Artsiga manside ja vangilaagrite maal

Arvo Tuvikene ehk lihtsalt Arts andis hea võimaluse meenutada ühte väga omapärast matka teisel pool Uurali (või Uraali) mägesid. Aasta isaks saamine (foto Postimehest) tundub tagantjärele igati loogilise ja enesestmõistetava tiitlina, sest lisaks oma teadustööle, teaduse populariseerimisele ning toredale 4 lapsele on tegemist äärmiselt abivalmi, mõnusa, mängu-, sh pillimänguhuvilise inimesega. Saime tuttavaks ülikoolis ja ehkki oleme mõlemad käinud üsna paljudel matkadel on ainsaks ühiseks saanud paadimatk Põhja-Sosva jõel Mansimaal, sugulasrahva juures. 

Kaardile vaadates on see koht ikka pärapõrgus, kuhu ligisaamine ja väljatulek nõudis kõikvõimalike transpordivahendite kasutamist, lisaks muidugi ka omaenese jalgu. Arts pani logistilise ahela üldjoontes kokku, kuid nagu tol ajal NLiidus, selgus kõik ikkagi kohapeal. 

Meid oli kokku 6 - viis bioloogi ja üks geoloog. Lõpetasime kõik Tartu Ülikooli eelmisel, st 1983. aastal. Pildil vasakult: Lea Tuvikene, Arvo Tuvikene (Arts), Tiina Kummik, Ann Polma, Gunnar Polma (Gunts) ja Eduard Pukkonen (Ets). Ann ja Arts olid matkale eelneval aastal koos Eerik Leibaku ja Pille Tomsoniga sealkandis käinud. Lennukiga saabusid Njaksimvoli ja läksid jala ülesvoolu kuni viimase mansi elamuni. Meie plaan oli aga vastupidine - alustada jõe ülemjooksult ja kummipaatidega liikuda kuni Njaksimvolini. Kuid kõigepealt oli vaja selle jõe peale jõuda.

Alustasime Tartust 16. juulil ja (Väikese) Sosva jõe peale jõudsime alles 22. juulil. Kõigepealt rongiga Moskvasse, sealt rongiga Sverdlovskisse (Jekaterinburgi), sealt öise rongiga Serovi. Igal pool jama piletite ja hilinemistega. Näiteks jõudsime Serovi kell pool 7 hommikul, rong Ivdelisse väljus aga kell 6. Päev otsa tuli veeta mõttetus linnas, kuid leidsime kaugemal suure veekogu peesitamiseks ja ujumiseks. Õhtul hilja saabusime rongiga Ivdelisse, kus meid tervitasid esimesed moškad ja sääsed. Siitpeale algas nendega verine võitlus, mis kestis matka lõpuni. 

Serov (Krasnoturinsk), Ivdel ja kogu see ala teisel pool Uuraleid oli üks suur vangilaagrite piirkond ja seda juba GULAGi aegadest alates. Kõrvalolevale kaardile on kantud vangilaagrid 1951. aastal (SIIT). Paljud 1941. aasta küüditamise käigus vangistatud eestlased, sh naiskodukaitsjad, surid seal juba eeluurimisel või tapeti kuklalasuga.  

Ivdelist tahtsime jõuda nii palju kui võimalik põhja poole, soovitavalt Ušmasse. Buss aga läks vaid Vižaini, milleni viis kohutav tee ja mis läks edaspidi veel hullemaks. Lea päeviku järgi hääletasime geoloogide auto peale, millega saime Ušmasse ja natuke edasi. Minul aga on silme ees järgmine pilt:

Marssisime mööda teed kuni tuli üks GAZ66. Vehkisime kätega ja auto peatus. Presendiga kaetud kasti ronides selgus, et seal sees oli 4-6 vangi ja samapalju automaatidega sõdureid. Tõstsime oma suured kotid peale ja ronisime ka ise auto kasti. Sürr tunne oli, kuid iga meeter autosõitu oli suur võit. Lõpuks jõudsime sihtkohta ja vangid aeti maha. Ka meie pidime korraks maha hüppama, kus selgus, et olime vangilaagri keskel. Tõsi, müüre ega okastraati polnud, kuid kõik mehed ümberringi olid vangid.

Saime autoga natuke edasi kuni tee muutus sõidetamatuks. Algas jalgsimatk. Rajad kadusid vahepeal ära, kohati oli ees läbimatu tuulemurd, vahepeal tuli liikuda piki Losva jõge. Sattusime veel geoloogide välibaasi, kus oli meile maja magamiseks ja saun. Magamisest mainiks kahte märksõna, mis kordus pea igal öösel - palav ja liiga palju sääski. Ehkki sääski õppisime enne uinumist maha lööma, oli neid hommikul ka telgis palju. Sääsed surusid end  sisse vist ka läbi presendi. Sääsevõrgud aitasid tublisti, kuid kippusid katki minema. Vereplekke olid kõik kohad täis. Abiks oli ka sääsetõrjevahend Deeta.

Kuna kandsime kummipaate, siis kotid olid päris rasked. Ilm oli väga palav ja soos tohutult sääski.

Kompassi olime koju unustanud, seega tuli suuna kontrollimiseks vahepeal puu otsa ronida (kõrvaloleval pildil). Uurali mäeahelikud pidid jääma vasakule ja sinna polnud meil vaja minna. Küll aga jäi otse vaatevälja dramaatiline ja saladuslik Djatlovi kuru, millest tol hetkel ei teadnud midagi. Ja kui keegi arvab, et meil olid kaasas matkamiseks kõlbulikud kaardid, siis ta eksib. Käesoleva loo illustreerimiseks lisatud kaardid sain SIIT.

Lõpuks jõudsime mingi veenireni. Arvasin, et see küll jõgi ei ole, kuid Arts ütles, et on ja puhusime paadid täis. Läks sõiduks, mis nägi välja rohkem paatide vedamisena nagu burlakkidel Volga jõel. 

Tasapisi aga vooluhulk tõusis ning mingil hetkel tulid ka kalad. Palju kalu, harjuseid. Püüdsime parmudega, keda oli raskem kätte saada kui kalu. Järgnevate päevade toidulaud koosnes suures osas kaladest, mida sõime nii küpsetatult, soolatult kui uhhaana. Allavoolu ja peale lisajõgede suubumist läks jõgi laiemaks, harjused kadusid ära, kuid tulid haugid, ahvenad ja taimenid. Mina sain lisaks haugidele kolm taimenit, Gunts aga ühe suure 3-kilose. 

Ühe taimeni sain selle kalju juurest.

Paadimatka kaart. Marsruut ca 100 km.

Päevateekonna kaugusele jäi esimene manside, Szambindalovite elamine Turvatis. Kohtumine pakkus mõlemale poolele suurt rõõmu, sest Arts ja Ann olid juba "vanad" tuttavad. Selles peres oli kõik nagu päris, naised demonstreerisid veel ka talviseid ja pidulikke rõivaid. Kuid noor, aastase tütrega Tanja varjas hoolega oma nägu. Koeri oli vähemalt 8 ja leiba küpsetati ise nagu ka teistes peredes-külades. Ait oli "kanajalgadel".

Õhtupoolikul külastasime natuke allavoolu asunud Andrei Szambindalovit. Pakuti sealgi teed ja leiba, kuid põdraliha oli kummalise maitsega. Põhiliselt tegelevad kalapüügi ja küttimisega, karjatavad põtru. Suuremaks tööks mansidel oli heinaniitmine, mida pidi iga pere tegema suurtes kogustes (5t). Hein veeti välja talvel mööda jõge. Seetõttu nägid jõeäärsed kaldad ja jõelammid väga kenad välja ja seda kuni paadimatka lõpuni. 

Tasapisi jõgi laienes ja kummipaate pidi vedama vaid mõnes üksikus kärestikus. Geoloogi jaoks oli huvitav vaadata soo looduslikku läbilõiget ja kuna tegu polnud (seiklus)spordivõistlusega, sai rahulikult nautida ka puhkehetki.

Mida allavoolu, seda rohkem segunesid mansid venelaste ja nende kultuuriga. Pigem isegi häbeneti oma rahvust. Ust-Manja külas kohtusime Semjon Szambindalovi ja tema naisega. Lühikese ajaga jõudis naine ära rääkida pool oma elust ja meile süüa anda. Edasi suundusime küla teise otsa külla Romanile, muidugi jälle Szambindalovile.

Ust-Manjast oli Njaksimvoli ligi 45 km, jõgi lai ja mootorpaadiga sõidetav. Toit hakkas tasapisi otsa saama, just suhkur. Hea, et Lea oli matka alguses suutnud läbi suruda vajaduse võtta kaasa 10 kondenspiima konservi. Selle teo väärtus tuli nüüd eriti hästi esile. Viimasel õhtul otsustasime veel kell 22.40 alustada viimast paadisõitu Njaksimvoli, kuid kuna öösel oli ka jõe kohal väga palju sääski, siis mõnusat allavoolu kulgemist polnud ja kolisime kahe tunni pärast kaldale telkidesse.

29. juulil oli viimane pärismatka päev ja jõudsime Njaksimvoli, üsna venepärasesse külla, mille nimi mansi keeles tähendas "räpane org". Nüüd algas matka 3. osa ehk väljatulek. Arts oli selle osa planeerinud väga põnevaks, sest kõigepealt pidime lendama AN-2-ga Berjozovosse, sealt laevaga piki Obi lisajõge sõitma Salehardi ja edasi rongiga koju. Juhtus aga nii, et lennukisse mahtusime vaid neljakesi, maha jäid aga Arts ja Lea. Viimased ootasid mitu päeva äralennu võimalust, kuid said lõpuks lennu Ivdelisse. Sealt läksid rongiga Priobjesse, seejärel laevaga (teplohod "Rodina") Salehardi. Salehardist lendasid otse Moskvasse.

Tagasiteel

Meie lendasime aga otse Berjozovosse. Lennuk lendas üsna madalalt, lõputud Siberi sood olid atraktiivsed vaadata. Berjozovos istusime ümber jõelaevale, saime kajutilaadse ruumi akna all. 

Peatustes toitsime näljaseid koeri ning vaatasime, kuidas automaatidega relvastatud konvoide vahel jooksid ühed vangid laevast välja ja teised sisse. Ja nii mitmes kohas. 

Laevasõit on mulle alati meeldinud, seal on aega olla ja tunda. Ning peagi olime põhjapolaarjoonel asuvas Salehardis. Viimase pildi tegin sadamahoonest, siis sai slaidifilm otsa. Natuke kahju, sest paar pilti oleks tahtnud veel teha.

Kõigepealt see masendav, teisel pool Obi jõge asuv Labõtnangi, kust sai alguse raudtee. Õhtusest jalutuskäigust meenuvad ainult hallid betoonist vanglamüürid tänavate ääres. Räägiti, et selles linnas on ligi 10 000 vangi. Magasime rongis, mis pidi järgmisel hommikul Moskvasse sõitma. Tundsin ka seal vanglaõhustikku ehkki otsest põhjust polnud. Alateadlikult mõtlesin läbi stsenaariume juhuks, kui keegi peaks ründama. Ja jäin oma platskaardi vahes magama. 

Äkki keset ööd pani keegi kõrvalvahes meeleheitlikult karjuma. Nagu tapetaks. Nägin unes, kuidas tõmbasin mingid sokid kätte, et kaitsta end noalöökide eest. Ärgates karjus see mees veel natuke ja siis jäi vait.

Hommikul sõitsime läbi Polaar-Uraali madalate mägede Moskva poole. Rong sõitis väga aeglaselt, oleks võinud selle kõrval isegi kõndida. Kuni jäi seisma. Läksin välja ja nägin vaatepilti, mida naljalt ei kohta. Raudtee oli pikalt S-kujuliselt kõver, ilmselt deformeerunud suure palavuse ja igikeltsa koosmõjul. Enam ei mäleta, kaua me seal passisime, kuid koju me lõpuks jõudsime. Kahju ainult, et pilt jäi tegemata.

Lisan siis väljavõtte Lea päevikust, Njaksimvolis kirja pandud mõtted matkast ja mansidest:

Marsruut oli mitmekesine, sai jalgsi käidud läbi soo ja metsa ja jõge sõidetud. Mitte ükski päev ei sarnanenud teisega, iga päevaga muutus ümbrus ja liikumine oli tore.

Loodusest. Üsna sarnane meie omaga, nii taimestik kui loomastik. Leht- ja okaspuumetsad, palu- ja laanemets. Soid küll palju rohkem kui meil. Jõe kaldalt oli alati kuulda mänsaku häält. Mõnesid linde ei tundnud laulu järgi ära. Võib-olla on siin mõni erinev släng…

Kaladega, nagu juba eespoolgi juttu sai tehtud, tegime tublit tutvust. Sai proovitud harjust ja taimenit, haugi, ahvenat ja teiba. Ometi ei tulnud nn kalatüdimust. Serveeritud sai 3 moodi: soolatult, küpsetatult ja uhhaana. Suvel, madala vee ajaks, tõuseb harjus kõrgele, kus on külmem vesi. Manja Szuntis (Ust-Manjas) olevat teda harva kätte saadud (suvel muidugi).

Taimeneid olevat siin 10- ja rohkemakiloseid ette tulnud. Nemad nii üles ei lähe. Kuumal ajal eelistavad nad kärestikes kükitada. Allpool Njaksimvoli aga tuleb teda sel ajal harva ette.

Alamjooksul pidi olema Sosva heeringat ja lutsu jt. Neid me ei näinud.

Kahju, et marjad veel valmis polnud. Saime proovida kisselli punasesõstra ja žimolostiga ning mustikad said nii-öelda meie siinoleku ajal valmis. Mis aga kurb on, et pohlad polnud veel valmis. Ka murakad olid alles toorevõitu, kuigi süüa neid juba sai. Sinikaid sõime ka ja isegi mesimurakas sai ära proovitud.

Mansidest endist sai ka mõningane pilt võetud. Kahju, et nad nii tõrjutud olukorras on. Ilmselt kõige ehtsamat mansiperet ja -elamist nägime Turvatis. Tore on, et nad siiski oskavad hinnata esivanemate kombeid ja asju (rahvariided, ehted, tarbeesemed jne.). Samal ajal näib, et nad on viinahulluses. Kui piiritust näevad, lähevad silmad kohemaid särama. Uurisime ju, milliseid rahvuslikke pühasid nad tähistavad. Semjon Szambindalov nimetas 22. juunit (ilmselt meie jaanipäev) ja 3. augustit (Iljin-den). Mida nad siis teevad neil päevil? „Пьянствуют и не работают“ – ongi kõik! Vaat sulle siis.

Tegeldakse jahiga, kalapüügiga, põdrakasvatusega. Enamusel peredest on heinategemise kohustus (umbes 5 tonni). Heinamaad on kasinad. Tehakse jõeääri ja luhtasid. Vahepeal jätab jõekallas nii hoolitsetud mulje, et tekib tunne, nagu voolaks jõgi pargist läbi. Hein pannakse õhukestesse rõukudesse ja veetakse ära talvel, mööda jõejääd. Liikumisvahendiks on siinkandis suvel ainult mootorpaat ja lennuk/helikopter. Ümberringi on ju ainult sood.

Söögiga näib, aetakse läbi üsna tagasihoidlikult. Lehma peavad vähesed, leiba küpsetatakse ise. Soolakala ja -liha ning joogiks tee. Enamasti juuakse poeteed, aga tehakse ka rohuteed. Näiteks põdrakanepist ja angervaksast. Angervaksateed tehakse nii õitest, vartest kui lehtedest ja seda nimetatakse mansiteeks.

Lapsed lähevad algul nullklassi, kus õpetus peaks toimuma mansi keeles. Tegelikult aga, nagu ütles üks meie poolt külastatud mansi, harjutatakse neid seal vene keelega. Mansi koole päriselt ei ole.

Njaksimvol on juba tugeva vene mõjutusega küla. Manse on siin vist vähem kui venelasi. Koolis õpib 300 last. Kõikjal keeb elu ja ehitus. Nagu ikka ühes vene külas, elatakse hästi üksteise „külje all“. Kartuleid pannakse maha õue, ukseni. Väravani viib kitsas tee. Tänavad on laiad ja porised, äärtes laudadest jalgteed. Koeri jätkub kõikjale. Lehmad-vasikad jalutavad küla vahel omatahtsi ringi. Kõik tunnevad kõiki ja pea igaüks on valmis meiesuguseid „turiste“ aitama nii kuidas vähegi oskab.

August olevat kõige parem kuu sellepärast, et siis on väga vähe sääski ja moškasid. Samal ajal aga sajab siis hoopis tihedamini ja ka külmem on. Üldiselt aga, tagantjärele mõeldes, ei olnudki need putukad nii jubedad kui arvasin. Maskist oli siiski kasu, kuigi jõe-aja jooksul ei kasutanud ma teda enam kordagi (lagunes ära ka!). Ka ilma sääsetõrjevahendita sai hakkama. Olin ainuke, kes seda kordagi ei kasutanud. Võib-olla on tõesti 0-grupi veri see, mis sääsehammustustele hästi vastu paneb. Ka Eduard nägi päris hea välja, kuigi tema kasutas vist ka kõige ohtramalt deetat. Teised olid ikka vahepeal hullusti paistes ja plekilised.

Näib, et meie seltskond jäi olnuga ja nähtuga rahule. Loodetavasti kujuneb neile üsna meeldivaks ka tagasitee, mille Arvo nii mitmekesisena planeeris…

Toidud olid ka head ja mitmekesised. Isegi magusast ei tulnud olulist puudust kätte, kuigi meil seda arutul hulgal, nagu algul näis, kaasas oli. Algul tundus näiteks, et on ülearune võtta nii lühikesele matkale 10 kondenspiima kaasa. Õnneks suutsin ikka nii palju võidelda, et nad tõesti kõik kaasa sai võetud.

Kõige rohkem jäi vast üle kuivaineid (tatart, kaerahelbeid ja riisi ning odrajahu). Sedagi kõige ilmsemalt tänu kaladele, mida meie tubli kalamees hoolega veest välja tõmbas.

Nüüd, kus matk on läbi, tahaks ruttu koju saada. Igav oleks loksuda ainult rongiga, aga eks näe…

Aitäh Artsile meenutuste ja Leale päeviku eest.