Jüriöö pikk sprint Viljandis

Jüriööjooks on orienteerujate pidupäev, mis sellel aastal toimus juba 60. korda. Viljandis olid olemas kõik tingimused pidulikuks meeleoluks - MMi kogemusega laululava, istumiskohad, mugav soe spordihoone pesemise ja LIVE-ülekande jälgimisvõimalusega, traditsiooniline rongkäik hobuste ja tõrvikutega, lossimäed, tublid korraldajad JOKA klubist. Ka Priit Poopuu poolt tehtud rajad olid head, kus kiire sprindiorienteerumine vaheldus tempomuutustega järsunõlvalises metsas. Viljandi vanalinna seekord ei kasutatud (või ei saanud kasutada), aga eks seal on ka juba joostud.

Jooksin 1. vahetust Harju OK veteranide võistkonnas. Oleme veteranidena nii mõnedki Kalevipojad võitnud, kuid nüüd, kus meie tiimi keskmine vanus on 59, suurt lootust poodiumikohale pole. Eriti pikas linnasprindis. Samas tahaks meeskonna heaks ikka teha oma parima soorituse, ükskõik, milline see lõpptulemus ka ei tule. Kui kõik liikmed võtavad kõik punktid, on juba hästi. Eelmisel aastal Tartus me sellega hakkama ei saanud.

Stardis oli veel valge, kuid üsna varsti läks pimedas. Minu Viljandi jooksude kirstunaelaks on igal korral saanud Valuoja ümbruse künkad kohe Lossimägedest lõunas, kus kaardist midagi aru ei saa ja seda ka päeval. Nii läks ka seekord.

Kohanemine 1:5000 kaardiga võttis aega, mistõttu tulid mitmed möödajooksud. Teel 3. KP-sse jooksin teerajast üle, ehkki paljud eesolijad läksid sealt. Tundus liiga vara ja kui olin äkki ühe kõrge mäe jalamil, ei jäänud muud üle, kui sellest üle ronida. Teisel pool nõlval aga punkti polnud. Ka Ülo Viru oli seal segaduses. Jooksin valele poole punkti võtma, paika sain kaugel vastasnõlval oleva lageda järgi. Viga 2 min ja hea grupp oli kadunud.

Edasi nikerdasin Ülo Viru ja Aivar Meindokiga. Sain neist jooksuga ette, kuid peale pisivigu olime jälle koos. Viga 30 sek KP5-ga, väike haak etapil 6-7, ümber staadioni ringijooks etapil 8-9, hekki kinnijooks etapil 9-10, vale teevalik etapil 10-11, kus ma ei näinud nõlva keskel olevat rada. Seda rada ei lugenud kaardilt hästi välja ka hiljem kodus laua taga.

Avavahetuse võitja, klubikaaslane Ats Sõnajalg, sai oma põhikonkurendist Sergei Rjabõškinist lahti etapil 7-8, kus viimane tegi hajutuspunktiga korraliku vea. Temal oli punkt 42, Atsil lihtsam 63.

Ma ei mõistnud, miks kõik need vähesed konkurendid etapil 11-12 otse läksid ja lisakõrgust võtsid. Inertsist läksin ise ka.

Etapi 13-14 lahendasin nii nagu ei plaaninud. Esialgu tahtsin minna ida poolt ringi, kuid sattusin lahtisest väravast aia sisse. Vastujooksnud Priit Överus arvaski, et läksin keelualasse. Mina aga ei saanud aru, miks kõik mäkke üles jooksevad. Kui aga nägin kaardil "suurt" jõge, siis loobusin sellest variandist. Tõenäoliselt  olid kõik variandid enam-vähem võrdsed, kuid igasugune kõhklushetk ja edasi-tagasi jooks tõi suure ajakaotuse. Nagu sprindis ikka.

Kuna konkurente eriti polnud, siis hobuste võiduajamiseks ei läinud. Tõstsin natuke kiirust peale vaatepunkti ja selle ringi aeg 10:42 polnud paha (vähemalt 50 sek kiirem Tiit Talist).

Lõpetades olin oma vigaderohkest jooksust üsna pettunud, sest 5 min oleks ikka kiiremini saanud. Lõppkokkuvõttes see võistkonna jaoks midagi ei tähendanud, sest kõik tiimikaaslased (Marje Viirmann, Mati Preitof, Gea Rennel ja Maido Kaljur) tegid üsna kehvapoolse soorituse.  Võitsime oma klubi juuniore 1 sekundiga, tõsi, seda küll mitte vahetus konkurentsis, sest mõlemad olime lõpus ühisstardis. Meie kahe võistkonna vahe oli selles, et põhiliselt pisikestest Kaljuritest koosneva võistkonna 5 liikme vanus kokku oli 57 aastat (!), meie kõige noorema liikme, ehk minu vanus oli aga 58. Veteranide võistkonna vanus kokku oli 295.

Ats võitis esmakordselt Jüriööjooksu 1. etapi. Tõsi, väga tugevad konkurendid puudusid, kuid Atsi head vormi näitab ka päeval Ekideni Eesti MV esikoht, kus ta jooksis 5000m 15:37-ga.


Tulemused
GPS-träkid

Pildid (Aldis Toome)

ETV klipp (alates 11:33)

Otseülekanne (JOKA, 5 osa)

Jüriööjooksu kaart 47 aastat tagasi (J.Tasa)

Merimetsas meistriks ei saada ehk Peko Kevad 2019

Möödunud nädal oli justkui Merimetsa o-week. Laupäeva Linnarogainil läbisime selle metsaala, teisipäeval oli Merimetsas Nurja teisipäevak, millest osa ei võtnud.

Kolmapäeva hilisõhtul toimusid Merimetsas Tallinna MV öises orienteerumises, kus kohe esimese kahe punktiga tulid korralikud vead. Vigu tuli veelgi ja juba üsna alguses lõpetasin võistluse. Pimedas ei suutnud suunda hoida, ebakindlust oli tunda igal sammul. Tulemused.

Merimetsa TONi neljapäevakul oli kõik teisiti - maastik lihtne, kaart arusaadav. Kaardi loetavust parandas kaardimõõt 1:7500. Segi läksin seikluspunktiga, kus tuli kõrgelt rannapromenaadilt alla hüpata ja roostiku servast punkt võtta. Selle järel oli vaja tagasi promenaadile ronida, mis esimesel katsel ebaõnnestus. Siiski võtsin veel kord kogu jõu kokku ja tohutu pingutusega vinnasin end tagasi sillale. Usun, et ma ei pingutanud vähem kui poiss laupäeval ronimisvõistluse finaalis (pilt SIIT). Promenaadil aga avastasin, et järgmist punkti tuleb võtta alt. Ronisin uuesti alla, kus poolel teel selgus, et olin numbrid segamini ajanud ja promenaadi kaudu oleks järgmisse punkti kordi lihtsam olnud minna. Tulemused.

See oli siis harjutus Peko Kevadeks, mis toimus suurte vormidega reljeefsel Kõrve-Kerepäälse maastikul. Kui pealkirjas olevat lauset mainisin Tõnu Raidile, siis vanahärra täiendas, et "ainult Merimetsas meistriks ei saa" ja lisas, et kuni aastani 1988 ei uskunud ta, et mõni Eesti orienteeruja võib tulla maailmameistriks. Siis aga tegi Ede Ümarik suurtulemuse Norras, mida Tõnu pidas suureks juhuseks ja imeks. Kuid kui Sixten hakkas MK etapivõite koguma ja tuli MMil pronksile, tema arvamus muutus. Seega on meil jätkuvalt lootust seda suurt päeva ükskord näha.

Peko Kevad tõestas järjekordselt, et ma
   - ei oska üldse orienteeruda
   - ei jõua üldse joosta

Esimene päev

Etapp 1-2: ebamäärases rägas liikudes kadus kontroll asukoha üle ära ja punkti juures jooksin seda valele poole võtma.
Etapp 3-4: reljeef kiskus vale künka taha punkti võtma. Ka Rein Toomas oli samas kohas. Tubli, rajameister. Siiani olin 5 min viga teinud.
Etapp 4-5: no mille kuradi pärast ma teejooksule ei läinud, ehkki olin seda plaaninud. + 1 min
Etapp 6-7: selle asemel, et rahulikult nõlva all joosta, läksin ülevalt kõlvikupiire otsima. +1 min
Etapp 9-10: rada ei leidnud, kõrvalekanne suunast. +1 min.
     Kokku 8 min viga.


Teine päev

Esimesed 2 etappi olid nö teejooksud,võtsin natuke rahulikumalt.
Etapp 2-3: no ei saanud sellele augule pihta. +1 min
Etapp 3-4: täiesti arusaamatu ring, kus kaotasin asukoha ja ronisin ilgelt kõrge mäe otsa. Sealt alla tagasi ja orust jälle üles. + 2min
Etapp 4-5: Täiesti loll rajavalik, üle mägede ja suure kõrvalekaldega. +1,5 min
Etapp 6-7: ülevalt minek oli vale valik. Tiit Tali läks alt ja võitis 2 minutiga
Etapp 7-8: väikesed valehaagid, mida rajameister tahtiski välja meelitada. +0,5 min
    Kokku 7 min viga

Seega tuli 2 päeva peale kokku ca 15 min viga. Selle eest sain isegi auhinnalise koha (?!!) ja pudeli Ostrova Mari glögi.
Tulemused

Oh, kuidas küll uuesti orienteeruma õppida. Kuu aja pärast on Vitipalus Eesti MV lühirada. Ilves 3 ajal on Libahundi rogain Pakri saartel. Raske valik.

Nädala pärast on aga 60. Jüriööjooks Viljandis. Seal tuleb kõva tirimine.

Foto: Reigo Teervalt
Vahvad videod perekond Raudkeppidelt. Näiteks 2. päev (vaevaline finiš 3:53)

Tallinna Linnarogain Koplis. Hakkab tulema.

Seda sissekannet alustaks väljavõttega Estonian ACE Adventure Team Facebooki lehelt:

Tallinn!!! Vana, uus, ilus, kole, üllatav, põnev Eesti pealinn 😍! Ei ole paremat viisi tutvuda ühe linnaga, kui võtta kaart näppu ja lihtsalt kulgeda omal jõul läbi vähekäidud tänavate ja parkide. Tunda mere hõngu ja esimeste grillide lõhnu, näha värvikaid kujusid ja luitunud ajahambast puretud hooneid. Mõista, kust oleme tulnud ja kui lahedal teekonnal oleme kiiresti edenemas! Tunda uhkust oma linna tublide üle läbi aegade! Oli lahe õhtu 6. Tallinna Linnarogainil koos enam kui 350 laheda elurõõmsa osalejaga!

Kõik oli öeldud ja võiks sellega sissekande ka lõpetada.

Kuid ei. Isiklik emotsioon rajalt, milleks seekord oli heas tempos liikumine kaaslase Alexander Khaljapiniga võiskonnas Karvajalad ja vahetu konkureerimine naiste esipaari Sirlet Viilas - Piibe Tammemäega (Seiklushunt) tahab avamist.

Otsisin selleks rogainiks kaaslast, kuni Reigo Lehtla tuli välja pakkumisega, et kas ma ei tahaks Khaljapiniga koos rajale minna. Ta ise ei saanud osa võtta. Olin kohe nõus, sest oleme Alexandriga enam-vähem võrdsed jooksjad ja kuna ükskord jäi meil Tallinna Linnarogain minu haiguse tõttu tegemata, oli vahva avastada uut partnerit, tema meeskonnavaimu, oskusi ja füüsilist vormi.

Kohe ütlen, et Alexander oli väga hea kaaslane, minust natuke paremas jooksuvormis, aktiivne rajaplaneerija ning seda ka jooksu ajal. Seekord usaldasingi rajal olles viimase tunni etteplaneerimise talle, sest minul selleks paraku jõudu polnud.

Peale kaartide kättesaamist enne starti oli aega ca 25 min raja planeerimiseks. Olime selles protsessis üsna üksmeelsed, välja arvatud lõunapoolse ringi lahendus. Alexander tahtis seda teha nagu Sirlet ja Piibe tegid (kaart paremal kollase joonega), kuid lõpuks surusin ikkagi peale oma variandi (lilla joon, st, et võtame KP58 varem). Punktist 42 kuni punktini 66 läks meil aega 1h 21min, mis oli 40 sek rohkem kui naistel. Lahendasime neist natuke paremini etapid 64-36 ja 44-67, samas aga tegime kaardi tõttu suuremad vead etapil 65-57 ja 68-58 ja veel mitmes kohas jooksime aeda kinni. Seega võib väita, et mõlemad variandid olid enam-vähem võrdsed.

Meie lõpptulemus sai aga kõige suurema põntsu etapil 39-48. Alexander arvutas Paljassaare punktide võtmist ja minu osaks oli orienteerumine. Etapil 40-39 otsustasin minna paremalt ringiga ja kaotasime sellega Sirlet-Piibele 2 min. Tempo oli seal natuke aeglasem, teekond osutus ka tsipa pikemaks. Etapil 39-48 jooksin raudteeni, mille ületamist ei märganud ja lõpuks olime tupikus. Raudteetammile ei saanud ka kohe peale, sest lai sügava veega kraav oli ees.

Tammi peal saime kokku oma naiskonkurentidega, kes liikusid kogu raja meiega samas tempos, keskmiselt 10 km/h ja kellega jooksime koos KP47-ni. Nemad otsustasid seal põhjatippu mitte minna ja tegid olemasolevat ajavaru arvestades õigesti. Naised läksid 47-46, meie aga 47-28.

Meie poolt etapil 39-48 tehtud 5-minutiline viga läks lõppkokkuvõttes maksma 9 (!) punkti. Sest lõpus jäi tee kõrvalt võtmata KP59, kus me ei hakanud ajapuuduses ja pimedas riskima ebamäärases kohas asuva punkti võtmisega ning lõpus saadud 4-punktilisest trahvist.

Nimelt oli minu lõpuaeg 3:00:59 (1 min hilinemise eest sai 2 punkti trahvi), Alexandril aga 3:01:01. Seega oli 1 sekundi hind seekord 2 punkti.

Tagantjärele targana olles oli 182 punkti ilusti tehtav, ehkki ka 177 punkti miinus 4 punkti, mis andsid kokku 173 punkti, polnud üldkokkuvõttes paha. Panen siia esiotsa tulemuste tabeli jooksjatest,  sest suures tabelis on jooksjad ühes pingereas koos ratturitega.

Läbisime 29,9 km. Paljassaare põhjaosas tegime veel mitu väiksemat viga (KP69 ja KP34) + aeglane etapp KP60 juures, mistõttu tulistasime lõpus päris teravalt. Enda füüsiline seisund oli väga ok, hoidsin distantsi keskel lihaseid krambiohu tõttu liigse pinge eest, mis pooletunnise lõpuspurdi ajal kenasti vastu pidasid. Seega hakkab vorm tulema ja loodetavasti ka kaal langema.

Tulemused (esialgsed)
GPS-träkid

PILDID (autor Aldis Toome)