teisipäev, 26. jaanuar 2010

Winter Xdream 2010. Lugu ise

24.jaanuar 2010, Jõulumäe. Viide
Võistkond: Alaska Forever (Liina Palu, Erik Saarts, Eduard Pukkonen)
Koht: Sega III, üld 18.
Läbitud 29,0 km, keskm. pulss 135, 2940kcal
Pildid (9)

Kaart rajaga (1,4Mb)
Kaart punktidega 150DPI (3,1Mb)

Rattameestele näidati seekord keskmist sõrme, nii ilmataadi, kui rajameistri poolt. Olime ühed vähesed, kellel olid rattad kaasas. Igaks juhuks, et pärast ei peaks kahetsema (vt. eelnevat ennustust). Suusad oli samuti kaasas.

Ratastega sai asi kohe selgeks, sest kaaslastel olid trossid ära külmunud ja käiguvahetused ei töötanud. Temperatuur oli hommikul –28°C, mistõttu sai ka see selgeks, et me ei hakka suuskadega jändama. Jooksmine sobis kõigile hästi, ehkki Liina oleks parema meelega soovinud suusatada.

Rajaplaneering võttis aega sekundeid. Alguses üleval ring ära ja siis juba aega küll jooksu peal edasi vaadata. Kuid kõigepealt tuli keskuse juures lisaülesanne sooritada, sealt võis ka rajaplaneeringuks aega juurde saada.

Start oli nagu 100m jooks, ETV klipis oli see üsna ilmekas. Kaheksa võistkonda sai korraga lisaülesannet teha, pidime olema nende hulgas. Õnnestus.

Lisaülesandeks oli jääkeegel, mida olen Jeti jäähallis tunnikese harjutanud. Vise tuli õrn ja tundlik, kerge vindiga paremale.... Kuid kivi libises edasi vaid paar meetrit!? Külm, kurask. Kohtunik hõikas: “Järgmine”. Sain aru, et see oli ka mulle. Niisiis kiiresti trahviringile, mille sooritasime kindlalt esimestena. Võistlusjärgses söögilauas sain teada, et oli lubatud teha kolm viset. Esimene viga oli seega tehtud.

Erik sidus Liina endale kummipaelaga taha, mina üritasin pilte teha. Selle sebimise peale põrutasime teisest punktist (KP33) natuke mööda. Viga ca 1,5min. Kaarti ei viitsinud eriti lugeda - teed, lumelohad, kaasvõistlejad – küll kohale jõuab.

Esialgu planeerisime KP44 kohe ära võtta, siis mõtlesime ümber ja siis mõtlesime jälle ümber. Seepärast ka tobe kaar, mille üks osa koosnes asfaldijooksust. Lisades siia veel minu initsiatiivil tehtud vea, olime 5min jälle kaotanud.

Joogipunktist KP54 edasine tee oli esialgu justkui selge (mööda asfalti lõunasse), kuid siis hakkas variantides miski logisema. Erik ja Liina arvasid, et võtame enne KP55 ja suutsid selle mõtte läbi suruda. Kuid üsna pea sai selgeks, et olime astunud ämbrisse. Tegime omapärase kaheksa (55-56-57-58-53). Kaotust kokku ca 5-6min.

















Raba oli ilus ja päikeseline, lumekiht mõnusalt õhuke. Kuid KP52 ja 50 vahel astusin ühe jalaga vette. Tundus, et keegi oli seal juba varem käinud (kas Maku?). Külm ei hakanud, ehkki La Sportiva CrossLite külmus parajaks jääkangiks.

Lõpuosa tahtejõu-etapid olid rajameistri poolt hästi välja mõeldud. Tüütule ja kurnavale pikale rabaotsale järgnes psüühiliselt veelgi valusam teejooks. Liikusime Liina kannatuste arvelt. Vedamiskumm ahistas tal hingamist, rinnakorv tegi valu, energia oli otsas. Põlved valutasid ka hullult, eriti laskumistel. Kuid Liina pidas vapralt vastu ning vaheldumisi joostes-kõndides jõudsime kenasti üle lõpujoone.

Viga tuli kokku ca 15-17 min. See oli enesele lohutuseks, sest kaotasime kolmandana lõpetanud SW-le 7 minutiga. Kuid neil juhtus nii nagu mitme teise tugeva tiimiga, lisaülesande punktis jäi SI-märge tegemata. Kahju. Seega tuli meile auhinnaline 3.koht, mis küll natuke kriipis hinge, kuid tegi selle toreda päeva veelgi rõõmsamaks. Hea meel oli Liina ja Eriku üle, kellega koos kohe esimene võistlus õnnestus.

Tulemused





Pilt: Anniki Inno Link

13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas 42-44 etapp tasus nii suurt kaart ära maanteele?
Lõunaots näeb jah üsna kole välja, kas oleks mõistlikum minna paremalt poolt 56-53?
Alguses lisaülesandesse sprintida, kahtlane ja riskantne samm, arvestades et liigute tugevalt eesotsas, oleks kindlasti rahulikum ja ilmselt ka juba kohtunike toetavate ja asjalikema suuniste abil ülesande positiivselt sooritanud.
Palju rabistamist tundus. Kõik see muidugi tagantjärele tarkus. Potentsiaal jäi lõpuni realiseerimata.

Anonüümne ütles ...

56-53 paremalt poolt siis kui juba tegite 55 ära, aga etem tundus variant kus joogipuntkist maanteedpidi 58.
Tundub et rajameistri poolt õnnestunud punktide paigutus, pakkus palju lahendamisvariante.

Priit ütles ...

"Temperatuur oli hommikul –28°C, mistõttu sai ka see selgeks, et me ei hakka suuskadega jändama."

Miks temperatuur suuskadega minekule kriipsu peale tõmbas?

Suusaga oli päris soe ka jalad ei saanud märjaks kraave ületades!

Rääkimata kiiruste vahest saaniga ette sõidetud lõikudel. Ilmselt oli ka pulss madalama.

Anonüümne ütles ...

Me märkasime 54-58 liiga hilja ja 54-58-57-56-53 asemel läksime 54-55-58-56-57-53(57-53 otseminev rajake, üpris nõrk loha)- pakun, et kaotasime sellega umbes 10 min.

RR

Anonüümne ütles ...

Tegite ikkagi hea teamitöö. Lumeolusid arvestades oleks peale joogipunti olnud õige ilmselt mööda teed ja pärast laiemat metsateed 58-57-56-55-53. Meie teevalik ei õnnestunud ja kulges peaasjalikult lumes 55-58-56-57-53 Kuna jooksutrenn jäi tegemata ja suuskadest külma tõttu loobusime, siis suutsin taas olla oma krampidega meeskonna piduriks ning sain külmunud kartulivarbad, mis nüüd tõsist tohterdamist vajavad.

Anonüümne ütles ...

Anonymous U - aga võistkonna keskmise vanuse arvestuses olime me esimesed :)
RR

eduardp ütles ...

Anonymous 10:06
See 42-44 oli jah väike tööõnnetus. Aga läks veel hästi, sest vahepeal mõtlesime võtta 44 tagasiteel.
56-53 parempoolsele luiteharjale ei julgenud minna, seal polnud ehk rada. Hilisem parempoolne teeharu polnud läbi käidud, seepärast läksime natuke ringiga 55 juurest.
Õige oli muidugi minna 54-58 suurelt maanteelt (nagu esialgu oligi plaanis). Muud silmused oleksid tulnud samad.
Ütleks jah, et soorituse tehniline hinne ei tulnud väga kõrge, sest asi oli tegelikkuses üsna lihtne.

Priit:
Suuski oleksime kasutanud mitte kogu raja ulatuses, sest polnud suurte kulpidega keppe. Käed oleksid ära väsinud ja siis oleks kiire kustumine saabunud. Jooksul sai Liinat hästi vedada ja ühtlaselt sooja sees hoida.

RR:
Ah et etapil 57-53 oli isegi jälgi näha ...

Urmas:
Magneslife, magneslife.
Võtsin ka pikal rabaotsal ühe sisse, kui Liinat vedasin. Füüsis oli viimasepeal mõnus, kuid lihas hakkas ikkagi kiskuma.

Anonüümne ütles ...

Aitäh, Ed. Magneslife sai sisse, aga seekord ei aidanud, pean veidi analüüsima, mis valesti. Tänud ka pildi(-de) eest- järjepidevus.
Urmas

Priit ütles ...

57-53 ajasime väiksele jooksu luhale ka suusajälje peale.

Anonüümne ütles ...

Uskumatu, et meesterahvas suudab terve raja nööri otsas kaaslast aidata. Rauast mees. Aga super tublid. Kas külmakahjustusi ka oli või tempo oli suht kiire.
Marge (pelgas nii suurt külma)

eduardp ütles ...

Rauast mees jah ja vaid 2-kihilise (!) riietusega. Liina oli muidugi ka väga tubli. Lisaks lugesid nad mõlemad hästi kaarti, niiet mul ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt taga tolgendada.
Meil külmaprobleeme polnud, ju siis olid head sokid ja jalanõudes natuke rohkem ruumi.

ErikS ütles ...

Vajab täpsustamist, et panime kummi praktiliselt kohe külge, et Liina jõuvarusid võimalikult palju säästa, mitte et tal kohe alguses tempo üle jõu oleks käinud või lausa toss väljas olnud. See võimaldas võistkonna jõuvarusid ühtlasemalt kasutada. Vedaja ei tõmba mingi hullu jõuga ega lohista tagumist enda järel, tegelikult teeb vaid üpris vähe lisatööd, peamise töö enda liigutamisel teeb ikkagi veetav.

Ets on unustanud kirjutada, et alates punktist 45 (seega kõige raskemal etapil, kus minu jalg oli juba pehme) oli tema veduriks.

Võistkonna koostöö vajab veel veidi harjutamist, eriti kaardilugemise osas. Tundub, et mõnes kohas lootsime kõik üksteise peale ja kaarti ei lugenud keegi. :)

Minul oma kahe riidekihiga oli pigem palav, kuid ühel jalal hakkas pikapeale külm. Nimelt läksid salomonid katki, päka paindekoha pealt tekkisid pealsetele mõlemalt poolt nii 2cm augud, kust siis lumi sisse pahises. Lund oli lõpuks jalanõus nii palju, et varvastele tekkis tugev surve ja üks varvas niimoodi veidi külma saigi (väike külmavill). Rohkem segavad praegu aga katkised kannad (achilleuste pealt), tea kas jalatsiserv jäätus või milles asi. Igatahes tunda polnud absoluutselt ja avastasin selle alles saunas.

Heidi ütles ...

Vestluses selgubki tõde. Selgub, et asi polnudki nii hull kui alguses tundus. Eks vaataja näeb ikka seda, mida ta näha tahab. Vahel on kaardilugemisega sama. Lasime ka korra inglitel ennast ära petta ja läksime veidi rappa. Hea, et ruttu taipasime, milles viga.