Kuidas ma Petsi käest ära sain

Kuulan alati huviga kolme sportlase iganädalast Vestluspäevaku podcast-i. Timo, Sander ja Peeter/Pets on suutnud seda elus hoida juba üle aasta, vaid mõned üksikud korrad on vahele jäänud. Viimane Vestluspäevak kandis numbrit 60.

Kahtlemata on jututoa sihtgrupiks orienteerujad ja üllatuksin, kui huvilisi oleks ka teistelt spordialadelt. Hetkel maailma tipporienteerujate hulka kuuluv Timo Sild on vestluse ankur, hoides ise tagasihoidlikku joont ja püüdes tasakaalustada või ka pehmendada teravaks minevaid teemasid ja kriitilisi seisukohti. Viimaseid kahtlemata tekib ja tänu  Peeter Pihlile, kes esitab oma mõtteid vabalt ning energiliselt, on vestluses nii värvi kui intriigi. Usun, et intriigi tekitamine pole meestel eraldi eesmärgiks, kuid kui kedagi juba hindama-arvustama hakatakse, siis sellest pääsu pole. Seetõttu riivab vestlus nii mõnegi sportlase enesehinnangut või isegi -väärikust, milleks minu arust küll mingit põhjust pole. Mehed teavad seda ja ei unusta muret aeg-ajalt kordamast, ise selle üle itsitades. Sander on ehk kõige rahulikum ja vaoshoitum kaaslane, ilma kelleta võib ka saade toimumata jääda. Kuid ilma Timo ja Petsita ilmselt mitte. Huumorimeel pole võõras ühelegi "kolmest soome tenorist", osatakse mõnusalt improviseerida ja ka iseenda üle nalja heita. Naerda saab sellel üritusel alati ja vahel päris kõvasti. 

Kunagi ammu, kui sisenesin orienteerujate ringkonda, kommenteerisin mõningaid teemasid o-listis. Blogi siis polnud, kuid tahtmine üht-teist ära öelda oli siiski olemas. Nii mõnigi ärritus tookord liigsest lobast (näit Mihkel), samas oli ka kaitsjaid (Markus) (NB! naerukoht).  Kui alustasin Etsi blogiga (2009), siis üllatusin kõvasti, kui ärritasin sellega mõningaid inimesi. No ei olnud kriitiline, kohati aus küll, kuid hoidsin siiski sõbralikku joont.

Kirjutamisega on võimalik kriitilist hoiakut pehmendada, kuid selleks tuleb aeg-ajalt nö seedimiseks väike paus teha. Rääkimisel nii ei saa, sest seal oleks vaikimishetk imelik. Ikka usud, et kuna öeldu pole pahatahtlik, siis võetaksegi seda niimoodi. Kuid nii see alati pole, kahjuks sageli pole. Kõigil ei ole sarnane kaitsekilp lõõpimiste ja kriitika suhtes, samasugune huumorimeel. Viimasel aastakümnel on ühiskonnas toimunud suured muutused, peab hoolikamalt mõtlema, mida öelda, sest vastasel korral keegi solvub. Ja kohati täiesti jaburate asjade peale. Veel nõukogude ajast pärit inimesena tunnen, et mida nö kohitsetumaks ja formaal-viiskamaks (st igavamaks) suhtlemine läheb, seda rohkem tahaks ekstra selle vastu end vürtsikamalt ja otsekohesemalt väljenduda. Ei, mitte kurjalt ja mitte labaselt, vaid mitte lumehelbekese stiilis suheldes. Seetõttu mulle meeldib Pets, kes selles osas risti ette ei löö, kuid jääb minu arust viisakuse piiridesse. Silmaring on lai kõigil meestel, üht-teist kasulikku ja põnevat jääb ka kõrvade vahele. 

Ja nüüd pealkirjast. 

Pagana lahe oleks visata nalja nende meeste üle, kuid kahjuks oleme erinevatest põlvkondadest ja  vastasseise pole eriti olnud. Timoga ei mäleta ühtegi, Sandrile näitasin kunagi Jukola esimeses vahetuses põhja suunda (äkki näitasin ka asukohta, täpselt ei mäleta). Ta oli nimelt oma kompassi katki kukkunud.

Kuid Petsiga on tulnud nii mõnelgi korral konkureerida. Aastal 2007 läksime Matiga (47 aastat vana, nagu minagi) miskipärast talvetriatloni võistlusele, lausa Eesti meistrivõistlustele, mis toimusid Lähtel. Enne starti nägin Makut (Margus Marrandit), vilksamisi ka noort Peeter Pihli (22). Viimane oli lõpetanud oma noortespordi karjääri, kuid ei olnud veel sisenenud täiskasvanute maailma. Oli selline "ни рыба ни мясо" tegelane. 

Esimene ala oli 4 km jooks. Vajutasin korralikult ja jõudsin vahetusalasse neljandana. Urmas Utar oli klass omaette. Kõrvalolev protokoll ütleb, et Pets kaotas mulle 4 sekundiga. Ratast olin siis vähe sõitnud ja kaotasin kõvasti kohti, sain isegi Matilt ära. Õnneks oli rattaetapp lühike (7,6 km).

Ja siis tuli suusk. Pagan küll, olid aga Lähtel tõusud! Niisama suudan veel sõita, kuid nendel pikkadel tõusudel oli tõesti raske. Ja ka seal möödus hulk konkurente kuni jäin viimasel ringil üksi sõitma. Mõtlesin, et saan rahulikult lõpuni tiksuda, kuid nagu kiuste ilmus selja taha mingi tüüp. Tõstsin natuke tempot ja viskasin pilgu taha - Pihl, raisk. Pikal laskumisel andsin kõvasti hoogu juurde ja kui rada läks kaheks, pöörasin paremale. Vajutasin ja vajutasin, kuid konkurent oli ühtäkki kadunud. No mida? Hakkasin kahtlema ja läksin tagasi. Olingi pööranguga eksinud ja Petsi käest kotti saanud. 

Samal aastal (2007) toimusid Euroopa meistrivõistlused 24h rogainis Smiltenes. Tulime seal Mati ja Marjega absoluutklassis 3. kohale (üldjärjestuses 9. 162-st), olles parimad eestlased. Karm ilm oli, öösel tegime vihmas tunnise vea, kuid võitlesime lõpuni. Lugu on SIIN, tulemused leiab SIIT. Noored Pihl-Kiilberg panid alguses kõva hooga minema, kuid tegid vaid pool ülesannet, st olid rajal 13 tundi.

Aastal 2007 ühinesin Xdreamil Maku ja Tiit Tähnasega. Esimesel etapil oleks peaaegu pjedestaalile saanud, kui vaid hirmunud Raul Kudre oleks natuke kauem jõe ületusel trossi otsas rippunud (tulemused). Pilt on II etapilt Otepäält.

Maraton 100 näitab, et aastal 2004 olime mõlemad Petsiga jooksnud poolmaratoni. Ja ta võitis mind siis 2 sekundiga.