Need tallamisõrnad pohlametsad ehk Suunto Games Kolgakülas

Orienteerumisvõistluse korraldamine pole lihtne maaomanike ja looduskaitsjate kooskõlastuste tõttu. On ka palju teisi piiranguid, kuid need kaks on kõige tõsisemad. Ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks kooskõlastuste saamine läheb. Eesti MV sprinditeade Leedri külas Saaremaal oli maaomanike  vastutuleku osas erakordne ja olen üsna kindel, et teist sellist küla orienteerumisvõistluse läbiviimiseks Eestimaal pole ega tule ka.

Looduskaitselised piirangud on samuti arusaadavad ja vajalikud. Orienteerujate seas on palju loodusteadusliku taustaga inimesi, vastava eriala professoriteni välja. Arvatavasti on ka looduskaitseametnike hulgas inimesi, kellele orienteerumissport pole võõras. Ometi tundub aeg-ajalt, et kehtestatud piirangud on ebaproportsionaalselt karmid ja vastuargumente nende tühistamiseks napib. Sisuliselt pole Eestis tehtud uuringuid orienteerumisvõistluse mõjust loodusele, mille alusel oleks võimalik hinnata näiteks tallamise mõju erinevatele kasvukohatüüpidele. Pesitsusajal on loomulik vältida häiringuid kaitsealuste linnuliikide pesakohtadele, kuid sügisel sellist ohtu pole. Peamiseks argumendiks piirangute kehtestamisel on kaitsealuste taimeliikide levikualad, tallamistundlikkus ja järskude nõlvade erosioonioht. Seda viimast on minu arust kasutatud küll ebaproportsionaalselt palju ja olles ise neid, sageli võsaseid nõlvu, sadu kordi läbinud, tõrgub mõistus tunnistamast piirangute ratsionaalsust. Ma ei eita, et loodusesse tekib radu ja nõlvadele väikeseid laskumisjälgi, kuid need kõik on ajutised. 

Kolgakülas oli rajameister Priit Överus kaardistanud suure ala, millele planeeris rajad. Alles kontrollpunktide asukohtade ettenäitamisel esitas Keskkonnaamet tingimused, mida tuli ürituse korraldamisel arvestada. Peamiseks ohuks loodusele toodi seal välja tallamisõrnad sambliku ja pohla kasvukohatüübid, mõned märgalad, samuti Valgejõe järsud nõlvad. 

Esitatavad tingimused olid järgmised: 

1) kontrollpunktid paigutatakse kaitsealal selliselt, et nende vahel liikumisel on võimalik kasutada olemasolevaid teid, radu ja metsasihte; 
2) kontrollpunktide paigutamine kaitsealuste liikide kasvukohtadesse on keelatud;
3) kontrollpunktide paigutamine Kotka sihtkaitsevööndisse on keelatud;
4) kontrollpunktide paigutamine märgadele kasvukohtadele ning reljeefsel alal järskudele nõlvadele on keelatud; 
jm.

Kõrvaloleval joonisel on helerohelisega toodud Kotka sihtkaitsevöönd, mis jäigi planeeritud võistlusalast välja. Ülejäänud ala jääb leebema kaitsekategooriaga piiranguvööndisse. Ma ei hakka siin argumenteerima, kas pohlametsad on nii haruldased ja orienteerujate osas tundlikud, et sinna orienteerujaid mitte lubada, sest mõõdetavaid põhjendusi lihtsalt pole. Ilmselt pole ka keskkonnakaitsjatel selgeid argumente, mistõttu on sellises olukorras lihtsam keelata kui lubada ja lisategevuse kaudu enesele kohustusi ning vastutust mitte juurde võtta.

Ilmselt said kõik jooksjad aru, et seekord oli orienteerumine kuidagi teistsugune - põhiosas mööda teid ja radu. Tõsi, suure kiiruse tõttu võib ka sellisel rajal vigu teha, kuid tõeline o-nauding jäi saamata. Samas kiidaks korraldajaid SK Mercury klubist, et nad üldse taolistes tingimustes võistluse ära tegid, suure hulga toetajaid leidsid, vahvaid auhinnakotte jagasid ja keskuses mõnusa lõpufiilingu tekitasid. Ilus päikeseline ilm pühapäeval aitas sellele palju kaasa. 

Võistlus

Nagu öeldud, oli mõlemal päeval tegemist üsna lihtsate radadega, kus oluliseks sai jooksukiirus. Mul õnnestus olulisi vigu vältida, sisse tulid vaid mõned kehvemad teevalikud. Ehkki osavõtjaid oli M60 klassis 20, tuli tihedam rebimine 3 jooksja - Mart Külviku ( filosoofiadoktor maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal, EMÜ professor), Maido Kaljuri ja Eduard Pukkoneni vahel (pildil). Mart oli siiski nii tugevalt jooksus üle, et meil tuli Maidoga omavahel kembelda 2. ja 3. koha pärast. 

Ei saa märkimata jätta, et nendel kahel konkurendil on kokku 17(!) last. Olen nende kõrval poisike, ehkki tunnen end pigem vanamehena, kelle lapsed juba täiskasvanud ja iseseisva elu peal. Mardi ja Maidoga võrreldes peaks mul olema päevas aega 2 korda trenni teha, kuid jooksuvõimelt jäin neile mõlemale alla. Mõnes mõttes tuli paras tagasilöök enesehinnangule. 

Esimesel päeval tegin etapil 5-6 teevaliku ringi mööda sihte. Kaotasin ligi minuti.

Teisel päeval väljusin natuke valesti 1. punktist, kui läksin koos Neeme Looritsaga piki lammiäärset lagedat ja sain pikale sihile ringiga. Neemel oli seal võsas veel üks punkt. Kaotasin ca 40 sek.

10-sekundilise etapivõidu sain etapil 14-15, kui õnnestus joosta piki punast joont otse punkti.

Kõige lahedam lugu juhtus aga etapil 3-4. Jooksin punktist välja ja piki rada. Kuid radade ristis kadus rada äkki ära, kaardil aga jätkus. See lõi häirekella käima. Otsustasin siiski suunaga jätkata kuni jõudsin künka peal asuvasse KP39-sse (mul oli KP40). Oht oli üle teeraja joosta. Mõtlesin natuke, keerasin ida poole ja kohe künka all nägin oma punkti.

Täpselt sama seikluse tegid läbi nii Mart kui Maido. Maido kaotas seal lisaks meile veel üle 2 minuti. Ilmselgelt oli tegu kaardi veaga.

Kuid hoopis selgus, et meie kaardil kattis etapi punane joon teeraja. Keegi meist seda rada ei näinud, mistõttu kõik kogesid ühe äreva hetke. Ülejäänu osas käis võidujooks kaardiga. Tõsi, sellel võidujooksul pidi kaardilugemisega siiski hoolas olema, hapnikutühjas peas olid vead kerged tulema. 

Pildil: "Priit, vaata, siin katab punane joon teed"

Startisin koos Timmoga ja lõpetasin samas sekundis. Tõsi, rajad olid natuke erineva pikkusega. Timmo ja Estonian ACE Adventure / La Sportiva sõitsid esmaspäeval ära Hispaaniasse seiklusspordi MMile (ARWC). Ilmselt suurte lootustega. Kuid see on järgmine teema.

Tulemused

Fotod: Andres Talver

Lisan siia:
- Margus Sarapi poolt FB-s toodud lingi IOFi lehele, kus käsitletud orienteerumise mõju loodusele: SIIN

- Tõnu Vahtra bakalaureuse töö "Orienteerumisraja planeerimine Valgamaa ja Tartumaa näitel"

- ELU projekti portfoolio "Harrastusliikuja jalajälg looduses - Püünsi orienteerumisrada" (TLÜ, 2021)

- Koormustaluvuse hindamise metoodika kaitsealadel seoses nende rekreatiivse kasutamisega, Eesti Maaülikool, 2009.

Kaupo Rozenkron "Orienteerumine Eesti kaitsealadel aastatel 2016-2018"