pühapäev, 26. september 2021

Need tallamisõrnad pohlametsad ehk Suunto Games Kolgakülas

Orienteerumisvõistluse korraldamine pole lihtne maaomanike ja looduskaitsjate kooskõlastuste tõttu. On ka palju teisi piiranguid, kuid need kaks on kõige tõsisemad. Ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks kooskõlastuste saamine läheb. Eesti MV sprinditeade Leedri külas Saaremaal oli maaomanike  vastutuleku osas erakordne ja olen üsna kindel, et teist sellist küla orienteerumisvõistluse läbiviimiseks Eestimaal pole ega tule ka.

Looduskaitselised piirangud on samuti arusaadavad ja vajalikud. Orienteerujate seas on palju loodusteadusliku taustaga inimesi, vastava eriala professoriteni välja. Arvatavasti on ka looduskaitseametnike hulgas inimesi, kellele orienteerumissport pole võõras. Ometi tundub aeg-ajalt, et kehtestatud piirangud on ebaproportsionaalselt karmid ja vastuargumente nende tühistamiseks napib. Sisuliselt pole Eestis tehtud uuringuid orienteerumisvõistluse mõjust loodusele, mille alusel oleks võimalik hinnata näiteks tallamise mõju erinevatele kasvukohatüüpidele. Pesitsusajal on loomulik vältida häiringuid kaitsealuste linnuliikide pesakohtadele, kuid sügisel sellist ohtu pole. Peamiseks argumendiks piirangute kehtestamisel on kaitsealuste taimeliikide levikualad, tallamistundlikkus ja järskude nõlvade erosioonioht. Seda viimast on minu arust kasutatud küll ebaproportsionaalselt palju ja olles ise neid, sageli võsaseid nõlvu, sadu kordi läbinud, tõrgub mõistus tunnistamast piirangute ratsionaalsust. Ma ei eita, et loodusesse tekib radu ja nõlvadele väikeseid laskumisjälgi, kuid need kõik on ajutised. 

Kolgakülas oli rajameister Priit Överus kaardistanud suure ala, millele planeeris rajad. Alles kontrollpunktide asukohtade ettenäitamisel esitas Keskkonnaamet tingimused, mida tuli ürituse korraldamisel arvestada. Peamiseks ohuks loodusele toodi seal välja tallamisõrnad sambliku ja pohla kasvukohatüübid, mõned märgalad, samuti Valgejõe järsud nõlvad. 

Esitatavad tingimused olid järgmised: 

1) kontrollpunktid paigutatakse kaitsealal selliselt, et nende vahel liikumisel on võimalik kasutada olemasolevaid teid, radu ja metsasihte; 
2) kontrollpunktide paigutamine kaitsealuste liikide kasvukohtadesse on keelatud;
3) kontrollpunktide paigutamine Kotka sihtkaitsevööndisse on keelatud;
4) kontrollpunktide paigutamine märgadele kasvukohtadele ning reljeefsel alal järskudele nõlvadele on keelatud; 
jm.

Kõrvaloleval joonisel on helerohelisega toodud Kotka sihtkaitsevöönd, mis jäigi planeeritud võistlusalast välja. Ülejäänud ala jääb leebema kaitsekategooriaga piiranguvööndisse. Ma ei hakka siin argumenteerima, kas pohlametsad on nii haruldased ja orienteerujate osas tundlikud, et sinna orienteerujaid mitte lubada, sest mõõdetavaid põhjendusi lihtsalt pole. Ilmselt pole ka keskkonnakaitsjatel selgeid argumente, mistõttu on sellises olukorras lihtsam keelata kui lubada ja lisategevuse kaudu enesele kohustusi ning vastutust mitte juurde võtta.

Ilmselt said kõik jooksjad aru, et seekord oli orienteerumine kuidagi teistsugune - põhiosas mööda teid ja radu. Tõsi, suure kiiruse tõttu võib ka sellisel rajal vigu teha, kuid tõeline o-nauding jäi saamata. Samas kiidaks korraldajaid SK Mercury klubist, et nad üldse taolistes tingimustes võistluse ära tegid, suure hulga toetajaid leidsid, vahvaid auhinnakotte jagasid ja keskuses mõnusa lõpufiilingu tekitasid. Ilus päikeseline ilm pühapäeval aitas sellele palju kaasa. 

Võistlus

Nagu öeldud, oli mõlemal päeval tegemist üsna lihtsate radadega, kus oluliseks sai jooksukiirus. Mul õnnestus olulisi vigu vältida, sisse tulid vaid mõned kehvemad teevalikud. Ehkki osavõtjaid oli M60 klassis 20, tuli tihedam rebimine 3 jooksja - Mart Külviku ( filosoofiadoktor maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal, EMÜ professor), Maido Kaljuri ja Eduard Pukkoneni vahel (pildil). Mart oli siiski nii tugevalt jooksus üle, et meil tuli Maidoga omavahel kembelda 2. ja 3. koha pärast. 

Ei saa märkimata jätta, et nendel kahel konkurendil on kokku 17(!) last. Olen nende kõrval poisike, ehkki tunnen end pigem vanamehena, kelle lapsed juba täiskasvanud ja iseseisva elu peal. Mardi ja Maidoga võrreldes peaks mul olema päevas aega 2 korda trenni teha, kuid jooksuvõimelt jäin neile mõlemale alla. Mõnes mõttes tuli paras tagasilöök enesehinnangule. 


Esimesel päeval tegin etapil 5-6 teevaliku ringi mööda sihte. Kaotasin ligi minuti.


Teisel päeval väljusin natuke valesti 1. punktist, kui läksin koos Neeme Looritsaga piki lammiäärset lagedat ja sain pikale sihile ringiga. Neemel oli seal võsas veel üks punkt. Kaotasin ca 40 sek.

10-sekundilise etapivõidu sain etapil 14-15, kui õnnestus joosta piki punast joont otse punkti.

Kõige lahedam lugu juhtus aga etapil 3-4. Jooksin punktist välja ja piki rada. Kuid radade ristis kadus rada äkki ära, kaardil aga jätkus. See lõi häirekella käima. Otsustasin siiski suunaga jätkata kuni jõudsin künka peal asuvasse KP39-sse (mul oli KP40). Oht oli üle teeraja joosta. Mõtlesin natuke, keerasin ida poole ja kohe künka all nägin oma punkti.

Täpselt sama seikluse tegid läbi nii Mart kui Maido. Maido kaotas seal lisaks meile veel üle 2 minuti. Ilmselgelt oli tegu kaardi veaga.

Kuid hoopis selgus, et meie kaardil kattis etapi punane joon teeraja. Keegi meist seda rada ei näinud, mistõttu kõik kogesid ühe äreva hetke. Ülejäänu osas käis võidujooks kaardiga. Tõsi, sellel võidujooksul pidi kaardilugemisega siiski hoolas olema, hapnikutühjas peas olid vead kerged tulema. 


Pildil: "Priit, vaata, siin katab punane joon teed"

Startisin koos Timmoga ja lõpetasin samas sekundis. Tõsi, rajad olid natuke erineva pikkusega. Timmo ja Estonian ACE Adventure / La Sportiva sõitsid esmaspäeval ära Hispaaniasse seiklusspordi MMile (ARWC). Ilmselt suurte lootustega. Kuid see on järgmine teema.



Fotod: Andres Talver

Lisan siia:
Margus Sarapi poolt FB-s toodud lingi IOFi lehele, kus käsitletud orienteerumise mõju loodusele: SIIN

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hei!

Postituse Keskkonnameti piiranguid käsitlev osa on jõudnud Delfi veergudele. Well done!

Tervitab Gea

Unknown ütles ...

Siin veel ühe katse tulemus, mis uuris orienteerumise mõju metsale: https://elu.tlu.ee/sites/default/files/2021-06/Portfoolio%20P%C3%BC%C3%BCnsi%20orienteerumise%20p%C3%BCsirada.pdf
Tervitustega
Raili

eduardp ütles ...

Aitäh!

L@uri ütles ...

Tere!
Eestis vist ei ole jah uuritud O-võistluse mõju loodusele, aga seda on tehtud meie naaberriikides ja mujal maailmas.
Mäletan, et kunagi ammu on uuritud näiteks O-Ringeni mõju, mille tulemused võiks olla leitavad IOFi lehel "Environment and sustainability":
https://orienteering.sport/iof/environment-and-sustainability/

Kokkuvõttev uuring REVIEW OF RESEARCH INTO THE ECOLOGICAL IMPACT OF ORIENTEERING võiks suuna kätte anda.
Ja ORIENTEERING A NATURE SPORT WITH LOW ECOLOGICAL IMPACT tundub olevat üsna otsekohese pealkirjaga...

Lauri

L@uri ütles ...

Vaatan, et olen lingiga hiljaks jäänud ja Margus Sarap jõudis minust ette :)

Lauri

Pille Sedman ütles ...

Armas Ets!
Lugesin „Päevalehest“ Su lugu Keskkonnaametist ja orienteerumisest. Oma järelduses oled täiesti õigel teel, et Keskkonnaamet ei taha võtta omale kohustusi ega vastutust.
Aga Sa vist ei tea, kuidas käituda?

Kui lähed järgmine kord kooskõlastama, siis võta kaasa vähemalt kolme eksperdi arvamus, kes kinnitavad, et võistluse läbiviimine ei tekita negatiivseid keskkonnahäiringuid. Kindlasti on orienteerumissõprade hulgas botaanikuid, kes ehk arvavad, et taimedele mõju pole ning geograafe, kes saavad kinnitada, et pinnamoele mõju pole. Lisaks võta kampa ka mõni keskkonnamõju hindaja, kes võtab asja kokku ja ütleb, et kokkuvõttes mõju pole ning isegi kui on, on see ebaoluline või tühine. Kirjutaja ei pea selle arvamusega üldse vaeva nägema, aitab kui väljendada selles osas ainult oma arvamust. Ja kui keegi ekspertidest soovib ka oma arvamust põhjendada, siis võib lasta fantaasial lennata, sest iga põhjus sobib ja mida segasem, seda usaldusväärsem. Kindlasti maini Keskkonnaametile seiret, kinnita, et nii enne võistlust, võistluse ajal ja pärast seda tehakse seiret, pole tähtis missugust. Ja peale võistlust ära unusta Keskkonnaametile teatamast, et seire ei näidanud negatiivsete häiringute ilmnemist.

Sellega võtad Keskkonnaametilt vastutuse ning Sul ega ekspertidel pole ka mingit põhjust muretseda. Isegi kui keegi kaebab, et tallati, trambiti või joosti heinamaale rada sisse, siis Eesti õigusruumis kehtib kord, et tõendamiskohustus lasub kaebajal. Ja kindlasti on orienteerujate hulgas zoolooge, metsloomade uurijaid või tunnustatud looduses liikujaid, kes võivad siis oma eksperthinnangus kinnitada, et selliseid radasid metsa ja nõlvadele jätavad ka metsloomad. Ja kuna kõnealuse raja kõrvalt tuvastati eksperdi poolt jänesepabulad, siis on tõendatud, et selle raja on tekitanud metsloomad. Et põtradel on parasjagu jooksuaeg, siis on nood jooksnud karjas ka üle heinamaa. Kui juhtub, et põtradel ei ole parajasti jooksuaeg, siis võib see olla näiteks metssigadel ning looduses on alati võimalik, et mõnel isendil tuleb jooksuaeg enne või pärast tavapärast aega.

Kui siiski juhtub, et keegi lähebki rumalast peast kohtusse kaebama, siis on väga tõenäoline, et ta seda hiljem kibedasti kahetseb. On ju kohtunikulegi selge, et Keskkonnaamet on pädev isik, kelle otsus „ei saa olla muud kui õige“, sest teistpidi pole ju hästi võimalikki. Kohtunikul on loomulikult tööd palju, tüütu on hakata süvenema erinevatesse ekspertiisidesse, mis reeglina näitavad erinevaid tulemusi. Seega võib eeldada, et sealtpoolt pole ka midagi karta. Kohtuveski jahvatab ka väga aeglaselt, kui arutamise aeg lõpuks kätte jõuab, on kõik rajad ja muud jäljed ammu kadunud, polegi põhjust enam kohut mõista.

Nii et Keskkonnaametisse mine kohe ekspertide arvamustega, sellega vabastad Keskkonnaameti ebamugavast vastutusest ning saad järgmine kord võistluse läbi viia ürglooduse rüpes, sest Keskkonnaametil puudub nüüd keeldumiseks alus ja ametnikud ei hakka ometi aega raiskama Sinu poolt esitatud ekspertarvamuste kummutamiseks, pealegi oleks see ju lisatöö.


Jõudu edaspidiseks!
Kah kunagine orienteeruja Pille Sedman

eduardp ütles ...

Aitäh, Pille, hariva kommentaari eest :)
See on seeme algavale rajameistrite koolitusele "Trikke ja nippe keskkonnaametnike seljatamiseks"

Kaur ütles ...

"Libahundi jälg" läheb aga sel aastal lati alt ja korraldab võistluse hoopis kusagil mägedes. Ma kohe lähen hoiatan Gruusia keskkonnakaitjaid..

mann ütles ...

Pillelt väga õiged nõuanded!

Mann