Eestikate viimane ala - pikk rada toimus Ootsipalu metsades. PEKO Kevadel sai neid metsi juba väisatud, mälestus oli meeliv, maastik huvitav.
Ootasin huvitavat võistlust, sest kolmele medalikohale oli eelkõige 4 pretendenti (Tiit Tali, Maido Kaljur, Jaanus Reha ja mina), lisaks alati konkurentsivõimeline Kaljo Julge ning pikal rajal tavaliselt vähemtugev Mati Preitof.
Enese seisundid võib viimasel nädalal kirjeldada märksõnaga "väsimus". Laulasmaa neljapäevakule jõudsin, kuid meeldivat olekut polnud. Kõik tuli raskelt. Ka õhtu enne pikka rada venis EOLi juhatuse koosolekul Peko majas Värskas pikaks. Öö oli rahutu.
Soojendusel ei saanud kuidagi heaks soorituseks vajalikku toonust sisse, keha ei tahtnud pingutust. Soovisin rahulikku algust, kuid samas poleks tohtinud konkurentidest kohe maha jääda.
Mulle pikk rada meeldib, sest seal käib mees-mehe võistlus, taktikalised valikud, teismoodi taktika võrreldes eraldistardiga. Loomulikult peab ühisstardi nautimiseks olema hea füüsiline vorm.
Stardist jooksid kõik koos piki teed, ehkki oli olemas ka mõistlik otsevariant. Plaan oli Tiidu järel liblikani, st 3. KP-ni jõuda. Liblika KP oli heas kohas, kõigil kolmel korral oli õige augu leidmisega tegemist.
Liblikast väljusin esialgu KP 4 asemel KP 8 suunas. Tiidu selg kadus, ju siis oli temal teine valik. Õnneks märkasin viga üsna pea ja tegin paranduse ning üritasin kaugel vajalikku selga sihtmärgiks võtta. KP 40 juures, mis tuli kuidagi äkki, olin Tiidule lähedale saanud. Samas vaatasin, et tegemist on vale numbriga ja jooksin edasi. Pilk veelkord legendi ja tagasijooks 20m. Maido tuli vastu, seega oli ka temal sama hajutus.
Suurem viga tekkis etapil 7-8, kaldumine suunaga paremale (jälle!? või hoidsin suunda vale punase joone järgi?). Lõpuks sain joosta omas rütmis ja tasapisi kohaneda kaardiga.
Peale liblikat selgus, et olin koos Mati ja Jaanusega. Enne KP 13 jäi Mati natuke maha, kuid peale väikest viga selle KP-ga kaotasin mõlemad silmist. Natuke hiljem selgus, et Jaanus oli teinud natuke suurema vea ning oli sadakond meetrit taga jälitaja osas.
Valitud väljumise suund KP 15-st polnud ehk kõige parem, risu tuli enne rada ette. Parem oleks ilmselt olnud minna soost vasakult poolt. Tee peal sai Mati mind kätte, Reha paistis kaugemal selja taga. Sisetunne ütles, et jookseme 3.-5. kohal, nii see oligi. Kuid parima valiku tegi hoopis Maido, kes läks kohe põhjapoolsele teele ja lähenes punktile loodest.
Tahtsin keerata tee pealt sohu varem, kuid Mati oli edasijooksu osas nii enesekindel, mis mõjutas ka minu otsust. Reha keeras varem sohu ära ning sai suure edumaa. Rohkem teda ei näinud. Mati liikus energiliselt ja kergelt, minul seevastu oli üsna raske.
Etapil 17-18 tuli hoida kindlat suunda, Mati jooksis ees, kontrollisin tagant. Mingil hetkel hakkas Mati paremale kalduma, ju kartis künkast mööda joosta. Hoidsin ise otse ja sain sellega ca 40m-se edumaa. See oli minu jaoks üsna turvaline ja hoidsin seda lõpuni.
Selguski, et Tiit võitis, Maido 2., Jaanus 3. ja mina 4. Seega olid poodiumil kõik rogaini EMi medalistid. Üsna Mati järel tuli Kaljo Julge, kes jättis mõlemas joogipunktis märke tegemata. Sellise vea tegid paljud, DSQ-sid oli hulganisti.
Peale jooksu olin üsna läbi, taastumine võttis harjumatult palju aega, alles pühapäeva hommikul tundsin end normaalselt. Natuke kummaline isegi. Kuid selge on see, et liigutamiseks peab ka nädala sees aega võtma, vastasel juhul läheb TAOK rogain, kuhu plaanime Maidoga minna, väga raskeks.
Kiita tahaks rajameistri tööd, oli palju huvitavaid teevalikuid, punt löödi kiiresti laiali. Ka korraldus oli tore, kilesaun mõnus, ilm fantastiline.
Tulemused
PS. Maido jooksis järgmisel päeval SEB Tallinna maratoni ajaga 3:29:33 (!).
Ootasin huvitavat võistlust, sest kolmele medalikohale oli eelkõige 4 pretendenti (Tiit Tali, Maido Kaljur, Jaanus Reha ja mina), lisaks alati konkurentsivõimeline Kaljo Julge ning pikal rajal tavaliselt vähemtugev Mati Preitof.
Enese seisundid võib viimasel nädalal kirjeldada märksõnaga "väsimus". Laulasmaa neljapäevakule jõudsin, kuid meeldivat olekut polnud. Kõik tuli raskelt. Ka õhtu enne pikka rada venis EOLi juhatuse koosolekul Peko majas Värskas pikaks. Öö oli rahutu.
Soojendusel ei saanud kuidagi heaks soorituseks vajalikku toonust sisse, keha ei tahtnud pingutust. Soovisin rahulikku algust, kuid samas poleks tohtinud konkurentidest kohe maha jääda.
Mulle pikk rada meeldib, sest seal käib mees-mehe võistlus, taktikalised valikud, teismoodi taktika võrreldes eraldistardiga. Loomulikult peab ühisstardi nautimiseks olema hea füüsiline vorm.
Liblikast väljusin esialgu KP 4 asemel KP 8 suunas. Tiidu selg kadus, ju siis oli temal teine valik. Õnneks märkasin viga üsna pea ja tegin paranduse ning üritasin kaugel vajalikku selga sihtmärgiks võtta. KP 40 juures, mis tuli kuidagi äkki, olin Tiidule lähedale saanud. Samas vaatasin, et tegemist on vale numbriga ja jooksin edasi. Pilk veelkord legendi ja tagasijooks 20m. Maido tuli vastu, seega oli ka temal sama hajutus.
Peale liblikat selgus, et olin koos Mati ja Jaanusega. Enne KP 13 jäi Mati natuke maha, kuid peale väikest viga selle KP-ga kaotasin mõlemad silmist. Natuke hiljem selgus, et Jaanus oli teinud natuke suurema vea ning oli sadakond meetrit taga jälitaja osas.
Valitud väljumise suund KP 15-st polnud ehk kõige parem, risu tuli enne rada ette. Parem oleks ilmselt olnud minna soost vasakult poolt. Tee peal sai Mati mind kätte, Reha paistis kaugemal selja taga. Sisetunne ütles, et jookseme 3.-5. kohal, nii see oligi. Kuid parima valiku tegi hoopis Maido, kes läks kohe põhjapoolsele teele ja lähenes punktile loodest.
Tahtsin keerata tee pealt sohu varem, kuid Mati oli edasijooksu osas nii enesekindel, mis mõjutas ka minu otsust. Reha keeras varem sohu ära ning sai suure edumaa. Rohkem teda ei näinud. Mati liikus energiliselt ja kergelt, minul seevastu oli üsna raske.
Etapil 17-18 tuli hoida kindlat suunda, Mati jooksis ees, kontrollisin tagant. Mingil hetkel hakkas Mati paremale kalduma, ju kartis künkast mööda joosta. Hoidsin ise otse ja sain sellega ca 40m-se edumaa. See oli minu jaoks üsna turvaline ja hoidsin seda lõpuni.
Peale jooksu olin üsna läbi, taastumine võttis harjumatult palju aega, alles pühapäeva hommikul tundsin end normaalselt. Natuke kummaline isegi. Kuid selge on see, et liigutamiseks peab ka nädala sees aega võtma, vastasel juhul läheb TAOK rogain, kuhu plaanime Maidoga minna, väga raskeks.
Kiita tahaks rajameistri tööd, oli palju huvitavaid teevalikuid, punt löödi kiiresti laiali. Ka korraldus oli tore, kilesaun mõnus, ilm fantastiline.
Tulemused
PS. Maido jooksis järgmisel päeval SEB Tallinna maratoni ajaga 3:29:33 (!).
10 kommentaari:
Mul on ammu pakitsenud selline küsimus. Kas Eestimaa ongi nii soine nagu O-kaardid näitavad, või otsivad korraldajad ja rajameistrid ürituste tarbeks ekstra siniseid maastikke?
Ootamatu, kuid huvitav küsimus, Kaur.
Suured soomassiivid on o-maastiku jaoks kehvad, sest seal pole reeglina suurt midagi teha peale tuima tirimise. Ootsipalu kaardil oli neid soid hästi ära kasutatud rajavalikute tegemiseks. Tõsi, tegemist võib olla ka väikese bingoga, sest soode veeseisu ja läbitavust ei pruugi ette teada. Kuid seda peab jooksu ajal analüüsima. Ma näiteks kaotasin sookartuse tõttu etapil 15-16, eelnevalt olid väikesed sookesed väga märjad.
Kuid pisikeste soode esinemine kaardil on väga ok, tavaliselt on need piirkondades, kus on ka reljeefi, sh mikroreljeefi. Huvitava reljeefi olemasolu on esmatähtis, lamedad sood teevad seega maastiku vaesemaks.
Etsiga nõus, et rabaetapid on meil loterii.
Kui oleksin olnud püüdja rollis, siis oleksin riskinud ja otse üle raba läinud. Kuna olin ees, siis valisin võimalikult ringi variandi, risk polnud vajalik.
TT
Sellest on ka varem juttu olnud, et joogipunkte pole mõistlik KP-dega ühitada. Tundub, et indiaanlastel oli õigus kui nad ütlesid, et ainult valge mees võib kaks korda sama reha peale astuda:)Tervitades, Gea
Näiteks tiitlivõistlustel soovitatakse joogipunktid ainult kontrollpunktidesse panna, et etapi keskel ei oleks veel üht KP-täpsusega määratavat objekti, mis ühtlasi ka osa teevalikuid n-ö nulliks. Parim lahendus on joogi paiknemine tähistatud lõigul pärast KP-d.
Joogipunktiga probleemi ei ole.
Inimene on võimekas, ta suudab ühes kohas KP märkida ja veevarusid täiendada(seda ei pea tegema korraga). Inimene on ka õppimisvõimeline. Kellel see kohe esimesel korral välja ei tule, harjutab natuke ja saab hakkama. Meie ala eeldab keskmisest aktiivsemat ajutegevust, see selle ala huvitavaks teebki.
TT
Ilmselt siis on osad orienteerujad mõningase mõtlemisvõimega idioodid. Ma ei pea normaalseks otsida januste hordide vahel KP-d. Olen Markusega nõus, et parim variant oleks joogipunkt tähistatud lõigul peale KP-d. KP peaks olema midagi intiimset kui IOF võistlusreegelid lugeda, mitte laulupidu. Aga mis ma siin ikka kobisen, ise ei jooksnud ja kui teistele meeldib, siis nii ongi. Ikka konstruktiivselt, Gea
Osad orienteerujad jätavad ka "intiimseid" punkte vahele ja märgivad valesid punkte, mida teha?
Kui KP on õigel kohal, siis ei pea seda otsima vaid läbima. Orienteerumine on ala, mis toimub loomulikus keskkonnas, kus on nii loomi kui inimesi. Peame üksteisega arvestama ja kohanema olukorraga.
Oma hobikaaslaste "janusteks hordideks" nimetamine ei ole kõige parem viis.
TT
Täiendaks (Tiitu). Markus rääkis tiitlivõistluste joogipunktidest rajal, vaatepunktid on sealgi ikka intiimsusest kaugel:D Antud võistlusel oleks sama vaate KP-st tähistusega joogini minek nullinud ära järgmise etapi rajavalikud. Ja mingeid januseid horde polnud, lihtsalt tuli toimida tavarutiini järgi - enne KP, siis jook.
RR
p.s. kunagi ise ka enne joonud ja siis märkimata jätnud, aga iga valge mees 2 korda sama reha peale ei astu:)
Ja kui äkki metsavahel tuleb näkk vastu, mis siis veel saab, kas jääb märkimata? :-)
Postita kommentaar