Sunday, June 5, 2011

Vaikus

Orienteerumine on vahva ala, avastasin veelkord selle tõe Keila Koolile orienteerumispäeva tehes. Pisikesed (3.-4.kl) on julged, panevad kõik stardist täiega minema, ehkki enamus ei tea, kuhu. Keskmised (5.-6.) on natuke rahulikumad, vähem hasartsed. Kuid punktileidmine on neilegi rõõmusündmus. Suuremad (9.-11.) on juba aeglasemad, tuimemad, kuid on ka hasartseid tublisid jooksjaid. Mõni teab, mida teha, mõni eriti mitte. Osad tahavad ka petta, ratastega, mõni kamp on lausa sigalik - KP-d kaovad nende järel metsa.

Mõned PILDID (mulle meeldivad :)

Eile kuulasin töötegemise kõrvalt saadet "KUKUL KÜLAS", kus külaliseks oli AHHAA Keskuse juhataja, 4-lapse ema Tiiu Sild. Igavesti mõnus aeg meeldiva ja targa naisterahva seltsis. Tiiu mõte, et õnn on õnnetuse puudumine, on minu meelest väga eluterve ja täpne. Sellest tuleneb kogu suhtumine elusse, töösse, haigusesse ... kõigesse. Meile kõigile on antud aega just niipalju, kui on ja tore, kui saad selle aja jooksul tegeleda sellega, mis on sulle endale huvitav ja huvitav-hariv-kasulik ka teistele.

Tundsin natuke Tiiu abikaasat Veljo't. Lõpetasime ülikooli samal aastal, tema oli keemik. Väga andekas ja meeldiv inimene, pärit Savernast. Võitis reaalainetes vabariiklikke olümpiaade, tegi meie klassi geeniustele sageli ära. Meie talendid valisid kummalised teed - ühel polnud ülikoolis midagi teadmistele juurde õppida, loobus, teine ei tahtnud oma tarka aju näruse teadlase palga eest müüa ja hakkas hoopis jalgrattaid müüma...

Kuid Veljo oli teadlane, fanaatik, samas avatud ka kõigele muule. Mul on siiani meeles pikad pühapäevahommikused arutelud Ivari rendikorteris Uppsalas, kui mina läksin mingil hetkel jooksma, tema aga ülikooli laborisse oma mudeleid koostama. Koju tuli tavaliselt hilisöösel või vastu hommikut, magas natuke, lobises mõnuga ja läks jälle laborisse.

Ükskord, kui ma enam Uppsalas polnud, ta sinna koju ei jõudnudki, süda ütles koduteel üles. See tundus siis nii tohutult ebaõiglasena ja, imelik küll, ebaõiglane tundub nüüdki. Tiiul pole kerge olnud - lapsed, suure projekti käivitamine ja aastatepikkune vedamine, samal ajal surmahaigusega võitlemine. Aga parem kuulake intervjuud ise.

Või seda Zbigniew Preisneri lugu.




4 comments:

Anonymous said...

v.hea lugu, tänud!

Anonymous said...

Kusjuures minu O-ne algas täpselt sama moodi. Panime kambas stardist minema, jooksime täiega mingi maa ja siis alles mõtlesime miks, kuhu jne. Õnneks sattusid teadjamad tüdrukud meie kõrvale ja siis selgitati, et kraav on sinine ja teerada on must katkendjoon jne. Peale seda leidsime punktid kenasti ülesse ja järgmisel korral startisin juba üksinda, olid vist Tallinna "Nooruse" MV, sain teise koha:)
Ott

Tõnu said...

Huvitav, kui väike on maailm ja eriti veel Eesti. Saime naaberkooli poisi Veljoga tuttavaks juba 5.klassis ja hiljem keskkoolis käisime samas klassis.Kemplesime kõikvõimalikel olümpiaadidel, aga keemias talle vastast ei olnud. Vaatasin üle ka sinu klassi ja lennu nimekirja ja leidsin üllatavalt palju tuttavaid nimesid, kellega nii varem kui ka hiljem kokku puutunud. Üks sinu poolt vihjatud geenius jättis juba 8.klassi lõpetanuna mulje, et teab juba kogu keemiat. Aga tore, et kirjutad siin selliseid kilde minevikust, sunnib ennastki kiirel ajal tagasi vaatama.
TL

eduardp said...

Tore, et kirjutate.