Avastasin ühtäkki, et sellest 2000. aasta juulikuu matkast ei leia veebist mitte midagi. Ka matkakaaslase Ülo Suursaare koduleht ei toimi juba ammu. Selgus, et fotoalbum, mis mul olemas oli, ei koosnenudki mitte minu vaid hoopis Ülo piltidest. Kas tõesti polnud siis fotokat kaasas? Täielik must auk.
Fotol olen koos mägimatkamise meistersportlase Arvo Müürsepaga (Ülo pildid).
See oli üks tõsine matk, väga kogenud kaaslastega, kus juhtus nii mõndagi. Minul oli olnud 13-aastane paus viimasest mägimatkast Matša mäesõlmes, mida juhtisin ja kus ületasime nii 2B kui 3A kategooria kurud. Sealt leidsin elukaaslaseks Mari ja nüüd, 13 aastat hiljem, läksin jälle mägedesse, kuid juba 3 lapse isana, kellest noorim oli vaid kahene.
Tundsin suurt vastutust pere ees, pidin igal juhul elusalt ja tervelt tagasi koju jõudma. See tegi mind alguses ettevaatlikuks, kuid peale paari ronimist olin vanas rütmis tagasi. Ometi jäi esimene tipp - Semenovski just seetõttu tegemata.
Semenovski tipp, 4082 m, alp. 1B
See, tehniliselt lihtne tipp Bezengi 2 km kõrguse jääseina vastas, oli lihtne ja me ei võtnud julgestuseks köit kaasa.
Ühel hetkel tuli ette terav hari (skeemil x1), mille mõned ületasid kaksiratsa end kätega edasi tõugates. Jaan Ainelo ja Urmas Lest vist ei hakanud edasi ronima, Arvo ja Ülle Suursaar jäid hommikul laagrisse.
Vaatasin, et allpool on üks lõhetsoon, kust sai järsust kaljuharjast mööda minna. Kõik oli ok hetkeni kuni vaatasin uudishimust nõlva pealt alla kuristikku. Mingi jõnks käis läbi ja sain kohe aru, et see vaatamine polnud hea mõte.
Teisel pool kuruauku kadus Mart Kainel kuhugi kaljude vahele ära ja edasi kuulsime vaid kivide kukkumist. No ei tundunud see marsruut 1B tasemel olevat. Otsustasime Raivo Plumeri ja Üloga, et läheneme tipule teiselt poolt. Ühel hetkel vaatasin (skeemil x2), et pehme mäenõlv on liiga järsk ohutuks liikumiseks ning keelitasin ka Ülot tippuminekust loobuma. Tipuni jäi ehk veel 100 m. Raivo läks ja koos Mardiga tegid selle Semenovski ära. Vaated olid sellel marsruudil võimsad (pildil Bezengi sein).
Kitsed, raisk
Bezengi liustikul nägime üksikuid mägikitsi, olime vaimustuses ja rohkelt tehti ka pilte. Tore ju.
Kuid see toredus lõppes öösel, kui suur kitsekari ukerdas meie laagriplatsil, kolistasid pottides ja sööginõudes ning ajasid servamoreenilt kive telgi peale. Käisin mitu korda neid elukaid ära ajamas. Urmast nägin ka korra väljas (oli põiel), teised aga magasid rahulikult edasi!
Tsanneri kurude radiaal hüppega Gruusiasse ja tagasi
Köli kurule panime järgmise laagri (3600 m, 1A) ja sealt tegime ringmarsruudi üle kahe Tsanneri kuru - Tsanner Srednij või Nizhnij(3900 m, 2A) ja Tsanner Bolšoi või Verhnij (3990 m, 2A), misjärel pakkisime laagri kokku ja laskusime kohe alla Baran-Koshi järvekese äärde telkima. Ilm oli ebatavaliselt soe. Etterutates olgu öeldud, et selle päeva hommikul kell 9.15 tuli Mižirgi nõlval alla jää- ja lumelaviin, rebis kaks Krasnojarski alpinisti seinalt. Bezengis toimusid Venemaa meistrivõistlused alpinismis ja need olid kaks esimest hukkunut.
Sel päeval oli Ülo sünnipäev ja selleks puhuks vedasime Raivoga kurule pudeli šampust. Ülo oli hetkeks siiralt üllatunud, kui ütlesin, et leidsin kurult kivituuri juurest šampuse ja kirja sünnipäevaõnnitlusega (videos jäädvustatud).
Skeemil on Tsanneri radiaal Gruusia poolt.
Gruusiasse me Venemaalt muidugi minna ei tohtinud. Kuid olime ju tulnud NLiidust ja tookord piiri polnud. Laskumisel suurelt Tsannerilt oli vaja ületada väike berks (bergsrund ehk jalamilõhe), mis raskusi ei valmistanud.
Hea õpetuse sain tõusul Köli kurule peale Tsanneri kurult laskumist. Tõus oli pikk ja kuna olin heas füüsilises vormis, proovisin ühtlase kiire tempoga kurule tõusta. Teised jäid selja taga kiiresti väikesteks täppideks, tunne oli hea ja raske polnud üldse. Kuid siis hakkas äkki paha, ajas kergelt iiveldama, mis kestis veel mitmeid tunde peale kurule jõudmist. Siit moraal: mägedes ei tohi kiirustada, eriti siis, kui aklimatt on veel puudulik.
Hull äike Baran-Koshis, tragöödiad kaljumarsruutidel ja Tõrnauzis
See äike öösel oli ikka julm. Arvo poolt kusagilt Maksimarketist ostetud odav telk lasi vett altpoolt läbi. Sahmimist oli omajagu, kuid ega sellise möllu peale eriti magada saagi. Pildil Baran-Koshi laager õhtul.
Tõde äikesest selgus õhtul Bezengi alpilaagris, kus lipp oli tõmmatud poolde vardasse. Koshtan-Tau põhjaseinal tuli äikese järel hommikul kell 9 suur kivivaring venelaste 6A marsruudile. Kaks meest kukkusid kohe alla surnuks, kaks jäid veel seinale rippuma. Üks neist suri ka, teine, katkiste kontidega Samaara alpinist, päästeti peale suurt segadust ära. Viimane hukkunu toodi mäest ära alles kuu hiljem (loe SIIT).
Helikoptereid kohe appi ei saadud, sest need olid päästetöödel seli alla jäänud Tõrnauzi linnas. Tõrnauzi katastroofist veel edaspidi.
Stolbovoi kuru (3714 m , 2A*). Napikas
Bezengi laagrist kuruni oli 1500 m tõusu. Matkagruppe polnud seal ammu käinud, seega polnud ees mingeid radu. Raske kotiga pikalt järsust murunõlvast üles ronimine oli omaette kogemus. Kurud ise aga olid soojade ilmade ja vihmavalingute tõttu väga kiviohtlikud. Arvo poolt tehtud filmil kukuvad kivid üsna lähedalt mööda.
Stolbovoi on selline kuru, mille pealt on näha kõik Kaukasuse 5000-lised tipud, va Elbrus ja Kazbek.
Peale 2x40 m köiel laskumist läksime viimasest järsust kaljuosast alla julgestuseta. Raivo ronis esialgu ees, kuid kuna ta liikus natuke aeglaselt, möödusin seinal. Nii kui ette sain, lasi keegi ülevalt alla suure kivi, mis lendas otse minu suunas. Hüppasin õhku ja kui tagasi seinale maandusin, oli rihmaga käe küljes olev kirka kadunud. Õnneks oli kukkunud paar meetrit allapoole kaljunuki peale.
Golubevi kuru (3765 m, 2A*). Jälle hull äike ja vale kuruauk
Ööbisime Golubevi kuru all liustikujärve juures, mis oli moreenvalli taga.
Öösel oli jälle vinge äike raju vihmavalinguga. Olin pikalt üleval, sest kartsin, et see liustikujärv võib üle kallaste ajada. Õnneks nii ei läinud, kuid Tõrnauzi linn sai vist uue seli osaliseks. Sinna jõudsime alles peale Elbrusel käimist.
Laskumine oli jälle kaljudel nagu Stolbovoil. Kivioht oli olemas.
Tegelikult sattusime raamatu järgi valesse kuruauku, õigem oleks olnud laskuda firnil, kus kiviohtu polnud.
Elbrus (5642 m). Külm, nii külm.
Käisime enne Azausse ja Elbrusele jõudmist Ullu-Tau alpilaagrist läbi. Sealt saime kätte osa sööki, mille Valdo Kangur meie palvel ette viis. Pikem vestlus oli laagri ülema Porohnjaga, kes informeeris meid Tõrnauzi katastroofist.
Alahindasin Elbrust. Mart rääkis, kuidas 1967. aastal aeti Nõukogude Liidu 50-aastapäeva puhul sinna üles sadu kolhoosnikke, jäljerada läks üles ja okserada tuli alla. Ka eelmisel ilusal päikesepaistelisel päeval tipus käinud Künnapi grupi kenad tüdrukud olid rõõmsad ja nägudest võis välja lugeda, et neil väga raske polnud. Meie olime ju vanad mägihundid ja mis see väike jalutuskäik siis veel ära ei ole.
Viskasin öösel kell 2 flanellsärgi peale õhukesest presendist tuulejaki, Arvo käest võtsin filmikaamera ja nii me startisime. Esialgu liikusin ees koos Mardiga, ilm oli pinnatuisune. Kui kaamera seljakotist välja võtsin ja filmisin, siis külmetasin tuule käes ära oma higise selja. Sellest sain peale matka selga korraliku "kinžali" - valu mingis lümfisõlmes vist, mille kohta ütles neuroloog, et see terav valu jääb mulle selga kogu eluks. Valu läks küll lõpuks ära, kuid üle 20 aasta sügeleb selg sellest kohast pidevalt ja kõvasti.
Mart ei tundnud end hästi ja peagi loobus tõusust. Olin üksi päikesetõusu ajal sadula all ja viskasin end ühe kivi taha pikali, et teisi järele oodata. Oli väga külm ja lõpuks otsustasin otse valgest seinast üles läänetippu minna. Ma ei teadnud, kust see õige rada läheb. Tõus läks kohati üsna järsuks ja keset seda järsku nõlva tuli ka üks kass lahti. Päris keeruline oli rihmadega kassi kinnitada. Nõlva pealt sain päris hea kaadri Raivo, Ülo ja Jaani tõusust, kes läksid veel rohkem vasakult.
Tippu jõudes oli esimene mõte, et lähen kohe alla tagasi, nii külm oli. Kuid ootasin ja filmisin ära Raivo, siis Ülo ja kõige lõpuks ka Jaani, kes tuli 40 minutit hiljem. See tehtud kiirustasin tagasi laagrisse, kus pugesin magamiskotti, et end üles soojendada.
Raivo läks aga veel idatippu, kus kohtus üllatuseks Urmasega.
Tegin sellest tõusust eraldi filmiklipi (vt. YouTube-s). Kvaliteet pole küll suurem asi, kuid tõusu raskuse näitab ära. Taustamuusikaks panin Max Richteri "Tartu piano". Palju aastaid hiljem uurisin järgi, et nimi Tartu oligi tulnud minu kodulinn Tartust, mida Richter oli kunagi külastanud.
Kojusõidul Terskolist/Azaust Mineralnõje Vodõsse pidime läbima Tõrnauzi linna, kus seli oli jõe ära ummistanud ja suur osa linnast ning põhitänavast oli vee all. Seetõttu pidi Jaan Künnap oma bussiga olema üleval pool orus nö vangis ligi kuu aega. Künnapil on toodud Tõrnauzist pilte ka värskes raamatus "Mitu elu on parem kui üks".
Grupipilt.
Kogu trass.
Ülo poolt koostatud liikumisgraafik.
Matkakaardid. Siinkohal suur tänu Ülole piltide ja Raivole kaartide eest, mõlemad aitasid tollast marsruuti täpsustada ning matka meenutada.
