Tema Majesteet kuningas Kristian I

Mitte iga päev ei tule kutset kuninga kroonimisele ja seda veel kuningalt endalt! Seetõttu jäid laupäeval kõik muud põnevad tegevused ära ja siht oli vaid üks - Torgu.

Torgu Kuningriik kuulutati kohalike elanike huvide kaitsmiseks välja 18. augustil 1992. Põhjuseks oli äsja vastu võetud haldusreformi seadus, mille kohaselt endine Torgu vald ei kuulunud enam de jure Eesti Vabariigi haldusterritooriumi koosseisu. Sõltumatud Kuningriiklased tulid vist sellele ideele ja sama aasta septembris valiti nende nimekirjast 8 inimest (7,12%) Riigikogu liikmeteks. Isikumandaadi saanud Kirill Teiter krooniti 2 kuud hiljem Torgu kuningaks valitsejanimega Kirill I. Tema mõnusa huumoriga pikitud liiklusuudistest on meelde jäänud selline õnnetus, kus mootorrattur jäi vaatama tee servas kõndivat kahte kena neidu ja sõitis kraavi. Kirilli soovitus oli, et edaspidi peaksid neiud kõndima samal ajal erinevas maantee servas.

Tema Majesteet Torgu kuningas Kristian I, Kirilli vanem poeg, ei saanud krooni sünnijärgselt, vaid ta valiti referendumi tulemusel 9 kandidaadi hulgast. Tundes Kristianit pea 30 aastat, võin käsi südamel kinnitada, et tegemist on ühe väga toreda inimesega, kus omadussõna "tore" alla annab mahutada terve rea meeldivaid sõnu nagu mõnus, asjalik, hea huumorimeelega, tark, tšill, kõigi meeste poolt hinnatud ja naiste poolt armastatud, distsiplineeritud, inspiratiivne. Ta oli lahe alluv ja palju aastaid hiljem mõnus-mõistlik ülemus. Oleme selliselt need rollid omavahel elus läbi mänginud.

Aastal 2011 kirjutasin temast blogisse ühe lühiloo, mis kõnetab alati. Lisaks töistele asjadele oleme koos bridži ja korvpalli mänginud, ESTGISi esimeses juhatuses olnud ja koos isegi diskot teinud (SIIN).

Kuninga kroonimisel oli nii karvaseid kui sulelisi, nagu peabki (foto: Andrus Lei)

Foto: Andrus Lei

Ka kuninganna sobis oma rolli suurepäraselt, nägi välja väärikas, võimukas ja samaaegselt soe. 

Järelpidu läks kahe kitarri saatel üle laulupeoks, mis kestis minu jaoks kella 4-ni. Kuningas oli küll kuningas, kuid ikkagi inimene.

Siiani olen Torgus vähe käinud - kunagi tegin Enteci, Palginõmme ja Co-ga Saaremaa rannaalade planeeringut, paar korda olen osalenud ka Saaremaa Kolme Päeva Jooksul. 

Väike jalutuskäik Sõrve poolsaare tippu oli nüüd lausa kohustuslik.

Järgmine päev

Pühapäeval plaanisime koos Kuldevi ja Irenega teha väikese ringkäigu Saaremaal, kuhu mahtus Leedri küla ja Kiipsaare tuletorn.

Täpselt kaks aastat tagasi olin Leedri külas Eesti MV sprinditeate rajameister. Kõik detailid, emotsioonid ja suurürituse pinge olid ehedalt meeles. Otseülekande video leiab SIIT, blogipostitus on SIIN. Tüütasin teisi päris korralikult oma orienteerumisjutuga, ehk annavad andeks. Vastutasuks nägid nad fantastilist sumbküla, mida kahjuks teavad vähesed.

Degusteerisime igasugu kadakasiirupeid, üks põnevama maitsega kui teine. Loomulikult läks ka ostuks.

Jalutuskäik Kiipsaare tuletorni juurde ja tagasi võttis kokku 3 tundi. Läksime esialgu põhja poolt ja tagasi tulime lõunast piki kitsast maasäärt. Kokku 13 km, käisime ka ujumas.

Minnes oli ühes kohas palju puravikke-tatikaid, mida me, kogenud seenelised, ei osanud täpselt määrata.

Leidsin puuokstesse kinni jäänud õhupalli, kuid olin päästmisel hooletu ja nii see minema lendas.

Kiipsaare tuletorni juures käisin esimest korda elus.

Oli ilus-mõnus maastik ja ilm, kaaslased muidugi ka.

Kui seal tipus juba käia, siis peab minema lõpuni, ka läbi vee.

Tagasiteel läks tänu seiklushimule, ettearvamatule maasäärele, natuke kiireks, ja pidime ka sörkima. Õnneks polnud vette vaja minna.