Jõu vastu ei saa ehk Magazin Games'i II päev Katõsillamõtsas

Laupäeval käisin Rahvapinksi II etapil Kristiine spordihallis, kus kaotasin alguses mitu olulist matši 2:3 ja kukkusin 150+ turniiril tabeli teise poolde. 

Seetõttu jäi Magazin Games'i esimene päev jooksmata, kuid huvi Katõsillamõtsa (Hintsiko) maastiku vastu oli suur. Esimesel päeval pakkus rajameister Timo Sild räigeid etappe rohelises, kus nii mõnedki sihid polnud joostavad ja läbitavuse õnne pidi olema omajagu. Kuid täna sai nautida nö valget metsa, ehkki takistusi oli rajal mahalangenud puude ja risu tõttu ka. Jalg oli üsna puhanud ja maastik igati nauditav. 

Tegin ühe vea etapil 5-6, kus vale soo tõmbas künkalt laskumisel ligi. Viga kusagil 50 sek. Natuke üllatav on suurem kaotus etapil 6-7, kus läksin küll otse, kuid ilmselt rohkem rohelises viirutuses.

Jäin teiseks, kuid kaotasin Mart Külvikule 2,5 minutiga, mis lühirajal  võrdus kalendriga. Kust need kaotuseminutid siis tulid? Mardi rada on kaardil punase joonega ja kaotussekundid etappidel toodud punasega.
Foto: Natalia Kalve (SIIT)

Vastus on lihtne - tagajalgade tööst. Mart oli lihtsalt nii palju kiirem ja  agressiivsem. Tegi 2 suuremat viga - etapil 1-2 kaotas ca minuti ja etapil 3-4 üle poole minuti. Ülejäänud etappidega koguski mitmeminutilise edu.

Tulemused

Kust tulid ja kuhu kadusid minutid? Eestikate pikk rada Jetis

Lõpu eel olid edasi-tagasi etapid, kus oleks pidanud konkurente nägema. Jooksin mööda teed KP19 ja KP20 poole ja mitte kedagi ei näinud. Kas tõesti olin teistest nii palju maas? Pagan küll, pidin ma etapi 9-10 niimoodi lahendama, seal ilmselt kadus võimalus medalile...

Ootasin väga seda Eesti MV ühisstardist pikka rada Jetis, Valgamaal. Registreerunud olid kõik tugevamad, stardis puudus vaid Maido Kaljur (!??). Kuid 5 meest olid piisavalt tugevad medaleid jagama - Mart Külvik, Tiit Tali, Kaljo Julge, Jaak Rohtsalu ja Eduard Pukkonen.

Etapil esimesse KPsse valisime Mardiga ümberjooksu mööda teed. Tema ees, mina 30 m tagapool. Otselõige läbi metsa polnud hea mõte, kiiremini ilmselt ei saanud ja jõudu kulutas kõvasti. Mart ei pööranudki tagasi teele ja tegi veel viga ka. 

Olin punktipiirkonnas esimesena, kuid ei saanud kuidagi aru, kus see väike lohuke on. Jooksin kõrvalt mööda. Ja kui konkurendid hakkasid selja tagant suurest lohust järjest KP1 võtma, sain selle ka ise kätte. Kohe peale Kaljot ja Marti. Edasi oli meil kolmel sama hajutus. Kaardil on  toodud punase joonega Mardi teekond ja minu etapiaegade võrdlus tema omaga.

Etapil 2-3 ootasin punkti varem ja tegin pooleminutilise ringi vale kõlvikupiiri juures. Edasi hoidsin tempot, et Kaljole järele jõuda. Mart, kui kõige tugevama jalaga mees, liikus nagunii teistest kiiremini. 

KP5-s sain Kaljo kinni ja edasi liikusime koos kuni KP9-ni. Olin paarkümmend meetrit eespool ja otsustasin läheneda KP10-le nö vasakult - pikalt minnes piki soisemat sihti ja siis pöörata valgest metsast kagusse punkti suunas. 

Kaljo keeras aga lõunasse tee peale (nagu Mart, Tiit ja Jaak), tehes otsema, kuid minu hinnangul riskantsema teevaliku. Need sood, raiesmikud ja tumeroheline ala tundusid kehvema läbitavuse ja keerulisema orienteerumisena.

KP10-s ma kedagi ei kohanud. KP9-s oli Mart ees veel 2,5 min, Tiit ja Jaak ca 40 sek. Olin kindel, et kogu kamp on nüüd pikalt ees.

Edasi jooksin üksi kuni viimaste punktideni. Andsin justkui natuke tempos järele, ehkki keskmine pulss kogu selle ligi 2h jooksu ajal oli 153. Minu jaoks väga kõrge (maks 176), mistõttu tundsin end kogu aeg üsna raskelt.

Tagantjärele selgus, et tegin head teevalikud etapil 13-14 ja 18-19. Viimases pöörasin liiga vara metsa, see oli füüsiliselt raske ja kasutu otseminek. Tiit jooksis seal vist nurga välja ja sai parima, 7 sekundit minust kiirema aja.

Liikudes KPst 20 tagasi 21 suunas, tuli peale teekäänakut vastu Jaak, siis kohe ka Mart, Kaljo ja  sadakond meetrit tagapool Tiit. Mida pekki, kõik konkurendid olid mul turvaliselt hoopis selja taga!! Tuli välja, et etapp 9-10 oli hoopis minu edu võti!

Edasi oli vaja viimased punktid kindlalt ära võtta, võiduajamiseks põhjust polnud. Küll aga kihutasid Mart ja Jaak hõbeda nimel, esimene sai ultrajooksja ees väikese edu. 

Seega kena lõpp hooajale. Korraldaja Team Aarain kinkis medalisaajatele lisaks medalitele veel ka nänni, võitjad said juurde suure paki spordijooki.

Mulle meeldis maastik ja Jüri Meriranna poolt tehtud rada. M65 veteranidele pakuti 11,9 km (linnulennult), mis polnud just tavaline. Oli korraliku pika raja tunne. Tõsi, kaardil oli natuke ebatäpsusi, kuid minu sooritust need ei mõjutanud. Ise jäin kaardiga rahule. Kuna info oli suhteliselt hõre, siis oleks võinud olla 1: 10 000 kaart. 

Meeste põhiklassi rajal nägi Kiur-Erik Eensaar ühes soos kahte karu. Ootas natuke, et need eemale läheksid ja siis möödus kaarega oma punkti suunas. Raskel 24 km rajal võitis Kristo Heinmann. 

Tulemused

Eesti MV tavarada ja veteranide teade Harglas

EMV tavarada Harglas oli aasta üks olulisemaid starte, kus seekord lootsin olla medalikonkurentsis. 

Ilm oli septembri kohta vähe soojavõitu - +27 kraadi, kuid see ei hirmutanud. Olen ju saanud kõrgeid temperatuure trotsida sellel aastal üsna palju. Maastik ka justkui sobis - suured reljeefivormid ja vähe punkte.

Aga võta näpust. Teel esimesse KPsse muutsin raja algusosas esialgset plaani ja kaotasin hea kontakti kaardiga. Suure mäeni jõudes oli selge, et punkt on selle taga. Jooksin kogu nõlva läbi peaaegu lagendikuni ja tagasi, kuid KPd polnud. Kontrollisin kaarti ka natuke edasi põhja pool, kus selgus, et olin olnud ikka õigel nõlval. Tagasi jooksin juba kõrgemalt ja punkt oligi seal. Unustasin ära, et kõrgusjooned olid 5 m intervalliga.

Kui nägin Maido Kaljurit, siis oli selge, et viga tuli 3 min. Enne punkti nägin aga Mart Külvikut, mis tähendas, et viga oli ca 6 minutit ja Maido oli ka juba 3 min viga teinud. Jaak Rohtsalu nägemine ei lohutanud palju, ehkki tema oli teinud juba 12(!) min viga. Kaardil on hilisema võitja Mardi träkk punase joonega. Foto: Reigo Teervalt

Nii me seal neljakesi edasi jooksime. Tempo oli korralik ja füüsiliselt oli raske. Kontakt kaardiga oli  vilets, kuid mehed olid ju ees.

Ühel hetkel tundus, et olime kaldunud liialt paremale ja pöörasin vasakule. Sinna läksid ka Maido ja Jaak. Mart keeras paremale, vist tee kaudu ümberjooksule. Maido jooksis ees ja kui mulle tundus, et soovitud teed ei tule ja oleme ehk juba liiga pikalt seda suunda jooksnud, suundusime Jaaguga sohu ja saime seal raskeid maastikuosi läbida omajagu. Etapil 2-3 kaotasime teevalikuga ehk veel 3 min, sest varsti sai Tiit Tali meid kätte.

Nüüd olime kolmekesi Tiidu ja Jaaguga ja seda pea lõpuni. Tiit tegi 5. KPga viga, jäi maha, kuid jõudis järele. Ka etapil 8-9 polnud tema teevalik kõige parem. Saime Jaaguga ette.

Lühidalt, seekordne tavarada läks aia taha, ehkki medalile tulemine oleks nõudnud füüsiliselt väga kõva pingutust. Pole kindel, et täna olin selleks valmis, rajal oli ikka pagana raske - oli palju suuri tõuse ja pehmet soist pinnast. Aga eks kõigil oli raske.

Tulemused

Eliitklassis on ilmselt kätte jõudnud Jürgen Joonase valitsemisaeg. Timo Sild oli Soome MV-l ja Lauri Sild jäi siin teiseks kaotusega Jürgenile ligi 4 minutit. Vaatemängu jälgis vendade hiigelkasvu vanaisa Jaan Sild, kes omal ajal konkureeris suusatamises Jürgeni vanaisaga. Olid siis kõvad mehed. 

Vanaisa ütles, et kui poisid enam ei jõua, siis toob kulla ära minia. Ta pidas silmas Annika Rihmat, kes võitis naistest tavaraja 10-minutilise eduga.

Homme on teatevõistlus. M65+ klassis läheme järjestuses: mina, Mati Preitof ja Maido. Täna jäime kõik medalita, ehk on homme parem päev.

Veteranide teade M65+

Enne starti olid meil M65+ ehk kõige vanemas vanuseklassis kuldmedalid peaaegu kaelas. Ka Mart Külvik ütles, et selles klassis pole sporti, kõik on juba ette selge. Tõsi, pidime punktid rahulikult ja kindlalt ära noppima ning kõik oleks tehtud. 

Esimeses vahetuses tegin enam-vähem normaalse jooksu ja tulin välja 3-minutilise eduga teiste ees (aeg 25:40). Paar ärevat kohta oli, kuna rahulikust jooksust ei tulnud siiski midagi välja. Keskmine pulss tuli 151, mis oli ebamõistlikult kõrge. Kuid maastik oli raske ja ilm ka niiske-palav.

Mati, kelle jooksukiirus jääb meie klassi parimatele natuke alla, on aga tehniliselt üsna kindel. Samas ootasime ja ootasime teda, aga keda metsast välja ei tulnud, oli Mati.  Olin juba mures, sest üle 10 minutilist viga Mati ju teha ei saa. Äkki on midagi tõsist juhtunud.

Foto (Reigo Teervalt, SIIT) 

Lõpuks ta ikkagi vaatepunkti tuli ja lõpus kaotas hästi jooksnud Urmas Lipsule (aeg 30:28 min) 13-15 min. Uhh, kõik jäi Maido otsustada, kes startis kusagil kuuendana.

Kuid selgus hoopis põnev tõsiasi - Matile anti stardis kätte vale kaart, N35-40 klassi oma, mis oli oluliselt pikema rajaga. Seda see Mati rajal imestas, et miks ta ükskord juba metsast välja ei saa, sest minu aega ta ju teadis. Eksimus tuli sellest, et Mati rinnanumber oli 258, kuid korraldajad andsid talle kaardi 285 (nö naiste klassi reservkaardi, mis nende teadet ei rikkunud). Foto: Reigo Teervalt

Seega meie tulemus tühistati. Tõsi, korraldajad tegid apsu, kuid vastutus jääb ikkagi võistlejale - ta peab kaardi õigsust kontrollima. Mina seda kunagi ei tee, mistõttu sain sel aastal korra vale kaardiga joosta (Puka sprint). Edaspidi tuleb siiski kaardi rajaklassi vaadata.

Kuid EMV oli äge - hea maastik ja rajad, kena ilm ning korraldus. Tõsi, parkimistasu päeva kohta oli rekordiline (3 euri), kuid selle eest lubas peremees kõigil oma tiigis supelda. Vesi oli mõnusalt jahe.

Tulemuse üle polnud ma üldse kurb, sest konkurentsi ju polnud. Sporti ju polnud, lihtsalt tobe ja natuke ka naljakas juhtum. Kõik eksivad. Oleks medal kadunud kõva rebimise peale, oleks olnud hoopis teine tunne.

Tulemused

25 aastat Bezengi mägimatkast. Juhtus nii mõndagi

Avastasin ühtäkki, et sellest 2000. aasta juulikuu matkast ei leia veebist mitte midagi. Ka matkakaaslase Ülo Suursaare koduleht ei toimi juba ammu. Selgus, et fotoalbum, mis mul olemas oli, ei koosnenudki mitte minu vaid hoopis Ülo piltidest. Kas tõesti polnud siis fotokat kaasas? Täielik must auk. Hiljem leidis Ülo meie matkafilmi pealt kaadri, kus teen pilti. Kuid pilte pole!??

Fotol olen koos mägimatkamise meistersportlase Arvo Müürsepaga (Ülo pildid).

See oli üks tõsine matk, väga kogenud kaaslastega, kus juhtus nii mõndagi. Minul oli olnud 13-aastane paus viimasest mägimatkast Matša mäesõlmes, mida juhtisin ja kus ületasime nii 2B kui 3A kategooria kurud. Sealt leidsin elukaaslaseks Mari ja nüüd, 13 aastat hiljem, läksin jälle mägedesse, kuid juba 3 lapse isana, kellest noorim oli vaid kahene. 

Tundsin suurt vastutust pere ees, pidin igal juhul elusalt ja tervelt tagasi koju jõudma. See tegi mind alguses ettevaatlikuks, kuid peale paari ronimist olin vanas rütmis tagasi. Ometi jäi esimene tipp - Semenovski just seetõttu tegemata.

Semenovski tipp, 4082 m, alp. 1B

See, tehniliselt lihtne tipp Bezengi 2 km kõrguse jääseina vastas, oli lihtne ja me ei võtnud julgestuseks köit kaasa. 

Ühel hetkel tuli ette terav hari (skeemil x1), mille mõned ületasid kaksiratsa end kätega edasi tõugates. Jaan Ainelo ja Urmas Lest vist ei hakanud edasi ronima, Arvo ja Ülle Suursaar jäid hommikul laagrisse. 

Vaatasin, et allpool on üks lõhetsoon, kust sai järsust kaljuharjast mööda minna. Kõik oli ok hetkeni kuni vaatasin uudishimust  nõlva pealt alla kuristikku. Mingi jõnks käis läbi ja sain kohe aru, et see vaatamine polnud hea mõte.

Teisel pool kuruauku kadus Mart Kainel kuhugi kaljude vahele ära ja edasi kuulsime vaid kivide kukkumist. No ei tundunud see marsruut 1B tasemel olevat. Otsustasime Raivo Plumeri ja Üloga, et läheneme tipule teiselt poolt. Ühel hetkel vaatasin (skeemil x2), et pehme mäenõlv on liiga järsk ohutuks liikumiseks ning keelitasin ka Ülot tippuminekust loobuma. Tipuni jäi ehk veel 100 m. Raivo läks ja koos Mardiga tegid selle Semenovski ära. Vaated olid sellel marsruudil võimsad (pildil Bezengi sein).

Kitsed, raisk

Bezengi liustikul nägime üksikuid mägikitsi, olime vaimustuses ja rohkelt tehti ka pilte. Tore ju.

Kuid see toredus lõppes öösel, kui suur kitsekari ukerdas meie laagriplatsil, kolistasid pottides ja sööginõudes ning ajasid servamoreenilt kive telgi peale. Käisin mitu korda neid elukaid ära ajamas. Urmast nägin ka korra väljas (oli põiel), teised aga magasid rahulikult edasi!

Tsanneri kurude radiaal hüppega Gruusiasse ja tagasi

Köli kurule panime järgmise laagri  (3600 m, 1A) ja sealt tegime ringmarsruudi üle kahe Tsanneri kuru - Tsanner Srednij või Nizhnij(3900 m, 2A) ja Tsanner Bolšoi või Verhnij (3990 m, 2A), misjärel pakkisime laagri kokku ja laskusime kohe alla Baran-Koshi järvekese äärde telkima. Ilm oli ebatavaliselt soe. Etterutates olgu öeldud, et selle päeva hommikul  kell 9.15 tuli Mižirgi nõlval alla jää- ja lumelaviin, rebis kaks Krasnojarski alpinisti seinalt. Bezengis toimusid Venemaa meistrivõistlused alpinismis ja need olid kaks esimest hukkunut.

Sel päeval oli Ülo sünnipäev ja selleks puhuks vedasime Raivoga kurule pudeli šampust. Ülo oli hetkeks siiralt üllatunud, kui ütlesin, et leidsin kurult kivituuri juurest šampuse ja kirja sünnipäevaõnnitlusega (videos jäädvustatud).

Skeemil on Tsanneri radiaal Gruusia poolt.

Gruusiasse me Venemaalt muidugi minna ei tohtinud. Kuid olime ju tulnud NLiidust ja tookord piiri polnud. Laskumisel suurelt Tsannerilt oli vaja ületada väike berks (bergsrund ehk jalamilõhe), mis raskusi ei valmistanud. 

Hea õpetuse sain tõusul Köli kurule peale Tsanneri kurult laskumist. Tõus oli pikk ja kuna olin heas füüsilises vormis, proovisin ühtlase kiire tempoga kurule tõusta. Teised jäid selja taga kiiresti väikesteks täppideks, tunne oli hea ja raske polnud üldse. Kuid siis hakkas äkki paha, ajas kergelt iiveldama, mis kestis veel mitmeid tunde peale kurule jõudmist. Siit moraal: mägedes ei tohi kiirustada, eriti siis, kui aklimatt on veel puudulik. 

Hull äike Baran-Koshis, tragöödiad kaljumarsruutidel ja Tõrnauzis

See äike öösel oli ikka julm. Arvo poolt kusagilt Maksimarketist ostetud odav telk lasi vett altpoolt läbi. Sahmimist oli omajagu, kuid ega sellise möllu peale eriti magada saagi. Pildil Baran-Koshi laager õhtul.

Tõde äikesest selgus õhtul Bezengi alpilaagris, kus lipp oli tõmmatud poolde vardasse. Koshtan-Tau põhjaseinal tuli äikese järel hommikul kell 9 suur kivivaring venelaste 6A marsruudile. Kaks meest kukkusid kohe alla surnuks, kaks jäid veel seinale rippuma. Üks neist suri ka, teine, katkiste kontidega Samaara alpinist, päästeti peale suurt segadust ära. Viimane hukkunu toodi mäest ära alles kuu hiljem (loe SIIT).

Helikoptereid kohe appi ei saadud, sest need olid päästetöödel seli alla jäänud Tõrnauzi linnas. Tõrnauzi katastroofist veel edaspidi.

Stolbovoi kuru (3714 m , 2A*). Napikas

Bezengi laagrist kuruni oli 1500 m tõusu. Matkagruppe polnud seal ammu käinud, seega polnud ees mingeid radu. Raske kotiga pikalt järsust murunõlvast üles ronimine oli omaette kogemus. Kurud ise aga olid soojade ilmade ja vihmavalingute tõttu väga kiviohtlikud. Arvo poolt tehtud filmil kukuvad kivid üsna lähedalt mööda.

Stolbovoi on selline kuru, mille pealt on näha kõik Kaukasuse 5000-lised tipud, va Elbrus ja Kazbek. 

Peale 2x40 m köiel laskumist läksime viimasest järsust kaljuosast alla julgestuseta. Raivo ronis esialgu ees, kuid kuna ta liikus natuke aeglaselt, möödusin seinal. Nii kui ette sain, lasi keegi ülevalt alla suure kivi, mis lendas otse minu suunas. Hüppasin õhku ja kui tagasi seinale maandusin, oli rihmaga käe küljes olev kirka kadunud. Õnneks oli kukkunud paar meetrit allapoole kaljunuki peale.

Golubevi kuru (3765 m, 2A*). Jälle hull äike ja vale kuruauk

Ööbisime Golubevi kuru all liustikujärve juures, mis oli moreenvalli taga. 

Öösel oli jälle vinge äike raju vihmavalinguga. Olin pikalt üleval, sest kartsin, et see liustikujärv võib üle kallaste ajada. Õnneks nii ei läinud, kuid Tõrnauzi linn sai vist uue seli osaliseks. Sinna jõudsime alles peale Elbrusel käimist.

Laskumine oli jälle kaljudel nagu Stolbovoil. Kivioht oli olemas.

Tegelikult sattusime raamatu järgi valesse kuruauku, õigem oleks olnud laskuda firnil, kus kiviohtu polnud.

Elbrus (5642 m). Külm, nii külm.

Käisime enne Azausse ja Elbrusele jõudmist Ullu-Tau alpilaagrist läbi. Sealt saime kätte osa sööki, mille Valdo Kangur meie palvel ette viis. Pikem vestlus oli laagri ülema Porohnjaga, kes informeeris meid Tõrnauzi katastroofist.

Alahindasin Elbrust. Mart rääkis, kuidas 1967. aastal aeti Nõukogude Liidu 50. aastapäeva puhul sinna üles sadu kolhoosnikke, jäljerada läks üles ja okserada tuli alla. Ka eelmisel ilusal päikesepaistelisel päeval tipus käinud Künnapi grupi kenad tüdrukud olid rõõmsad ja nägudest võis välja lugeda, et neil väga raske polnud. Meie olime ju vanad mägihundid ja mis see väike jalutuskäik siis veel ära ei ole.

Viskasin öösel kell 2 flanellsärgi peale õhukesest presendist tuulejaki, Arvo käest võtsin filmikaamera  ja nii me startisime. Esialgu liikusin ees koos Mardiga, ilm oli pinnatuisune. Kui kaamera seljakotist välja võtsin ja filmisin, siis külmetasin tuule käes ära oma higise selja. Sellest sain peale matka selga korraliku "kinžali" - valu mingis lümfisõlmes vist, mille kohta ütles neuroloog, et see terav valu jääb mulle selga kogu eluks. Valu läks küll lõpuks ära, kuid üle 20 aasta sügeleb selg sellest kohast pidevalt ja kõvasti. 

Mart ei tundnud end hästi ja peagi loobus tõusust. Olin üksi päikesetõusu ajal sadula all ja viskasin end ühe kivi taha pikali, et teisi järele oodata. Oli väga külm ja lõpuks otsustasin otse valgest seinast üles läänetippu minna. Ma ei teadnud, kust see õige rada läheb. Tõus läks kohati üsna järsuks ja keset seda järsku nõlva tuli ka üks kass lahti. Päris keeruline oli rihmadega kassi kinnitada. Nõlva pealt sain päris hea kaadri Raivo, Ülo ja Jaani tõusust, kes läksid veel rohkem vasakult.

Tippu jõudes oli esimene mõte, et lähen kohe alla tagasi, nii külm oli. Kuid ootasin ja filmisin ära Raivo, siis Ülo ja kõige lõpuks ka Jaani, kes tuli 40 minutit hiljem. See tehtud, kiirustasin tagasi laagrisse, kus pugesin magamiskotti, et end üles soojendada.

Raivo läks aga veel idatippu, kus kohtus üllatuseks Urmasega.

Tegin sellest tõusust eraldi filmiklipi (vt. YouTube-s). Kvaliteet pole küll suurem asi, kuid tõusu raskuse näitab ära. Taustamuusikaks panin Max Richteri "Tartu piano". Palju aastaid hiljem uurisin järgi, et nimi Tartu oligi tulnud minu kodulinn Tartust, mida Richter oli kunagi külastanud.

Kojusõidul Terskolist/Azaust Mineralnõje Vodõsse pidime läbima Tõrnauzi linna, kus seli oli jõe ära ummistanud ja suur osa linnast ning põhitänavast oli vee all. Seetõttu pidi Jaan Künnap oma bussiga olema üleval pool orus nö vangis ligi kuu aega. Künnapil on toodud Tõrnauzist pilte ka värskes raamatus "Mitu elu on parem kui üks".

Grupipilt.

Kogu trass.

Ülo poolt koostatud liikumisgraafik.

Matkakaardid. Siinkohal suur tänu Ülole piltide ja Raivole kaartide eest, mõlemad aitasid tollast marsruuti täpsustada ning matka meenutada.  

PS. Leidsin oma pildid üles, need olid slaididel. Paar pilti lisasin siia (raamides fotod)