Lõpp hea, kõik väga hea. Jüriööjooks Nelijärvel 2014

Tänavune Jüriööjooks, mis leidis aset Nelijärvel, toimus ideaalse ilmaga. SK100, kes võttis seekordse ürituse korraldamise enda peale peaaegu et sunniviisiliselt, sai hakkama suurepärase võistlusega. Nelijärve Puhkekeskus oli ette valmistatud mugavaks ja kompaktseks võistlusareeniks, kus sai lihtsalt jälgida nii rajal toimuvat kui rüübata sooja teed hubases kohvikus.

Kõige olulisem Nelijärve Jüriööjooksu juures oli kindlasti maastik, mis andis võimaluse korralikeks ja tehnilisteks radadeks, mida rajameister Timmo Tammemäe ei jätnud kasutamata. Oli nii lihtsaid jooksuetappe, kus tuli täiega vajutada, kui ka rohkeid  pidurdamise kohti hoolikaks ja kontrollitud kulgemiseks.

Ehkki meie võistkonna keskmine vanus on juba üsna suur, võtame Jüriööd jätkuvalt sportlikult, eesmärgiga saada pjedestaalile veteranide klassis. Kalevipoeg on meil olemas, eelmisel aastal olime kolmandad. Kuid seekord oli tiimide nimekiri aukartustäratav - esikolmiku koht tundus üsna lootusetu. Meie iga-aastaseks probleemiks on olnud teine naisliige Marje kõrval, seda siis, kui Gea on jälle kusagil välismissioonil.

Seekord oli meid nõus aitama Kersti Mardiste, sest Tiina Talisoo oli välismaal ja nooremaid me pimedasse metsa saata ei suuda, ei jõuga ega ka raha eest :)

Esimeses vahetuses läks rajale Maido. Tegi oma jooksu kenasti ära, ehkki oleks soovinud natuke enamat. Kui varasemalt on veteranide üheks põhitegijaks olnud OK Ilves, kelle esimest vahetust jookseb tavaliselt 7-kordne Jüriöö esimese vahetuse võitja Tiit Tali, siis seekord oli Ilves nõrga koosseisuga ja Tiit jalavigastusega hädas. Ta kulges rahulikult ja vigadeta ning tuli metsast välja 2:42 enne Maidot. Samas tegi esimeses vahetuses vinget jooksu JOKA Masters'i esindaja Ilmar Udam, kes tuli välja üldjärjestuse neljandana, meist 14-minutilise eduga. Mercuri Margus Klementsovist jäime maha 10 minutit, teistest vähem.

Teises vahetuses ei läinud Kerstil kõige paremini. Tuli rohkelt vigu, samas polnud Neljärve metsas keegi nende eest kaitstud. Nagu ka hilisem võistluskäik näitas.

Kaotust konkurentidele kogunes enneolematult palju:
JOKA Masters - 37 min
Mercury - 37 min
LSF I - 26 min
SRD-II - 21 min
Põlva Kobras IV - 19 min

Oli üsna selge, et selliseid vahesid enam tagasi ei jookse. Võtsime asja rahulikult ja mõnuga. Kersti põdes natuke, kuid asjatult, sest igaüks on meist öösel suuri vigu teinud, isegi Marje, isegi mitu Jüriööd järjest.

Matile tabeliseisu parandamise osas väga suuri lootusi ei pannud, sest jalg pole tal praegu kõige teravam. Kuid lootsime ikkagi, sest Mati on öösel stabiilne. Siiski suurenes vahe peale Tenno Alamaa head jooksu JOKA-ga  43(!) minutile, Mercuriga 39(!) minutile. Ulmevahed.

Siis aga algas pidu meie õuel. Marje tegi stabiilse ja korraliku jooksu ning tõstis võistkonna üldjärjestuses 8 kohta ettepoole. Konkurentide naised tegid tublisti viga ja vahed vähenesid oluliselt.

Sain rajale 22 min peale Priit Överust Mercurist, 17 min peale Raivo Pelljat JOKA-st, 9 min peale Toomas Tarvet Kobrasest jne. Kõik korralikud ja kogenud orienteerujad, sh öised eksperdid.

Mõtlemata tulemusele, sest sellele polnud vajadust mõelda, tegin agressiivset ja kiiret jooksu. Nautisin keskendumist, tõmbasin vajalikel hetkedel pidurit, kiirendasin pikkadel sirgetel. Nagu peab. Hoolimata ettevaatusest mikroreljeefi pesades, tuli ikkagi parasjagu vigu (KP 5, 12 14), kokku vähemalt 5 min. Ei midagi erilist, sest suuremast ämbrist suutsin hoiduda.

Kui möödusin hooga Priit Överusest, siis tekkis tunne, et nii võib isegi mingi tulemus tekkida. Vajutasin gaasi, kuni peale väikest viga olime Priiduga jälle koos. KP52, mis minul oli järjekorras 16-s, oli üks hajutuspunktidest, kuhu nii mõnedki pikemaks ajaks kaevama jäid. Mul õnnestus see punkt tänu hoolikale suunajälgimisele ja sammulugemisele võtta ca 15 sek veaga, peale seda enam konkurente ei näinud. Väga head ja tehniliselt puhast jooksu tegi 1 min minust tagapool startinud Sander Annus OK TON 1-st, kes mingil hetkel sai isegi korraks ette. JOKA Raivo Pelljale olin saanud 10 min lähemale, kuid 17 min oli liig mis liig. Kahjuks või õnneks kustus Raivol enne lõppu lamp ja ta käis liidrina seda keskuses vahetamas. Tulemuseks esikolmikust väljalangemine ja teistele võimaluse jätmine.

Peale KP16 (52) vajutasin täiega sihile, võtsin kiiruse üles ja lõpupunktid lahendasin hoolikalt ning turvaliselt.

Ja siis tuli finiš. Rahvas seisis, vaikis ja vaatas mind kuidagi imelikult. Marje küsis, et kas ma ikka kõik punktid võtsin? No mida.

Laadisin punktid maha, sain paberilipiku õigete punktidega. Küsisin igaks juhuks Timmo käest, et mitmendad me veteranidest oleme, oli õhkõrn lootus kolmandale kohale.

Timmo uuris tulemusi ja vastas, et veteranidest pole veel keegi lõpetanud !????

See oli ikka eriline tunne, mis sellele järgnes, oeh, ei hakka täpsemalt kirjeldamagi. Teha midagi sellist oma võistkonna heaks ... ja üllatada kõiki... no ikka hullult hea tunne.

Kokkuvõttes 17.koht, veteranidest I.

Tulemused
ETV klipp