energia oli otsas. Põlved valutasid ka hullult, eriti laskumistel. Kuid Liina pidas vapralt vastu ning vaheldumisi joostes-kõndides jõudsime kenasti üle lõpujoone.

Viga tuli kokku ca 15-17 min. See oli enesele lohutuseks, sest kaotasime kolmandana lõpetanud SW-le 7 minutiga. Kuid neil juhtus nii nagu mitme teise tugeva tiimiga, lisaülesande punktis jäi SI-märge tegemata. Kahju. Seega tuli meile auhinnaline 3.koht, mis küll natuke kriipis hinge, kuid tegi selle toreda päeva veelgi rõõmsamaks. Hea meel oli Liina ja Eriku üle, kellega koos kohe esimene võistlus õnnestus.

Tulemused





Pilt: Anniki Inno Link

Winter Xdream 2010, proloog

Enne, kui tuleb jutt, mõni pilt.

1. KÜSIMUS

Sportlased puhkehetkel. Ei küsi, kes need on, sest number on näha ja varsti tuleb protokoll (mitte politseist), vaid:

Millist spordijooki reklaamitakse?

2. PILTMÕISTATUS (punktiarvestusse ei lähe)

Leia 10 erinevust. Leia kõige suurem erinevus.

Pljuštšenko, kes siis veel

Puhas nauding. Ma ei saa aru, kuidas praegu punkte antakse, kuid vanasti oleks antud vist nii:

Tehniline hinne - 5.9

Kunstiline hinne - 6.0

Lambiel oli kunstiliselt 6.0, kuid tehniliselt 5.7

Jouberti sõit oli katastroof, 4.koha saanud Brezina sõit igav.

Kuid Jevgeni Pljuštšenko pole alati peenikeste ja graatsiliste kätega olnud, seda näeb ühest vanast kavast :) Lõpp läheb eriti kuumaks.

WXD 2010 - kui ma oleksin rajameister :)

On üks suur küsimus enne pühapäeval Jõulumäel toimuvat Winter xDream'i: kas liikuda joostes/käies, suusatada või sõita lisaks muule ka rattaga. Millised oleksid kombineerimisvõimalused?

Rajameistri ülesanne on anda kõikidele liikumisviisidele võimalus, võrdne võimalus. Ja kuna lumekiht on paks (30-40cm), siis lumes joosta ei jõua, rattaga sõita ei saa, uisustiilis suusatada pole mõistlik. Üle jääb seega klassikasuusk, mõnusalt libistada end tugevamate poolt etteaetud jäljes...

Karta on, et nii lihtne see asi olema ei saa. Jooksjail ja ka rattureil peab jääma võimalus konkuretsis olla ja võita.

Seepärast planeeriksin rajameistrina sisse ka suurest maanteest mere poole jäävad alad. Seal on palju teid, saab sõita, suusatada ja vahepeal joosta. Või kogu aeg joosta.

Kaart on piklik, kahepoolne, tõenäoliselt on kaardi tagaküljel ka mingi lisaülesande suuremamõõdulisem kaarditükk.

Viskasin kaardile 28 punkti, mille läbimiseks kulub ca 23-25km. Tõenäoliselt on punktid natuke väiksemal maa-alal. Olemasolevad suusarajad katavad kogu alast suhteliselt väikese osa.

Järeldus: suusad kaasa ja alustada mööda radu. Siis mingil hetkel (joogipunktis?) tossud jalga ja joostes edasi. Või kogu aeg suuskadel. Või joostes.

Või?

Külmast ja külmetamisest

Täna, 70 aastat tagasi mõõdeti Jõgeval Eesti külmarekord,
-43,5°C. Praegugi leiab lehtedes artikleid ja teateid külmadest ilmadest maailma erinevais paigus. Eks Eestiski on viimasel ajal jahe olnud. Üllatav oli artikkel, kus imestati –44 kraadise temperatuuri üle Altai krais Siberis. See inspireeris kirjutama.

Üldiselt pole mul elus palju külmetamist olnud, või õigemini, lihtsalt kõike ei mäleta enam.

Altai, talv 1984. Kui jõudsime suusamatka alguspunkti Tjunguri külla, oli seal temperatuur -42°C. Ei midagi hullu, sest nägu oli külmaga Gorno-Altaiskis ja nn Tjunguri ekpressis ära harjunud. Viimane oli väike PAZ-tüüpi buss, mis sõitis 2 päeva ja laskumistel läks üsna jahedaks. Istusime liikumatult kotihunnikute vahel, suurimaks ohuks varvaste ärakülmumine. Minu jaoks oli sellel matkal külm seotud eelkõige ahjumehe ametiga. Nimelt koosnes telgiahju korsten paljudest õhukestet metalltorudest, mis läksid tihedalt üksteise sisse. Hommikul oli pigiseid torusid raske üksteise sisse toppida, õhtul jälle lahti tõmmata. Ja kuna kinnastega seda teha ei saanud (libe), siis toimetasin paljakäsi. Tõsi, mägedes üleval oli natuke soojem, reeglina vähem kui -35°C. Matka keskel olid sõrmed 2 või 3 korda normaalsest jämedamad ja võtsid esialgse kuju tagasi mitu kuud peale matka. Kuid külmakahjustusi sain, sest isegi kerge külm aasta hiljem tekitas näppudes valu.
Ka varbad külmetasid igal hommikul hullult. Tavaliselt läks vaja ca 1,5 tundi liikumist ja külmaga võitlemist, et veri varvastes korralikult käima hakkaks. Üsna sageli tuli soojasaamiseks viletsad saapad vahepeal jalast ära võtta ning kätega varbaid masseerida.

Elbrus, suvi 2000. Olime teinud korraliku mägimatka kõrgete ja tehniliste kurudega, viimaseks sihiks oli tõusta Elbrusele, kus olin esimest korda. Ei võtnud seda tõusu eriti tõsiselt, sest eelmisel päeval tipust tulnud Eesti tüdrukud olid erksad ja rõõmsad. Ilm oli olnud väga hea, soe ja tuuletu. Ülbeks tegid ka jutud massilisest tipuskäimisest 1967.aastal, kui SSOR-i 50.juubeli puhul aeti sinna üles 500 kolhoosnikku ja töölist. Inimkett liikus üles, okserada tuli alla, kuid tippu jõudis neist üsna palju.
Niisiis, panin öösel kell 2 särgi peale õhukese fliisi ning sturma. Sooja aluspesu ja suusajope jätsin telki. Üsna pea sai selgeks, et ilm on külm (-10°C) ja väga tuuline. Soojasaamiseks pidi kiiremini liikuma, ka selleks, videokaameraga paremaid kaadreid saada.
Mingil hetkel olin kahe tipu vahelisel sadulal, kaugel teistest ees. Oli ilgelt külm, kuhugi varjuda polnud võimalik. Natuke kügelesin ühe väikese kivi taga, sest ei teadnud, kustkaudu läänetippu tuleb minna. Lõpuks otustasin minna otse mööda valget jääd-lund üles. Mõni koht oli päris järsk. Puhus kõva tuul, videokaamerat oli raske liikumatult hoida. Peas oli põhiliselt üks mõte - pärast tippu kiiresti alla telki ja magamiskotti sooja. Lõpuks tuli tipp. Kuid siis oli natuke kahju kohe alla põrutada, soov oli ka teiste ponnistused kaadrisse saada. Ja nii kügelesin seal veel 40 minutit.
Seejärel jooksin alla, kuid Raivo (Plumer) suundus veel ka idatippu.


Film minult, montaaž Mart Kainelilt

Krimm, suvi 1980. Kolasime peale praktikat lõunarannikul ringi. Jäime ööseks Sudaki linna, soojemad riided jm varustuse olime jätnud Jaltasse. Ööbisime salaja mingi sanatooriumi aias murul, temperatuur oli vähemalt +15°C (?). Kuid kuna seljas oli vist ainult T-särk, siis hakkas öösel vastikult külm. Ainuke soojasaamise viis oli ... suudlemine :)

Järeldusi külmetamise põhjuste kohta võib siit igaüks ise teha.

Maido 50

Hommikul kummitab üks lugu. Põhjuseks eile õhtul klubikaaslase Maido sünnipäeval Tenno poolt juhuslikult lauldud laul.
Väga meeldiv üllatus, kahjuks ei taibanud salvestada.

Loo eestikeelne tuntud versioon on siin.
Küsimus: Kes on seal see laulja, kes on Taivo venna naise isa?

Laulu originaal on siin
:
Ja Ats sai ka 20!
.

Metsavennad

Vt.
Misso, Haanja ja Ruusmäe metsavendade koduleht (koostatud veebruaris 2011)


See oli ligi kaks aastat tagasi, kui Ferrino MATKaSPORT 36h seiklusvõistlus toimus Võrumaal. Rada oli vahelduv ja põnev, üks punkt oli Puutlipalus metsavendade punkriaugus, jooksime mööda ka mälestusmärgist.

Puutlipalu lahingus 1953 hukkusid lisaks teistele kaks meest, kes pääsesid 1951 märtsis toimunud Saika punkrilahingust - August Kuus ja Richard Vähi.

Kogu jutt seepärast, et eile õhtul sai veebi üles pandud Elvira Jukk'i mälestused aastatest 1940-1951 (link). Neid mälestusi pole varem kusagil avaldatud, kuid lugu kirjeldab väga hästi seda keerulist ja karmi, väga traagilist aega. Tema mees Roland Uibo langes Saika punkrilahingus.

Metsavennad 1950. aasta kevadel Parmu metsas. Vasakult: August Kuus, Karl Kaur, Raimund Pild, Voldemar Visk, Alfred Erik (habemik)

Veel mõned pildid

.

.

PS. Võrumaa metsavendade teema on südamelähedane Marile, sealt ka kõik lood ja pildid.

Piltmõistatus

Kus on allolev pilt tehtud?

.

.

..

.

.

.

.

.

.

Üks talvepilt veel:

Keila suusarajad vol.5

Ei saa suusatamisest ei üle ega ümber, Keila radadel.

Täna oli loodus eriti maaliline, sest öösel oli udu ja puud olid lisaks tavapärasele lumele veel härmas ka. Temperatuur -12C ja libisemine eilse määrdega suurepärane (parem kui eile).
Esialgu oli lihastes väsimus, tehnika logises ja tasakaal oli puudulik (!?), kuid peale tunniajast sõitu läks kõik jälle paika. Siis veel 1,5 tundi naudingut ja natuke pilte ka vahelduseks. Kauaks seda kõike ikka jagub.

PILDID

Keila Uusaastavõistlus 2010

Tehtud.
Hommikul oli libisemine kesine, kuid päeva peale läks paremaks. Sõidu ajal oli OK (all oli Holmenkoli -6 - -20C HF). Minu järel startinud Sammalsaar pani Holmenkoli pulbriga, libises küll paremini, aga mitte niivõrd, et oleksin saanud psüühilise trauma.












Tegelikult mulle ei meeldi suusatamises võistelda, sest ülakeha ja käed on nõrgad. Nii kui natuke vajutan, hakkab ebameeldivalt raske. Tuleb jalgade ja võhma peale mängida. Kuid huvitav oli see, et viimasel järsul tõusul tõmbas jalalihased korra krampi (!). Tõuse oli 2x5km ringil kokku 60m, justkui ei midagi, aga ometi oli iga tõusunukk ebamugav.

Suusameestega end võrdlema ei hakka, on kohalikke mehi, kellega kana kitkuda. Ehkki kohad pole tabelis just kiita, väga sitad mehed me pole.
Tulemused

Tulemused tegid ainult rõõmu. Aaret võitsin sekundiga, Raitu kümnendikuga, Marti natuke rohkem :)

Vladimir Savinov..... 31.12,2 (Visti parafiin)
Avo Sein .............. 31.15,8
Eduard Pukkonen.... 32.19,7
Rait Lille................ 32.19,8
Aare Heinla............ 32.20,9
Karl Lell................. 32.37,9
Mart Jakobson........ 33.48,3

Tegin mõned pildid ka (10) Link

Rogainikaaslastest võitis Marje (Viirmann) Keilas kõiki, Mati (Preitof) hakkab homme Tšehhimaal koos Mae ja Veerpaluga 50km maratoni sõitma.

Keila suusarajad vol.4

Homme siis 10km sõitma (link). KEKRSK klubist on osalejaid veelgi (Rait, Marje, Mart...).

Kuid mul on probleem libisemisega, -10 kraadiga on teine üsna vilets.

Mida suuskadele alla panna? Tulemas ca -11 kraadi, täitsa jama. Õhuniiskus ?, lumi peen ja värske.

Paar rajaskeemi ka:

5km ring







3km ring (mis on ühtlasi ka valgustatud rada):

WXD - Alaska Forever

Võistkond on kirjas 24.jaanuaril Jõulumäel toimuvale 6. Winter Xdreamile.

Seekord siis segavõistkonnana, kaaslasteks Erik Saarts ja Liina Palu. Erik tegi mulle eelmisel aastal ära Tartu Jooksumaratonil, Liina on tavaliselt olnud kindel võitja orienteerumisvõistlustel N21A klassis. Aga eriti muljetavaldav oli nende võit novembrikuus toimunud Firni orienteerumisüritusel (blogis oli ka kunagi jutt).

Võiskonna nimi tekitab põnevaid assotsiatsioone - McKinley/Denali, kullapalavik jne. Kuid mulle meenub seoses Alaskaga hoopis Sean Penn'i film "Into the Wild" (Trailer), mis oli tehtud Jon Krakaueri samanimelise raamatu järgi. Nii nagu ka "Hõredasse õhku", oli tegemist tõsielust inspireeritud looga. Karmi lõpuga looga.

Kuid Erik vihjas Alaska Forever seosele Kreisiraadioga (link) ja nii see romantika tapeti.

Keila suusarajad vol.3

Seekord on küsimused:

Allolevas videoklipis on kolm orienteerujat. Kes?
(õiges vastuses peavad kõik kolm nime olema)
Viide

Mis riistapuu see on?

















Pika raja skeem, millel pole järsu tõusu ringi Tankimäele. Pikkus 6,6km.
Sinisega on parkimisvõimalused, sh ka teeäärse parkimise võimalused.

















Mälumängu edetabel enne seda küsimust (punkte/nimi):

7 RR
2 Gea
2 AL
1 Erik
1 Heidi
1 Jürgen
1 Laevuke
1 Marek
1 h.p.

Aastavahetus. Ax ja Kommu 100

Valgehobusemäel. Keskusehoone oli järgmisel päeval igatahes alles.

Kui viimased meist otsustasid hommikul kell 7 magama minna, pani noorte poiste punt oma rahvalikku muusikat edasi. Väga mõnusad sellid Viljandi Kultuurikolledžist.

.

Nagu laulus:

"Sõbrad, Teiega on hea, aga elu samme seab, ..."

See tähendab, et tuleb varsti jälle trenni minna :) Aga jaanipäeval siis jälle koos, nagu on see kestnud 20 aastat järjest. Meie pisikestest lastest on saanud täiskasvanud, osadel juba oma pisipere.

.

Õhtul testisime esimestena ära snow-tuubingu raja.

Aga kui vaadata kogu seda Valgehobusemäe spordi- ja puhkekeskuse arengut , siis saab küll vaid imetleda kangeid Albu valla mehi-naisi Kalju Kertsmikuga eesotsas.

1. jaanuari hommik oli imeline. Juba varakult tuli paar vana suusahunti raskeid tõuse võtma, natuke hiljem oli plats autosid ja mägi rahvast täis.

.

Head uut aastat!

.