Filmiküsimus

Kui kuulen kusagilt seda, minu arust kõigi aegade ühte parimat diskolugu, siis meenub alati üks Eesti spordifilm. Ühes stseenis lastakse seda laulu õige pikalt, ei puudu ka armastus. Seega igati huvitav film noorsportlastele :) Mulle kunagi meeldis ja seepärast jäi ka meelde.

KÜSIMUSED:

1. Mis filmiga on tegemist? LINK

2. Seal on väike osa ka ühel tuntud veteranorienteerujal. Kellel?

Goldrexi asemel 60KP-d

100KP võistluse eelõhtul sai natuke kaua istutud väljas lõkke ääres, pisut külmetatud ja tulemuseks oli vastikult kipitav kurk. Hommikul oli seisund üsna vilets ja jooksmise asemel oleksin parema meelega sisse võtnud paar Goldrexi. Kuid 100KP jooks oli põnev üritus ja jooks palava ilmaga võis heal juhul mõjuda nagu Goldrex.

Konkurents M50 klassis oli jälle vägev, kõik tegijad kohal ja nimekiri pikk. Startisin üsna alguses, 3min enne Tiit Tali. Oli ainult aja küsimus, millal ta mind kätte saab.

Alguses kohmerdasin 5.KP-ga, kaldusin liialt vasakule. Etapil 7-8 nägin Tiitu väljumas 8.KP august, ju oli temagi vasakule kaldunud. Vahe oli natuke vähenenud.

Etapil 10-11 ronisin esimese nähtava künka otsa ja sealtki tuli ca 1min viga. Rein Rooni oli teinud sama. Ja siis suurem viga 12.-ga. Suunajooksul kaldun tavaliselt paremale ja seepärast läksin punkti otsima vasakult. Seal oli mitmeid auke ja kraave, mida kaardilt ei leidnud. Viga üle 2,5min ja olin täiesti kindel, et Tiit oli mööda läinud.

Edasi läks kenasti, sain kokku Andrus Rämmanniga, kes jooksis minust palju kiiremini, kuid ebatäpsemalt. Etapil 32-33 kaldusin paremale, Andrus järel. Sain siiski õigel ajal veast aru ja kiire korrektuur vasakule viis otse punkti. Andrus oli väga tänulik, kuid järgmisel etapil kiirustas eest minema, kaldus liialt vasakule ja oligi kadunud.

Läbisin punkte kenasti kuni reljeefikaardi 2.punktini (39). Lugesin samme, vaatasin hoolikalt suunda, kuid ikkagi põrkusin tee pealt tagasi ja otsisin punkti liiga vara. Tiit jooksis mööda, küsisin nö muuseas, et kas punkt käes. Tiit noogutas ja hoogu vähendamata pani edasi.
No hea vähemalt, et Tiit alles nüüd möödus, ehkki tema sel hetkel teadis, kuhu joosta, mina veel mitte. Koperdasin veel natuke ja otsustasin Tiidu sõnu mitte uskuda ning panin ka edasi. Ja ennäe, teisel pool teed oligi punkt.

Ja siis hooga edasi ning enne KP41 sain Tiidu kätte. Koosjoostes kiirus ja enesekindlus tõusis. Etapil 49-50 tegi Tiit vea (kaldus vasakule), kuid KP52-s olime jälle koos. KP51 oli pandud orvandisse natuke kõrgele, otsisin punkti madalamalt ja kaotasin tsipa aega. Etapil 52-53 sain parema teevalikuga jälle natuke Tiidust ette, kuid peagi olime uuesti koos. Ühes võsas Tiit spurtis, kaotasin ta silmist, kuid eest ära ta ei saanud. Lõpus Tiiduga rebima ei hakanud, puhtalt tervislikel kaalutlustel.

Peale jooksu hakkas külm, kuid üksi (!) kuumas saunas sain kehale sooja sisse. Autasustamisel olin 3-kihiliselt riietatud (sh paks fliis), teised võtsid samal ajal päikest.

Nüüd on selline "не рыба, не мясо" seisund, justnagu oleks 2 Goldrexi ära joonud - haige justkui ei ole, kuid terve ka mitte.

Loodaks, et nädalalõpu KAPA-3-ks saab tervis korda. Ootan huviga tugevatasemelist Läti võistlust, ehkki paljud on samal ajal Ungaris veteranide MM-il.

Tulemused





Koduteel

Üks vana lugu ja küsimus

Lihtsalt jäi ette.

Vaevalt keegi teab, kes on selle laulu autor.

Kuid küsimus hoopis ühest pildist: kus see on tehtud?

Nüüd kiiresti Jaanile.

Ääsmäe sprint

Kui keegi viitsib lähipiirkonnas kaarti joonistada ja veel ka võistlust teha, no siis tuleb ikka kohale minna. Jaanus Reha o-energia on ikka piiritu, jõuab väga palju.
Peale Jukola pikka rada oli keha natuke väsinud, kuid purakas oli sees täitsa olemas. Nii vähemalt tundus.

Esimesel etapil oli päris hea teevalikuülesanne. Läksin vasakult, jooksu ajal natuke kahetsesin. Tegelikult oli see valik õige, sest paremalt minek oleks olnud ca 35m pikem. Muidugi ei saanud ma enne õiget KP-d vaatamata jätta paremal pool teed asuvat punkti, sest pidi ju kontrollima, kas Reha pole valesti punkti maha pannud (mitte, et seda sageli juhtuks, kuid selline mõte käis peast läbi küll).

Etapp 8-9 oli jälle mitmesuguste teevalikutega. Vasakult minek oli palju pikem (ca 80m), kuid kiiremini joostav (tõenäoliselt aeglasem). Ise valisin paremalt mineku, kuid hakkasin kartma rohelist. Paistis teine üsna vastik. Proovisin kulgeda nii palju valges metsas kui võimalik, kuid mõõtkava ununes ning ajasin kraavide ületused segi (teine kraav tuli liiga kiiresti). Ning sinna see võistlus jäi. Enne viga olin 3. kohal, kaotust liider Margus Klementsovile 11 sek. Ka järgmine võsaetapp läks võssa, kauguse tunnetamine oli olematu - 100m siia või sinna, selles polnud mingit küsimust.

Huvitav etapp oli veel 14-15, kus parim valik oli minek paremalt (30m lühem vasakpoolsest, millest ise läksin).

Asi kiskus sprindi jaoks natuke pikaks ja mitte ainult minul. Jaanus polnud vist arvestanud ringijooksudega ning võitjate ajad ei mahtunud kellelgi 12-15min sisse.

Muidu oli tore üritus, vähemalt meesteklassis olid kõik punktid õigetes kohtades.

Ja mis silma jäi, olid üliviisakad Ääsmäe lapsed. Mul tuli totaalses hapnikuvõlas vähemalt 15 korda "tere" öelda, mõnele isegi 3 korda. Eks sealt siis ka Risto korralikkus ja viisakus.

Ning üllatus-üllatus - Jaanus Reha oli kaardi joonise autor. Algaja kohta väga puhas ja ilus joonis! Talent. Ehkki mingi jama mõõtkavas oli, sest kolme etapi kiirused enne vea tegemist olid mul napilt üle 2min/km (!).

Tulemused

Jukolal orienteerumist nautimas

Pikka juttu ei jõua teha, uni on.
Jukola oli tore, seda eelkõige eestlaste suurepäraste soorituste ja huvitavate ning jõukohaste radade osas. Peeter Pihli 6.koht avavahetusest oli vägev, ehkki vahepeal oli ta korraks isegi liider. Just tol hetkel oli 2. kohal Delta. Kahjuks ei näinud Delta 4.vahetuse jooksja Lauri Silla üliõnnestunud sooritust, kuid viimase vahetuse medaliheitluse ajal - Novikov vs Hertner ja Ikonen, olin suure ekraani ees. Deltale õnneks 3.koht. Teisedki olid tublid: Grete Gutmann, Timmo Tammemäe...

Meie võistkonnal tuli kokkuvõtteks normaalne koht - 409.
Atsil oli Jukola debüüt ja ta sai sellega avavahetuses kenasti hakkama.
Maidol läks natuke kehvemini, nägemisega oli probleeme.
Mattias on siiani teinud 3.vahetustes ainult häid jookse, nõnda ka seekord.
Andruse Jukola debüüt õnnestus.
Mati tuli võistluspaika üsna viimasel minutil, tegi huvitavaid otsuseid stardikoridoris (lahkus?), mistõttu Andrus pidi teda vahetusalas ootama üle 15min. Mart Ostra jõudis mulle sellel ajal kaks kord helistada ja öelda, et tehke ometi midagi. Kuid mida sa ikka teed, kui tead, et vahetusmees peaks olema stardialas. Mati jooks vist õnnestus, muljed pole veel kuulnud.
Meelis tegi hea stabiilse jooksu ning tõstis võistkonda tublisti.

Mul läks ka alguses hästi, olin üksi, kenasti keskendunud ja võtsin asja rahulikult. Kuid peale 6.punkti sain 6min varem startinud Kaido Halliku kätte ja tempo natuke tõusis. Teevaliku 7.-sse tegin temast natuke erineva, kuid lageda serval jooksin punktist mööda ning panin end veel valesti paika ka (viga ca 3-4min). Kohe otsa rumal hooletusviga 8.-ndaga (1,5min).

Suurem kaart

Edasi läks kõik kenasti, kuni sattusin rongi, kes enne 12.-ndat pani kergelt orbiidile. Rohkem neid ei usaldanud ja üritasin punkti leida üksi. Läks kauem aega, jäin jälle üksi.
Enne 18.-ndat hakkasin liiga vara kivi otsima ja kohtusin suure rongiga, kus oli jälle Kaido. Rong jäi natuke jalgu, väikese tempotõusuga vedasin pikalt punti ise. Mõned hakkasid maha jääma.
Viga tuli ka KP22-ga, seal tegi ka Kalevan Rasti viimase vahetuse mees Fabian Hertner suurema vea ning lasi Valentin Novikovil (Delta) end kinni võtta. Kaido läks seal minust jälle mööda ja rohkem teda ei näinud.
Kuid nüüd tekkisid jalgades kerged krambitõmbed, tempo tuli alla lasta. Etapil 25-26 sattusin soo nurgast üle jooksma, krambid näksisid ohtlikult. Tõusudel pidi samuti ettevaatlik olema. 26.-ndasse jooksin tee pealt ringi ja see oli jalgadele parim. Ringijooks tundus turvalisemana.
Ja siis veel see jama viimase punktiga, kus oleksin pidanud nööri kinni jooksma. Viimast aga polnud ja ca 2 minutit läks titeka peale.

Aega kulus üllatavalt palju - 2:22. Väga rahul oleksin olnud näit 2:16-ga, siis oleks veel 5min vigu üle jäänud. Kuid põhimõtteliselt olin rahul ka selle jooksuga, tehnilised etapid tulid kenasti välja (va KP22). Pingsat kaardilugemist oli palju, samas ei puudunud ka vähe kergemad etapid. Ühesõnaga, oli kõike.
Suurepärane elamus.

Tulemused

Jukola eel

Täna oli sündmus - tütar lõpetas Tartu Ülikooli bakalaureuse.

Pildil õed ühes vägagi tartulikus kohas.

Homme on sündmuseks Jukola teatejooks. Naiste Venla start antakse laupäeval kell 14.10, meeste Jukola start kell 22.55.

Videot näeb siit: http://arenan.yle.fi/live

Online tulemusi siit: http://online1.jukola.com/tulokset/fi/

Meeste 7-liikmelisi võistkondi on 1501. Eelkõige tuleb pöialt hoida Delta 1-le, kus peaksid jooksma vennad Timo ja Lauri Sild ning Olle Kärner.

Jama, et eestlaste kuulumist Skandinaavia klubidesse pole kusagil üleval, seega ei tea, kes ja millise klubi all jookseb.

Rajad:

Osuus	Pituus (km)	Valoisuus	Arvioitu aika (min)	Vaihtoaika	Nousu (m)
1	11,4 – 11,5	valoisa/hämärä	68	00.03	290
2	11,3 – 11,4	pimeä	68	01.11	275
3	13,5 – 13,6	pimeä	79	02.30	350
4	8,2 – 8,4	hämärä/valoisa	48	03.18	180
5	8,4 – 8,6	valoisa	47	04.05	190
6	10,4 – 10,6	valoisa	58	05.03	260
7	15,5 – 15,7	valoisa	85	06.28	370
Yhteensä	79,4		7 h 33 min				1915

Mul siis viimane vahetus, kaks tundi peaks rajal olema. Teoreetiliselt on uneaega küll, kuid uni tuleb rahutu. Kuid ega me sinna magama ei lähe.

Teatejooksu võlu. Tallinna MV

Kuna kolmapäevane õhtu osutus ootamatult vabaks, siis tekkis huvi joosta Jussi järvede kaardil Tallinna MV teadet. Ja ehkki meie poiste Mattiase ja Atsi tiimikaaslane Kaur oli läinud selle võistluse kõige mõttetumasse, so Võru tiimi, oligi koht vaba. Jooksin viimast vahetust, Ats sai teha peaproovi Jukola I vahetuseks. Mattias eelistas keskmist lühikest vahetust, mis finišis osutus siiski sama pikaks teistega :)

Rajameister Jaanus Reha pakkus vahvat avamaastiku võistlust, mis oli kenasti keskusest jälgitav. Pikalt nägi jooksjaid vaatepunktile lähenemas ja eemaldumas, kaugemate etappide jälgimisel käis pidev ennustusmäng. Binoklit kellelgi polnud.

Ka võistlus ise oli intrigeeriv. Mõttetut võistkonda ei kommenteeri, see jooksis omaette, kuid Saue Tammede ja SRD-ga oli seis juba stardis huvitav. Karta oli, et mul läheb lõpus tirimiseks Lauri Malsroosiga ja nii see juhtuski.

I vahetusest tuli Ats hea jooksuga välja kolmandana, kaotust Erkki Aadlile oli 2,5 min (vaatepunktis oli ta Aadlist ees). Nende vahel oli Silver Eensaar, kuid temal tiimi polnud. Mattias oli eeldatavalt kiirem Risto Kiilbergist ja andiski mulle vahetuse üle 1,5min enne Tammesid. Tammede järel tuli SRD. Polnud paha seis.

Alguses jooksis minu ees üks SRD poiss, nägi välja nagu Aleksandr Shved. Kuid jooksis Shvedi jaoks natuke rahulikult ning esimese punktiga tegi kohe viga. Mul läks kenasti kuni 3.punktini, kui lugesin kaardilt valesti reljeefi ning lootsin leida punkti kõrgemast kohast. Madalama koha reljeefijoontele oli küll hulgaliselt langujooni veetud, kuid jooksu ajal neid välja ei lugenud. Ka Pilvi-Heli sattus kampa ning nii me seal segaduses olime. Mingil hetkel nägin Lauri Malsroosi, kes oli ka üles roninud, kuid oskas õigel ajal alla keerata. Selge, Tammed olid nüüd läinud, SRD-st ei teadnud midagi. SI-vaheaegadest vaatasin, et Minn oli seal matkanud lausa 10(!)min.


Hoidsin normaalset tempot, sest tõuse oli parajalt ja kanarbik raskendas jooksmist.
Enesetunne enne starti oli pehmevõitu, ehkki jõudu tundus jalgades olema.

Etapil 4-5 kaldusin natuke paremale, kuigi olin orientiiriks võtnud kaugel lageda servas asuva puu (?). Pikk sooetapp 8-9 oli aga füüsiliselt nõudlik, tempo oli kontrollitud, elu endal raskeks ei teinud. Sest ees polnud kedagi, taga ka mitte. KP9 juurde sain kenasti, kuid orvand tundus eemalt vaadates olematu. Pidepunkte nõlvalt ei leidnud, jooksin igaks juhuks 50m põhja. Siis kiirelt tagasi ja punkt oli esialgse koha lähedal olemas. Seal läks minut kaduma.

Vaatepunkti joostes kuulsin vaid Laevukese lauset, et Eduard, mida sa teinud oled. Nojah, tundus, et Lauri on pikalt ees ja nii oligi (ca 6min). Järgmine KP11 asukoht oli kahtlane ja seda hoiatatas nii Ats kui Mattias. Punkt oli metsas ja minu arust rohkem läänes. Seal eksles liba-Shved, sain temast jälle mööda. Omaarust olin nüüd kolmas.

KP12 oli paras trikipunkt, seal tuli juba varakult igasse auku vaadata, suuremat viga ei teinud. Edasi läks ka kenasti, kaugemal ees silmasin Tammede särki. Jooksu järgi tundus olevat Viivi-Anne, kuid punktid olid tal kahtlaselt samad. Tempot eriliselt ei tõstnud. Ühel hetkel möödusin Lauri Leppikust, kes ütles, et Malsroos pole kaugel ja oli vist jalga vigastanud.

Nüüd tärkas minus jahimehe instinkt, vigastatud loom tuleb ju kinni püüda. Vajutasin gaasi juurde ja Tammede särk hakkas lähemale jõudma. KP19 läksin täpsemalt ja komposteerisin punkti enne Laurit. Järgneval tõusul, kui üritasin Laurit selja taga hoida ja tempot kõndimise peale viia, vajutas tema aga täiega mööda ja tegi kohe 20-25m vahe sisse. Sellist purakat minul sees polnud. Õnneks tegi ta järgmisega jälle kaare ning KP20-s olime koos. Ja siis ta vajutas, sest lõpp oli käeulatuses. Ma ka vajutasin, kuid see polnud see, mida vaja olnuks. Lõpus kumm lõdvaks ning omaarust olime lõpetanud 3.-na. Kahjuks polnud liba-Shved Aleksandr Shved, kes lõpetas 2.-na, meie seega hoopis 4.-ndad.

Tulemused
SI-vaheajad

Ilmast ja juuni-juuli plaanidest

Kahenädalane väga kiire ja väga palav aeg sai läbi. Viimastel päevadel õnnestus ka päikest võtta, ehkki sellel aastal tundsin esimest korda, et valgel kehal päikesepruuni järele suurt vajadust polnud. Vanadus?

Aga hea tunne on ikka, et looduse kingitus päikesepaiste näol sai ära kasutatud ning nüüd, kui väljas sajab vihma, on mõnus ja tasakaalus töine olek.

Ilm muutus eile õhtul järsult ja sellega läks ka olemine kohe kergeks. Veel peale 10 õhtul sai üks jooksutiir tehtud.

Mäletan üht huvitavat looduskogemust ca 15 aastat tagasi, kui läksin Keila-Joa teele jooksma. Keilast alustades oli ilm tuulevaikne ja hullult palav, juba paari km järel olin üleni higine. Kusagil 5km-l jooksin järsku läbi seina - õhk oli hetkega muutunud külmaks ja tuuliseks, lausa külm oli. Siiski jätkasin selles kõledas tuules paar km. Tagasiteel oli see erinevate rõhkkondade (?) piir nihkunud 2km Keila poole ja enne linna jõudmist läbisin seina uuesti, siis juba lumehangest saunalavale.

Sportlikud plaanid juuniks-juuliks.

18.-19.juunil Jukola Salpas. Jooksen hommikul viimast pikka vahetust. Eks näis, kuidas õnnestub, ühisstardist siiski startida ei tahaks.

26.juuni 100KP jooks Apuparras.

1.-3.juuli KAPA-3 Smiltenes. Esimest korda sellele võistlusele, ootan huviga.

9.-10. juuli. Rogaini EMi silmas pidades sobiks sellele nädalavahetusele üks pikem seiklus- või muu üritus. Ja ennäe, XTsport täitsa pakubki. Kuid osalustasu 70-80€ + lisakulud, no ei tea. Ehkki üritus tuleb kindlasti põnev. Võimalik, et teen ise ühe pikema "matka".

17.juuli. Kõrvemaa rogain Kembas. Nädal enne Läti rogaini EMi saab teha ainult kerge intensiivsusega võistluse. Loodetavasti saame Marjega hakkama 6-tunniga, rohkem joosta oleks liiast.

23.-24. juuli. Rogaini EM Lätis, Raunas. Aasta üks olulisemaid ja valusamaid starte. Usun, et saame end heasse konditsiooni ja tervis on korras. Ehkki mul on juba kuid vasaku reie tagaküljes väga ebameeldiv (närvi-?)valu, just jooksu ajal ja peale seda, mitu päeva. Määrin Diclaciga, kuid ei aita. Aitab mittejooksmine, kuid seda teha ei tahaks. Ehk läheb üle, muidu tulevad mängu tugevatoimelised valuvaigistid. Kurat, ikka peab kusagilt valutama.

30.juuli. Keila poolmaraton. Eks näis, kuidas seis peale Lätit on, reeglina on peale korralikku 24h rogaini sportlik vorm 2 nädalat kehv.

Vaikus

Orienteerumine on vahva ala, avastasin veelkord selle tõe Keila Koolile orienteerumispäeva tehes. Pisikesed (3.-4.kl) on julged, panevad kõik stardist täiega minema, ehkki enamus ei tea, kuhu. Keskmised (5.-6.) on natuke rahulikumad, vähem hasartsed. Kuid punktileidmine on neilegi rõõmusündmus. Suuremad (9.-11.) on juba aeglasemad, tuimemad, kuid on ka hasartseid tublisid jooksjaid. Mõni teab, mida teha, mõni eriti mitte. Osad tahavad ka petta, ratastega, mõni kamp on lausa sigalik - KP-d kaovad nende järel metsa.

Mõned PILDID (mulle meeldivad :)

Eile kuulasin töötegemise kõrvalt saadet "KUKUL KÜLAS", kus külaliseks oli AHHAA Keskuse juhataja, 4-lapse ema Tiiu Sild. Igavesti mõnus aeg meeldiva ja targa naisterahva seltsis. Tiiu mõte, et õnn on õnnetuse puudumine, on minu meelest väga eluterve ja täpne. Sellest tuleneb kogu suhtumine elusse, töösse, haigusesse ... kõigesse. Meile kõigile on antud aega just niipalju, kui on ja tore, kui saad selle aja jooksul tegeleda sellega, mis on sulle endale huvitav ja huvitav-hariv-kasulik ka teistele.

Tundsin natuke Tiiu abikaasat Veljo't. Lõpetasime ülikooli samal aastal, tema oli keemik. Väga andekas ja meeldiv inimene, pärit Savernast. Võitis reaalainetes vabariiklikke olümpiaade, tegi meie klassi geeniustele sageli ära. Meie talendid valisid kummalised teed - ühel polnud ülikoolis midagi teadmistele juurde õppida, loobus, teine ei tahtnud oma tarka aju näruse teadlase palga eest müüa ja hakkas hoopis jalgrattaid müüma...

Kuid Veljo oli teadlane, fanaatik, samas avatud ka kõigele muule. Mul on siiani meeles pikad pühapäevahommikused arutelud Ivari rendikorteris Uppsalas, kui mina läksin mingil hetkel jooksma, tema aga ülikooli laborisse oma mudeleid koostama. Koju tuli tavaliselt hilisöösel või vastu hommikut, magas natuke, lobises mõnuga ja läks jälle laborisse.

Ükskord, kui ma enam Uppsalas polnud, ta sinna koju ei jõudnudki, süda ütles koduteel üles. See tundus siis nii tohutult ebaõiglasena ja, imelik küll, ebaõiglane tundub nüüdki. Tiiul pole kerge olnud - lapsed, suure projekti käivitamine ja aastatepikkune vedamine, samal ajal surmahaigusega võitlemine. Aga parem kuulake intervjuud ise.

Või seda Zbigniew Preisneri lugu.