Mõistan neid, kes täna Viljandi järvele VII Mulgi uisumaratonile läksid, mõistan ka neid, kes Tondiraba jäähallis 250 m-sel ringil maratoni jooksid. Isegi oleks teinud. Kuid samas on neist natuke kahju ka, sest võimalust seikluslikult 3-4h uisutada Maardu järvel ja fosforiidikarjääride tranšeedes ei teki igal aastal. Orienteerumiskaart avab ruumi ja kontrollpunktid lisavad seiklust.
Aga mis seal ikka, kõigil vist pole seiklusgeeni ning konservatiivsus, ettevaatlikkus ja oskuste/varustuse puudumine ei anna võimalust end igal pool "vabana tunda". Olen tõesti õnnelik, et lapsepõlves sai tegeldud paljude spordialadega (va tennis) ja nüüd, vanemas eas, saab omandatud oskusi vaid nautida.
4-tunnise Jäärogaini tegemine Maardu ümbruse veekogudel oli ideaalne lahendus - esiteks, linnale lähedal ja, teiseks, piisavalt seikluslik. Korraldajad Silver ja Timmo ACE Adventure tiimist ja nende abilised olid ise kõik veekogud läbi sõitnud ning ohtlikematesse kohtadesse kilelindid ette pannud. Isegi minul ei tekkinud kordagi tahtmist ega võimalust ujumist korrata. Jääaugus uiskudega suplemine käib nüüd vist elu lõpuni kaasas, täna mainis seda vähemalt 5-6 inimest :) Tegelikult tunnen end uiskudel mugavalt ja naudin täiega hea jää peal sõitmist.
Päev enne võistlust oli üsna selge, kuidas rogain kulgema hakkab. Mõelda jäi vaid kahe variandi vahel - kas alustada uiskudel Maardu järvel või joosta kõigepealt Maardu põhjakarjääri. Otsustasime Matiga uisutamise kasuks, sest sinnapoole läks eeldatavalt rohkem rahvast. Ja Madise droon oli ka suure tuulega õhus. Pealegi leidsime, et kergem on suusasaapaid lõpus jooksujalatsite vastu vahetada kui neid algusosas peale jooksuetappi jalga panna. Lõpus oli ka ainuke kord, kui jalatseid vahetasime, ülejäänud maismaaetapid läbisime suusasaabastel ja see polnud üldse paha.
Mati hakkas väsima
Maardu järve jää oli väga hea, välja arvatud mõned topeltjääga kohad. Korra jäin koperdama, kuid täna ei kukkunud. Mati sõitis kenasti, ehkki oli vaid paar päeva tagasi uisud ostnud.
Lõunakarjäär oli tuttav koht eelmisest aastast. Sõita sai palju ja heal jääl, jooksmist oli vähe. Kuid Mati hakkas väsima ja tempo langes oluliselt. Natuke vara küll, kuid polnud hullu.
Lõunakarjäärist jooksime põhjakarjääri koos Piibe ja Urmas Tammemäega, kellega liikusime ka edaspidi lähestikku. Nemad jätsid kummalisel kombel lõuna poolt ühe punkti võtmata ja olid jooksujalatsites. Laskumiskoha leidmine põhjakarjääri tranšeesse polnud lihtne, pikalt liikusime piki võsastunud kaljupealset, et sobivat kohta leida. Ühel üleminekul ilmusid äkki Heiti ja Reeda, Silver oli ka teetammil meid pildistamas.
Asusime Heitit ja Reedat püüdma
Kuna liikumiskiirus läks üsna madalaks, siis meenus, et rogaini seljakotis on ju rogainikumm! Jess, edasi oli tempo hoopis teine ja tundsin ka tuharalihaste olemasolu. Kahju, et kumm varem meelde ei tulnud, sest uisutamisel oli sellest tohutult kasu.
Viimases punktis (45) panime tossud jalga ja jooksime ca 1,4 km finišisse. Täielik kaif kogu üritusest. Lõpus sai tänu kummile ka natuke trenni tehtud, vorm on juba üsna hea.
Madis tegi ka väikese droonivideo, mida on parem vaadata YouTube-ist
Soomes toimus 12h jäärogain eelmise aasta veebruaris (LINK). Sellel aastal korraldatakse jäärogain 18.märtsil Kesk-Soomes (LINK). Küll on kahju, et sinna minna ei saa.
5 kommentaari:
Urmas
ütles ...
Kuna ei arvestanud rajaplaneeringu tegemisel piisavalt uiskudel liikumise kiiruse eelist, tegime juba alguses vea sellega, et liikusime uiske jooksutossude vastu vahetades KP33-40. Selle tõttu ei olnud meil kohest põhjust võtta kõnesolevat KP36, kuna see jäi tagasitulekuteele. Saime pikema raja:) Ajakadu oli ka liigne jalanõude vahetamine - oleks võinud teatud etappe pigem suusasaabastega joosta. Aga elamused, seltskond ja kõik muu suurepärased, kiidusõnad korraldajatele.
Väga lahe võistlus. Kuigi juhtus igasuguseid asju. Kaotasime Si- otsisime pool tundi ja leidsime üles; uiskude jalga panemine võttis palju aega ja oleks pidanud rohkem suusasaabastes jooksma/lõikama, meie eelistasime alati ringiuisutamist mis ei olnud mõistlik. Peale KP48 sõitsin roostikku, käisin ujumas ja sain praktikas jäänaaskleid proovida, mis toimisid ilusti. Raputasin kõrvast vee välja uisutasime edasi. Naise esimene reaktsioon ei olnud kahjuks pilti teha, vaatas suu lahti ja pildistas alles siis, kui olin välja roninud.Kokkuvõttes olime päevaga väga rahul. Jaak
Ka Sina, Jaak! Seega käis ujumas vähemalt 4 meest ja kõik selles KP48 tranšees. Mulle vist meenub sellest kohast väike solgihais, ehk voolab Rebala külast midagi sisse. Samas võis ka põhjavesi rikkumata kihtidest edela poolt sisse voolata, mis pani vee liikuma ja jää ei moodustunud. Igal juhul huvitav tranšee, mõni tudeng võiks uurida. Kuid Su naine, Jaak, oli kõva uisutaja. Olete ka sellel esimesel fotol.
Mõistan neid, kes täna Viljandi järvele VII Mulgi uisumaratonile läksid, mõistan ka neid, kes Tondiraba jäähallis 250 m-sel ringil maratoni jooksid. Isegi oleks teinud. Kuid samas on neist natuke kahju ka, sest võimalust seikluslikult 3-4h uisutada Maardu järvel ja fosforiidikarjääride tranšeedes ei teki igal aastal. Orienteerumiskaart avab ruumi ja kontrollpunktid lisavad seiklust.
Aga mis seal ikka, kõigil vist pole seiklusgeeni ning konservatiivsus, ettevaatlikkus ja oskuste/varustuse puudumine ei anna võimalust end igal pool "vabana tunda". Olen tõesti õnnelik, et lapsepõlves sai tegeldud paljude spordialadega (va tennis) ja nüüd, vanemas eas, saab omandatud oskusi vaid nautida.
4-tunnise Jäärogaini tegemine Maardu ümbruse veekogudel oli ideaalne lahendus - esiteks, linnale lähedal ja, teiseks, piisavalt seikluslik. Korraldajad Silver ja Timmo ACE Adventure tiimist ja nende abilised olid ise kõik veekogud läbi sõitnud ning ohtlikematesse kohtadesse kilelindid ette pannud. Isegi minul ei tekkinud kordagi tahtmist ega võimalust ujumist korrata. Jääaugus uiskudega suplemine käib nüüd vist elu lõpuni kaasas, täna mainis seda vähemalt 5-6 inimest :) Tegelikult tunnen end uiskudel mugavalt ja naudin täiega hea jää peal sõitmist.
5 kommentaari:
Kuna ei arvestanud rajaplaneeringu tegemisel piisavalt uiskudel liikumise kiiruse eelist, tegime juba alguses vea sellega, et liikusime uiske jooksutossude vastu vahetades KP33-40. Selle tõttu ei olnud meil kohest põhjust võtta kõnesolevat KP36, kuna see jäi tagasitulekuteele. Saime pikema raja:) Ajakadu oli ka liigne jalanõude vahetamine - oleks võinud teatud etappe pigem suusasaabastega joosta. Aga elamused, seltskond ja kõik muu suurepärased, kiidusõnad korraldajatele.
Väga lahe võistlus. Kuigi juhtus igasuguseid asju. Kaotasime Si- otsisime pool tundi ja leidsime üles; uiskude jalga panemine võttis palju aega ja oleks pidanud rohkem suusasaabastes jooksma/lõikama, meie eelistasime alati ringiuisutamist mis ei olnud mõistlik. Peale KP48 sõitsin roostikku, käisin ujumas ja sain praktikas jäänaaskleid proovida, mis toimisid ilusti. Raputasin kõrvast vee välja uisutasime edasi. Naise esimene reaktsioon ei olnud kahjuks pilti teha, vaatas suu lahti ja pildistas alles siis, kui olin välja roninud.Kokkuvõttes olime päevaga väga rahul.
Jaak
Siis saan aru, miks nii, Urmas.
Ka Sina, Jaak! Seega käis ujumas vähemalt 4 meest ja kõik selles KP48 tranšees. Mulle vist meenub sellest kohast väike solgihais, ehk voolab Rebala külast midagi sisse. Samas võis ka põhjavesi rikkumata kihtidest edela poolt sisse voolata, mis pani vee liikuma ja jää ei moodustunud. Igal juhul huvitav tranšee, mõni tudeng võiks uurida.
Kuid Su naine, Jaak, oli kõva uisutaja. Olete ka sellel esimesel fotol.
Loogiline, et sellisel uisutamisega seotud alal me ei ole soomlastest eespool.
Soomlaste rogainikaardil on huvitav, et osad odavad punktid (35, 38, 56) on raskesti ligipääsetavates kohtades ja vastupidi (95, 90).
J.
Postita kommentaar