Võtsime seda Läti MV-d kui treeningut Hispaania MMiks. Mis ei tähendanud sugugi, et läksime Tõnu Ilvesega niisama peale. Ikka oli soov hea tulemus teha ja oma klass võita.
Töönädal oli olnud väsitav, reedene päev eriti tempokas. Uue nädala esmaspäeva hommikul oli vaja jõuda lennukile ning ees ootasid pingelised päevad. Ometi tundsin end reede õhtul Šigulda lähedal asuvas Hotel Santas hästi. Üht-teist jäi siiski ostmata - vorstikesed, joogipulber või tabletid, geelid. Kalevi pähkli-šokolaadibatoone ja Kirjut Koera oli kaasas omajagu. Oluliseks toiduks ka pakk kuiva toitu koos kiirsoojenduspakiga (karbiidiga?).
Miks ma kohe toidust räägin? Aga sellepärast, et seekord kaotasin lahingu energiapuuduse tõttu. Batoone oli, kuid mitte miski ei läinud 10. tunnil sisse. Vesi, mida kandsin seljas 2 liitrit, ajas oksele. Nagu oleksin esimest korda rogainil, teadmata, mida organism vastu võtab. Kuid nii see oli, sest ilmastikutingimused olid äärmuslikud ja kurnatus kuumusest ei taandunud ka öösel.
Temperatuur oli Inčukalnsis laupäeval üle +30 kraadi. Esialgu tundus täitsa mõnus. Tegime plaani sellise, et kohe kaardi kaguossa nõgeseid ähvardavasse piirkonda ei lähe. Nagu enamus tiime valisime alguseks kirde- ja põhjaosa ilusad männimetsad. Seal oli tõesti väga kena, kuid kuumava päikesega krõbekuival samblal joosta polnud kõige ressursisäästlikum. Jooki kulus palju, samas juba 2. tunnil oli ootamas joogipunkt.
Liikusime esialgu koos Kaminskis-Liepinaga jt lätlastega, Mati Preitof - Sass Pritsik olid natuke tagapool ja Heno Ivanov - Raul Kangur eespool. Reigo Lehtla - Alexander Tonis valisid viimasel hetkel päripäeva ringi ja läksid esialgu kaardi kaguossa viludamasse piirkonda.
Palav oli ja joogipunkti minnes nägin kaardil vaid topsikut, mitte aga punast täppi. Sealt tuli esimene väike viga. Joogipunktis sõin ära kaks pähklibatooni, maitsesid väga hästi. Panime kõik joogikotid ja pudelid vett täis (a 2,5 l), kuid Tõnu kartis ikkagi, et jääme veepuudusesse. Järgmine veepunkt oli umbes kell 22-23 õhtul.
Kella 16-ks, so siis 4 tundi peale starti oli organism korralikult ülekuumenenud. Kuna meile jäi tee peale ette ilus karjäärijärv, siis otsustasime seal supelda ja mootorit jahutada. Kokku kulutasime aega ca 15 min, kuid see protseduur oli liialt meeldiv ja vajalik, et ära jätta. Peale ujumist suutsin ühe võileiva ära süüa.
Jätkusid väga ilusad maastikuosad, kohati rohkem, kohati vähem reljeefsed. Oli võimsaid orge ja kõrgeid künkaid. Alates 4. tunnist ei näinud me jooksjaid, kõik kõndisid, nagu meiegi. Kaasvõistlejaid oli üldse vähe, ehkki üritus ise oli korraldatud väga vingelt. Alates infomaterjalidest (tõsi, eelinfo oli läti keeles) kuni SI-Airide ja GPR-träkkerite kasutamiseni. Maastik väärinuks samuti kõrgetasemelist tiitlivõistlust.
Ah jah, enne kaartide jagamist oli osavõtvate riikide (Läti, Eesti, Uus-Meremaa) lippude masti tõmbamine koos Läti hümni laulmisega.
Tehniliselt saime orienteerumisega kenasti hakkama, kuid probleeme tekitasid kraavide ületused. Jalgu ei tahtnud märjaks ja ennast poriseks teha ning palju aega läks mahakukkunud palkide või kopratammide otsimisele. KP 75 juures olin juba ujuma minemas, kott üleval pea kohal, kui teisele kaldale ilmunud Sulev Kuiv näitas, et eespool on tamm.
Suured ringid tegime veel näiteks KP56 ja KP93 juures, kus leidsime teistest kõige kaugemad üleminekukohad.
10. tunnil jõudsime kauaoodatud joogipunkti. Seis oli üsna vilets, sest miski sisse ei läinud ja kaasavõetud sooja toidu jaoks vajasime vett. Juhtus aga nii, et vett joogipunktis polnud! Paar võistkonda ootasid korraldajate poolt lubatud vett ja nii jäime meiegi sinna. Peale korralikku sääskede toitmist saabus lõpuks ka vesi, jahe ja karastav. Kallasin seda kuivtoidule peale, panin selle soojenduskotti, kus soojenduselement oleks pidanud veega reageerima. Kahjuks ei teinud midagi ja peale pikka ootamist üritasime Tõnuga seda külma kartuliputru sisse ajada. Toit oli väga vastik ja jäi ainult loota, et magu need mõned lusikatäied ära seedib. Olime selles veepunktis pool tundi. Natuke sai küll energiat juurde, kuid seis kõhus oli väga küsitav. Samas erinevalt Tõnust minu suu kuiva leiba ja vorsti vastu ei võtnud.
Peale pausi võtsime veel 52 ja lõikasime 88-st alla lõunasse, jättes välja edelanurga punktid, sest hakkasime graafikust oluliselt maha jääma. Ehkki võistluse alguses olime 2h ees.
Vaim hakkas murduma ja tekkis mõte see pull lõpetada. Tõnu oli valmis edasi võitlema, kuid ma ei saanud mätaste vahel hästi liikuda, kramp ähvardas reielihasesse lüüa. Iga kord, kui vett võtsin, säutsusid säärelihased. Kummaline, sest stardist oli möödunud 12 tundi.
Punktis 95 oleksin soovinud minna koduteele piki elektriliini ja koguda tee pealt punkte. Tõnu keeldus riskimast kraavi/oja ületusega KP97 juures. Nagu hiljem selgus, ei leidnudki vanameistrid Kivikas-Tasa-Nurm seal ületuskohta. Seepärast läksime ringiga läbi KP83 ja koju mööda asfalti.
(Siit edasi on jutt kirjutatud Istanbuli lennukis).
Tulemused
GPS-träkid
Loodetavasti lisandub ka mõni pilt korraldajatelt.
Kaart GPS-träkiga (kahjuks ei näe helesinist joont hästi)
Originaalkaart
Töönädal oli olnud väsitav, reedene päev eriti tempokas. Uue nädala esmaspäeva hommikul oli vaja jõuda lennukile ning ees ootasid pingelised päevad. Ometi tundsin end reede õhtul Šigulda lähedal asuvas Hotel Santas hästi. Üht-teist jäi siiski ostmata - vorstikesed, joogipulber või tabletid, geelid. Kalevi pähkli-šokolaadibatoone ja Kirjut Koera oli kaasas omajagu. Oluliseks toiduks ka pakk kuiva toitu koos kiirsoojenduspakiga (karbiidiga?).
Miks ma kohe toidust räägin? Aga sellepärast, et seekord kaotasin lahingu energiapuuduse tõttu. Batoone oli, kuid mitte miski ei läinud 10. tunnil sisse. Vesi, mida kandsin seljas 2 liitrit, ajas oksele. Nagu oleksin esimest korda rogainil, teadmata, mida organism vastu võtab. Kuid nii see oli, sest ilmastikutingimused olid äärmuslikud ja kurnatus kuumusest ei taandunud ka öösel.
Temperatuur oli Inčukalnsis laupäeval üle +30 kraadi. Esialgu tundus täitsa mõnus. Tegime plaani sellise, et kohe kaardi kaguossa nõgeseid ähvardavasse piirkonda ei lähe. Nagu enamus tiime valisime alguseks kirde- ja põhjaosa ilusad männimetsad. Seal oli tõesti väga kena, kuid kuumava päikesega krõbekuival samblal joosta polnud kõige ressursisäästlikum. Jooki kulus palju, samas juba 2. tunnil oli ootamas joogipunkt.
Palav oli ja joogipunkti minnes nägin kaardil vaid topsikut, mitte aga punast täppi. Sealt tuli esimene väike viga. Joogipunktis sõin ära kaks pähklibatooni, maitsesid väga hästi. Panime kõik joogikotid ja pudelid vett täis (a 2,5 l), kuid Tõnu kartis ikkagi, et jääme veepuudusesse. Järgmine veepunkt oli umbes kell 22-23 õhtul.
Jätkusid väga ilusad maastikuosad, kohati rohkem, kohati vähem reljeefsed. Oli võimsaid orge ja kõrgeid künkaid. Alates 4. tunnist ei näinud me jooksjaid, kõik kõndisid, nagu meiegi. Kaasvõistlejaid oli üldse vähe, ehkki üritus ise oli korraldatud väga vingelt. Alates infomaterjalidest (tõsi, eelinfo oli läti keeles) kuni SI-Airide ja GPR-träkkerite kasutamiseni. Maastik väärinuks samuti kõrgetasemelist tiitlivõistlust.
Tehniliselt saime orienteerumisega kenasti hakkama, kuid probleeme tekitasid kraavide ületused. Jalgu ei tahtnud märjaks ja ennast poriseks teha ning palju aega läks mahakukkunud palkide või kopratammide otsimisele. KP 75 juures olin juba ujuma minemas, kott üleval pea kohal, kui teisele kaldale ilmunud Sulev Kuiv näitas, et eespool on tamm.
10. tunnil jõudsime kauaoodatud joogipunkti. Seis oli üsna vilets, sest miski sisse ei läinud ja kaasavõetud sooja toidu jaoks vajasime vett. Juhtus aga nii, et vett joogipunktis polnud! Paar võistkonda ootasid korraldajate poolt lubatud vett ja nii jäime meiegi sinna. Peale korralikku sääskede toitmist saabus lõpuks ka vesi, jahe ja karastav. Kallasin seda kuivtoidule peale, panin selle soojenduskotti, kus soojenduselement oleks pidanud veega reageerima. Kahjuks ei teinud midagi ja peale pikka ootamist üritasime Tõnuga seda külma kartuliputru sisse ajada. Toit oli väga vastik ja jäi ainult loota, et magu need mõned lusikatäied ära seedib. Olime selles veepunktis pool tundi. Natuke sai küll energiat juurde, kuid seis kõhus oli väga küsitav. Samas erinevalt Tõnust minu suu kuiva leiba ja vorsti vastu ei võtnud.
Peale pausi võtsime veel 52 ja lõikasime 88-st alla lõunasse, jättes välja edelanurga punktid, sest hakkasime graafikust oluliselt maha jääma. Ehkki võistluse alguses olime 2h ees.
Vaim hakkas murduma ja tekkis mõte see pull lõpetada. Tõnu oli valmis edasi võitlema, kuid ma ei saanud mätaste vahel hästi liikuda, kramp ähvardas reielihasesse lüüa. Iga kord, kui vett võtsin, säutsusid säärelihased. Kummaline, sest stardist oli möödunud 12 tundi.
Punktis 95 oleksin soovinud minna koduteele piki elektriliini ja koguda tee pealt punkte. Tõnu keeldus riskimast kraavi/oja ületusega KP97 juures. Nagu hiljem selgus, ei leidnudki vanameistrid Kivikas-Tasa-Nurm seal ületuskohta. Seepärast läksime ringiga läbi KP83 ja koju mööda asfalti.
(Siit edasi on jutt kirjutatud Istanbuli lennukis).
Kui kord murdumine
oli toimunud ja eesmärk kadunud, oli raske sundida karavani edasi liikuma. Tundus,
et ka Tõnu jõud rauges peale motivatsiooni kadumist. Kodutee võttis aega ca
2,5h, väikesed lisahaagid kahe punkti võtmiseks selle sees. KP85 asus suure pelleti- ja
palgitöötlemistehase vahel. Töö käis seal ka öösel, müra oli kõvasti. Kuid oli
kuidagi hea tunne vaadata, et keegi teeb ka reaalset tööd, mitte ei väsita end väheolulise
seikluse või idealistliku maailmaparandamise jutuga.
Jõudsime
keskusesse kell 5.20 hommikul, Kivikase punt ja Virve Orav-Eha Arb olid ärganud ning
sättisid end hommikusele ringile. Kurnatus oli selline, et isegi Coca ei
tahtnud hästi sisse minna, makaronidest rääkimata. Tõnu tundus olema täitsa
normis, kuid ei söönud.
Kui 10. tunnil oli silme ees Tšehhi rogainil pakutud külm lahtine õlu, siis peale
lõpetamist enam õlut ei tahtnud. 1,5 l keefiri kadus aga kui kerisele ja seda ka
Matil. Peale selle aasta Taliharja jõin hommikul ära 6 klaasi piima, sama vajas ka Mati. Midagi nendes piimatoodetes ikka on.
Me polnud
ainukesed, kes rajalt enne lõppu ära tulid. Mati ja Sass lõpetasid 8. tunnil ja
lasid endale auto järele saata. Mati oli rajal üsna kustunud, palavus pole talle kunagi sobinud. Ka jook oli otsas. 8. tunnil transporditi keskusesse ka segavõistkond
Lauri-Ruul-Venelaine. Alguses hästi liikunud Ivanov-Kangur hakkasid kustuma
kolmandal tunnil ja liikusid 10. tunnil KP98-st, sealt, kus meie vett ootasime, jalgsi 2,5h koju. Põhjust hetkel ei tea, loodetavasti kommenteerivad.
Reigo ja
Alexander tegid aga terve ööpäeva väga tugevat tööd, läbisid üle 130 km ja said
üldvõidu. Supertulemus, eriti veel sellise ilmaga. Ka Sulev Kuiv liikus oma
lätlasest kaaslasega rahulikult terve aja ning võitis superveteranide klassis
esikoha.
See võistlus
oli väärtuslik kogemus, vaatamata sellele, et olen neid 24 rogaine palju teinud. Samas
ei mäleta, et oleksin kunagi niimoodi murdunud. Vanadus? Raske öelda, kuid üks
on kindel, et sellistele väljakutsetele peab minema puhanult ja paremini
ettevalmistunult. Eelkõige tegi tuleviku suhtes murelikuks, millist toitu
rasketes tingimustes kaasa võtta. Täitsa algaja tunne jäi sisse. Ehk tõesti rohkem marmelaadi-laadseid
geele, võib-olla Cocat ja valmis kohvisegusid, kartmata, et kott liiga raske saab.
Testima peab veelkord sooja toidu tegemist, toimiv karbiit oleks ehk selle
võistluse päästnud. Parim variant oleks muidugi võistluskeskuses käimine, seda enne ööd. Kuid lätlased olid seekord punktid nii pannud, et väljumiskohti
oli keskusest 3 ja läheduses vaid odavad punktid. Needki asusid söögikohast üsna
kaugel.
Kokkuvõtteks
võib aga öelda, et tegemist oli suurepärase võistlusega, ka oma soorituse osas miski
kripeldama ei jäänud. Tuli nii nagu tuli, loodetavasti läheb teinekord paremini.
Ehkki tagasisõidul arutasime Matiga, et peaks need 24h rogainid ära lõpetama,
vähemalt sportlikud väljakutsed. Kuid päev on mööda läinud ja … rasked hetked ununenud.
Tulemused
GPS-träkid
Loodetavasti lisandub ka mõni pilt korraldajatelt.
6 kommentaari:
Ets, äkki oleks pidanud mineraalvett võtma?
Alustasin nii, et joogikotis oli 2l Värska ja õunamahla segu. Väga hea, kuid mingil hetkel sobis puhas vesi rohkem. Ja pidevalt võtsin soolatablette.
Kui asusime starti ja Ets nägi minu rasket seljakotti, suhtus ta sellesse väga skeptiliselt, sest ta arvas, et 2-liitrisest veekotist peaks täiest piisama ka meie planeerigu järgi ca 8 tunnisele veepunktide vahele (punktide 28 ja 98 vahel) ja et iga gramm on tähtis ja lisaraskused pidurdavad kiirust. Avaldasin juba planeerimisel kahtlust, et selle 2-liitrise joogisüsteemiga võib minna raskeks ja seetõttu oli mul veel lisaks 2 pooleliitrist pudelit veega. Teadsin oma varasematest kuuma ilmaga (ca 30 kraadiga) joostud jooksumaratonide kogemustest, et just esimese 1-2 tunniga, mil vähemalt minu keha ja vaim harjuvad kuumaga liikuma- peab siiski korralikult jooma. Mina saingi end käima juba teisel tunnil ja kui olime jõudnud esimesse joogipunkti, olin ma joonud ära vähemalt 1,5 liitrit ja edaspidi joomine stabiliseerus ja suutsingi see järgnevad ca 8 tundi (kuni järgmise joogipunktini) hakkama saada 3-liitri veega. Selle 10-tunnniga sundisin ma siiski end sööma ka 3 parajat leiba vorstiga ning lisaks veel rosinaid ja marmelaadi ning mingit tühja tunnet ja nõrkust ei lasknud tekkida. Sõin ka selles pikas joogipunktis selle külma kartulipudru peaaegu kõik ära koos rohke veejoomisega ning veel parajalt rosinaid ja kui hakkasime edasi punkti 52 poole liikuma oli tunne väga normaalne- palavus koos päikesega oli ka kadunud ja vaim ja keha olid valmis jätkama seda varemplaneeritud rada. Ja siis, kui ma olin ees suundumas pärast punkti 88 võtmist punkti nr 53 poole ja Ets hõikas, et pea nüüd hoogu ja siis me istusime maha, et võtta lõplikult vastu see evakueerumise otsus, alles siis jõudis mulle kohale, mis lood tegelikult on. Enne seda olin ikka lootnud, et Ets taastub pärast seda pikka joogi ja söögipausi. Loomulikult ei näinud ma pärast seda enam mingit mõtet ronida mööda võsast kõrgepingeliini otsemat teed võistluskeskusse, et saada siis paarkümmend punkti rohkem. Pärast võistluskeskusse jõudmist ei olnudki kõht tühi, sest ka tagasiteel jõin ja sõin ma ikka oma „suurest“ kotist ja seetõttu jõin vaid Cocat , lisaks magus saiake. Aga muidugi tuleb öelda, et Ets pidas oma raskes seisus (tundub, et alates 4-5 tunnist) väga hästi vastu, et kuni 10-tunnini olime ikka veel oma graafikust ca 1,5 tundi ees aga kui ikka veejoomine muutub ka võimatuks, siis ei ole enam midagi teha.
Tõnu
Kas kraavide läbimine ei oleks pakkunud mõnusat jahutust ning ühtlasi hoidnud ka aega kokku? Sellise ilmaga kuivavad riided ju veerand tunniga. Või olid need liiga sügavad?
Ets, miks solvad oma meeskonnakaaslast?
TT
Ei saa aru, TT?
Pärtel, need kraavid nägid tõesti välja väga ebameeldivad ja ettearvamatud. Alguses ei tahtnud ka jalgu märjaks teha jalgade võimaliku haudumise pärast.
Postita kommentaar